Uudised

  • Estonia restoran on avatud!

    16.11.2018 / Alisson Kruusmaa

    _mg_3068

    Täna, 16. novembril avab Estonia restoran ametlikult uksed. Külla on oodatud kõik teatri- ja toidugurmaanid, kes soovivad vastavatud restorani ja põneva menüüga tutvust teha! Uhiuus restoran asub rahvusooperi talveaias ning üllatab ühteaegu nii väärika ajaloo …

  • Wagneri „Lendav hollandlane“ sügishooajal laval vaid kahel korral!

    14.11.2018 / Alisson Kruusmaa

    lendav_300x180

    24. ja 28. novembril avaneb publikul taas kord võimalus nautida Wagneri romantilist ooperit „Lendav hollandlane“, mida peetakse helilooja üheks populaarsemaks lavateoseks. Loo igaveseks merd sõitma määratud kaptenist, kelle needuse suudab lunastada vaid truu naise tingimusteta …

Blogi

  • ERRi juhist Erik Roosest sai Rahvusooper Estonia direktor

    09.11.2018 / Liina Viru

    blogi_roose

    Juba kuuendat aastat järjest ajab rahvusooper 9. novembril päeva täiesti sassi. Soovist oma kolleegide tööst rohkem aimu saada on välja kasvanud tore traditsioon, mis viimastel aastatel on laienenud teatrimajast kaugemalegi. Sel aastal vahetasid ameteid Rahvusooper …

  • Kust tulevad uued koreograafid?

    26.10.2018 / Stina Vürmer

    balleti6htu_blogi

    Eesti balleti 100. sünnipäeva puhul jõuab 8. novembril publiku ette balletiõhtu Eesti autorite loominguga. Õhtu koosneb kolmest lühiballetist, igal ise lavastaja. Saame lähemalt tuttavateks meie noorte koreograafide Eve Mutso, Tiit Helimetsa ja Jevgeni Gribiga. Tekst: …

Lummav „Luikede järv“ Estonia laval 4. ja 20. oktoobril

Neljapäeval, 4. oktoobril on Eesti Rahvusballeti esituses laval tõeline balletimaailma tippteos – Pjotr Tšaikovski ballett „Luikede järv“. Peaosades säravad rahvusballeti nooremsolist Ketlin Oja ning esisolist Kealan McLaughlin. Dirigeerib Vello Pähn.

„Luikede järv“ pakub unustamatu elamuse romantika, virtuoosse tantsukunsti ning Tšaikovski imelise muusika kooslusest. Hoolimata 1877. aastal toimunud esietenduse laitvast kriitikast on sellest balletist saanud üks armastatumaid ja enammängitud teoseid balletilavadel.

Odette/Ottilie kaksikrolli tantsutehniline keerukus ja virtuoossus esitavad igale tantsijale keerulise väljakutse. Ehkki „Luikede järve“ on aastate jooksul esitatud paljudes versioonides, on enamik balletitruppe võtnud aluseks Lev Ivanovi ja Marius Petipa 1895. aastal mugandatud versiooni. Toomas Eduri uusredaktsioon ühendab kauni tantsuklassika ning armastatud loo romantikast, nõidusest ja võitlusest hea ning kurja vahel.

Lavastaja Toomas Eduri sõnul on Tšaikovski muusika surematu, tänu millele on „Luikede järv“ tänaseni säilinud. „„Luikede järve“ lavastades, püüdsin lähtuda märksõnadest „selgem“ ja „kompaktsem“, jäädes siiski truuks klassikale. Suhtun Lev Ivanovi ja Marius Petipa originaalkoreograafiasse austusega ja olen veendunud, et klassika peab jääma klassikaks,“ lisas Edur.

Neid, kel oktoobri alguses aega napib, ootame etendusele 20. oktoobril, mil peaosas on rahvusballeti esisolist Alena Shkatula ning nooremsolist Andrea Fabbri, kes teeb prints Siegfriedina rollidebüüdi.

