Faust sai tunda Bertmani lihunikukätt – ent jäi ellu

27.09.2012 / Ülla Veerg

Göran Forsling/ Seen and Heard International// Dmitri Bertman, kes juhib Moskva Helikon-Operat, on saavutanud oma põlvkonna ühe põnevaima lavastaja maine. Ma olen näinud mitmeid tema lavastusi nii Stockholmis kui Tallinnas ning pean tõdema, et tema ideed on tihti üllatavad – mõnikord vastuolulised, ent mitte kunagi sirgjoonelised ja kindlasti mitte igavad. Tõsi on seegi, et vahel koormab ta lavastuse ideedega nõnda üle, et see näib varjutavat lugu ennast. Ta kasutab sageli kõrvalliine ja tausttegevust, mis lavastuse arusaadavamaks tegemise asemel kõik hoopis keerulisemaks ajab. On üsna loomulik, et publik reageerib uutmoodi tõlgendustele erinevalt ning mina tundsin selle uue „Fausti” suhtes vähemalt algul tugevat vastumeelt. Sellest tulenes ka arvustuse karmivõitu pealkiri.

Juba algus tekitas segadust – laval oleva klaveri taga istus tükk aega enne lavastuse algust kloun, kes mängis hiljem koos orkestriga, vahel järge kaotades ja meeleheitlikult noodilehti lapates. Kloun „Faustis“? Tuli välja, et kloun on Helen Lokuta mängitud Siébel. Olen Helen Lokutat imetlenud ajast, mil teda viis aastat tagasi „Rigolettos“ Maddalenana nägin. Nüüdki oli tema etteaste suurepärane, tema kehakeel väljendusrikas ja paljuütlev, kuid klouni mõttest ma siiski aru ei saanud. Lavastuse esimeses pooles oli teisigi aspekte, mis olid mulle vastukarva. Mitmest stseenist oli tehtud pelgalt farss – need olid lõbusaid, kuid kohatud – ning napis rõivastuses meestantsijate balletinumber balansseeris sündsusetuse piiril. Pärast vaheaega, mil tegevus muutus ühemõtteliselt traagiliseks, sai lavastus hoopis teise, täiesti tõsise näo ning ma mõistsin, et Bertmani trikid tüki esimeses pooles pidid peegeldama Fausti mõttemaailma. Kavalehes ära trükitud intervjuus ütleb Berman: „Mulle näib kummaline põhjus, miks Faust oma noorust tagasi soovib. Tema – õpetlane, doktor, jurist – ei palu Mefistol ennast noorendada selleks, et teha veel üks avastus või kirjutada raamat või leiutada midagi, mida pole veel jõutud leiutada. Ta palub endale noort keha tagasi selleks, et võrgutada Margarita…“ Niisiis on frivoolne käitumine sümbol ja teeb „lihunikutöö“ mõistetavamaks. Kuid ma pole selle vajalikkuses siiski täiesti veendunud.

Lihunikutööd on tehtud ka teistes aspektides, nimelt on lavastuse muusikat kõvasti kärbitud. Selle tulemusel on kadunud Marthe osa, mis pole aga suuremat sorti õnnetus, vaid teeb etenduse dramaatilist poolt intensiivsemaks. Selle asemel on loodud uus roll – kavalehelt saame teada, et see on Fausti uus südamedaam, hääletu Catherine, kelle Faust pikema jututa maha jätab, tehes tegelase veel ebameeldivamaks.

Huvitav on idee tuua lavastusse kaks Fausti: avastseenis näeme vana Fausti, kes seejärel tegevust kõrvalt jälgib. Kuid miks on Siébel, kui ta viimaks maskist vabaneb, järsku naissoost? Dmitri Bertman, nagu alguses mainitud, on ettearvamatu ja isepäine.

Musikaalne tase on väga kõrge. Esietenduse dirigent oli Vello Pähn, kes asus 1. augustil Arvo Volmeri asemel ooperi loomingulise juhi ja peadirigendi ametisse. Mul jätkub tema tõlgendusele vaid kiidusõnu. Tüki muusikat on tihti kritiseeritud liigse lääguse tõttu, kuid Pähnil õnnestus tervisliku tasakaalu säilitamiseks muusikasse veidi insuliini süstida.

Nimirollis astus üles Kanadast tulnud külalisesineja Luc Robert, jõuline ja särav tenor, kel jäi ehk puudu piisake magusat lüürilisust, kuid kes pälvis oma heliseva kõrge C-võtmes kavatiini eest siiski kiiduavaldusi. Tema Margaritaks oli noor norra sopran Anne Wik Larssen, keda kuulsin Dalhallas sealse ooperigala raames võluva Mimina. Nüüd, oma esimeses suuremas ooperirollis, täitis ta mu ootused kuhjaga. Peale selle oli ta veenev näitlejatar ning laulis oma suurejoonelisi palu liigutava lihtsuse ja hapra süütusega. Ent just finaalis rabas ta mind oma hiilgava soorituse ja kauni toonipuhtusega kõige sügavamalt. Tegemist on suure potentsiaaliga lauljannaga. Priit Volmer aga lisas oma silmapaistvasse meeldejäävate karakterite nimekirja veel ühe triumfi. Tema Mefisto oli pikkade mustade juustega vastikult irvitav deemon. Rauno Elpi Valentin pingutas näitlemisega ehk veidi üle, kuid laulis seekord dramaatilise elujõuga ja paremini kui ühelgi korral, mil ma teda paari viimase aasta jooksul kuulnud olen. Mart Madiste oli vana Faustina hea ja Mart Laur võttis Wagneri tänamatust rollist viimast.

See „Faust“ on ehk lihuniku käe alt läbi käinud, kuid lõppude lõpuks on see siiski äärmiselt silmapaistev ja mõtlemapanev lavastus, mida on õnnistatud suurepäraste lauljatega.

 

25. september 2012

Eesti Gounod’ „Faust“. Solistid, Eesti Rahvusooperi koor ja orkester, Vello Pähn (dirigent). Eesti Rahvusooper, Tallinn. 20.09.2012 (esietendus)

Osades:

Faust: Luc Rober
Mefisto: Priit Volmer
Margarita: Anne Wik Larssen
Valentin: Rauno Elp
Siébel: Helen Lokuta
Wagner: Mart Laur
Vana Faust: Mart Madiste
Catherine: Kätlin Truus

Lavastusmeeskond:

Lavastaja: Dmitri Bertman
Kunstnik: Ene-Liis Semper
Koreograaf: Edvald Smirnov

 

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.