Esseekonkursi töö: Deja vu

Kertu Külaots 08.12.2013 0

“You may have the universe if I may have Italy.”
– Giuseppe Verdi

Giuseppe Verdi on ooperi sünonüüm, mida võib väita täie tõsidusega. Ta on pannud kogu hinge, emotsioonid ja elu oma teostesse. On suur õnn, et meil on võimalus neid näha ja kuulda Rahvusooperis Estonia.’’Rigoletto’’, mis on Verdi üks tunnustatumaid töid ja tema enda lemmik, pani järele mõtlema ja võrdlema seda meie 21. sajandi ühiskonnaga.

Läbi tule ja vee suutis Verdi 19. sajandil tuua väga skeptilise rahva ette suurepärase teemaga ooperi. Teos on traagiline, see on ehk tema elu peegeldus – kaotada lapsed ja naine. Säärased sündmused jätavad südamesse koledad armid. Kindlasti on Verdi elulugu mõjutanud ta heliloomingut, sealhulgas suhtumist ühiskonda, ja väärtushinnanguid. Ta ei laida maha lõbutüdrukuid, narre ega mõrtsukaid. Äärmiselt märkimisväärne on tema pühendumine. Ta on seadnud muusika kokku rolli iseloomuga, näiteks: ülbe ja edeva hertsogi aariad on võimsad ja kergesti meeldejäävad, Gilda on naiivne ja mõjutatav- ta laulab enamasti duette koos isa ja hertsogiga. Esile on toodud pealiskaudne õukond ja armastav, südamevalus isa, mis muudavad sündmustiku kaasahaaravaks. Ka teistes Verdi ooperites on peategelasteks ennastsalgavad, ohverdavad kujud, keda ühiskonnas koheldakse kui heidikuid, kes koputavad publiku südametunnistusele ja muudavad etenduse tõsieluliseks. Giuseppe Verdi soovis tunnustust ja edu ning seda on ta kindlasti saavutanud.

Rigoletto kandis justkui kahte maski – narri ja isa oma. Teda ümbritsesid samuti maskiga, upsakad inimesed, kes oleks teinud võimu, raha ja lõbu nimel kõike. Miskipärast kõlab see liigagi tuttavana, sest tänapäeva ühiskond baseerub õelusel, pealiskaudsusel ja upsakusel. Rigoletto väljendas tülgastust oma töö vastu, mis võtsid temalt pisarad, ülbuse ja otsekohesusega, justkui suudaks ta naerda oma valu üle. Nagu ta ütles, tema relvaks on terav keel, mitte pistoda. Rigoletto oli tulvil tunnetest, mis väljendusid väga kurvameelsetes ja sügavamõttelistes aariates. Kaunis mõte, mis jäi meelde – tütreke ongi tema usk, perekond ja isamaa. Raske oleks paremini väljendada oma armastust lapse vastu, keda kaitses ta iga hinna eest maailma reeturlikkuse, südametuse, halastamatuse ja kergemeelsete lootuste eest. Gilda ei suutnud seljatada kõike seda halba ja rinda pista oma tunnetega. Seepärast jättis teos sõnumi nagu kõik oleks kaduv ja üürike ning mõistusel ja tunnetel poleks seost.