Estonias alustab uus kontserdisari

Sel sügisel saab Estonias alguse uus kammermuusikale pühendatud kontserdisari „Kammerkontserdid kammersaalis“, mis leiab aset hubaseks kohvikuks kujundatud kammersaalis.

Publikul on võimalik suupisteid ja jooke ette tellida või külastada kohvikut, mis on avatud juba tund enne kontserti.

Esimesel kontserdil, mis kannab alapealkirja „Kammermuusikat Viinist“ (9.10), astuvad üles Heli Veskus (sopran), Maria Goršenina (viiul), Madis Järvi (vioola), Ingely Laiv (oboe), Mart Laas (tšello) ja Jaanika Rand-Sirp (klaver). Kõlab Joseph Haydni, Wolfgang Amadeus Mozarti, Franz Schuberti, Gustav Mahleri, Alban Bergi, Fritz Kreisleri ning Arnold Schönbergi looming.

 

Lisaks oktoobrikuu kontserdile kuulub sarja veel kolm eriilmelist kohvikuõhtut:

Jõuluklassika 7. detsembril

Eesti muusika Estonias 18. veebruaril

Rahvusooperi naistepäevakontsert – kevad südames 8. märtsil

Kuidas sündis lugu Eesti Tuhkatriinust

Alates 28. septembrist saab balletipublik taas kaasa elada tõestisündinud armastusloole  Tauno Aintsi ja Toomas Eduri balletis „Katariina I“ . Ballett räägib külatüdrukust, kellest saab suure impeeriumi keisrinna. See on uskumatuna näiv armastuslugu Venemaa karismaatilise keisri Peeter I ja lihtsa Eesti neiu vahel.  Koreograaf ja lavastaja Toomas Edur ning helilooja Tauno Aints räägivad teose sünnist lähemalt.

Kuidas tuli mõte teha ballett Katariina I-st?

Tauno Aints: Mõte, et koostöö võiks jätkuda, pakkus Toomas välja juba siis, kui „Modigliani“ sai lavaküpseks. Ega me täpsemalt ei rääkinud, kuid ühel hetkel vaimustas meid mõlemaid idee väga suuri muutusi võimaldavast dramaturgilisest plaanist. Justkui Tuhkatriinu lugu, millel ühe legendi kohaselt on Eesti või siis Liivi juured.

Toomas Edur: Otsisime Taunoga lugu, mida sobiks kinkida Eesti Vabariigile sünnipäevaks. Mulle meeldivad lood päris inimestest, ka „Modigliani – neetud kunstnik“ oli sellest soovist kannustatud. Seega püüdsime leida tõestisündinud lugu, mis oleks eriline. Kui Tauno luges kusagilt, et Katariina I oli tegelikult Rõngu Marta, hakkasime seda võimalikku liini uurima. Kohtusime ka Jüri Kuuskemaaga, et otsida faktidele kinnitust. Nii tekkis justkui pildikeste kogum Katariina elust. Meie keskendume tema inimlikule küljele ja armastusloole Peeter I-ga. Mind huvitas, mis oli temas erilist, et ta suutis sellise võimsa mehe iga tuju kontrollida ja kõigile, kellega kohtus, meeldida.

Mis selles loos inspireeris looma? Mis oli see, mis pani silmad särama?

T. E.: Et see on tõestisündinud Tuhkatriinu lugu – ühest külatüdrukust saab suure impeeriumi keisrinna! Mõtlesime Tauno ja Irinaga balletile erinevaid pealkirju, nagu näiteks „Eesti Tuhkatriinu“, „Mitte välja mõeldud lugu“, „Kroonitud pükstepesija“, sest kui Katariina oli veel Rõngu Marta, siis oli ta pesupesija. Meil on laval ka Pruti sõjakäigust see moment, mil Katariina näitab üles julgust ja nupukust ning päästab tuhandeid inimesi, nende hulgas oma kalli Peetri, ostes vene sõjaväele ehete eest taganemistee.

