José Cura

cura

tenor, helilooja, dirigent, lavastaja

 

Lisaks sellele, et José Cura on üks maailma parimatest tenoritest, on ta ka polümaat, meie aja Leonardo da Vinci.

Seen and Heard International, november 2015

Pärast orkestri dirigeerimise ja kompositsiooni õppimist oma kodulinnas Rosarios kolis José Cura 1984. aastal Buenos Airesesse end täiendama. Saamaks aimu lavaelust, töötas ta koos professionaalse kooriga Teatro Colónis 1984. aastast kuni 1988. aastani, mil tema hääl arenes talle tuntuse toonud tugevaks ja säravaks sügava baritonaalse varjundiga tenorihääleks. Alates 1991. aastast on José Cura karjäär viinud ta maailma prestiižsematesse teatritesse ning teinud temast ühe suurepärasema itaalia ja prantsuse traditsioonilise repertuaari esitaja. Oma legendaarsete rollitõlgenduste nimistusse, kus troonivad Otello, Stiffelio, Simson, Canio, Calaf, Dick Johnson ja Cavaradossi, lisas José Cura 2017. aastal kaks uut tunnustuse pälvinud rolli: Richard Wagneri Tannhäuser ja Benjamin Britteni Peter Grimes.
1999. aastal jätkas José Cura oma dirigendikarjääri, töötades muu hulgas selliste tipporkestritega nagu Londoni filharmooniaorkester, Londoni sümfooniaorkester, Viini Filharmoonia, Sinfonia Varsovia, Toscanini orkester ja Ungari filharmooniaorkester – kontserdid, mida saatis kestev publikumenu. 2007. aastal tuli esmaettekandele loominguline ümbertöötlus „Pajatsitest“ tantsu ja miimiga ning selle kujundas ja lavastas José Cura, pannes aluse oma lavastaja- ja kunstnikukarjäärile. Publiku ja kriitikute üksmeelne tunnustus, mis sai osaks lavastustele „Simson ja Delila“, „Pääsuke“, „Talupoja au“ ja „Pajatsid“ kinnitas tema staatuse isikupärase lavastajana.

Buenos Airese Teatro Colónis lavastatud „Otello“ valiti rahvusvahelise hääletuse tulemusena üheks 2013. aasta edukamaks lavastuseks. Puccini „Boheemil“ põhinevat „Skandinaavia boheemi“ (2015) pidas nii publik kui kriitika Rootsi Kuningliku Ooperi üheks õnnestunumaks lavastuseks üldse. Valloonia Kuninglikus Ooperiteatris etendunud „Turandot“ (2016) ja Bonni Ooperis etendunud „Peter Grimes“ (2017) said märkimisväärse tunnustuse osaliseks.
2015. aasta mais määrati maestro Cura Praha sümfooniaorkestri resideeruvaks kunstnikuks. Maineka orkestri ees dirigeerib ta hooaja jooksul kaks sümfooniakontserti, kus on esmaettekandele tulnud ka mõned tema enda teosed, nagu „Magnificat“, „Ecce Homo“ ja „Modus“. Lisaks on ette kantud Ariel Ramireze kuulsa „Misa Criolla“ ja „Navidad Nuestra“ sümfoonilised versioonid, mille José Cura orkestreeris autori soovil, kes enne surma talle oma unistuse täideviimise usaldas.

2015. aasta juunis tunnustas Argentina senat José Curat Domingo Faustino Sarmiento auhinnaga saavutuste eest hariduses ja kultuuris ning 2017. aasta novembris nimetati ta Rosario Rahvusliku Ülikooli auprofessoriks.

 

Vaata lähemalt www.josecura.com

 

See oli maailmakuulsa tenori esimese lavastamiskatse suur õnnestumine. Cura lavastajadebüüdiga sündis uus arusaam „Pajatsitest“. Kahe nädala väsimatu lavastaja-, kunstniku-, dramaturgi-, laulja- ja näitlejatöö tulemusena (ta esitas ka enda kirjutatud monoloogi) andis Cura lavastusele oma erilise kire, energia ja entusiasmi.
Juntarji List

See oli haruldane ooperiõhtu („Simson ja Delila“ lavastus), mis sööbib meeltesse ja jääb terveks eluks meelde.
Der Operfreund 2010

José Cura on Gesamtkunstwerker (kunstnik, kes loob ja kujundab lõimitud ja tervikliku kunstiteose).
Merkur 2010

 

Erakordne projekt („Simson ja Delila“ lavastus) andis kogu trupile tiivad ning sellest sündis kunstiteos, mis teeks au igale rahvusvahelisele ooperilavale.
Opernglas 2010

 

Enam kui orjaliku illustraatorina on José Cural õnnestunud taasluua „“Turandoti“ toon“, mis on Puccinile niivõrd omane ja keeruline defineerida: see on eepiline kooriteos, milles Hiina avaneb nii oma maagilises sensuaalsuses kui ka julmuses. Samas, on kitši – lõks, millesse Aasiat kujutades on lihtne kukkuda – välditud põhjaliku valgus- ja kostüümikujundusega. Esiletõstu väärib geniaalne viis, kuidas lastekoor on põimitud tegevusse.
Forum Opéra

 

„Peter Grimesi“ lavastus: Etendus oli sõnum ansambliteatrile, et ainult koos suudetakse luua ülevaid ooperlikke hetki. See omakorda õnnestub vaid siis, kui on keegi, kes suudab kõiki ühendada ja kui on olemas üldine ladus lavastuskontseptsioon. José Cura suutis pakkuda kõike seda Bonnis, lisaks esitas ta liigutava ning vokaalselt suurepärase rollisoorituse. Pole ime, et terve saal tõusis lõpuovatsioonideks püsti, kui tenor lavale kummardama tuli.
Opernglas 2017

 

 

 

 

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, et olla kursis värske info ning heade pakkumistega.
Uudiskiri saadetakse välja kord kuus.