Ars longa vita brevis – ld k, “kunst on pikk, elu lühike”

Eva Maria Veitmaa, 17. a. 04.06.2013 0

Richard Wagneri romantilist kolmes vaatuses ooperit “Tannhäuser” etendati esimest korda Rahvusooper Estonias 14. märtsil. Teisel etendusel 16. märtsil oli saal välja müüdud, kuid viimaste seas õnnestus kuulsat teost vaatama minna ka minul.

Richard Wagner on 1813. aastal sündinud Saksamaa helilooja, dirigent, muusikateoreetik ja poliitik. Ta õppis muusikat Leipzigi Ülikoolis ning kompositsiooni Theodor Weinlingi juures. Wagneri loomingut inspireerisid suuresti tema õpetajad ja Beethoven. Aastaks 1883, millal Richard Wagner suri, oli ta kirjutanud 13 ooperit, mille seas ka 1845. aastal Dresdenis esietendunud ooper “Tannhäuser”.

See on traagiline lugu armastusest, usust ja maailmade erinevusest. Eristub kaks poolt – Venusberg ja Wartburg. Esimene neist on jumalanna Veenuse elupaik, koht, kus leidub kirge, naudinguid ja kergemeelseid lõbusid. Wartburgis, mille patroon on noor neitsi Elisabeth, valitseb aga vooruslikkus ja puhtus. Mõlema osatäitjaks on Aile Asszonyi.

Estonias lavastuv “Tannhäuser” algab tulipunases kleidis oleva jumalanna seltskonda nautiva rüütel Tannhäuseri (Mati Turi) viibimisega Venusbergil. Olles üle aasta Veenuse armastust tunda saanud, on ta sellest tüdinud ja palub luba naasta maise elu juurde. Pettunud Veenus meelitab armastatut tema juurde jääma, kasutades selleks oma veetlevate kaaslaste-nümfide abi, kes kõik isemoodi nägu-tegu. Mõni tüsedam, mõni piitspeenike, mõni nagu kooliplika, mõni nagu tsirkuseartist… Ühesõnaga kõik, mida ühe mehe hing võiks ihaldada. Tannhäuser jääb enesele kindlaks ning lõpuks laseb tigedaks vanamooriks moondunud Veenus mehel lahkuda, teda needes ja ennustades, et lõpuks tuleb too jälle tema juurde tagasi!

Tannhäuser leiab end peagi Wartburgi lossi juurest. Teda peab kinni rühm rüütleid koos maakrahviga (Pavlo Balakin), kes endise kaaslase ära tunnevad ja enda seltskonda kutsuvad. Tannhäuser kõhkleb, aga kui Wolfram talle räägib, et viimasel lauluvõistlusel lummas ta oma lauluga Elisabethi, liitub Tannhäuser õukonnaga.

Teine vaatus algab lauluvõistlusega, mille võitjale lubab Elisabeth naiseks minna. Puhaste ja ihast puutumatele lauludele segab vahele Tannhäuseri tenor, kes laulab kirglikult ülistuslaulu Veenusele. Sellega saavad õukondlased aru, et Tannhäuser on vahepeal viibinud Venusbergil. Nad tahavad kaaslast häbitu käitumise eest karistada, kuid sekkub oma armsamat kaitsev Elisabeth. Krahv lubab Tannhäuseril koos teiste palveränduritega minna Rooma paavsti käest lunastust paluma.

Kolmas ja viimane vaatus on kõige traagilisem. Kõik need kuud, mil Tannhäuser viibib palverännakul, ootab murest murtud Elisabeth teateid Roomast. Viimaks naaseb Tannhäuser paavsti juurest lunastust saamata ning otsib tagasipääsu Venusbergile. Ta kohtab Wolframi (René Soom), kellele räägib oma raskustest. Sellal, kui teised palverändurid olid astunud mööda pehmet rohtu, oli tema käinud paljajalu teravatel kividel. Kui teised olid kummardunud allikale vett jooma, niisutas tema oma kurku kõrbetuule ja päikeselõõsaga. Kui teised olid puhanud kaunitel niitudel, oli tema palvetanud. Kõik selleks, et Jumal päästaks tema hinge. Kuid kui teised palverändurid olid suure pidustuse ajal saanud järgemööda oma pattudest vabaks, oli paavst temale öelnud: “Sul on sama suur võimalus andeks saada, kui minu kuivanud saual õide puhkeda.”