T. A.: Võimalus töötada koos rahvusballeti ja rahvusooperiga on see, mis paneb minu silmad särama. Loomulikult suure, kahevaatuselise jutustava balleti muusikaline ülesehitus on väga inspireeriv: mitmesuguste karakterite ja situatsioonide muusikaline loomine, teemade areng ja taaskasutus pakub heliloojale väga palju. Lisaks ajaloohuvi, mis on saatnud mind lapsepõlvest peale, inspireerib looma ja fantaseerima muusikas. „Katariina I-s“ kajastub see näiteks rahvaviisipärases meloodias, mille sõnad on pärit liivi keelest. Otsisin teksti, mis looks seoseid, kuid ei omaks väga konkreetset tähendust ja pöördusin liivlanna Julgi Stalte poole, kes pakkus välja fraasi „Lelu uhu“. Seda laulab lavastuses Cätlin Mägi.

„Modigliani – neetud kunstnik“ oli teie esimene koostöö. Tundub, et olete leidnud hästi töötava neliku – Edur/Aints/Müllerson/Keevallik.

T.E.: Mulle väga istus meie koostöö „Modiglianiga“, mõistame üksteist väga hästi. Võime teha kriitikat, mis tiivustab ja viib edasi. Oleme paindlikud ja töötame sümbioosis, kuulame üksteist. Näiteks, kui hakkasin lavastama, muutus selle käigus mõnikord libreto või muusika, ja vastupidi. Mõne stseeni muusika inspireeris teistmoodi lavastama.

T.A.: Koostöö „Modiglianiga“ andis mulle erakordse kogemuse. Ma ei saa öelda, et „Katariina“ kirjutamine oleks nüüd selle võrra kergem olnud, aga tuttavam kindlasti. Ühiselt läbielatud lavastuse valmimise protsess andis palju juurde teineteise tunnetust.

Koreograafi jaoks on suur kingitus see, kui heliloojaga saab teha jooksvalt koostööd. Miks see on oluline?

T. E.: Mõnikord tõlgendame emotsioone või sündmusi erinevalt ja siis on hea leida tasakaal tõlgenduste vahel. Näiteks olen palunud mõnd emotsiooni veidi tagasi tõmmata, kuna see ei lähe kokku laval toimuvaga või vastupidi, midagi võimendada. Tegelikult on väga tore koos luua atmosfääri, helipilti. „Modigliani“ ajal ei julenud ma alguses kriitikat teha, sest ma ei teadnud, kuidas Tauno sellele reageerib. Kuid sain peagi aru, et ta ei näinud selles pahatahtlikku kriitikat, vaid võimalust koos edasi minna ja mõista, mida laval öelda tahan. See on eriline oskus näha kriitikas koostöövõimalust. Olen tänulik, et ta on minu nägemust usaldanud.

Milline koreograaf-lavastaja on Toomas?

T. A.: Koostöö Toomasega inspireerib mind väga. Helilooja on reeglina oma muusikaliste otsuste ja tunnetusega üksi. Lavastajana on Toomas väga musikaalne – see on tõeliselt rikastav. Kui protsess käib, on materjal mõnda aega sellises poolfabrikaatses olekus: ma pakun välja teemad, mis saavad muutuda ja areneda, et täita maksimaalselt oma ülesannet lavateose dramaturgias. Täpne kujunemine sõltubki nüüd koreograafiast ja nendest ideedest, mis kokku moodustavad pildi laval.

Mida naudid kõige enam teatrile komponeerides?

T. A.: Võimalus süveneda ja pühendada ennast ühele teemale, võimalus töötada koos ühise õnnestumise nimel ning saada osa väikesest maailmaloomisest on suur ja eriline tunne. Seda nii töötamise ajal kui ka pärast. Kõige rohkem pakub rahuldust olukord, mil teatrile komponeeritud muusika saab küpseda mitme hooaja vältel.

Kas ja kuidas on sinu helikeelt mõjutanud rock-muusika taust?