Rahvusooper Estonia ’’Rigoletto’’ läbimäng oli õpetlik kogemus. See näitas, kui palju on etenduses detaile, mis mõjutavad tervikpilti, lisaks ooperilalujate oskus mõista dirigendi ja lavastaja korraldusi ning võime laulda keerulisi aariaid üle paari tunni kestva etenduse vältel. Esimesena märkasin tõetruusid dekoratsioone ja efekti andvat valgust. Esmakordselt nägin ooperilaval Jassi Zahharovit, kelle hääl ja miimika olid suurepärased. Minu jaoks oli imekspandav noore Kadri Kipperi hääleulatus nendes kõrgetes aariates. Veidi eksootilist ja isegi tõepärasust lisas tõmmu külalislaulja, kes mängis hertsogit. Tema itaalia keelses laulmist oli meeldiv kuulata, see oli meie põhjamaalastest lauljatega võrreldes pisut loomulikum. Oleksin soovinud, et ka kooril oleksid kostüümid seljas olnud, see oli põhjus, miks ma ei saanud elamust, mis oleks külmavärinad nahale toonud. Arvan, et ka lauljad pingutavad päris etendusel rohkem. Katkestamine mind ei häirinud, oli üsna lõbus vaadata, kuidas näitlejad naeravad oma väikeste vigade üle. Lauljad oleks võinud pisut enam oma tegelaskuju tundeid näidata, aga liigne teatraalsus poleks samuti hea. Peale ooperis käiku olin kurb, et enesel puudub lauluhääl, rääkimata ooperiprimadonna hääle võimekusest. Ülev tunne oleks esineda laval, esitades maailmakuulsaid oopereid ja tunda publiku tunnustust.

’’Rigoletto’’ on kirjutatud küll 19. sajandil, aga kui teemat teise nurga alt vaadata, sobitub see täpselt ka tänapäeva. Tõesti teeb kurvaks, et on möödunud 200 aastat ja probleemid on jäänud endiseks. Liiderlikkus, ahnus, upsakus – need on igapäevased nähtused. Alati on inimesi, kes suudavad tundetult irvitada kellegi üle, kel on raske, valus ja kurb. Olen ise korduvalt kogenud hukkamõistu, pettumust ja valelikkust. See muudab alandlikuks ja loob tunde, et olen eikeegi. Need enesele tehtud etteheited ja lõputud pisarad…. Rigoletto ainuke perekond oli tema tütar Gilda, nii olen ka mina oma ema ainuke silmatera. Hindan oma ema vaeva kogu südamest, sest võimatu on kaitsta mind kõige halva ja pettumuste eest, kuigi ta annab endast parima. Ma ei suudaks elada ilma emaarmastuseta ja kogu selle rõõmuta, mida see südames tekitab. Usun, et ma kujutan ette, mis tunne oleks kaotada ainuke inimene maapeal, kes hoolib, toetab ja armastab tingimusteta. Siinkohal on väga paljudel tarvis endaga nõu pidada ja leida õige suhtumine ümbritsevasse maailma. Rahal ja võimul pole tähtsust, peaasi, et on õnn, armastus ja perekond, olgu see nii suur kui tahes.

Minu ooperielamus tekitas väga palju tundeid ja deja vu efekti. Tekkis võrdlusmomente ja hetki, kus mind valdasid kurvad emotsioonid. Saatus juhib kogu me elu, ju oli Rigoletto saatus kaotada oma tütar armastusele, millele ei vastatud. Säärast valu ei tee miski olematuks aga vähemalt teadis Rigoletto, et teda valvavad maailma kõige kauneimad inglid – tema kadunud naine ja tütar.
Inimkonnal on vedanud, et kunagi on elanud geniaalsed heliloojad nagu Giuseppe Verdi ehk ooperikuningas, kes on maailmale pärandanud imelist muusikat, elutarkust ja kinkinud hulgaliselt mõtlemisainet, kuidas suhtuda meid ümbritsevasse. Tõsi, kõik siin elus on mööduv ja üürike, seepärast peame aupaklikult suhtuma kõigesse, mida me armastame. Olen veendunud, et külastan peale sellist võimast kogemust Rahvusooper Estoniat uuesti, sest nakatusin ooperipisikusse. Palju õnne, Giuseppe Verdi!

 

See on üks kümnest parimast arvustusest, mis esitati Giuseppe Verdi 200le sünniaastapäevale pühendatud esseekonkursile “Giuseppe Verdi “Rigoletto” – minu ooperielamus”. Lähemalt saate konkursi kohta lugeda siit.

 

Kommenteeri