Arhiivitar pajatab

Estonia teatri- ja kontserdimaja uus hoone avati 24. augustil 1913. aastal (vkj). 2013. aasta sügisel tähistasid estoonlased oma teise kodu väärikat 100. sünnipäeva. Juubilari paremini tundmaõppimiseks jagas Rahvusooper Estonia arhiivitar Piret Verte killukesi maja pikast ja kirevast ajaloost.

ESTONIA MAJA SAJANDIPIKKUNE AJALUGU

2013. aasta sügisel 100-aastaseks saav Estonia on Eesti rahva jaoks olnud alati enamat kui vaid teatri- ja kontserdimaja. Pärast 1944. aastal toimunud pommitamist kaotasid paljud tallinlased oma kodud, ent kibedaid pisaraid valasid nad hoopis Estonia nukrate varemete ees. Südalinnas asuv kunstitempel on omariikluse sümbol ja teine kodu mitte üksnes sadadele estoonlastele, vaid kõigile muusikat ja tantsu armastavatele eestlastele.

Tegemist on ilmselt Eesti kuulsaima rahva annetuste abil rajatud hoonega. Juba 1904. aastal eraldas linnavalitsus Estonia seltsile tasuta krundi Saksa teatri ja turuplatsi kõrvale. Kuberneri poolt alla kirjutatud otsuses oli tingimuseks lisatud teatrimaja valmimine kümne aasta jooksul. Esialgu paistis aega jätkuvat ning raha hoone rajamiseks hakati koguma tulu- ja piduõhtute korraldamisega. Need ei andnud aga soovitud tulemusi. Raha hankimise teiseks allikaks olid 25-rublased osatähed, mida asuti agaralt realiseerima üle kogu maa ning isegi Peterburis. Suurimateks osanikeks said Estonia selts ise 525 ja Krediitpank 182 osatähega, kuid osanike seas oli ka palju eraisikutest eestlasi. Rahva annetuste abil said Estonia müürid kerkida enam kui 100 000 rubla eest, ent maja lõplik maksumus oli üle 800 000 rubla. Ligi 7/8 sellest moodustas niisiis tohutu võlg, mis aga praktiliselt kustus Eesti Vabariigi loomisel ja tsaarivalituse kukutamisel.

9. märtsil 1908. aastal toimus Estonia seltsi erakorraline peakoosolek, kus komisjoni esimees J. Umblia andis ülevaate, millised peaks olema ehitatava teatrihoone ruumid ja mahutavus. Otsustati korraldada võistlus ideekavandi saamiseks. Suurimaks mureks oli rahaküsimus ja võistlustingimused seati üles vastavalt sellele. Kindlad veendumused kujunesid ka stiili osas: „Terve hoone tuleks Soome stiilis ja ei peaks mitte ülitoredust taga ajama, et maja hind selle läbi mitte liiga kõrgele ei tõuseks.“ Ehitusmaterjalina sooviti näha odavuse mõttes kohalikku paasi. Koosolekul põhjustas tõsiseid lahkhelisid äriruumide kavandamine hoone turupoolsele küljele. Nii mõnigi sai seesuguse ketserliku idee peale väga vihaseks – äri rüvetavat kunstitemplit. Nende ehitamist dikteeris aga tungiv vajadus saada hoone korrashoiuks sissetulekuid.

Pärast pikka kaalumist langes kahe aukoha võitnud projekti vahel valik Armas Lindgreni ja Wivi Lönni universaalse kunstikeele kasuks. Soomlaste projektis tõstab fassaadi rütm esile sümmeetria ja klassikalise traditsiooni väärtusi, pidulikkust lisavad poolsambad. Pilk jääb peatuma kõrgetel tiheda ruudustikuga akendel ning lavakarpi rõhutavatel katustel, mille jaoks on arhitekt inspiratsiooni ammutanud ilmselt hiina pagoodidelt. Kogenud käega visandatud siseruumides on otstarve nutikalt seotud avaruse ja suurejoonelisusega. Neis valitsevat klassitsismi rangust tasakaalustas osalt juugendi voolav joon, osalt rahvuslikest eeskujudest inspireeritud plastiline dekoor. Estonia sisekujundus oli õrn ja delikaatne. Lisaks saalide suurejoonelisele kujundusele olid peensusteni läbi mõeldud ka vestibüülid, jalutusruumid, kasiino ja restoran. Kuigi arhitekte kammitses range kokkuhoiunõue, juhinduti ehitusel ometi ennekõike kvaliteedist ja lahenduse ilust. 1913. aastal valminud juugendklassitsistlik Estonia hoone oli suurim tollases Tallinnas.

Estonia uue hoone avaakord anti laupäeva, 24. augusti (vkj) keskpäeval kontserdisaalis, kus toimus jumalateenistus kreeka-katoliku usukombe järgi. Õhtul järgnes sellele W. Shakespeare’i „Hamleti“ etendus teatri- ja pidusöök kontserdisaalis. Suurejoonelise avamise programmis oli veel C. R. Jakobsoni „Artur ja Anna“, J. Haydn’i oratoorium „Aastaajad“, Humperdinck’i ooper „Hänsel ja Gretel“ („Hans ja Greete“) ning eesti ja rahvusvaheliste helitööde sümfooniakontsert. Kolm päeva väldanud pidustused lõpetas suur hommikutundideni kestnud ball kontserdisaalis. Teatri- ja kontserdimaja avamise puhul kinkis skulptor August Weizenberg oma kaks kauneimat marmorkuju — “Koidu” ja “Hämariku” –, mis hakkasid ehtima Punast saali. Juba aasta pärast käis esimene maailmasõda ning Estonia võeti kasutusele sõjaväehospidalina, majas hakkas tegutsema apteek ning kontserdisaali seati sisse õigeusu kirik. Kuna teatrisaali siiski ei okupeeritud, jätkasid näitlejad etendustega omal kulul.

23. aprillil 1919 tuli Estonia” kontserdisaalis kokku esimene Eesti parlament — Eesti Vabariigi Asutav Kogu. Teatri ja kogu maa ajaloos algas uus aeg, tehti mitmeid ümberkorraldusi. 1934. aasta ümberehituste käigus (ehitati kinni Valge saali esine, varem siseõuele avanenud rõdu) lisandus teatrimajale veel Roheline saal.

Nõukogude pommirünnakus Tallinnale 1944. aasta 9. märtsi õhtul sai tabamuse ka Estonia hoone. Renoveerimistöid tehti 1940-ndate aastate teisel poolel arhitektide Alar Kotli ja Edgar Johan Kuusiku projektide järgi. Kotli projekt oli inspireeritud 1930. aastate uusklassitsismist või ajastu nõuetele vastavast stalinistlikust klassitsismist. Arhitekt püüdis konkursi tingimustest lähtuvalt säilitada hoone Estonia puiestee poolse fassaadi ilmet, ülejäänud fassaadide puhul aga lubas endale vabadust Lindgreni-Lönni aegseid ideid edasi arendada ning selle tulemusena muutus nende ilme põhjalikult. Uues projektis ei olnud enam äri- ega restoraniruume, samuti kuulusid likvideerimisele senised turulaoruumid hoone keldrikorrusel. Seevastu oli ette nähtud laiendused mõlema saali pealtvaatajate ja töötajate ruumide, eriti aga lavatehniliste kõrvalruumide osas. Saalide puhul pidas Kotli otstarbekaks jääda esialgse lahenduse juurde, ent interjöör kaotas oma kaunid juugendlikud jooned ja muutus klassitsistlikult rangemaks. Teatrisaali lakke maalisid tuntud kunstnikud Elmar Kits, Evald Okas ja Richard Sagrits suure nõukoguliku sisuga maali.