T. A.: Ma arvan, et rütmikasutus ja muusikaline kihilisus on osaliselt seotud ansamblikogemusega. Kindlasti muusikalise ülesehituse olemus ja side tegelikkusega on pärit pigem rock-muusika maailmast, mitte ei esinda mõnda kaasaaegset voolu. Ma kindlasti ei alahinda kaasaegse muusika väljendusvahendite võimalusi, kuid mulle meeldib osa saada ilust, mida suudab interpreet anda traditsioonilisest pillikasutusest väljumata. Kuidas täpselt kõik eelnev kogemus kujuneb uueks muusikaks, on muidugi müstika.

Mida tahad, et sellest teemast jääks publiku hinge helisema?

T. E.: Teater peab tekitama kõrgendatud tunde, katarsise. Ükskõik, mis žanri teater. Ka kaasaegse tantsu puhul võib sageli imetleda kasvõi liigutuste ilu, musikaalsust. Peab midagi olema nii hingele, silmale kui ka kõrvadele … Ka kurbuses on ilu, mis tõstab argipäeva rutiinist kõrgemale. Klassikaline muusika ja tants pakuvad võimalust lasta end sügavuti puudutada millestki ilusast.

T. A.: Armastus ja huvi oma maaga seotud lugude vastu heliseb kindlasti kaunilt.

Lavastuse lisainfo.

José Cura toob Estonia lavale tükikese Metsikust Läänest

Täna, 21. septembril jõuab üle 55 aasta eesti publikuni Giacomo Puccini ooper „Tütarlaps kuldsest läänest“. Puccini muusikalise nägemuse Metsikust Läänest toob lavale maailmakuulus Argentina tenor, dirigent, lavastaja ja stsenograaf Jose Cura, kes on tuntud intensiivsete ja omanäoliste ooperitegelaste kujutamise poolest.

Peaosades on Olga Mykytenko, Rauno Elp või Atlan Karp, Sergey Polyakov, Reigo Tamm või Mehis Tiits, Priit Volmer või Märt Jakobson, Juuli Lill või Helen Lokuta. Dirigeerib José Cura või Jüri Alperten.

Puccini kaunid meloodiad ja orkestri kõlavärvid on taustaks kullakaevurite laagrile, kus elab pokkerit mängiv ja püstolit kandev kõrtsiomanik Minnie. Minnie satub armukolmnurka ilusa lindprii Dick Johnsoni (varjunimega José Ramirez) ja šerif Jack Rance’iga, kes on Johnsoni otsinguil. Minnie’l tuleb võidelda armastuse eest, aga ka võimaluse eest alustada uut elu koos oma kallimaga.

Ooper „Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas“ taas Estonia laval

19. jaanuaril esietendunud Eesti Vabariik 100 teatrisarja „Sajandi lugu“ raames Rahvusooper Estonia ja Kanuti Gildi SAALi koostöölavastus, Manfred MIMi ooper „Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas” on sel hooajal taas laval!

Ooper räägib ühest rahvast ja maast, kelle ajalugu on mõjutanud suur kosmiline looduskatastroof – Kaali meteoriidi langemine Saaremaale. Kuuekümnendad oli teaduse õitsengu aeg ning teooriaid puhkes nagu pungi kevadel. Ka Lennart Meri kirjutas sel perioodil Kaali meteoriidist oma kuulsas „Hõbevalges” ja kõigile tundus, et eestlased on oma kosmilised juured avastanud. Kuidas Meri selle seose avastas? Sellest räägib ooper.

Ootame Teid kosmilisi juuri avastama sel sügisel 26. septembril ning 5. oktoobril.

Estonia teater tähistab 112. sünnipäeva

Täna, 16. septembril tähistab Estonia teater 112. sünnipäeva. Sünnipäevapidu peavad estoonlased koos teatri veteranidega – enne etendust toimub pidulik vastuvõtt Valges saalis ning üheskoos vaadatakse Pál Ábrahámi operetti „Savoy ball“.

„Teatrile on väga oluline side olnu ja tuleva vahel. Meie väärtus on inimesed, kes neid seoseid loovad,“ ütles teatrijuht Aivar Mäe. „Nii saame igal aastal teatri sünnipäeval kokku, just 16. septembril, et üheskoos möödunut meenutada ja tulevikku vaadata. Palju õnne kõigile estoonlastele!“ lisas Mäe.

