„Così fan tutte ossia la scuola degli amanti” („Nii teevad kõik ehk armastajate kool”)

Karl J, 17 a. 18.03.2013 0

Ilmselt on Mozart üks parim valik algajale ooperifanaatikule, kuid üks väljakutsuvamaid selle esitajatele. Öeldakse, et Mozart, kelle meloodiad on keerulised, väga tehnilised ning lendlevad, on mõõdupuu nii näitlejatele kui ka ooperimajadele, aga külastajatele on nõnda filigraarne etendus vaid õnnistuseks. „Così fan tuttet“ on mainitud musikaalselt helilooja meisterlikumaks teoseks, samas väljendab autor end suuresti läbi suurepärase libreto. Kord seletas üks tüdruk mulle, miks talle ei meeldi ooperid. Tema esimeseks etenduseks osutus Verdi „Nabucco“, millest on keeruline ka kogenumal teatrikülastajal aru saada. Saanud hiljuti kogemuse võrra rikkamaks Mozarti ühe tippteosega, mis on Eestis eelnevalt Rahvusooper Estonia mängukavas olnud kahel korral, võiksin oma sõbrannale seda soovitada, et ta saaks oma kartusest üle.

„Così fan tutte ehk nii teevad kõik naised“ on üks kolmest Mozarti ja tema säravaima libretisti Lorenzo da Ponte koostöös valminud suurteosest. See valmis Saksa-Rooma keiser Joseph II tellimusel ning esmaettekanne toimus Viinis (aastal 1790), aasta enne helilooja surma. Tol ajal ei leidnud teos oma publikut, kuna moraalinormid olid teistsugused, kuid 20.sajandi lõpul on teema väga ajakohane.
Ooperi sisu keerles kahe armastajapaari ning kahe omamoodi filosoofi ümber. Kõik algas don Alfonso sõnadest, kus ta oli kindel, et tema ohvitseridest sõprade Guglielmo ja Ferrando armsamad on meestele truudusetud. Härrasmehelikult olid noormehed nende sõnade peale ärritunud. Nad olid valmis vana Alfonsoga isegi sõpruse katkestama, kuid vaidlus siiski lõpetati naeruga. Kolm meest sõlmisid kihlveo, kus nad lubasid Alfonsole kuuletuda, kuni tema oma sõnu tõestab. Noormehed olid kindlad oma võidus. Don Alfonso korraldab näitemängu, kus saadab Guglielmo ja Ferrando sõtta, et nad hiljem maskeerituna albaanlasteks saata õdede Dorabella ja Fiordiligi majja. Eksperimendi läbiviimiseks oli vaja ka noor teenijanna Despina mängu haarata, et ta emandaid tagant tõukaks. Noormeeste katsed teineteise kihlatut ära võluda leidsid haripunkti, kui härrased jõid arseeni, et enesetappu sooritada. Tasapisi hakkasid kaasade südamed murduma ja Despina tõukel hakkasid nad kahtlema, kas nende kihlatud sõjast tagasi tulevad. Lõpustseenis leiab aset Dorabella, Fiordiligi ja albaanlaste abiellumine. Kostavad sõjapasunad. Sõdurid on sõjast naasnud. Albaanlased teevad kiire muutuse ja saabuvad, oma tegeliku identiteediga, abielu sõlmimise ruumi. Nad asuvad jooma ja lõõgastuma, kuni leiavad laualt abielukinnitusüriku. Pettuse selgudes kahetsevad naised oma tegu, kuid don Alfonso on end tõestanud ja temalt kostavad ka lõpetussõnad: „Jah, mina petsin teid, aga selleks, et teie ei petaks neid, nood ei petaks teid ja et teie ei petaks iseend. Ja et võiksime lõpuks selle kõige üle naerda.“

Briti lavastaja Walter Sutcliffe’i juhituna sai etendus valmis nn vanamoodses stiilis. Sutcliffe ise nimetab seda nii, sest ta ei otsinud mingeid uusi lahendusi ega trikke, millega sisu publikule lähemale tuua. Tema jaoks oli see lihtsalt ühe vaimustava loo toomine publikule. Lavastaja on vaatamata tema noorele eale (sündinud 1976) juba väga kogenud ja palju õppinud vanematelt kolleegidelt. Eestis meeldib talle töötada ning „Così“ jaoks veedetud aeg, kus ta peaasjalikult rõhutas näitlejameisterlikkust, oli talle huvitav. Etenduse tähtsamaid eesmärke oli edasi anda teksti, seepärast rõhuti näitlejate juures eriti itaalia keele hääldust ja eripära. Peamise nõuande näitlejaoskuse viimistlemiseks andis ta lauljatele sisendades, et nende tegelane tõesti elab ning seda tuleb tõetruult ka väljendada.