Kui Elisabeth koju tulevate palverändurite seas oma kallimat ei näe, palvetab ta viimast korda neitsi Maarja poole, et rüütli hing taevasse lubataks. Kui vooruslik naine sureb, hakkab paavsti sau õitsema. Tannhäuser näeb surnud armastatut, hüüab: “Püha Elisabeth, palveta mu eest!”, kukub kokku ja sureb. Tannhäuseri hing on päästetud.

Kogu lavastus oli üles ehitatud kaasaegselt ja minimalistlikult, mille eest tuleb tänada kunstnikku Leslie Traversit, valgusoperaatorit Anton Kulaginit ja nende meeskondi. Ainsateks dekoratsioonideks olid lava külgedel asuvad paneelid, millest tulid välja allalastavad voodid, kaks suurt ühest otsast laia, teisest kitsast paneelidega “seina” pöördlaval, palvepadi, diivan ja toolid kooristseeni ajal. Pöördlava kaks massiivset “seina” täitsid oma eesmärgi hästi. Kui oli vaja kujutada Venusbergi, valgustati tagaseina punase tulega ning kirglik õhkkond oligi loodud. Lahtikäivatest paneelidest astusid lavale nümfid ja Veenus või kujutati neil silmi. Patused palverändurid olid aga surutud dekoratsiooni otstes asuvastesse läbipaistva seintega pisikestesse kastikestesse, mida sobival hetkel seestpoolt valgustati.

Wartburgi elanikud kandsid musti ülikondi, valgeid särke, viigipükse-seelikuid ja lipse, Venusbergi nümfid kõike, mis nende isiksusega kokku sobis. Näiteks tõusis nümfidest esile kaks kooliplikalikku lesbiliste kalduvustega olendit, üks piitsaga nahkses kostüümis sadist ja muus nappides rõivastuses meelitajad.

Mulle meeldis aga transformatsioon korralikust ülikonnas naisest müstiliseks Veenuseks. Nümfid rebisid “ärinaisel” seljast järgemööda pintsaku, pluusi ja seeliku, et paljastada nende alt tulipunane voogav kleit, mis oli nagu kirss tordil. Romantika ja kirg missugune – Veenus!

Samuti oli huvitav see, kuidas iga vaatus algas kellegi uinaku või unelemisega. Kolmanda vaatuse ajaks oli kellelgi mu tagareas sellisest laisklemisest kõrini ja kostus vaikne “Magamise eest meile palka ei maksta!”, mis kõrvalistujad hetkeks muigama pani.

Räägitakse, et Wagneri muusika on keeruline ja raskesti kuulatav. Minul seda probleemi ei tekkinud, sest ma võtsin kõike tervikuna. Muusika ei olnud minu jaoks esmatähtis, pigem osa suurest kompotist. See sulandus ühte lavalise tegevustikuga ja muutis publiku meeleolu.

Laupäevasel etendusel seisis kolme dirigendi Jüri Alperteni, Mihhail Gertsi ja Vello Pähna seast orkestri ees viimane. Muusika oli muidugi vägev. Iga vaatuse algul oli pikalt ainult instrumentaalosa, millele oli võimalik tähelepanu pöörata, sest lavaline tegevus oli tol hetkel tagasihoidlik. Eriti hästi jäid kõrvu helisema vaskpuhkpillide helid, kohati oleks neid pidulikkuse rõhutamiseks isegi rohkem kõlada võinud, kuid kuna Wagneri ooperit muuta ei saa, tuleb selleks pigem vaskpuhkpillide kontserdile minna.

