Esseekonkursi töö: Ballett läbi minu silmade

Kärt Kaska, 17 13.01.2015 0

Tunnistan, tulin etendusi vaatama kerge eelarvamusega, et need ei ärata minus erilist huvi, kuigi teatris käimise vastu mul ei ole midagi. Ma ei tea miks, aga erilise entusiasmiga ma saali ei astunud. Võib-olla tekitasid minus kergeid eelarvamusi etenduste nimed ja kindlasti avaldas survet ka teadmine, et ees ootab essee kirjutamine pärast seda.

Esimest osa , W. McGregori „Symbionts i“ oli minu jaoks keerulisem vaadata kui lavastuse teist osa. Ma usun, et on huvitav ja lihtne, kui vaadatavas teoses jookseb mingi väga selge lugu või mõte. Ma ei väida, et „Symbionts“ oleks minu jaoks igav olnud. Otse vastupidi, see oli huvitav kombinatsioon balleti ja moderntantsu vahel. Keerukad liigutused, valguse ja varjude mäng ning huvitav muusikavalik naelutasid minu pilgu lavale.

Minu suur lugupidamine esinejatele, kes suudavad selliseid liigutusi teha, näitamata sellele eelnevat rasket tööd – tundide viise harjutamist ja aastate viisi õppimist. Tantsijate riietus oli üllatatav, kuna ma ootasin ehk traditsioonilist riietust. Varjud muutsid tantsijate liigutused veelgi efektsemaks. Kõlanud muusika polnud mulle tuttav, aga muutis etenduse tervikuks.

Ma proovisin päris pikka aega leida selles mingit lugu. Kõige rohkem samastus see etendus minu silmis tänase ühiskonnaga. Kõik teevad oma asju, märkamata teisi, aga ikkagi kõik toimib tervikuna. See, et me tegutseme kord üksi ja siis koos, seob meie igapäevaelu kokku. Kõikidel oli oma roll ja koht laval, nii on see ka elus.

Teine osa, Mai Murdmaa lavastatud „Petruška“, oli minu jaoks traditsioonilisem ja seda lugu oli lihtsam jälgida. Kuigi mõni koht oli minu jaoks natuke imelik, näiteks kui saabas või king laest alla lasti. Aga sellegi poolest oli lugu meeldiv ja huvitav. „Petruškas“ oli muusika selges harmoonias tegelaste rollide ja hetke emotsioonidega.

Tantsijate riietus oli esimesest osast erinev, mis näitas jälle mulle, kuhu on ballett jõudnud tänaseks.
Traditsiooniline ballett on mulle meeldinud juba ammu, kuid arvan, et vaatamata sellele, et balletil on väga suur osa teatri ajaloos, on see läbi teinud suure muutuse. Selle heaks näiteks ongi „Symbionts“.

Need etendused olid nii erinevad, et raske on oma lemmikut valida. Ma arvan, et ei olegi võimalik valida, kumb mulle rohkem meeldib, kuna need olid nii erinevad. Alustades riietusest kuni muusikani välja. Mulle meeldib väga traditsiooniline ballett, näiteks kelle lavastatud „Tuhkatriinu“ ja „Coppelia“. Aga W. McGregori „Symbionts“ oli nii teistsugune, samas jälle väga paeluv ja mõtteid tekkitav.

Tunnistan, et mulle meeldisid mõlemad.

Kommenteeri