Helen Lokuta (Dorabella) ja Aile Asszonyi (Fiordiligi) esinesid oma rollis võrratu tandemina. Nende häälte harmoonia duettides oli kõrgetasemeline. Aariates said nad oma häält ja oma oskusi näidata mitmel korral. Veelgi uhkemalt mängisid nad oma rollis kahtlevaid armastajaid. Nende kahetsemine, kui arseeni joodi, oli tõene. Suurim konflikt neidude vahel tekkis, kui uued kosilased tahtsid armastatutelt suudlust, mis oli tollel ajastul väga ebaviisakas. Mulle tundus, et Kristiina Vähil (Despina) oli etenduses isegi mõjukam ja keerulisem roll. Esiteks oli ta suurte maiste pahede kandja ja pidi vastavalt ka tegelasse sisse elama. Vahetevahel isegi pakkus ta oma emandatele, et laseb jutud liikvele, et albaanlased käivad temal külas. Ilmselgelt oli ta selliselt meelestatud seepärast, et teda ootas hiljem don Alfonso poolt ka tasu. Teiseks näitas tema etendusesisene arstiks ning lõpustseenis notariks kehastumine vapustavat näitlejaoskust. Ma ei tahaks öelda, et emandad olid lihtsalt liiga naiivsed, et pettust läbi näha, vaid pigem olid nad algul armuvalus meeste pärast ja hiljem jällegi pimedad armastuse tõttu albaanlaste vastu.

Oliver Kuusik (Ferrando) ja Rauno Elp (Guglielmo) esitasid oma tegelaste karakterit juba avastseenis. Nende iseloomulikud jooned – edevus ja ärplemine, avaldus juba kihlveo sõlmimise hetkel, kus nad olid kindlad oma võidus ja pilkasid vanemat ja elukogenut filosoofi don Alfonsot. Edevus ilmnes ka eelnevalt jutustatud stseenis, kus kosijad nõudsid suudlust. Kolmandaks esines nende pahe ühes kaalukamas osas, kus Ferrando kelgib Fiordiligi truudusega, sest Dorabello oli andunud albaanlasele, aga Fiordiligi mitte. Kauaks ei kestnud ka see, sest lõpuks muudab ka tema meelt ja ei karda enam albaanlasele oma tundeid avaldada. Huvitav oli tõdeda tegevuse kestel, et hiljem moodustatud paarid olid tegelikult paremini sobivad. Seal oli tõmmet rohkem näha kui avastseenis algsete pruutidega. Seda arvamust võiks ümber lükata sellega, et uudishimu on alati tugevam, või siis oli tegemist väga meisterlike näitlejatega.

Mart Laur (Don Alfonso) oli otsekui veteran oma rollis, kes oli soo, seisuse ja vanuse poolest Despinale vastand, kuid neid mõlemaid võiks „mängujuhiks“ nimetada. Ta oli filosoofiliste tekstide esitamisel meloodilises kõnes ületamatu. Kõrged intervallid ja selle kõrval väga täpne ja kõlav itaalia keel tegi temast võib-olla ühe silmapaistvama tegelase kogu teoses. Teksti sisu jõudis publikuni. Ta suutis meid juba poole lavastuse pealt oma poolele üle tuua. Mõneti võiks teda ka jutustaja rollis võtta, sest tema karakter selgitas meile kogu tegevust. Nii ohvitseride kui ka nende kihlatute käitumisest oli pidevalt tunda, et don on neile autoriteediks. Algul usaldasid mehed end talle mängimiseks ning hiljem arvestasid naised Alfonso arvamust ja heakskiitu albaanlaste suhtes. Lõpus oli tema, kes kogu pettust lahkas ja lõpusõnad ütles.

