“Jõuluvana ja väike põhjapõder” ja “Pokude aastaring”

15.12.2012 / Ülla Veerg

Eva-Liisa Linder / Lasteteater.wordpress.com // 9.12.12

Jõuluvana ja väike põhjapõder
Autor: Harriet Toompere (Eesti Draamateater)
Lavastaja: Hendrik Toompere jr jr (Eesti Draamateater)
Kunstnik: Rosita Raud
Muusikaline kujundaja: Andre Pichen (Eesti Draamateater)
Laulusõnade autor: Tormi Kevvai
Mängivad Lee Trei, Tarmo Männard, Anti Kobin, Mirko Rajas ja Mihkel Tikerpalu
Esietendus 1. detsembril 2012 NUKU väikeses saalis.
Etenduse kestus u 50 minutit.

Pokude aastaring
Kati Kivitari lastelavastus Edgar Valteri „Pokuraamatu“ ainetel.
Lavastaja, dramaturg ja kunstnik: Kati Kivitar
Valguskunstnik: Anton Kulagin
Lavastuse assistent: Silva Valdt
Muusika: Tarmo Kesküll
Kunstniku assistendid: Eva Vellesaar (Eesti Kunstiakadeemia), Ivar Villers (NO99)
Esietendus 5. detsembril 2012 Rahvusooper Estonia talveaias.
Etenduse kestus u 40 minutit.

Vaatasin lähestikku ära kaks uuslavastust. Mõlemad aastalõpulavastused pealinna suurteatrites, mõlemad noorte lavastajate tööd, mõlemad mõeldud umbes samavanadele lastele. “Pokude” puhul on andnud teater soovituseks 3-7-aastastele, “Jõuluvana” puhul pakuksin ise 4-10-aastastele.

Neid kahte lavastust on hea võrrelda. Peale eeltoodu tunnuste põhinevad mõlemad lavastused veel eesti autoritel, kelle kirjutatut alles hakatakse lavadele tooma. Samuti on hea võrrelda, millise suhtumisega teevad suurteatrid oma väikelastele mõeldud jõuluavangud.

Kõigepealt tahaks rääkida “Pokude aastaringist”. Peab ütlema, et materjal – tuua lavale rohumätaste igapäevaelu ühe aasta kestel – ei ole just suurt lavaliikumist pakkuv teema. Seda toredam on vaadata, kuidas tantsu- ja lavastajaharidusega noor Kati Kivitar sellega hakkama saab, nii dramaturgi, lavastaja kui ka kunstnikuna.

Ja uskumatu küll, aga Estonia teater on seekord peaaegu ideaalilähedane keskkond lavastuse jaoks. Sest etendus toimub talveaias! Seal on põõsaid ja puukesi. Rohelised puhmad moodustavad hea ja usutava keskkonna pokude toimetamistele. Ka ruum on hubaselt väike ja lapsed saavad istuda ümber lava. Keset mängupaika hakkab kõigepealt silma sinakas-rohekas akvaarium, mis tekitab põnevust, et mis seal sees küll toimuma hakkab.

Kui pokud lavale tatsavad, on nad lihtsalt ühed suured heinapuhmad. Õlekarva mütsakute seest paistavad ainult ninad ja uudistavad silmad. Nad tunduvad rahulikud ja häälitsevad vaikselt omaette ja omavahel: k-k-kh-kõh. Ja olgem ausad, selline rohumätaste igapäevaelu ongi. Kord sajab vihma, kord lund. Rahulik. Uudistavad üht ja teist aasa või metsaserva, kus pesitseda. Vahepeal jälgivad rahuliku vanamehe Puuko tegemisi. Puuko näeb üsna Edgar Valteri moodi välja. Ta toimetab oma igapäevaseid toimetamisi – koristab, teeb sauna, vestab juttu. Tegevusi saadab ja selgitab rahuliku mehehäälega lindile loetud jutt.

Aga milleks selline eestimaiselt vaikne ja looduslähedane toimetamine teatris hea on? Ehk sellepärast, et siis oskad märgata liikumist ka seal, kus kommertsliku kila-kola ja virvenduse vahelt see muidu välja ei paistaks. Eesti metsade soojad puutüved ja kellegi käpajäljed põllulumel on talveajal ilusamad ja hingele rahupakkuvamad kui kaubandusdžungli jõulukarneval. Ja hea on, kui sellise vaikse koosolemise tähendus ka teatrilavale jõuab. Kuidas Puuko ütlebki – “oleme lihtsalt vaikselt”. Ei ole paljuks seda ka lavalt öelda.

