Uudised

  • José Cura toob Estonia lavale tükikese Metsikust Läänest

    18.09.2018 / Lisanna Männilaan

    tutarlaps_kuldsest_laanest

    Täna, 21. septembril jõuab üle 55 aasta eesti publikuni Giacomo Puccini ooper „Tütarlaps kuldsest läänest“. Puccini muusikalise nägemuse Metsikust Läänest toob lavale maailmakuulus Argentina tenor, dirigent, lavastaja ja stsenograaf Jose Cura, kes on tuntud intensiivsete …

  • Estonia teater tähistab 112. sünnipäeva

    16.09.2018 / Lisanna Männilaan

    estonia-teater

    Täna, 16. septembril tähistab Estonia teater 112. sünnipäeva. Sünnipäevapidu peavad estoonlased koos teatri veteranidega – enne etendust toimub pidulik vastuvõtt Valges saalis ning üheskoos vaadatakse Pál Ábrahámi operetti „Savoy ball“. „Teatrile on väga oluline side …

Blogi

  • PILGUHEIT „TÜTARLAPS KULDSEST LÄÄNEST“ PROOVISAALI!

    11.09.2018 / Liina Viru

    tunnuspilt

    Esietenduseni on veel õige vähe jäänud! Fotod: Liina Viru Proovid jätkuvad ning mõtteid vahetatakse igasugustel teemadel. Taas on aktuaalne üle maailma kokku rännanud kaevurite koduigatsus, mis kõigile, kes kordki elus on oma lähedastest pidanud eemal …

  • LÕBUS VÄLJASÕIT METSIKUSSE LÄÄNDE JOSÉ CURA JUHENDAMISEL

    31.08.2018 / Liina Viru

    tunnuspilt

    21. septembril jõuab lavale selle hooaja esimene uuslavastus, milleks on Puccini mitte just kõige sagedamini kõlav ooper „Tütarlaps kuldsest läänest“. Selle ooperi võlusid on trupp augusti keskpaigast tasahilju avastanud José Cura käe all, kes on …

Harjumaa teatripreemia 2018 laureaadiks on Rahvusooper Estonia kunstiline juht Vello Pähn

Täna, 28. märtsil tähistatakse Rahvusooperis Estonia Harjumaa 25. teatripäeva, mille raames annab Harjumaa Omavalitsuste Liit koostöös Rahvusooperiga Estonia traditsiooniliselt üle Harjumaa teatripreemia. Tänavuse preemia laureaat on Rahvusooper Estonia kunstiline juht ja peadirigent Vello Pähn. Preemia annab üle Harjumaa Omavalitsuste Liidu esimees Andre Sepp.

Harjumaa teatripreemia 2018 otsustati anda Vello Pähnale rahvusooperi repertuaari rikastamise eest Eesti publikule vähetuntud, kuid väga väärtuslike ooperite ja kontsertettekannetega nagu Straussi „Roosikavaler“ (2012) ja „Arabella“ (esmaettekanne Eestis, 2015), Gounod’ „Romeo ja Julia“ (2013), Rimski-Korsakovi „Snegurotška“ (esmaettekanne Eestis, 2014), Hindemithi „Cardillac“ (2015, esmakordselt Eestis). Vello Pähn on tuntud ja hinnatud dirigent ka välisriikides.

Eelmisel aastal sai Harjumaa teatripreemia ooperisolist Kristel Pärtna. Varasemalt on preemia pälvinud rahvusooperi teenekad solistid Helgi Sallo, Teo Maiste, Mati Kõrts, Nadia Kurem, Riina Airenne, Ivo Kuusk, Jassi Zahharov, Väino Puura, Heli Veskus, Rauno Elp, Priit Volmer, Helen Lokuta, Mart Madiste, René Soom, Janne Ševtšenko ja Mart Laur, lisaks kauaaegne ballettmeister Tiit Härm, ooperilavastaja Arne Mikk, dirigent Jüri Alperten, tšellorühma kontsertmeister Mart Laas ning balletisolistid Olga Rjabikova ja Marika Muiste.

