Esseekonkursi eripreemia: Ängistus

Pillerin Kivipõld, 14 13.01.2015 0

Kui saalis kustub valgus, süttib laval eluleek-nende sõnadega alustan oma esseed.

Algab võitlus millegi nimel. Mille? Vabaduse? Pääsemise? Või on see kõik unenägu millest püüab selle nägija välja rabeleda? Vahepeal meenutab mäng võitlust vabaneda kestast, mis neid olendeid takistab või võitlust pääseda püünisest mis neid kinni hoiab ja laseb rebida tükkideks kahe maailma vahel. See on valu, see on raev. See on väljakutse. Väljakutse oma saatusele, mängides sellega nagu musta siidkangaga: seda keerutades, enda ümber mässides, selle sisse peitu pugedes, sellest varju otsides, vahepeal sellesse lõksu jäädes ja ennast sellest välja rebides, sellesse ära kadudes ning teed tagasi reaalsusesse otsides. See kangas on elu, see on täpselt seda värvi nagu seda inimene näeb: olgu ta masendusse ja surma uppuv must või lootuse sära andev valge, iroonia ja sarkasmiga naerdes vehkiv kollane või hoopis melanhooliast ja pisaratest läbi imbunud sinine. Vahel imbuvad kangad läbi verest ja võimuihast, siis on see punane. Võimuiha on alati igal pool meie ümber, see võib inimest tundmatuseni muuta. Kui see on käes võib ta kustutada nii mõnegi säraküünla laval ja alles jääb vaid tuhkjas igavik laotamas mustaks tõmbunud kanga üle lootuste välja ja kõik algab otsast peale.

Elulavale tormavad järjekordsed võitlejad, kes tahavad end sellest maailmast välja murda. Toimub valguse-ja värvi mäng, kus sosistavad hääled keeltes, milliseid keegi ei tea. Nad tormavad seinte sees üles ja alla, lendavad ja lõpuks haihtuvad sama kiiresti kui olid tulnud. Puhub tunnete tuul oma tormiste iilidega külmi ja vastakaid tundeid nende elulaval esinejate vahele. Üksteise vastu liibumisest saab mäss, üksteise vastu laisalt loksuvatest lainetest saab torm ning mäslev orkaan kisub lõhki kõik ilusa ja hea mis on üldse olemas olnud. Taas toimub võitlus, võitlus millegi nimel. Mille? Ja kas on üldse midagi mille nimel võidelda? Vahest on keegi, kes lihtsalt naudib selle elunukkude emotsioonidel põhineva mängu vaatamist? Vahest oleme kõik lihtsalt marionetid keda juhitakse ning kes ei saa eal vabaks tundest: „sünnid sellesse igavikku, elad selles lõpmatus igavikus, sured selles ringiratast käivas eluringis“? Kuid oma loomult püüdleb inimene alati vabaduse poole, isegi kui ta teab, et see on võimatu, kui ta teab, et sel pole mõtet, ta tahab paremat ja ilusamat kui tal on, kunagi pole küllalt.

Sellel pole seina, sellel pole ust, pole võtit, pole lukku, on vaid inimesed kes seisavad selle otsatusega silmitsi, kuid ei näe, sest nad ei tea kuidas seda näha. Ja teadmine, et midagi ei saa teada, sööb hinge tükk tüki haaval ja sööb sealt ära tahtmise armastuse, valguse, läheduse ja soojuse järele. Ja kui lõpuks kaobki tahe leida olemise mõte, on see inimene surutud lavale oma tavapärast etteastet sooritama, kuid seda põlevat leeki tema silmades-seda ei kustuta keegi.

See on ängistus. Nii õel, nii võigas. See laskub inimese peale ja katab teda oma olemusega, et mitte lasta sellest välja rabeleda.

Kuid siiski, siiski lööb särama mingigi selline vari, mis tõestaks mõtet saada välja sellest surnud ringist ja koidab päev, mil inimesed tulevad mõttele.

Vahepeal on tormisest merest saanud seisev maal, mis kujutab inimesi nõidusunes seismas ning jõudmas ärkamise koidikule. Hakatakse taga ajama mõtet selle kõige toimumiseks. Masinlikud liigutused, hääled seintes, valgus peegeldamas varje peegelsiledalt pinnalt, kui vaid sellel peegelsiledal pinnal oleks selgelt kirjutatud miks kõik nii toimib ja kas kõik kaob kord vaikselt ja hääbuvalt laiuvasse otsatusse, kuhu mahub piiramatu hulk kõike lahkunut.

See leiab aset vaikuse helisevas, kahisevas meeleolus, kus pehmed hoovused hõljuvad ümber salapärase saare. See vaikus on nii ettearvamatu, sest keegi ei tea, millal elumeri kavatseb järgmise hüppe järgmisesse tundmatusse teha.

Kõik see on üks pusle. Igal tükil toimub oma tegevus. Igas nurgas on üks kokkusobimatu kaos või vastupidi-kokkusobiv grupp tükke. Kuid kõigest hoolimata tuleb kokku üks mõistatuslik pilt.

Täielikuks vastandiks eelmisele näitemängule võtab laval koha sisse palju kergem, mõistetavam ja lihtsama sisuga lugu, kuid kui sisu võib olla kerge, võivad olla tunded palju keerulisemad.

Loo peategelaseks on vene folklooritegelase Ivanuška tegelaskuju, kes on laadakloun. Tema ametiks on teisi lõbustada, kuid kui ta vaid oskaks ennast nii sama hästi lõbustada kui oma publikut. Temast saab ühiskonna heidik, ärapõlatu, kellega keegi ei taha suhelda. Selle põhjuseks on tema kiindumus priimabaleriini, kuid kahjuks ei vastata talle samaga, sest see naine eelistab talle esitantsijat ning nad ei tee Petruškast väljagi. Temast saab ühiskonna ärapõlatu ja väljatõrjutu. Oma ängistuses sulgeb ta ennast tihti oma „mõtete koopasse“ ja hoiab teistest eemale. Samal ajal elavad teised tantsutrupiliikmed oma elu oma etteastetes ja seda kõike ilma Petruškata. Huvitavaks nüansiks on kloun või vaim, kes käib Petruškat külastamas ning talle justkui mõnd asja meenutamas või talle oma sisemist poolt meelde tuletamas. Kuid kahjuks ei saa see üsnagi eluline etendus endale õnnelikku lõppu, kuid see on hea õpetus kuidas ühiskonna olud inimesi mõjutavad ning näitavad ja lõpetuseks võib öelda:

Kui saalis süttib valgus, kustub laval tuli-nende sõnadega lõpetan oma essee.

Kommenteeri