Estonia teatri tegevusele pandi alus 1865. aastal, kui Tallinnas loodi laulu- ja mänguselts „Estonia“. Seltsi algatusel ja baasil alustas 1906. aastal tegevust professionaalne Teater Estonia, mis 1913. aastal kolis vastvalminud teatrimajja Estonia puiesteel. Aastast 1998 kannab teater nimetust Rahvusooper Estonia ning tegutseb avalik-õigusliku institutsioonina vastavalt Eesti Vabariigis 1997. aastal vastu võetud Rahvusooperi seadusele.

 

Foto: Kaupo Kalda

Galerii: õpetajate infopäev

7. septembril toimus rahvusooperi Sinises saalis teaditsiooniline infotund Tallinna ja Harjumaa lasteaedade ning koolide õpetajatele. Enne infotundi oli õpetajatel võimalik osa saada ekskursioonist 105-aastases teatrimajas.

Infotunnis võtsid sõna rahvusooperi peadirektor Aivar Mäe, välissuhete juht Helen Lepalaan ja Eesti Rahvusballeti kunstiline juht Toomas Edur. Hiljem tutvustati haridusprojekte „Balletilugu”, „Orkestrimäng”, „Ka ooper kõlab tuttavalt” ning „Kuidas mõista balletti”.

Pärast infotundi läksid õpetajad vaatama Donizetti ooperit „Armujook”.

PILGUHEIT „TÜTARLAPS KULDSEST LÄÄNEST“ PROOVISAALI!

Esietenduseni on veel õige vähe jäänud!

Fotod: Liina Viru

Proovid jätkuvad ning mõtteid vahetatakse igasugustel teemadel. Taas on aktuaalne üle maailma kokku rännanud kaevurite koduigatsus, mis kõigile, kes kordki elus on oma lähedastest pidanud eemal viibima, tuttav tunne. José Cura mõtiskleb: „Olen tänaseks vaadanud ooperi pealispinna alla ning avastan asju, millele ma varem mõelda ei osanud. Näiteks rääkisime just nostalgiast ja igatsusest, mis tekib armsatest inimestest eemal olles. Kui ma „Tütarlast“ esimest korda 26 aastat tagasi tegin, ei mõelnud ma sellele kordagi. Kuid mina ise olen ju immigrant … Tulin Argentinast Euroopasse 1991. aastal, jättes maha oma ema, isa, venna ja õe – kõik, keda armastasin. Avastasin end üksinda ei tea kust, mul ei olnud dokumente, mitte midagi! Pidin seda tegema, et ellu jääda, sest Argentinas ei olnud mulle kui dirigendile ja heliloojale tööd. Võime mõelda praegusele sisserändekriisile Euroopas ja kogu poliitilisele jamale, mis kasutab ära nende õnnetute inimeste kannatusi. Loomulikult on nende hulgas ka ohtlikke inimesi, nagu ikka. Suurte masside hulgas on ikka mõni hull, kuid see ei tähenda, et kõik oleksid sellised. Kuid kas me mõtleme sellele, et inimesed lahkuvad oma maalt, kodudest, asjadest, et kellelegi pahandusi tekitada? Nad põgenevad, sest kardavad. Kui me suudaksime nende maid rüüstavad sõjad peatada ja nad rahule jäetaks, siis esimese asjana pakiksid nad kohvrid ning läheksid koju, sest nad armastavad seda … ja see ongi „Tütarlapse“ sõnum. Vabandust, et nüüd poliitiliseks kiskus, kuid kunsti ja kunstnike ülesanne on panna inimesed suurte meistriteoste abil mõtlema. Suurimad revolutsionäärid on alati olnud poeedid, kunstnikud, heliloojad …“

Täna proovis: Heli Veskus ja Olga Mykytenko (Minnie), Luc Robert (Dick Johnson/Ramirez), Rauno Elp ja Atlan Karp (šerif Jack Rance), Priit Volmer (Ashby), Jassi Zahharov (Sonora), René Soom (Jake Wallace),  Helen Lokuta (Wowkle), Raiko Raalik (Billy Jackrabbit), Matti Juhani Vartti (Jim), Andrei Karpievitš (Joe), dirigendid José Cura ja Jüri Alperten.