Vastavalt tolleaegsetele tavadele suunas partei inimesi ümberehitustöödele ning kohustas 1945. aasta jooksul tegema teatri juures vähemalt 25 töötundi. Kaasati ka Saksa sõjavange, kellest paljud olid oskustöölised ning keelt valdaval Kotlil laabus töö nendega ladusalt. Kuigi ehitus jõudis lõpule 1951. aastal ning kahe saali vahele jääv madalam osa rekonstrueeriti alles aastal 1991 Estonia talveaiana, taasavas kontserdisaal oma uksed juba 1946. ning teatrisaal 1947. aastal. 2003. aasta sügisel valmis teatris polüfunktsionaalne kammersaal, 2004. aasta sügiseks sai teatrisaal endale ajakohase lavakonstruktsiooni, teatri 100. aastapäevaks 2006. aastal renoveeriti suur saal ja publiku jalutusruumid, valmisid ka uued kohvikud ja baarid.

Maja kuulub tänapäeval endiselt Estonia teatrile ning selles tegutsevad kolm iseseisvat institutsiooni — ühes tiivas Rahvusooper Estonia ja teises Eesti Kontsert ning Eesti Riiklik Sümfooniaorkester.

NURGAKIVI

Estonia selts kavandas ehitatava teatri- ja kontserthoone nurgakivipanemine tseremoonia VII üldlaulupeo ajaks 1910. aastal. Vanikutega ja lippudega kaunistatud hoone ehituseks määratud maa-alal pidi see pidulik sündmus nõukogu otsusel toimuma kõnede ja koorilauluga, nagu tähtsamate ehitiste sisseõnnistamisel kombeks. Venestamisvaimus keelas aga kuberner Korostovets eestikeelsed kõned. Kuna selle nõudmise kohaselt oleks pidanud Eesti teatri nurgakivipanemine sündima vene keeles, pandi kivi hoopis karjuvas vaikuses hooviseina, kus see 1944. aasta märtsipommitamise ajal rusude alla mattus ning pikaks ajaks kadunuks jäi. Alles seoses sisehoovi (algse suveaia) ümberehitustöödega talveaiaks 1991. aastal märgati kivi prügiauto koorma hulgas. Justkui hea enne jäi ajaloolise väärtusega nurgakivi ootama talveaia valmimist, kus see on teenitud aukohal siiani kõigile külastajatele nähtav.

AUGUST WEIZENBERGI “KOIT” JA “HÄMARIK”

Koos Johann Köleriga peetakse August Weizenbergi (1837–1921) eesti rahvusliku kunsti loojaks. Lähtunud küll klassitsismi ideedest, oli Weizenberg siiski rahvuslikult meelestatud, mistõttu leidub tema tööde hulgas ka eestlasi kujutavaid ja Eesti-ainelisi teoseid: „Kalevipoeg“, „Linda“, „Koit“ ja „Hämarik“. Eesti mütoloogia kujutamiseks sai ta otseselt tõuget kohtumistest F. R. Kreutzwaldiga.

Teatri- ja kontserdimaja piduliku avamise puhul 24. augustil 1913. aastal kinkis skulptor August Weizenberg teatrile kaks oma kaunimat kuju — “Koidu” ja “Hämariku”, mis asusid ehtima teatrimaja Punast saali. Tõenäoliselt oli tegemist esimeste täiesti alasti kujudega meie avalikkuses, mistõttu leidus küllalt neid, keda katmata, viigileheta noormehe ja neiu skulptuurid sügavalt vapustasid ja šokeerisid. 1882. aastal valminud marmorist „Hämariku“ modelliks oli üks itaallanna ning kaudselt antiikjumalanna Venus. Chicago maailmanäitusel pidas ameeriklane Charles Pavey Weizenbergi skulptuuri samaväärseks Milo Venusega. Kuju paariline, samuti marmorist „Koit“ valmis kaheksa aastat hiljem.

1919. aastal sai kujur loa paigutada oma teosed Kadrioru lossi põhjatiiva teisele ja kolmandale korrusele. 17. septembril 1920 avati kogu vaatamiseks, mis oli Weizenbergi ammuse unistuse – luua oma skulptuuridele muuseum kodumaal – täitumine. Pärast Weizenbergi surma jäid ka temale endale kuulunud skulptuurid kunstniku viimase soovi kohaselt muuseumile. Praegu on Eesti Kunstimuuseumis üle 150 Weizenbergi teose. „Koit“ ja „Hämarik“ anti Eesti Kunstimuuseumile Eesti Muuseumi Seltsi poolt üle 1940. aastal.

Kunstimetseen Enn Kunila toel jõuavad „Koit“ ja „Hämarik“ maja 100. juubelisünnipäevaks taas Estoniasse. Eesti Kunstimuuseumi peadirektori ja Aivar Mäe vahel on kokkulepe nende kipskoopiate valmistamiseks teatrile. Muuseumi skulptuurikogu juhataja Juta Kivimäe sõnul on koopia valmistamiseks tellitud materjal kohale jõudnud, skulptuurid ükshaaval ekspositsioonist eraldatud ja algab koopiate tegemine, et need juubelipidustusteks valmis jõuaks. Silikoonvormiga nii-öelda tükikoopia (kõik õrnad eenduvad osad kopeeritakse eraldi) on töömahukas ja täpne protsess. Marmorkujude kipskoopiad hakkavad ehtima Valget saali.

Koit ja Hämarik

Esimesed külalised 1913

Fotod: Koit ja Hämarik teel kunstimuuseumi restaureerimisosakonda.

Enne 1913. aasta augustis toimunud suurejooneliste avamispidustuste juurde pöördumist heidame põgusa pilgu ka MAJAEHITUSEGA SEOTUD ARGIPÄEVALE.

Juba 1904. aastal eraldas linnavalitsus Estonia seltsile tasuta krundi Saksa teatri ja turuplatsi kõrvale. Kuberneri poolt alla kirjutatud otsuses oli aga öeldud, et selle tingimuseks on teatrimaja valmimine kümne aasta jooksul. Esialgu paistis aega jätkuvat ning raha hoone rajamiseks hakati koguma tulu- ja piduõhtute korraldamisega. Need ei andnud paraku soovitud tulemusi. Raha hankimise teiseks allikaks olid 25-rublased osatähed, mida asuti agaralt realiseerima üle kogu maa ning isegi Peterburis. Üldrahvalikku aktsiooni toetas ja õhutas Tallinna eestikeelne ajakirjandus. Suurimateks osanikeks said Estonia selts ise 525 ja Krediitpank 182 osatähega, kuid osanike seas oli ka palju eraisikutest eestlasi. Rahva annetuste abil said Estonia müürid kerkida enam kui 100 000 rubla eest, ent maja lõplik maksumus oli üle 800 000 rubla. Ligi 7/8 sellest moodustas niisiis tohutu võlg, mis aga praktiliselt kustus Eesti Vabariigi loomisel ja tsaarivalituse kukutamisel.