Harju maakonna teatripreemiat antakse välja 1994. aastast. Preemia suurus on 1500 eurot.

Traditsiooniliselt on Harjumaa teatripäeva õhtul harjumaalaste päralt üks rahvusooperi tippetendus. Täna, 28. märtsil on kavas muusikal “Karlsson katuselt”. Teatripreemia antakse üle Rahvusooperis Estonia kell 19.00 algava etenduse eel.

Fotol: Vello Pähn. Foto: Mait Jüriado

Estonia laureaadid teatriaasta auhindadele on Juuli Lill, Mati Turi, Jevgeni Grib ja Reigo Tamm

Teatripäeval, 27. märtsil tehti teatavaks Eesti teatri aastaauhindade nominendid 2017. aasta loomingu eest. Rahvusooperist Estonia pälvisid laureaaditiitli: Juuli Lill – koomiliste Cherubino ja paruness Adelaide’i ning traagilise Maria võrdselt veenev kehastamine ooperis „Figaro pulm“, operetis „Linnukaupleja“ ja algupärandis „Pilvede värvid“; Mati Turi – Georg Otsa nimeline auhind vokaalsümfooniliste suurvormide (Bach, Händel, Buxtehude, Honegger, Mozart, Beethoven, Britten, Orff, Stravinski, R. Strauss, Kreek, Pärt, Tormis) ettekandmise eest, Wagneri, Mussorgski, Verdi, Tüüri, Händeli, Tubina, Britteni, Bergi ooperite peaosatäitmised Rahvusooperis Estonia, teatris Vanemuises ja välismaal. Turi on Eesti heliloojate uudisteoste esmaettekandja, viljakas kammermuusika esitaja, hinnatud interpreet, kes on teinud koostööd maailma mainekate dirigentide ja orkestritega. Balletiauhinna pälvis Jevgeni Grib Alani osatäitmise eest balletis „Tramm nimega Iha“ ja Hilarioni rolli eest balletis „Giselle“. Kristallkingakese auhinna esimeste märkimisväärsete lavatööde eest pälvis Reigo Tamm, kelle puhul tõsteti esile vokaalset võimekust ja näitlejameisterlikke osatäitmisi operetis “Linnukaupleja” jt. Palju õnne laureaatidele!

 

Ilusat teatripäeva!

Põhja-Liibüas, Kürenaika rannikust poole miili kaugusel on avar varjuline kaljukoobas. 80 meetrit lai ja 20 meetrit kõrge. Kohalikus dialektis on selle nimi Hauh Fteah. 1951. aastal radioaktiive süsiniku meetodil tehtud analüüs näitas, et seal on olnud vähemasti 100 000 aasta pikkune püsiv inimasustus. Väljakaevatud esemete hulgas oli luust flööt, mille vanus määrati kuhugi 40 000 ja 70 000 aasta vahele jäävasse aega. Kui ma sellest poisikesena kuulsin, küsisin oma isalt:

„Kas neil oli muusika?“
Isa naeratas mulle vastu:
„Nagu kõigil inimkogukondadel.“

Minu isa oli eelajaloolane, kes esimesena teostas väljakaevamisi Kürenaikal Hauh Fteah’s.

Mul on suur au ja rõõm olla tänavuse teatripäeva Euroopa-läkituse kirjutaja.

1963. aastal, kui maailma kohal lasus tõsine tuumasõja oht, ütles minu eelkäija, suur Arthur Miller: „Ajal, mil diplomaatia ja poliitika käed on nii kohutavalt lühikesed ja jõuetud, peab kunsti habras, aga mõnikord kaugeleulatuv puudutus kandma inimühiskonna kooshoidmise koormat.“

