„Symbiont(s)“ ja „Petruška“

Liisa Pool, 21. a. 03.12.2013 0

Rahvusooper Estonia on juba aastaid korraldanud erinevaid lühiballette kokkupõimivaid balletiõhtuid, et tuua publikuni kaasaegsemaid lühivorme. Tänavu esietendusid sellise kooslusena Wayne McGregori ballett „Symbiont(s)“ ja Igor Stravinski „Petruška“. Kaks erinevatest aegruumidest pärit balletti eristusid teineteisest kõigi märgikeelte pooles – täiesti või märkimisväärselt erinevalt oli lähenetud nii tantsule, helile, valgusele, kostüümidele kui ka lavakujundusele.

„Symbiont(s)is“ on Wayne McGregor kasutanud klassikalise balleti väljaõppega tantsijaid ja liikumise põhitõdesid ning loonud sellest siis kaasaegse tantsulavastuse, milletaolisi ma ootaks tavapäraselt kohata näiteks Kanuti Gildi Saalis mitte Rahvusooperis. Seda suurem oli mu rõõm näha, et ka suurele itaalia lavale saab balletti lavastada niivõrd minimaalsete vahenditega ja black-boxilikult. Helitaustaks ei ole orkestri esitatud klassikaline muusika vaid ragisev ja veidi kõle kordustele rajatud elektrooniline muusika (autorid: Andy Cowton, zoviet*france, Slam), mis loob üldiselt pigem hämara valguskujundusega koosmõjus salapärase atmosfääri. Taoline ebamäärase rütmiga muusika ei anna tantsijatele eriti tugevat pidepunkti, millest lähtuda. Sellele vaatamata oli tantsijate liikumine täpne ja rütmiline, kuigi muusikasse mittesobimine loob vaatamisel veidra tajukogemuse, sest balleti puhul pole selline nihestatus harjumuspärane.

Lavakujundus puudus täielikult, olid üksnes must lavapõrand ja mustast kangast taust. Sellise nullvõtte rakendamise tõttu on valguskujundus sel korral vaadeldav osana lavakujundusest. Lavapõrandale loodi valguse abil rohelisi vertikaalseid ja horisontaalseid jooni, mis moodustasid lõpuks kokku ruudustiku. Kas see oli sümbioosi tähistav põimumine, või midagi muud, jääb aga ebaselgeks. Kuigi põrandal kasutati valgusmängu, oli üldine lavavalgustus üsnagi tume, mis tähendas, et tantsijad sulasid sujuvalt ühte musta tagataustaga ja olid vähemalt saali tagaosast pigem kehvasti näha. Miimikat mul jälgida ei õnnestunud ning mustade kostüümide tõttu oli kõige selgemalt näha üksnes tantsijate käte ja jalgade liikumine, mis heleda naha või sukkade kontrastsuse tõttu üldisest tumedast foonist eristusid.

McGregori tantsukeel on hoogne ja jõuline ning silmatorkavalt palju grand écarte ehk püstasendis sooritatud spagaate kasutav. Tantsijate omavaheline füüsiline kontakt ja mõningal pool esinev puusade töö mõjus ajuti ladinaameerika paaristantse meenutavalt. Suurel osal ajast on seitse tantsijat jagatud kaheks omavahel diagonaalteljele asetatud grupiks, kellest üks tantsib ees- ja teine tagapool, sooritades seejuures erinevat liikumismustrit. Üldiselt on silm sellise tantsijapaigutuse puhul harjunud nägema kahetasandilist sünkroonset liikumist, kuid „Symbiont(s)i“ puhul tekib erinev koreograafia oma kiire ja katkendliku olemuse tõttu raskusi pilgu suunamise ja terviku haaramisega. 21-minutiline ilma süžeeta ballett lõppeb ootamatult kiiresti ja justkui ei kuhugi. Kuna ei ole lugu, ei saa seda ka kokkuvõtvalt lõpetada, mistõttu mõjus lõpp vähemalt mulle liialt järsult.

 

Igor Stravinski muusikale loodud „Petruška“ pärineb 20. sajandi algusest ja on Mai Murdmaa käe all läbinud uuenduskuuri. Selgeid tegelasi ja lugu omav ballett mõjub „Symbiont(s)i“ kõrval märgatavalt traditsioonilisemalt, kuid seejuures kindlasti mitte kulunult.