Legend räägib, kuidas 1911. aasta suvel Tallinnas viibinud Juhan Liiv seisnud ehitusplatsi juures ning soovinud teatrimaja ehitamise toetuseks annetada vähemalt oma pintsaku, sest muud tal ei olnud.

Järgnevalt korraldati teatrile sobiva arhitektuurilise lahenduse saamiseks rahvusvaheline konkurss. Lisaks kohalikule ajakirjandusele avaldati võistlustingimused Venemaa, Soome, Saksamaa ja Prantsusmaa ajalehtedes. Esikoht jäi küll välja andmata, ent tähtajaks laekunud 17 töö hulgast valiti välja “Thalia”, soomlaste Armas Lindgreni ja Wivi Lönni projekt. Arhitektidelt otsustati tellida Estonia ehitusprojekt maksumusega 7800 rubla, millele lisandusid kuludena nende sõidud Tallinna ja Helsingi vahet. Väljaminekute katmiseks trükiti nende joonise järgi müügiks 10 000 värvilist postkaarti.

LEGEND LIIVI PINTSAKUST

Estonia teatri- ja kontserdimaja on ilmselt Eesti kuulsaim hoone, mis annetuste abil rajatud. Teatavasti soovis ka Poeet Juhan Liiv kogu hingest kaasa aidata maja valmimisele, et tal aga raha annetada polnud, lootis ta ehituse heaks jätta oma riided. Seda liigutavat sündmust 1911. aasta suvest meenutas kirjanik Friedebert Tuglas nii: „Seisnud poeet Juhan Liiv ehitusplatsi ääres, vaadanud tükk aega ehitamist, langenud siis põlvili ja öelnud: „Kallis kodumaa! Anna andeks, et ma nii vaene olen ja sulle midagi suurt ei või templi ehitamiseks annetada, aga ma annan, mis mul on.“ Ta võtnud riided seljast, tahtnud neid sinna jätta, kuid linnavaht seganud vahele.“

KUNSTITEMPLI PROJEKTI SÜND

9. märtsil 1908. aastal toimus Estonia seltsi erakorraline peakoosolek, kus komisjoni esimees J. Umblia andis ülevaate, millised peaks olema ehitatava teatrihoone ruumid ja mahutavus. Otsustati korraldada võistlus ideekavandi saamiseks. Suurimaks mureks oli rahaküsimus ja võistlustingimused seati üles vastavalt sellele. Kindlad veendumused kujunesid ka stiili osas: „Terve hoone tuleks Soome stiilis ja ei peaks mitte ülitoredust taga ajama, et maja hind selle läbi mitte liiga kõrgele ei tõuseks.“ Ehitusmaterjalina sooviti näha odavuse mõttes kohalikku paasi. Koosolekul põhjustas tõsiseid lahkhelisid äriruumide kavandamine hoone turupoolsele küljele. Nii mõnigi sai seesuguse ketserliku idee peale väga vihaseks – äri rüvetavat kunstitemplit. Nende ehitamist dikteeris aga tungiv vajadus saada hoone korrashoiuks sissetulekuid.

Lõpliku valiku kahe aukoha võitnud projekti vahel jättis žürii esialgu tegemata. Soomlaste Lindgreni ja Lönni projekt tundus odavam, venelaste Vassiljevi ja Bubõri oma oleks saanud ehitada aga järk-järgult. Et ka rahvas saaks oma tuleviku teatriga tutvuda, pandi projektid pritsimaja saalis välja, kus oli tänu samal ajal toimunud põllumajandusnäitusele palju uudistajaid. Pärast pikka kaalumist Estonia hoone arhitektiks valitud Armas Lindgren oli Eestis juba tuttav Vanemuise teatri kavandajana.

Soomlaste projektis on eelistatud universaalset kunstikeelt. Fassaadi rütm tõstab esile sümmeetria ja klassikalise traditsiooni väärtusi, pidulikkust lisavad poolsambad. Pilk jääb peatuma kõrgetel tiheda ruudustikuga akendel ning lavakarpi rõhutavatel katustel, mille jaoks on arhitekt inspiratsiooni ammutanud ilmselt hiina pagoodidelt. Kogenud käega on visandatud siseruumid, kus otstarve on nutikalt seotud avaruse ja suurejoonelisusega. Estonia sisekujundus oli õrn ja delikaatne. Nii teatri- kui ka kontserdisaali klassitsismi rangust tasakaalustas osalt juugendi voolav joon, osalt rahvuslikest eeskujudest inspireeritud plastiline dekoor. Lisaks saalide suurejoonelisele kujundusele olid peensusteni läbi mõeldud ka vestibüülid, jalutusruumid, kasiino ja restoran. Kuigi arhitekte kammitses range kokkuhoiunõue, juhinduti ehitusel ometi ennekõike kvaliteedist ja lahenduse ilust. 1913. aastal valminud juugendklassitsistlik Estonia teatri hoone oli suurim tolleaegses Tallinnas.

AVAMISPIDUSTUSED

Estonia uue hoone avaakord anti laupäeva, 24. augusti (vkj) keskpäeval kontserdisaalis, kus toimus jumalateenistus kreeka-katoliku usukombe järgi. Õhtul järgnes sellele W. Shakespeare’i „Hamleti“ etendus teatri- ja pidusöök kontserdisaalis. Suurejoonelise avamise programmis oli veel C. R. Jakobsoni „Artur ja Anna“, J. Haydn’i oratoorium „Aastaajad“, Humperdinck’i ooper „Hänsel ja Gretel“ („Hans ja Greete“) ning eesti ja rahvusvaheliste helitööde sümfooniakontsert. Kolm päeva väldanud pidustused lõpetas suur hommikutundideni kestnud ball kontserdisaalis.

Kui Vanemuine avas oma uue teatrihoone A. Kitzbergi draamaga „Tuulte pöörises“ ja Endla „Libahundiga“, siis Estonia oli sunnitud murdma traditsiooni avada eesti teatrihoone algupärandiga. Kuigi 1912. aastal toimus näidendite võistlus, ei andnud see soovitud tulemust. Vahepeal ilmunud E. Vilde „Tabamata ime“ lõi ajakirjanduses ja avalikkuses suuri laineid, ent kui nõukogu soovitas seda etendada teatrihoone avamisel, keeldus osa näitlejaid kaasa mängimast. Hiljem siis jäädigi pidama Shakespeare’i „Hamletil“ ning algupärandeist valiti Jakobsoni „Artur ja Anna“, mis tekitas samuti palju meelehärmi. Hugo Raudsepp kirjutas Päevalehes, et „nii imelik kui see ka esiotsa tundub, kuid näib nagu oleks meil palju kergem teatrimaju ehitada kui avada“.

Paul Pinna meenutas, et avaetendus ei läinud kaugeltki nii libedasti, kui oli kavatsetud. Kunstnik Nymani kavandite järgi maaliti alles dekoratsioone ja lõpetati hoone sisemisi töid. Erilisi raskusi valmistas valgustusaparatuuri seadeldis, mis „streikis“ esietendusel kaks tundi. Publik aga ootas kannatlikult hämaruses, istudes Vana-Estonia õlgpõhjaga pulktoolide asemel mugavates klapptoolides. Viivitust kasutati meelsasti uue teatrihoone luksuse imetlemiseks. Et ka näidend osutus pikaks, siis venis etendus kella kaheni öösel ning alles siis saadi asuda pidulikule söömingule.