Fotod: Liina Viru

 

 

 

Alates augusti keskpaigast on lavastaja, dekoratsiooni-, valguskunstnik ja dirigent José Cura pühendanud ennast tervenisti rahvusooperi trupile.

Koos sukeldutakse Puccini muusika sügavustesse, vaadatakse tegelaskujude hingeelu ja harutatakse stseen-stseenilt lahti kõik detailid. Hoolimata sellest, et tegevus toimub 19. sajandi keskpaiga kullapalavikulises metsikus läänes, on Puccini ooper äärmiselt tänapäevane. José Cura: „Häbelikud, tahumatud, agressiivsed, kuid ühtlasi armsad kaevurid on täis tõelist nostalgiat. See on väljarändaja nostalgia, mis paneb oma juurtest ja lähedastest kaugel olevaid mehi reageerima just sellisel viisil, mis tuleneb igaühe enda „psüühilisest isiksusest“. Voilà – siin peitubki mootor, mis „Tütarlapse kuldsest läänest“ käima paneb: see on nostalgia, mis valdab neid mehi, kes ellujäämiseks kohutavalt rasket tööd teevad, ajades taga oma unistusi, ent olles ise melanhooliasse mähkunud. Puccini mõistab seda kõripitsitavat eksistentsiaalset üksindust läbi ja lõhki; üksindust, millest aitab võitu saada pudel, naine või kaardimäng.“

Kas pole see ka karussellina ringiratast kihutava maailma ja nutiseadmete lõksus olevate inimeste üksindus, kus palsamiks on inimlik lähedus, ligimesearmastus ja hea sõna? Kullakaevajate miniühiskonnas, kus mehi seob oma juurtega vaid kord kuus saabuv postiljon, on selle kõige sümboliks „Polka“ kõrtsi pidajanna, ooperi peategelane Minnie …

Täna proovis: Heli Veskus ja Olga Mykytenko (Minnie), Luc Robert ja Sergei Poljakov (Dick Johnson/Ramirez), Rauno Elp ja Atlan Karp (šerif Jack Rance), Juuli Lill ja Helen Lokuta (Wowkle), Mart Laur (Billy Jackrabbit).

Loe lähemalt siit.

Fotod: Liina Viru

Eesti ooper sai 90. aastaseks

8. septembril möödus 90 aastat eesti esimese ooperi, Evald Aava „Vikerlaste“ esietendusest Estonia teatris. Rahvusooper Estonia mängukavas on hetkel kaks eesti ooperit – viimaseid kordi etendub Manfred MIMi ooper „Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas“ ning nii Tallinnas kui ka mujal Eestis saab vaadata Rasmus Puuri ooperit „Pilvede värvid“.
Aava ooperit „Vikerlased“ peetakse esimeseks eesti ooperiks. Aav alustas „Vikerlaste“ kirjutamist juba konservatooriumis õppides. Ooperi libreto käsitleb inimsaatuste kujunemist 1187. aasta ajaloolise Sigtuna hävitamise retke taustal.

Esietendus kujunes menukaks ning seda kommenteeris helilooja ja koorijuht Tuudur Vettik (1898–1982): „Esietendusel sai ooper suure menu osaliseks ning on tõenäoline, et „Vikerlased“ püsib kaua Estonia repertuaaris. Autorile hüüame südamest „Elagu!“ ning loodame, et esimese eesti ooperi menu tiivustab teda järgmist ooperit kirjutama, sest säärast muusikat on meil väga vaja.“

Ooperi menu tõestab ka see, et lisaks neljale hooajale Estonia teatri repertuaaris, mil teost etendati mitukümmend korda, mängiti „Vikerlasi“ ka Vanemuise teatris.