Näitlejate trupp oli esimestel etendustel parim, mida soovida, kuid tuleb ka kiita ooperikoori kahte sissepõiget. Algul sõjaväena, kui noormehed piltlikult sõtta läksid ja koor suutis oma mõne minutilise paigalseisuga endale kiitust teenida: väga tublisti esitatud. Lõpus esineti abielu külalistena, kus nad tantsisid ja olid valmis õnne soovides veini jooma, mis kahjuks siiski ära jäi.
Esimesel hetkel, kui ma parteris istusin, jäin kuulama orkestrit partituuri läbi mängimas ja pille häälestamas. Kõlas viimane kutsung külastajatele. Tol hetkel mõtlesin, et vanasti oli avamäng ooperis selleks, et tutvuda või jutustada oma naabritega, juua-süüa-suitsetada ning alles siis sättida end mugavalt istuma. Tänapäeva ooper kahjuks/õnneks selline enam ei ole. Saal hakkas hämarduma. Silmad koondusid lavale, kus oli üks reljeefne kuldne nelinurk. See tundus olevat eesriide osa. Lava avanes. Ilmusid kolm tabavat elementi, millel pilk seisma jäi. Esiteks kuldne ruut oli eemaldunud ja tekitanud neli külge nii, et suures plaanis vaadatuna oleks kogu tegevus toimunud ühes suures kuldsete äärtega pildiraamis. Walter Sutcliffe ja Liina Keevallik (etenduse kunstnik) otsustasid erinevad stseenid lavale tuua erinevas suuruses maalidena. Esimene element oli terve etenduse vältel kasulik, näiteks kui pildiraam tõmmati kokku väiksemaks, sai esile tuua aariat laulvat solisti, mõnikord ka mitut. Teiseks õhuke riie, mis rippus ülalt alla ja millele oli maalitud kaljud ja puud, aitas kaasa ruumilisuse rõhutamisele. Neid oli mitu kõrvuti ja ka üksteise taga. Seda kasutati peaaegu igas uues pildis. Kolmandaks oli tohutu suur maal, mis kujutas kõrtsijoomingut ja mille ees istusid laua taga juba eelnevalt kirjeldatud meessoost peategelased. Seal tundsin end nüüd targana, sest kunstnik rääkis infotunnis (enne etendust Sinises saalis) William Hogarthi loomingust, mis oli võetud kujunduse suunanäitajaks, sest ta oli tegevuse toimumisaja parim näide ja samuti ka Mozartiga samal ajastul elanud. Etenduse kestel kohtasin väga meisterlikke maale, kuid finaalis oli terve sein kaetud väiksemate ja suuremate maalidega. Sealt sain aimu, kui tähtis roll on etendusekunstnikul. Need maalid tehti käsitsi, kuid mõned suuremad ooperimajad kasutavad nüüdsel ajal juba arvutigraafikat ja muudavad asja lihtsamaks. Mina isiklikult pooldaksin käsitööd, sest see loob reaalsema õhkkonna. Etenduse jooksul sai suurima tähelepanu osaliseks ka muusikaline solist. Ivo Sillamaa lopsakad klavessiinipartiid kõlasid nii ansamblis kui ka soolona.

Väga tehniline muusika, võrratud dekoratsioonid ning tubli näitlejatöö – sellega oleks etenduse akadeemiline pool lühidalt kokku võetud. Minu puhul hakkavad teatri- ja ooperietendused koitma alles mõni hetk pärast toimumist. Hetkel olen kuu aega saanud seedida ja aina rohkem hakkan hindama. Isegi, kui öeldakse, et mees läheb ooperisse vaid rahulikku und nautima, siis selle etenduse ajal oli und raske leida, sest sisu ja tegevus olid sedavõrd haaravad. Selgus, et see etendus oli müüdud täismajale ning publik sai arvatavasti parima elamuse osaliseks. Koos Sutcliffe’iga jõudis publikuni üks vaimustav jutustus. Lavastaja oli samuti rahul, et külastajad olid rahul. Etalonmõõt on jällegi Rahvusooper Estonial võidetud ning ta on ka saanud rahvusvahelisi arvustusi, millest paljud on kiitvad.

Etendus:25. oktoober 2009

 

November 2009, autoril oli võimalus antud etendust näha Rahvusooper Estonia vabatahtlike programmi WANTED raames

Kommenteeri