Saada iseendaks, jääda iseendaks

27.03.2012 / Ülla Veerg

Olid ajad, mil solistide esmakordsed ülesastumised repertuaaris olevates ballettides väärisid reklaami, kuid nüüd on see hea tava kadunud, nii et jääb mulje, nagu oleks teatri silmis väärt üksnes esietenduse koosseis. Kenneth MacMillani ballett «Manon» Luana Georgiga nimiosas, Sergei Upkini Des Grieux’ ja Aleksandr Prigorovski Lescaut’ga tõendab, et ka järgmised koosseisud on väärt märkamist ja jäädvustamist.

Sergei Upkini Des Grieux on esmakohtumisel Luana Georgi Manoniga tüüpiline nohik, kes eelistab ümbritsevale melule istuda, nina raamatus. Manonigi avastab ta järk-järgult – see, mis teda veetleb, on tütarlapse tavatu puhtus ja rikkumatus, erinevalt teda ümbritsevast keskkonnast.

Des Grieux’ ja Manoni duett esimeses vaatuses omandab Upkini ja Georgi esituses erakordse värskuse – laval on tõeline kevad tärkavate tunnetega. Mõlemad tegelased avastavad end vastpuhkenud armastuse kaudu. Järgnev magamistoastseen on täis rauget õnne – kumbki on leidnud iseenda sensuaalse ja erootilise külje, millest häbenematult rõõmu tuntakse.

Kui Manonile tuuakse ahvatlus rikkuse näol, võtab ta selle vastu teatud naiivsusega, taipamata, mida see võiks tähendada, ta usaldab oma venda (Prigorovski), kelle sisemiselt pehkinud olemust ei oska ta välise lihvi tagant ära tunda.

Teises vaatuses ilmub Manon lavale kui lumekuninganna – kaunis ja kättesaamatu. Rikkuse ja heaolu hind on oma olemuse mahasurumine, sulgemine salakambrisse, samal ajal kui keha sooritab äraõpitud ja ümbruskonnas heakskiidetud liigutusi – sellise korrektsusega, nagu laps loeb luuletust, mida ta ei mõista.

Des Grieux – kelle piinlikkustunne sellises keskkonnas paljastab tema puritaanliku olemuse – tunneb õudust: mitte üksnes valu kaotatud armastatut nähes, vaid ka selle kuriteo pärast, mida Manon sooritab iseenda olemuse vastu. Võimaluse avanedes ta mitte üksnes ei paku Manonile oma siirast armastust, vaid ka pääsemist.

Viimane tähendab loobumist maisest rikkusest, mis Des Grieux’le tähendab pattu, Manonile aga pigem ilu. Teise vaatuse magamistoastseen – kui erinev esimese vaatuse raugest õnnest! – on kompromissi otsimine armastatute erinevuste vahel ja leppimine teise poole olemusega.

Des Grieux’st saab Manoni vaimne selgroog ja tugi – kolmanda vaatuse algul on Manon elus üksnes tänu Des Grieux’le, sest selleks hetkeks on ta kaotanud juba kõik. Stseen vangivalvuriga on kui viimane tilk kannatuste karikasse, mis paneb selle üle voolama, st murrab temas viimasegi jõuraasu, Des Grieux’ pingutustele vaatamata. Nii lahkub Manon elust ja Des Grieux ei kaota mitte üksnes oma elu armastust, vaid ka võimaluse teda lunastada.

Sergei Upkin ja Luana Georg ei täida MacMillani balleti mitte üksnes emotsioonide tulvaga, vaid annavad liikumisjadade meisterliku fraseerimisega koreograafiale selge sisu ja mõtte. “Manon” ei ole melodramaatiline love story, vaid lugu iseendaks saamisest ja selleks jäämisest.

Heili Einasto / Postimees 27.03.2012

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.