„Coppélia“ Léo Delibes’i ballett

Brita Sander, 17.a 14.11.2017 0

Léo Delibes’i balletti „Coppélia“ käisime klassiga vaatamas Tallinna Rahvusooper Estonias 12. novembril. Dirigendiks oli Jüri Alperten ja etenduse juhiks Anton Osul. Peaosades olid minu jaoks tundmatud inimesed nagu Marta Navasardyan, Sergei Upkin ja Vitali Nikolajev, kuid see on ka arusaadav, kuna ma ei satu tihti balletti vaatama ja Rahvusooper Estoniasse veel vähem. Samuti ei tundnud ma ära muusikapalu, mida lavastuse jooksul mängiti, kuid neil oli tuttav meloodia nt  „Prélude et Mazurka“. Lisaks oli veel selliseid palasid nagu „Jeux avec les automates“ ja „Csárdás“. Saali minnes oli õhkkond tore ja meeldiv. Märkasime istumas palju lapsi ja etenduse ajal oli kuulda mitmeid kilkeid, mis tähendab, et neilegi meeldis see lavastus. Etendus kestis 2 tundi ja 25 minutit, seal sees ka 2 vaheaega, mis omakorda tähendab, et teos on jagatud kolmeks osaks.

Sellisest ballettist nagu „Coppélia“ kuulsin ma esimest korda, kui õpetaja seda tunnis mainis, kuid kuna mulle üldjoones ballettid meeldivad, siis polnud mul selle vaatamise vastu midagi. Samuti olid kahjuks ka esitatud muusikapalad mulle võõrad, sest muusikatunnetust ja huvi teoste vastu pole mul kunagi olnudki. 1870ndal aastal võeti ballett hästi vastu, kuid selle edukus peatus Franco-Saksamaa sõja ja Pariisi ümberpiiramise tõttu. Algselt oli probleem leida peategelane Swanhildale täpselt see õige tantsija, lõpuks valiti 16 aastane  Giuseppina Bozzacchi. 12ndal novembril esines meile Swanhildana Marta Navasardyan, kes lõpetas 2008. aastal Moskva Balletiakadeemia ja esitas oma rolli suurepäraselt. Minu meelest ei jäänud temal, tantsija ja näitlejana kuskilt puudu ja tema esitus oli nauditatav. Mees pearolli mängis Sergei Upkin, kes oli samuti väga karismaatiline ja hästi rolli sisse elanud. Tema on lõpetanud 1999. aastal Peterburi Vaganova nim. Balletiakadeemia. Peatantsijate kooslus oli nauditav ja lõbus. Mulle meeldis peategelane Franzi tõelisus ja poisilikkus. Üks pool, miks mulle balletid meeldivad on nende ilu. Minu arust on balletitantsijate graatsilisus, ilu ja sära kaugelt näha ja vägagi silma paitav.

Mulle meeldisid ka orkestri esitatud palad, mis olid aeg-ajalt lõbusamad ja kui vaja rahulikumad, jäi mulje nagu nad teavad mida teevad ja see kõlas päris hästi. Samuti meeldis mulle balletti lõbusus ja lihtsakoelisus. Selle sisu oli lihtne ja kergesti arusaadav ka ilma kava lugemata. Rõhku pandi rohkem tantsule ja kui oli aeg seletada sisu ja tegevust, tehti see väga lihtsalt arusaadavaks. Muusika selles lavastuses polnud küll ei midagi erakordset, kuid sobis hästi laval esitatava tantsuga. Vahest ainuke miinus oligi, et tähelepanu oli kiire minema, kui palju süveneda ei soovinud.

Esinejate kostüümid olid kõik imeilusad ja värvikirevad. Need sobisid hästi selle linnakesega, kus sündmustik toimus ja selle elavusega. See küla ise, mis oli lavale tehtud, oli imearmas. Need majakesed, kirik ja kõrts olid väga toredalt ülesehitatud ja kasutatud. Mulle meeldisid ka igasugused lilled ja muud dekoratsioonid, mida lavale toodi ja üles riputati. Samuti oli väga huvitavalt tehtud Dr. Coppeliuse maja, mis oli täis natuke õudseid nukke ja samas täpselt sobilik sellisele ’’hullule teadlasele’’. Dr. Coppeliuse elu illustreeriti ka mõne kõvema plahvatusega laval.

Etendus oli nauditav, sisukas ja tore, ballett oli graatsiline ja ilus, soovitaksin seda balletti huvilistele, kuid mitte nendele, kes lihtsalt mõtlevad, et oleks tore vaatama minna. Ballett on siiski ballett ja seda vaadates peab olema reaalne huvi selle vastu, muidu on see pileti ja ajaraisk.

Kommenteeri