Rahvusooper Estonia jaoks on Eesti algupärandi lavale toomine väga oluline. Mullu esietendunud Rasmus Puuri menukat ooperit „Pilvede värvid“ saab tulla Estoniasse vaatama juba oktoobrikuus, kuid peagi jõuab ooper ka Tartu, Pärnu, Viljandi, Paide ja Haapsalu lavadele. Eesti Vabariigi sünnipäevaks kingitud lavastusprojekti Sajandi lugu raames valminud „Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas“ on Estonia laval veel viimaseid kordi. Järgmine etendus on 26. septembril.

Fotol: Eesti esimene ooper, Evald Aava „Vikerlased“. 1928. Rahvusooper Estonia arhiiv

Estonia teatri soodusmüügikampaania jätkub 9. septembrini

Soodusmüügikampaania „Welcome to Estonia“ jätkub 9. septembri südaööni. Kampaania raames müüakse Rahvusooper Estonia teatrisaalis toimuvatele rahvusooperi poolt korraldatavatele 113. hooaja etendustele pileteid 30% soodsamalt. Hooaeg kestab 21. juunini.

Sooduspiletid on müügil Estonia kassas ning Piletimaailmas ja Piletilevis.
Kampaaniasoodustuste rakendamiseks vali internetipoes rippmenüüst „Welcome to Estonia“ ning sisesta kood: Estonia.

Täpsem info SIIN

NB!
Kampaaniahinnad ei kehti varem broneeritud piletitele.
Soodusmüügi ajal kehtivad kõik tavasoodustused pileti täishinnast. Soodustusi ei liideta.
Info tel 683 1210, estonia@opera.ee

Kohtume teatris!

Estonia teatrilaata külastas 8500 teatrihuvilist

2. septembril toimus Estonia teatrilaat, mis juhatas sisse rahvusooperi 113. hooaja. Laata külastas hinnanguliselt 8500 inimest. Kokku osteti laadalt enam kui 2300 teatripiletit. Rahva tungivale soovile vastu tulles kestab rahvusooperi piletite soodusmüük teatri kassades ja Piletimaailmas kuni 9. septembri südaööni.

„113. hooajal jätkab Estonia hea hooga,“ rääkis teatrijuht Aivar Mäe. „Kavas on anda enam kui 400 etendust ja kontserti. Toome lavale 6 uuslavastust ja sõidame üle mitmekümne aasta külalisetendusi andma Moskva Suurde Teatrisse, ka külastab Eesti Rahvusballett Glasgow’d. Lisaks Estonia kaunile 105-aastasele majale anname etendusi mujalgi Eestis – Jõhvis, Tartus, Haapsalus, Paides ja Pärnus,“ loetles Mäe teatri tegemisi. Ta lisas, et suve jooksul on taastatud Estonia II rõdu selle esialgsel kujul, mis annab teatrisaali kohti juurde. Samuti kinnitas Mäe, et oktoobri lõpus avatakse uue kuue saanud Estonia talveaias restoran, kus teatrikülastajad ja teisedki saavad einestada hiliste õhtutundideni.

Kuulsate estoonlaste jäljerajale lisati uued jalajäljed: jäädvustatud sai maestro Eri Klasi, balletiprimadonna Helmi Puuri ning rahvusooperi pikaaegse peakoormeistri Uno Järvela mälestus.

Estonia alustab 4. septembril sügishooaega Zelleri operetiga „Linnukaupleja“. 6.–9. septembrini toob Estonia teatribuss Tartumaa, Viljandimaa, Pärnumaa ning Ida-Virumaa teatrisõbrad soodsalt ja mugavalt koduukse eest teatrini ning viib pärast etendust tagasi koju. Valikus on neli armastatud lavastust: ballett „Kratt“, koomiline ooper „Armujook“, klassikaline ballett „Luikede järv“ ja äsja Estonias esietendunud muusikal „Buratino“.

Esimese uuslavastusena esietendub juba 21. septembril Puccini ooper „Tütarlaps kuldsest läänest“, mille lavastaja, valguskunstnik ning dirigent on maailmakuulus Argentiina tenor José Cura.

 

Teatrilaada galeriid vaata SIIN

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, et olla kursis värske info ning heade pakkumistega.
Uudiskiri saadetakse välja kord kuus.