• kava-header

Ene-Liis Semper

Ene-Liis Semper lõpetas Eesti Kunstiakadeemia (EKA) stsenograafia erialal (1995) ning on pärast seda loonud arvukalt lava- ja kostüümikujundusi erinevates Eesti teatrites (sh ooperilavastustele). Koos Tiit Ojasooga lõid nad 2004. aastal teatri NO99 ja on samast aastast selle kunstilised juhid ning lavastajad, samuti enamiku originaallavastuste tekstide autorid. Teater NO99 on osalenud teatrifestivalidel Viinis, Hamburgis, Berliinis, Bernis, Peterburis, Moskvas, Nitras, Tamperes jm. Lisaks on Semper viimasel viieteistkümnel aastal olnud Eesti üks rahvusvaheliselt tuntumaid kunstnikke, kes eelkõige oma videoloominguga on osalenud näitustel kogu maailmas, sh kaasaegse kunsti festivalil „Manifesta“ (2000, Ljubljana) ja Veneetsia biennaalil (2001). Väljaspool Eestit on Semper teinud koostööd lavastajate Sebastian Nüblingi („Three Kingdoms“, 2011), Kristian Smedsi („The Siberian Imaginary Circus of Rodion Raskolnikow“, 2012, mõlemad Münchner Kammerspieles) ja Tiit Ojasooga („Fuck Your Ego“, Thalia Theater, 2012). Ene-Liis Semperi loomingut on pärjatud arvukate auhindadega, sh Eesti Teatriliidu parima kunstniku aastapreemiaga aastatel 2002, 2003, 2006 ja 2007. Koos Tiit Ojasooga nimetati ta 2004. aasta parimaks lavastajaks ja DRAAMA festivalil parima lavastuse autoriks ning parimaks lavastajaks („Julia“, Eesti Draamateater, 2004). Samal aastal pälvis Semper Eesti Vabariigi Valgetähe V klassi teenetemärgi. RO Estonias on ta loonud kujunduse ja kostüümid Tüüri ooperile „Wallenberg“, mille kunstiline meeskond pälvis silmapaistva töö eest Eesti Vabariigi kultuuripreemia (2007). Lisaks on Semper pälvinud Eesti Vabariigi kultuuripreemiad ka 2002. ja 2010. aasta loominguliste saavutuste eest. Teatris NO99 on Ene-Liis Semper koos Tiit Ojasooga toonud välja järgmised lavastused: „Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki“ (2005), „Padjamees“ (2005), „Seitse samuraid“ (2005), „Nafta!“ (2006), „Kuningas Ubu“ (2006), „Totu Kuul“ (2007), „GEP“ (2007), „Perikles“ (2008), „Kuidas seletada pilte surnud jänesele“ (2009), „Onu Tomi onnike“ (2009), „Kes kardab Virginia Woolfi?“ (2009), „Tallinn – meie linn“ (2010), „Ühtne Eesti“ ja „Ühtne Eesti Suurkogu“ (2010), „Võtame uuesti!“ (2010), „The Rise and Fall of Estonia“ (2011). Enamikku neist on tunnustatud autasudega. Eraldi esiletõstmist väärib „GEP“, mis võitis Eesti teatri aastaauhinna 2008 parima lavastuse kategoorias, festivali „DRAAMA“ Suure auhinna ja Kooskõlalisima Koosluse preemia (2007), Balti Teatrisügise festivali Grand Prix, parima lavakujunduse preemia ning parima kõrvalosatäitja auhinna Jaak Printsile (2007) ning ajakirja Teater.Muusika.Kino hooaja 2007/08 parima uuslavastuse auhinna.

 

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega kursis olla.

Värske info ning heade pakkumistega uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.

Vaata Youtube kanalit