Kui instrumentaalne pool pälvis minult vähe tähelepanu, siis laul haaras mind täielikult endasse. Meeste madalad ja naiste heledad hääled lummasid mind algusest peale. Tannhäuseri laulja Mati Turi, Elisabethi ja Veenuse osatäitja Aile Asszonyi ning Wolframit mänginud René Soomi hääled olid lummavad ja kaasahaaravad. Kõrvale meeldiv oli ka see, et harva laulsid koos suure kõrgusevahega hääled, enamasti sobitati kokku kõrvutiasetsevad mees- ja naishäälerühmad, nagu sopran ja tenor. Erilist esiletõstmist väärib noort karjast mänginud alles poisikeseohtu Marek Huntsaar, kelle häälest on siiski aimata peagi ründavat murdeiga ja häälemurret. Et mul aga juba esimese vaatuse keskosas silmad kergelt märjaks kiskusid, oli küllap ikkagi laulu ja pillimängu koosmõjul.

Pärast teist vaatust oli tükk tegu, et sättida ridiküli rihm nii, et too varjaks pluusiesisel laiutavaid veeplekke ning kolmanda vaatuse ajal ma enam ennast talitseda ei püüdnudki. Muusika voogas minust läbi ja ma ei suutnud teha midagi, mis oleks takistanud silmist purskuvat pisaravett. Kohe, kui nina vaikselt taskurätikusse nuuskasin, järgnes veel kurvem stseen ja kõik eelnevad pingutused olid mõttetud. Õnneks aplodeeris publik lõpus kaua, mis andis mulle aega pluusiesist kuivatada ja põskedelt ning lõua otsast pisaraid pühkida. Niisugust reaktsiooni pole mul veel ooperis olnud, kuid muusika ja süžee koosmõju minu hellale empaatilisele hingele oli liiga vägev.

Tegelikult peab sellist ooperit vaatama vähemalt kolm korda. Kuigi saksa keelt tunnen ning nii mõnestki kohast ilma tõlketa aru sain, pidi kontrolli mõttes ikkagi aeg-ajalt lava kohal jooksvaid eesti ja inglise keelseid subtiitreid piiluma. Seega kuluks esimene kord tekstile. Teisel korral tuleks jälgida lavalist tegevust. Liikumist, poose, asendeid, kostüüme, tegelaste omavahelist suhtestumist. Ning kolmas kord tuleks pühendada muusikale. Soovitatavalt võiks selle jaotada veel kaheks – instrumentaal ja vokaal. Ühe korraga neid kolme aspekti jälgida on võimatu. Ei ole üldsegi mugav silmadega subtiitrite, lava ja orkestriaugu vahet joosta, et näha, mida räägitakse, kuidas räägitakse, ning mida too harfimängija ikkagi teeb.

Kõige enam häiris mind aga süžeeline vastuolu. Kuna Veenust peeti kurjuse ja patu sümboliks, oli ta põlatud, ometigi laulis Wolfram kolmandas vaatuses kiidulaulu Ehatähele, mis ei ole midagi muud kui Veenuse teine nimi! Kavaleht-raamat ütleb selle kohta nii: “Oluline on Ehatähe tegelik nimi – planeet Veenus. Elisabethi armastus on Veenuse armastus kõrgemas astmes.” Kõlab loogiliselt, aga kuidagi lihtlabaselt ja liigromantiliselt…

Arvatavasti läheb see, kes kord Wagneri romantilist ooperit „Tannhäuser“ näinud, hea meelega tagasi Rahvusooper Estoniasse, olgu põhjuseks siis kas teine sama hea ooper, operett, ballett, teatritükk või lihtsalt soov viibida majas, mis koduks nii suurele hulgale tööle, vaevale, naerule, pisaratele ja kodumaisele maagiale.

 

Kommenteeri