Päevalehes kirjutati, et „Arturi ja Anna“ etendustel oli rahvast hõreda võitu ning „Hansu ja Greete“ ajal pool põrandat täitsa tühi. Viimase ettekanne näis arvustaja meelest puuduliku harjutamise pärast veidi liimist lahti olevat. „Hamleti“ etendus seevastu olevat meelitanud teatri rahvast täis ning ka laupäevaõhtusel „Aastaaegadel“ oli kontserdisaal täiesti välja müüdud. Laupäeval ja pühapäeval näis publik suuremalt jaolt maalt ja teistest linnadest sisse sõitnud olevat ning uudistanud juba hommikust peale suurte salkadena uut maja. Ka bankett toimus nii rahvarikkana, et hiiglaslikud lauad täitsid saali. Pidulikul õhtusöögil viibis kogu toonane eesti eliit.

AVAMISPIDUSTUSTE RIIETUS

Esimene maailmasõda jaotas kümnendi kaheks täiesti erinevaks, enne- ja pärastsõjaaegseks ühiskonnaks. Olukorra karmuse meeldetuletusi leidus kõikjal – ka teatrid panid üles silte, et õhturõivastus ei ole kohustuslik, ning naised jätsid ehted koju, et näidata oma osalust aega iseloomustavas ühiskondlikus ohvrimeelsuses. Uue kontserdi– ja teatrimaja suurejoonelised avamispidustused jäid aga napilt kümnendi rõõmsameelsemasse poolde.

Samal ajal, kui Estonia maja täitis avamiseelne sagin ja ärevus, kees töö ka kõigis Tallinna õmblustöökodades ja –tubades, sest lähenevatel uue maja pidustustel tahtis iga daam kanda ka uut kleiti. Kuna tihedalt üksteise järel toimus avaetendus „Hamletiga“, algupärandiõhtu „Arturi ja Annaga“, sümfooniakontsert Rudolf Tobiasega dirigendina, aktus, bankett ja ball, ei piisanud kaugeltki ühest uhkest tualetist. Daamide tualetipalavik levis lõpuks ka härrade hulka ning isegi ajalehes puhkes tuline vaidlus, kas ballile peaks ilmuma frakis või kõlbab minna harilikus pintsakus. Üks leer leidis, et kehval talupojarahval ei sobi edvistada, teised aga rõhutasid, et kui oleme jaksanud püstitada toreda maja, siis peame ka sellekohaselt nooblilt riietuma. Vaidlus lõppes sellega, et enamik ilmus kohale oma parimas piduriides, ainult mõni üksik vastaline jäi oma arvamuse juurde, kandes halli või pruuni protestiriietust.

Artur Adson on meenutanud: „Et teatri avamine ikka tõepoolest läheneb, seda tundus meil Pirital „Kalevi“ majaski, kus ma tol korral suvitasin ja kuhu seltskond õhtuti tantsima kogunes: kihin aina tihenes. Ja „Hamleti“ lähenemist ilmus kord oma isikuga kuulutama meie kuulus-armas Theo ise: ühel hämaramal augustiõhtul saabus ta Piritale nõnda: must moepeleriin või ürp maaliliselt üle õlgade heidetud ja kolm, loe ning kirjuta: kolm must-valget foksterrieri paela otsas sibamas…“

20. sajandi algus oli väga naiselik ja graatsiline aeg. Selle aja moodi iseloomustas lopsakas siluett ning ideaaliks oli küps naine, nn Gibsoni tüdruk. Gibsoni tüdruk oli S-kujulise figuuriga, pikk, sale ja rinnakas ning tema pika peenikese kaela rõhutamiseks olid juuksed üles kuhjatud. Olenemata aastaajast või otstarbest valitses moepildis karusnahk, mida kanti nii kaunistustena rõivastel kui ka keepide ja kasukatena. Ajastule omased kohustuslikud ehted olid prossid, kõrvarõngad ja rinnaesisele kinnitatud kell. Õhtutualettide juurde kanti sulgede ja kalliskividega peapaelu.

KÜPSIS JA KOMPOTT PIDUSÖÖGIL

Kutsed, kavalehed ja menüükaardid kujundas maja avamisürituste jaoks saksa ekspressionismist mõjutatud eesti maali- ja teatrikunstnik ning graafik Peet Aren.  Uhked programmilehed, pidustuste kohta kokku neli-viis erinevat, on joonistatud stiliseeritud laadis ja pildi osas koloreeritud. Näiteks balli kaval on kujutatud viit rahvariides tantsijat ringtantsuhoos, banketi menüükaardil aga kaht joogikanne kokkulöövat istuvat muinas-eesti meest. Viimaselt võib lugeda, et pidusöögist osavõtjaile serveeriti lai valik hõrgutisi: külm eine, kanaleem pasteediga, „Wäina“ lõhekala wähja kastega ja wõiga, looma küpsis rohelisega, linnu küpsis wärske kompoti ja salatiga, jäätis, kohwi. Menüüs mainitud küpsis tähendab muidugi praadi, ent seda saksa keelest laenatud sõna ei tahetud Eesti maja avamisel kasutada. Kõik eelnimetatud road maksid kokku 5 rubla. Võrdluseks: sama palju maksis parterikoht „Hamleti“ etendusel, kahe rubla eest oli võimalik Taani printsi kõhklustele kaasa elada teisel rõdul. Küllaltki rikkaliku söögipoolise kõrval anti aga joodavat üsna kasinasti. Kohalviibinud on meenutanud, et lõbusad oldi juba ainuüksi sündmuse erakordusest. Meeleolu ei suutnud põrmugi rikkuda ka tehnilised viperused, mille tõttu saadi pidulikule söömingule asuda alles kahe paiku öösel.

ESTOONLASTE HIIGLASEAEVASTUS

Estoonlaste üheks eripärasemaks tunnuseks on ühine hüüe „kriuh-va-tšiuh“, mis tuuakse kuuldavale tähtsamate ürituste puhul elagu-hüüete järel koos reipa jalalöögiga vastu maad. Kahekümnendatel-kolmekümnendatel aastatel iga tähtsama sündmuse juurde kuulunud lõbus tava on tänapäevani edasi kandunud, ent vähe on neid, kes teavad selle päritolu ja sünnilugu. Arhiivitar annab selgituseks sõna Ants Lauterile:
Moskva Korši teatri populaarne näitleja, üks esimesi teenelisi kunstnikke Nõukogude Liidus Vladimir Aleksandrovitš Kriger jutustas Novgorodis revolutsiooni päevil, kuidas näitlejad vanasti kuberneride ja linnapealikute juures „itsi“ teinud ja kõrge seltskonna vahel jahmatama pannud. Trupp rännanud kord Siberis. Esinenud väga suure menuga. Ja saanud ühe asekuberneri käest kutse õhtusöögile. Nad võtnud kutse muidugi vastu. Neil olnud aga niisugune omavaheline kokkulepe, et nad säärastel pidusöökidel ei jäta kuuldavale toomata „hiiglase aevastust“. Aevastus seisnes selles, et igal trupiliikmel oli oma sõna – kriuh-va, kruh-va, krah-va, kroh-va, kreh-va, prih-va, prah-va jne. – üks ühine lõpphüüatus – tšiuh! Kui seda tempu hästi organiseeritult teha, annab see tõesti aevastuse mõõdu välja. Selleks oli aga asja juhil vaja valida silmapilk, mil lauas tekib hetkeline vaikus (surm käib üle), koputada noaga kolm korda taldriku ääre pihta ja kõik asjaosalised ütlevad ühises rütmis oma eessõna ning ühise tšiuh. Kõne all oleval juhul olid aga kõik trupiliikmed omavahel kokku leppinud, et veavad Krigerit alt. Ei tee ta taldrikulekoputusest väljagi. Nii siis juhtuski, et Kriger valis soodsa silmapilgu, koputas taldrikule ja, istudes ise asekuberneri proua kõrval, kisendas äkki üksinda täiest kõrist – kriuh-va-tšiuh. Hämmeldus seltskonnas olnud suur. Krigerile hakatud pakkuma pulbreid ja arstimeid ja päritud, kas tal sageli sellised hood peal käivad. Sellest jutustusest saigi alguse „Estonia“ iseäralik aevastamistava.