Niimoodi pokude aastaring kulgebki – neli aastaaega oma väikeste erinevustega. Suveajal saab liuelda paadiga järve ehk akvaariumi peal, talvel aga tuuakse Puuko koju väike kuusk ja lugu jõuab oma loomulikul moel jõuluajaga ots-otsaga kokku.

Lisaks Puuko rolli nagu valatult sobivale Peeter Jakobile tatsuvad ja sahistavad pokudena ilusti Improteatri näitlejad ja eriti tahaks kiita väikest tüdrukut (nähtud etendusel Mia Tuga), kes väikse pokuna väga täpselt ja väljapeetult oma rolli ära mängib. Aga see ei ole veel kõik. Peab ütlema, et Kati Kivitar on andnud pokudele ilmeka liikumise. Rohumättad on küll ühed staatilisemad nähtused looduses (ja eriti veel teatris), aga nende õõtsumine, liuglemine, selili- või kõhulikeeramine mõjub huvitavalt ja paljuütlevalt, selleks on leitud õige võti.

Ühesõnaga, Estonia teater annab seekord talveajaks eestimaise looduslähedase pildi, mille kaudu leida rahulik side jõuluaegsete olemistega.

Teine lavastus, mida on hea võrdluseks vaadata, “Jõuluvana ja väike põhjapõder”, pakub aga Nukuteatri väikeses saalis seda, mida enamasti aastalõpuüritustelt oodatakse – et keegi astuks punase kuuega lavale ja teeks nalja. Kas sellest piisab?

Aluseks on võetud tuntud näitlejanna Harriet Toompere näidend. Minu ootused olid kõrged. Teatrikodus kasvanud ja paljukogenud näitleja, kes oma laste kõrvalt näidendi kirjutab… see tundus hea variant. Pealegi noore ja paljulubava lavastaja Hendrik Toompere jr jr-i lavastuses. Aga see, mis välja tuli, meenutas kõige parematel hetkedel vallatuid hetki lastetoas – õed-vennad suruvad nägu vastu klaasi, et naljanägu teha. Või ütlevad “puuks” ja kõik naeravad. Või veel parem – kougivad jõuluõhtul voodi alt suvise ujumisrõnga välja, panevad ujumistrikoo selga ja lähevad suurde tuppa kuuse juurde – kuni ema tuleb tuppa – ja siis saab palju nalja.

Lavastuse algidee on kena – jõuluvana (Anti Kobin) on armunud ja kõik tema ootuspärased jõulutegevused lähevad sassi. Jõuluvana ei loe mitte laste kirju ega valmista päkapikuga koos kingitusi ette, vaid sätib endale kuuseehet lipsukaunistuseks, laulab tuntud eesti laulukesi (“täna siin, homme seal oodatakse mind…”) ja asutab end külla minema Üllele (Lee Trei). Päkapikk (Tarmo Männard) ja asjalik Põhjapõder (Mirko Rajas) püüavad kõike päästa ning leida igas olukorras asjalikke lahendusi. Aga nagu komöödia puhul ikka, viib üks sassiminek teiseni. Jõulutrall lähtub toredast omafantaasiast, millele lisab võlu eesti lauludel põhinev muusikakujundus (Andre Pichen, Tormi Kevvai), kuid näidendi ülesehitus ja tegevusliinide põimingud ei näi olevat siiski piisavalt tugevad isemängivaks materjaliks, tuginedes paljuski olukorra-naljale ja jättes mitmed liinid lõpetamata.

Lõpplahenduses näeb laval siiski peamiselt situatsioonikoomikat. Näiteks hakkab asendus-jõuluvana Gustav (Mihkel Tikerpalu) minema koos põhjapõdraga umbes seitse korda lasteaeda kingitusi viima, kuid iga kord tulevad poole pealt tagasi, et Päkapiku käest nõu küsida. Või siis ilmselt kõige kuulsam episood, kus Jõuluvanal on tekkinud härdus- või kurbushoog (mille puhul ei ole aru saada, kas tuleb see armumisest või ametitüdimusest) ja ta ei suuda enam sõna “jõul” kuulda ilma nutma hakkamata, ja Päkapikk küsib, kas oleks parem asendada see sõnaga “puuks” – puuksuvorst, puuksukapsas, puuksuvana?

Nii et kokkuvõtteks võib tõdeda, et kui on soov näha laval punastes kuubedes tegelasi ja kerget nalja, leiab selle Nukuteatrist.

Kui aga soov avastada koos lastega hingestatum ja looduslähedasem lähenemine talveajale, siis “Pokude aastaring” Estonias on hea alternatiiv.

 

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.