Kuigi balleti peategelase Petruška lugu pole just õnnelike killast, on lavaline atmosfäär eelmise balletiga võrreldes märksa kergem. Stravinski muusika on harjumuspäraselt meloodiline ja lava ei kata ähvardav pimedus vaid see on piisavalt valgustatud. Peamiseks helge tunde loojaks on aga Kaspar Jancise loodud pastellroosades ja –sinistes toonides tennisekostüüme meenutavad lavakostüümid, mille efekt pääseb esile massistseenides, kus on korraga laval kõik 4 paari või isegi veel suurem osa Estonia balletitrupist. Kostüümide ja hulgakesi sünkroonis tantsimisega tekkis muusikalilik atmosfäär (NUKU „Grease“ 2003), peamiselt just roosa-sinise vastanduse tõttu. Isegi kui meelevaldne sarnasus muusikaliga välja jätta, on õhkkond „Symbiont(s)iga“ võrreldes oluliselt teine. Näha oli tantsijate naeratavaid nägusid, muidugi nende puhul, kellele rõõm süžeelises mõttes sobilik oli.

Lavakujunduse muutmine kahte balletti lahutava vaheaja jooksul ei ole just suur väljakutse. Kaspar Jancis on tühjale mustale lavale lisanud üksnes rippuvad silmakujutised ja lahtikäivate tiibadega väikse peegelseina. Proovisaali (kõver)peeglis kangastuvad Petruškale nii tema unistused (priimabaleriin) kui takistused (esitantsija) ja hirmud (teda väljanaerev kordeballett). Lavastuse lõpuminutitel ilmub taevast deus ex machinana suur saabas, mis õnnetu Petruška laiaks litsub. Ühiskondlik surve ja luuravad halvakspanevad pilgud said õnnetust unistajast võitu. Saabas kuulub Võimule, mis oma positsiooni ärakasutades saab suure ja võimsana väikseid ja abituid, ent mingil põhjusel siiski ohtlikke isikuid alla suruda. Võim oli loodud otsese tegelasena, kelle rollis oli kaks inimest (Vadim Mjagkov, Vitali Nikolajev). Üksteise kukil istudes moodustus üks pikk valgeks võõbatud näo ja kurjakuulutava tumesinise hõlstiga tegelane. Kahest inimesest koosnemise tõttu ta tantsusamme ei sooritanud, vaid lihtsalt kõndis üle lava, Petruškat korduvalt sakutavalt üles tõstes.

Kolm esiletõusvat tegelast on Petruška, Priimabaleriin ja Esitantsija, kelle individuaalsuse loomine toimub nii kostüümi kui erilise liikumiskeele kaudu. Petruška (Sergei Upkin) on riietatud valgesse kergelt lohvakasse ja pidžaamat meenutavasse kostüümi (loob assotsiatsioone ka hullusärgiga), mis võimendab veel omakorda tema teadlikult lodevat ja viimistlemata kehahoidu ja liigutusi. Oma äbariku olekuga püüab ta küll pälvida Priimabaleriini tähelepanu, kuid temast vaadatakse lihtsalt üle ja hiljem naerdakse ta avalikkuse poolt välja. Priimabaleriin (Nanae Maruyama) kannab ainsana naistantsijatest tutut, tõustes sellega selgelt domineerivale positsioonile. Tema valge trikoo rinnaesisel on kujutatud rindu rõhutavat stiliseeritud mitteterviklikku südamemotiivi. Just südantmurdev ihaldusobjekt ta Petruška vaatepunktist oligi. Maruyama liikumine oli viimistletud ja vabamalt tantsiva kordeballetiga võrreldes tugevalt klassikalisem. Esitantsija (Gabriel Davidsson) rangelt sirge kehahoid ja liikumine olid suursugused ja alati maksimaalselt väljasirutatud, sobides kokku Priimabaleriiniga ja olles teravaks kontrastiks Petruška suuremale voolavusele.

Pean ühe õhtu jooksul mitme lühiballeti kõrvuti esitamist väga heaks ideeks ja loodan, et Estonia jätkab seda traditsiooni. Sel moel on võimalik pakkuda publikule võrdlusvõimalust erinevate stiilide vahel ja tutvustada erinevaid lühiballette, mida ühekaupa endale repertuaari ei võetaks.

 

Balletiõhtu 28. novembril 2013 Rahvusooperis Estonia

 

Kommenteeri