Kriuh-va-tšiuh, Estonia maja!

TEATRI ARGIPÄEV UUES MAJAS

Töö „Estonia“ teatris ei tohi tunduda tööna, vaid loomisrõõmuna, iluks üldsusele.

(K. Nooorlein, “Estonia“ teater 1906 (1913)–1924, lk 6)

Majaehitusega jõuti hädavaevu nii kaugele, et avamispidustused said 24.–26. augustil ära peetud, ent „Hamlet“ ning „Hänsel ja Gretel“ tulid kiirustamise tõttu ettekandmisele ilma tehnilise proovita. Esietenduste ajal ei liikunud dekoratsioonide aparaat korralikult ning järgmistel etendustel lühenes näiteks viietunnine „Hamlet“ teksti kärpimata pea kahe tunni võrra. Hoone veel poolik ehitus andis tunda terve avamistele järgnenud talve. Ventilaator puhus teatriruumidesse sooja asemel jäist hingust ning paljud teatrisõbrad jäid külma ja tuuletõmbuse tõttu etendustele tulemata. Estonia Seltsi tegevusaruandest võib lugeda: “Mitmed näitlejad jäid haigeks, nii et selle tõttu etenduse õhtud ära pidid jääma. Ühe „Hamleti“ kordamise ajal lendasid kogu õhtu rippuwad näiteseinad nagu kardinad lahtisel aknal.“

Uue maja avamisega loodeti ka värske teatrielu tärkamist, kunstilise taseme tõusmist ning sihikindlamat ja teadlikumat tööd selle saavutamise nimel. Avahooaja tähtsamad loomingulised võidud kuuluvad Theodor Altermannile, kelle jaoks kujunes sellest ühtlasi ka tema luigelaul. Enne oma varast surma lõi ta kaks suurepärast eesti algupärandi rolli: Leo Saalepi ja Tiit Piibelehe.

17. jaanuaril Estonia punases saalis toimunud teatriosakonna peakoosoleku arutelude tulemusena arvati, et kõigist etteheidetest ja puudustest hoolimata võis teatri seniste tulemustega üldjoontes rahule jääda. „Repartoir – kaunisisuline; ettekanne – parem Eestis; sissetulekud – suurenenud, kuigi külm ja kontserdi saalis samal ajal toime pandawad kontsertid teatrist osawõtmist märksa tagasi hoidis,“ kõlas optimistlik hinnang.

Teatritegevus arvudes:

Hooajal 1913/1914 anti 161 etendust, hooajal 1915/1916 mängiti 39 lavastust kokku 208 korda. Esimesel hooajal käis teatris 26 000 inimest, kümnendal 98 000 ja üheteistkümnendal umbes 120 000 inimest. 

MURRANGUD LAVAKUJUNDUSES

Estonia seltsi näitetrupi esimesed lavakujundused olid väga algelised ning kombineeritud erinevate lavastuste detailidest. Kasutati Saksamaal levinud fundus- ehk põhidekoratsioonide süsteemi ning sageli telliti dekoratsioone Saksamaalt ja Peterburist või laenati Tallinna saksa teatrilt. Fundusest uue kujunduse kombineerimine oli näitejuhi kohustus. Dekoratsioone täiendati vastavalt tema äranägemisele vajalike detailidega või maaliti üle, mistõttu on nende autorlust raske tuvastada. Senisest rohkem hakkas lavakujundusele rõhku panema seltsi uus aktiivne liige Andres Pert. Kutselise teatritegevuse alguses valmistasid Estonia teatri dekoratsioone erinevate võimetega kunstnikud, mistõttu oli tase väga ebaühtlane. Lavapildi arengus ja kunstilises kvaliteedis mängis olulist rolli repertuaarivalik. Sõnalavastustes kasutati olemasolevaid dekoratsioonivarusid ning sageli lavale jõudnud saksa jante mängiti enamasti ühtede ja samade kulisside vahel. Kunstniku fantaasialennule pakkusid võrratult rohkem avarust muusika- ja klassikalavastused.
Esimene Estonia dekoraator, kelle loomingut on võimalik tuvastada, oli Jaan Metua (1889–1945). Kuigi tema kunstialane ettevalmistus põhines rohkem iseõppimisel, oli vanas Estonias statisti, näitleja ja kooriliikmena tegutsenud mitmekülgne kunstnik ka silmapaistev dekoratsioonimaalija.

Pärast Metua lahkumist Estoniasse tööle asunud Roman Nyman (1881–1951) oli esimesi eriharidusega teatrikunstnikke. Ta hakkas igale lavastusele looma spetsiaalseid, lavateose sisule ja ideele vastavaid lavapilte, tõrjudes kõrvale senised kombineeritavad põhidekoratsioonid. Esimene selline on Nymani lavakujundus W. Shakespeare’i „Hamletile“, mille esietendusega avati 24. augustil 1913 Estonia uus teatrihoone. Kujunduse õnnestumise teguriteks olid muidugi ka uus lava, spetsiaalne dekoratsioonitöökoda ning muud tehnilised eelised, mis loomingulist tööd igati soodustasid.

Lühemat aega töötasid Estonias kujunduskunstnikuna August Pulst ja Eduard Poland, kes kasutas 1919. aastal esimesena eesti laval plastilist dekoratsiooni.

1920. aastal tuli Peterburist Estoniasse kunstnik-dekoraator Albert Vahtramäe (1885–1965). Tema tuleprooviks sai Karl Jungholzi ja Joseph Pirchani lavastatud Verdi „Aida“ (1923), millest kujunes eesti teatrielu suursündmus ja murrang lavakujunduse ajaloos. Lavale monteeriti ringhorisont koos vajalike horisondilaternatega ja pilvede projektsiooni aparaatidega, mis võimaldas loobuda maalitud tagaseinte süsteemist ja põhidekoratsioonidest. „Aida“ dekoratsioon kujutas endast maalitud dekoratsiooni võimsat triumfi, mis pälvis õigustatult tolle aja teatrikriitika kiitva hinnangu ning hämmastas vaatajat oma tõetruuduse ja plastilisusega. Tasapinnale maalitud gigantne sfinks, võimsad sambad ja egiptuse tempel oma stiilsete seinamaalidega harmoneerusid Verdi muusikaga. Vahtramäe jäi uute kunstivoolude pealetungist hoolimata rangelt truuks realistliku maalikunsti traditsioonidele ning tema meisterlikult teostatud looming kuulub eesti realistliku lavadekoratsiooni väärtuslikku pärandisse.

LAVARIIETUSEST KOSTÜÜMIKUNSTINI

Estonia teatri algusaastail ei peetud kostüümikunstniku palkamist vajalikuks. Nagu dekoratsioonide puhulgi, kasutati nn funduskogu, mida aja jooksul täiendati ostude teel. Kostüüme kombineerisid näitejuht ja näitlejad ise. Lepingu järgi kehtis 1940. aastani nõue, et meesnäitlejal oleks isiklik frakk ja tänavaülikond. Näitlejannad püüdsid üksteist üle trumbata efektsete tualettidega, mis hoiti esietenduseni saladuses isegi näitejuhi eest. Oma raha eest osteti lisaks ka aksessuaare, et välimus võimalikult mõjuv oleks. Selline süsteem ei võimaldanud mõistagi kunstilist tervikut.

Esimese professionaalse kostüümikunstnikuna palgati hooajal 1923/24 Olga Oboljaninova-Krümmer. Peterburist pärit ning sealse haridusega kunstniku tulek ei parandanud siiski märgatavalt valitsenud olukorda. Tervikmuljet kahjustas lõtv koostöö lava- ja kostüümikujundaja vahel. Koor moodustas jätkuvalt solistidega terava kontrasti, sest ajanappusest tehti uusi kostüüme ainult solistidele, koori riietus kombineeriti aga teatri kostüümilaos leidunust.

Kostüümiloomingus suutis saavutada harukordse meisterlikkuse ja kõrge kunstilise taseme 1929. aastal Estoniasse rõivastusala juhatajana tööle asunud „Pallase“ kasvandik Natalie Mei. Ta seadis kostüümidele senisest märksa suuremad nõudmised, uuris väga põhjalikult näidendite ajaloolist tausta ning püüdis rõivastust viia kooskõlla lavastuse põhilaadiga ja rõhutada kostüümis samu jooni, mida ühe või teise tüübi puhul püüdsid esile tuua lavastaja ja näitlejad.

Natalie Mei: „Kostüümi ülesanne ei seisa mitte selles, et demonstreerida ajaloolist või moodsat riietust. Kostüüm ei pea olema väärtus omaette, vaid ta peab kui rakuke teiste rakukeste seas lavastuse üldkehas täitma neid funktsioone, mis koos teiste teguritega aitavad läbi viia lavastuse ideed. Me näeme, et iseloom on peaaegu ikka kooskõlas välimusega. Sageli juba välimus üksi iseloomustab inimest. Riietus oma värviga, materjali omadustega ja lõikelt võib muuta inimese tervet keha, tervet kuju, (…) kord kohmakaks, puiseks, süngeks või vastupidi, elastseks, õrnaks, rõõmsaks.“

Natalie Mei pööras rohkem tähelepanu ka kavandi kultuurile. Iga tema kavand on hästi komponeeritud ja meisterlikult akvarellitud kunstiteos. Kuigi lavastuste rohkus hooaja kestel ei võimaldanud põhjalikku ettevalmistust ega süvendanud koostööd dekoratsioonikunstnikuga, pani Natalie Mei nõudlikkus ja meisterlikkus kostüümikunstile tugeva vundamendi. Pärast sõda rajas Voldemar Haas koos Natalie Meiga ERKIs teatrikunstnike osakonna, ühendades seni eraldi seisnud kostüümi- ja lavakujunduse ühte loojasse ning tagades nii täiusliku kunstilise terviku.

TEATRISKANDAAL

Teatri juhatuse ja juhtivate loominguliste jõudude vahel on teatavad hõõrumised ja eriarvamused mõistetavad. Ent juba avahooajal uues hoones lahvatas esimene teatriskandaal, mis muutis pingeliseks ka suhted näitlejate ja publiku vahel. Selle põhjustas Eduard Vilde „Tabamata ime“ esietendus.

Paul Pinna meenutas: „Alguse kogu skandaaliks andsin õieti mina, sest imiteerisin teadlikult oma osas, nii maskis kui kõnes, tol ajal tuntud peenutsejat ning esteeti dr J. Luigat. See imiteering õnnestus mul nii tabavalt, koguni hämmastavalt tõetruult, et sellest tekkis seltskondlik skandaal. Kogu linn rääkis, naeris ja peksis keelt minu ülemeeliku vembu üle. Asi läks isegi nii kaugele, et teatri juhatus keelas mul järgmistel etendustel selliselt esineda ja fotograaf Parikas oli sunnitud hävitama kõik klišeed piltidest, mis olid tehtud peaproovil.“

Puhkenud „äratundmise“ psühhoosis leidus teisigi, kes arvasid, et neid on kopeeritud. Üks puudutatuist, Ants Laikmaa, avaldas „Päevalehes“ avaliku kirja, milles ta „Tabamata ime“ etendust nimetas tsirkuseks ja näitlejaid, kes kaasa tegid – „moraalilisteks kaabakateks“. Naerualusena tundis end ka „Päevalehe“ väljaandja G. E. Luiga, mistõttu see ajaleht teatrist enam üldse ei kirjutanud. Ta nõudis isegi teatri juhatuselt avalikku vabandust, kuid see jäi tulemata ja ajaleht, olles pikapeale tüdinenud vaikimisest, põhjendas oma seisukohta järgmiselt: „Oleme kaua põhjendatult vaikinud. Aastate kaupa on teatri sisemine korraldus jätnud paljugi soovida. Ka uut kunstitemplit ei saadud täita väärilise sisuga. Meil jäi järele kas käredasti hukka mõista või vaikida. Valisime viimase tee, sest teame juhtumust, kus kogu seltskond tagasi astus õige mõõduka arvustuse pärast. Nüüd tahame tarvidust mööda jälle teatrist kirjutada.“

Teatri juhatuse korraldus Paul Pinnale juba teisel etendusel imiteerimine lõpetada vaigistas ärritunud publikut, skandaal vaibus tasapisi ning jäi ainsaks selletaoliseks vaba Eesti teatri ajalukku. Pikemaajalisse teatrimällu on „Tabamata ime“ jätnud pigem Theodor Altermanni meisterlikult kehastatud traagiline peaosaline, kuulsusiha all nõtruv klaverikunstnik Leo Saalep.

PUNANE KURAT TALLINNAS

24. veebruaril 1944. aastal esietendus Eduard Tubina „Kratt“. Lea Tormis on märkinud, et võrreldes aasta varem Vanemuises etendunud „Kratiga“ oli Estonia lavastus müstiline, rõhutatud oli eelkõige üleloomulikke elemente ning ballettmeister Rahel Olbrei kasutas Eesti olustiku edastamiseks rohkesti lavalist rahvatantsu. Lavastuse dirigendiks oli Priit Veebel, lavakujundajaks Voldemar Haas ning kostüümikavandite autoriks Natalie Mei.

9. märtsil toimunud balleti kuues etendus aga lõpuaplausini ei jõudnudki, sest selle katkestas peagi õhuhäire. Kõik tegelased koos publikuga suunati teatri keldris olevatesse varjenditesse. Kuna analoogiline õhuhäire oli olnud ka balleti esietendusel, siis ei võtnud keegi katkestust eriti tõsiselt. Kuid see traagiline õhtu sööbis sügavale mällu – nõukogude vägede pommitamise käigus sai tabamuse ka kunstitempel Estonia teater. Paljude teiste hulgas hukkusid ooperisolist Karl Viitol, teatri õmbleja Amalie Kotkas ning kaastöölised Salme Eesmaa ja Jüri Luubert. Tuberkuloosi põdenud dirigent Priit Veebel, kes pooleli jäänud „Krati“ etenduselt higises esinemisriietuses kodu poole jooksis, külmetas sedavõrd, et suri sama aasta 24. juulil.

Rahel Olbrei on meenutanud: „Pommisadu tihenes ja lähenes, nii et teatrimaja võppus alla keldrini, langesid sisse esimesed aknad ning inimesedki muutusid närvilikeks, tahtsid varjendist välja – riiete järele… Ei tea isegi, kust või kes esimesena ütles, et „Estonia“ põleb. See kuuldus liikus kulutulena suust suhu, kuni siis tuligi korraldus – kõik varjendist välja! See oligi kõige raskem, sest väljas oli ilm sootuks pöörane – paiskus vastu uskumatult palju tolmu, suitsu, tuld, klaasipuru, katusetükke ning minna polnud ka kuhugi. Jooksime siiski üle turuplatsi, etendusest osavõtjad, nii nagu nad olid, tütarlapsed kergeis tantsuseelikuis, pastlad paljaste jalgade otsas… Kratt, keda tol õhtul tantsis Boris Blinoff, ei pääsenud enam garderoobi, samuti oli lugu kuradiga, kes oma leekivpunases mantlis nägi tõepoolest kohutav välja. Inimesed aga, kes seda parajasti juhtusid nägema, ei mõelnud palju, ülespingutatud närvid olid valmis vastu võtma kõike puhta kullana. Niisiis kõneldi veel mitu päeva hiljem, et „Estoniast“ hüppas välja kurat ise. /…/ Järgmisel päeval kohtusin ma „Estonia“ varemete ees inimesi, kes nutsid. Ometigi olid neist nii mitmedki eelmisel ööl kaotanud oma kodud, kuid nende silmad olid olnud siis kuivad…“

Ametlikult algas teatriöö Estonias taas 3. augustil. Kuna kostüümide ja dekoratsioonide jaoks vajaliku materjali saamine oli keeruline, võttis teater esmajoones kavasse lavastused endistest hooaegadest. Valmistati ette G. Verdi „Traviata“, mida etendati seniste kostüümide hävimise tõttu moodsas riietuses. Venelaste poolt suletud „Estonia“ selts oli 1943. aasta lõpus taas oma tegevust alustanud ning pöördus rahva poole üleskutsega teatrit kõikvõimalikul moel etenduste korraldamisel abistada. Hakati vastu võtma ka rahalisi annetusi purustatud teatrimaja ja kontserdisaali taastamiseks.

TAASTATUD ESTONIA MAJA 65

7. novembril 2012 möödus 65 aastat sõjajärgselt taastatud Estonia maja avamisest.

9. märtsi õhtul 1944. aastal, kui publik nautis teatrisaalis Eduard Tubina balleti „Kratt“ etendust, sai Nõukogude lendurite pommirünnakus Tallinnale tabamuse ka Estonia maja. Detsembris kuulutas ENSV Kunstidevalitsus välja teatri- ja kontserdihoone taasehituse ideekavandite kinnise võistluse, mille tulemusel langes projekti valmistamise ülesanne arhitekt Alar Kotlile.

Kotli projekt oli inspireeritud 1930. aastate uusklassitsismist või ajastu nõuetele vastavast stalinistlikust klassitsismist. Arhitekt püüdis konkursi tingimustest lähtuvalt säilitada hoone Estonia puiestee poolse fassaadi ilmet, ülejäänud fassaadide puhul aga lubas endale vabadust Lindgreni-Lönni aegseid ideid edasi arendada ning selle tulemusena muutus nende ilme põhjalikult. Uues projektis ei olnud enam äri- ega restoraniruume, samuti kuulusid likvideerimisele senised turulaoruumid hoone keldrikorrusel. Seevastu oli ette nähtud laiendused mõlema saali pealtvaatajate ja töötajate ruumide, eriti aga lavatehniliste kõrvalruumide osas. Saalide puhul pidas Kotli otstarbekaks jääda esialgse lahenduse juurde, ent interjöör kaotas oma kaunid juugendlikud jooned ja muutus klassitsistlikult rangemaks. Teatrisaali lakke maalisid tuntud kunstnikud Elmar Kits, Evald Okas ja Richard Sagrits suure nõukoguliku sisuga maali.

Sõjajärgsed taastamistööd

Taastatud Estonia saal

Vastavalt tolleaegsetele tavadele suunas partei inimesi ümberehitustöödele ning kohustas 1945. aasta jooksul tegema teatri juures vähemalt 25 töötundi. Kaasati ka Saksa sõjavange, kellest paljud olid oskustöölised ning keelt valdaval Kotlil laabus töö nendega ladusalt. Kuigi ehitus jõudis lõpule 1951. aastal ning kahe saali vahele jääv madalam osa rekonstrueeriti alles aastal 1991 Estonia talveaiana, avati Alar Kotli projekti järgi taastatud Estonia teatrimaja 7. novembril 1947. Tähtsa sündmuse puhul toimus kontsert, mille avalooks oli Heino Elleri sümfooniline poeem „Koit“. Avamispidustuste teises osas etendati Eugen Kapi balletti „Kalevipoeg“.

TEATRISAALI LAEMAALIST

1947. aasta suvel valmis sõjajärgse taastamistöö käigus Estonia teatrisaali lakke suuremõõtmeline laemaal, millega tähistati oktoobrirevolutsiooni kolmekümnendat aastapäeva. Teose erilisust eesti maalikunstis rõhutab asjaolu, et tegemist on kolme autori — Evald Okase, Elmar Kitse ja Richard Sagritsa monumentaalse ühistööga. Kunstnikud valis välja tollane Kultuuriministeerium, kelle jaoks paistsid Okas, Kits ning Sagrits silma loomingulise produktiivsuse ja kvaliteedi poolest. Seejuures sai määravaks ka autorite ideeline sobivus ja võimutruudus nõutud teemade käsitlemisel. Nimelt on kompositsioon jagatud temaatiliselt neljaks süžeeliseks lõiguks, mis käsitlevad Nõukogude armeesse kuulunud Eesti Laskurkorpuse triumfi, põllumajandust, rahva rõõmupidu ning tööstust ja kalandust. Aastaid hiljem on Okas naljatledes öelnud aga järgmiselt: “Pole see seal laes mingi Nõukogude armee — kõik puha eesti poisid.”

Töö ise oli väga mahukas — ovaalsele sfäärilisele pinnale (91 ruutmeetrit) maaliti munatemperatehnikas sadu figuure. Seejuures järgiti rangelt tugeva perspektiivse koondumisega barokse laemaali printsiipe, mis tekitas justkui mulje teatrisaali optilisest jätkust. Enne laemaali teostust töötati ühiselt läbi varasemad ideed ja materjalid, misjärel valmis lõplik kavand. Lisaks eelnes töö modellidega, kes poseerisid kunstnikele vastavalt rahvariietes või sõjaväemundrites. Modellide vähesuse tõttu on teosesse aga põimunud ka mitmed estoonlased. Nimelt võib maalilt leida Tiit Kuusiku, Gustav Ernesaksa, Georg Otsa, Ants Lauteri ja teiste portreed. Samuti jäädvustasid kunstikud teosele üksteist — Okas maalis Kitse ja Sagritsat ning viimane omakorda Okast.

Kolme autori ühine laemaal valmis kõigest pooleteist kuuga. Estonias korraldati arutelu ning töö pälvis kriitikute heakskiidu. Tunnustati maali detailsete motiivide kaudu edasi antud üldideed ning figuuride rakursi käsitlemise oskust. Samas arvati tol hetkel, et teos ei kanna siiski veel monumentaalselt ning siinsetel kunstnikel on sel alal vähe kogemusi. Okase, Kitse ja Sagritsa laemaal kaunistab Estonia teatrisaali aga senini ning tähistab 2017. aastal oma seitsmekümnendat juubelit. Maali on vahepeal küll restaureeritud, ent selle värvid on siiski aja jooksul tuhmunud. Sellele vaatamata on tegemist ainulaadse teosega eesti maalikunsti ajaloos, mis on silmapaistvaks näiteks pärastsõjaaegsest temaatilisest monumentaalmaalist ja omaaegsest interjöörikujundusest.

ESTONIA TEATRI ARHIIV

Igal õhtul pärast eesriide sulgumist on taas killuke teatrist muutunud ajalooks. Ajalikust kaduvast kunstist jäävad mälestused, mida püüavad värskena hoida üksnes pudemed: kavad, fotod, artiklid, kostüümid, dekoratsioonid jne. Teatri arhiiv on salakamber, mis kogu minevikuvärelust talletab, et sellest võiksid osa saada ka järeltulevate põlvede huvilised.

Estonia teatri arhiivile pani nurgakivi näitleja Toomas Tondu (kodanikunimega Jüri Koik). Juba 1916. aastast saavad alguse tegevusraamatud, millesse kleebiti päev päeva järel etenduste kavu, retsensioone ja muud teatri- või kontserdielu puudutavaid kirjutisi. Pärast Tondu surma 1928. aastal jätkasid tema tööd teised ajaloohuvilised näitlejad – Albert Üksip ja Hugo Laur. Legendid kõnelevad, et Estonia arhiiv olnud väga rikkalik ja huvitav ning selles valitsenud mõnus õhustik.

Keldrikorrusel asunud arhiiv pääses küll märtsipommitamise laastavatest tagajärgedest, ent keerulistel aegadel, eelkõige 1955. aastal viidi sõjaeelne Estonia arhiiv Toompeale, riiklikku keskarhiivi ning teatri- ja muusikamuuseumi. Pärast seda, 1950. aastate teisest poolest alustas Estonia lavaelu kajastavate materjalide taaskogumist täiesti tühjalt kohalt noodikogujana töötanud Ly Jaansoo. Lühemat aega täitis samu kohustusi varem orkestris flööti mänginud Liida Selberg. Estonia esimene „ainult“ arhivaar on Vilma Paalma, kes pidas ametit alates 1984. aastast pea veerand sajandit. Eelnevalt oli ta end teatri tegevusega hästi kurssi viinud kirjandusalajuhataja ja toimetajana töötades.

“Ainus reaalne teater on see teater, mis sünnib täna õhtul. Mis tänasest järele jääb, on kullatolm,” on kauaaegne arhivaar nentinud. Seda kullatolmu on Vilma aga suure entusiasmiga kogunud ning vanad plakatid, kavad, retsensioonid ja fotod on abistanud paljusid biograafiate koostajaid, üliõpilasi lõputöö kirjutamisel, teatriuurijaid faktide täpsustamisel ning inspireerinud kas või maja juubelifestivali visuaali kujundamisel.

100-AASTASE MAJA SÜDAMEPROBLEEMID

Lava on teatri süda, kogu maja kõige olulisem koht. Korralik teatrilava on nii pindalalt kui ka mahult alati palju suurem kui teatrisaal ning seega maja suurim ruum – Estonia lava on 350 m2 ja saal ainult 260 m2. Lavastaja ja kunstniku jaoks on olulised mõõdud lavaava laius ja kõrgus ehk selle ava mõõdud, läbi mille vaataja esitatavat näeb. Estonia lavaava laius on 10,5 m ja kõrgus kuni 6 m, mis on ooperiteatri jaoks väga väike. Nii väikese saaliga teatris ei saaks see palju suurem olla, aga normaalne oleks 13 x 7 m. Võrdluseks: Moskva Suure Teatri lavaava mõõdud on 17 x 11 m, Milano La Scala’s 16 x 10 m, Soome Rahvusooperis 17 x 10 m. Olulised mõõdud on ka lavaruumi laius, sügavus ja kõrgus, mis Estonias on 16 x 22 x 22 m.

Lava väikesed mõõdud ning külg- ja tagalavade puudumise on Estonia teatri kauaaegne lavastusala juhataja ja tehniline direktor Jaan Mikkel tõstnud esile meie kõige suurema murekohana. Ruumipuudus ei võimalda lavastajatel ja kunstnikel oma ideid täielikult realiseerida ega esitajatel oma loomepotentsiaali täiel määral vaatajani tuua. Kahjuks ei ole kultuurivahetuste raames jõudnud Eesti publikuni mitmed suurepärased lavastused üksnes põhjusel, et need ei mahu meie lavale ära. Lisaks esteetilistele probleemidele põhjustab ruumipuudus raskusi lavalviibijate täieliku ohutuse tagamisel.

Sajand tagasi rahva annetuste toel ehitatud kauni kultuuritempli üle on põhjust uhkust tunda. Kahjuks ei täida sõnateatrile mõeldes ehitatud hoone kõiki muusikateatri nõudmisi. Ruumipuudus laval ahistab eelkõige balletti, aga ka ooperietendusel on tavaline, et lavale tuleb korraga kuni 60 artisti, kes vajavad ka piisavalt ruumi kogunemiseks ning ümber dekoratsioonide ja lavakardinate liikumiseks. Veelgi enam vajab ooperiteater head akustikat, mida olemasoleva maja rekonstrueerimisel enam parandada ei saa. Euroopa kultuuripealinna programmi raames teostunud suurprojekt, Richard Wagneri „Parsifal“ suurepärase akustikaga Noblessneri valukojas tõstatas meedias taas küsimuse Eesti esimese ooperimaja ehitamisest, mis on üldsuse ja meedia teravdatud tähelepanu all olnud juba alates 1972. aastast. Siiani täitumata unistusele pühendati ka MI saade. Vestlusringis osalesid peadirektor Aivar Mäe, dirigent Tõnu Kaljuste ja arhitekt Ülar Mark ning seda on võimalik järelvaadata ETV saadete arhiivis.

Tekst: Piret Verte, Rahvusooper Estonia arhiivi toimetaja 2011-2014. Estonia laemaalist kirjutas Alisson Kruusmaa.

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.