Sõna ‘draama’ tuleneb kreekakeelsest sõnast ‘dran’, mis tähendab ‘tegema’… ja sõna ‘teater’ pärineb kreeka sõnast ‘theatron’, mille sõnasõnaline tähendus on ‘nägemise paik’. Paik, kus me mitte üksnes ei vaata, vaid näeme, saame, mõistame. 2400 aastat tagasi kavandas Polykleitos Noorem suure Epidauruse teatri. Selle 14 000 inimest mahutava vabaõhupaiga akustika on imestusväärne. Keset lava tiku põlema kraapsamise heli kostab iga 14 000 istekohani. Ja nagu kreeka teatritele tavapärane, nägi publik näitlejaid vaadates ka taamal paistvat maastikku. Nii mitte üksnes ei sulandanud teater ja loodus ühe hetkega tervikuks, vaid ühendusid ka kõik ajastud. Kui näidend manas esile minevikumüüte käesolevas ajahetkes, võis publik vaadata lava tagant terenduvat maastikku ja näha oma lõplikku tulevikku. Loodust.

Üks Shakespeare’i Globe’i taasehitamisega kaasnenud märkimisväärseid teadasaamisi on samuti seotud sellega, mida me näeme. See teadasaamine on seotud valgusega. Nii Globe’i lava kui saal on mõlemad võrdselt valgustatud. Esinejad ja publik võivad üksteist näha. Kogu aeg. Kuhu iganes vaatad, seal on inimesed. Ja sellest tuleneb oluline järeldus – meile tuletatakse meelde, et Hamleti või Macbethi suured monoloogid ei olnud ainult iseendaga peetud mõtisklused, vaid avalikud arutelud.

Me elame ajas, kus on raske selgesti näha. Meid ümbritseb rohkem väljamõeldisi kui ühelgi teisel ajaloo või eelajaloo etapil. Iga „fakti“ võib vaidlustada, iga anekdoot nõuab endale meie tähelepanu, pretendeerides „tõele“. Üks väljamõeldis kummitab meid eriti järjekindlalt. See, mis üritab meid lahutada. Tõest. Ja teisest inimesest. Et me olevat eraldi. Inimesed inimestest. Naised meestest. Inimolendid loodusest.

Aga nii nagu me elame jaotuste ja killustatuse ajastul, elame me ka piiritu rände ajastul. Inimesed on liikvel rohkem kui ühelgi teisel varasemal ajastul, pidevalt põgenedes, käies, ujudes, kui vaja, asudes ümber. Üle kogu maailma. Ja see on alles algus. Vastus, nagu me teame, on piiride sulgemine. Müüride ehitamine. Ukse taha jätmine. Eraldamine. Me elame türanlikus maailmakorras, mille rahaühik on ükskõiksus ja mille salakaubaks on lootus. See türannia ei kontrolli mitte üksnes aega, vaid ka ruumi. Aeg, milles me elame, väldib meelega olevikku. Ta keskendub äsja olnule ja lähitulevikule. Olevikku mul pole. Ma ostan selle.

Kui ma selle nüüd ostnud olen, pean ostma järgmise… asja. Sügavam minevik on hävitatud. Tulevikul pole seetõttu väge.

Paljud ütlevad, et teater ei muuda ega saa midagi muuta. Aga teater ei kao. Sest teater on paik, mul on kiusatus öelda – varjupaik. Kuhu inimesed kogunevad ja moodustavad imeruttu ühtse koosluse. Nagu me seda alati oleme teinud. Kõik teatrid on kogukonnamõõtu – 50st kuni 14 000 hingeni. Nomaadide karavanist ühe kolmandikuni antiikse Ateena elanikkonnast.

Ja kuna teater eksisteerib ainult olevikus, siis esitab ta ka väljakutse sellele hävitavale vaatele ajale. Teatri aine on alati oleviku ajahetk. Selle tähendused luuakse esinejate ja publiku vahelise ühise teotsemise tulemusena. Mitte üksnes siin, vaid ka praegu. Kui näitleja ei tegutse, ei saa publik uskuda. Ilma publiku usuta ei ole etendus täielik. Me naerame samal hetkel. Me oleme liigutatud. Me ahmime õhku või oleme rabatud ega saa sõnagi suust. Ja tänu draamakunstile avastame sel hetkel kõige sügavama tõe: seda piiri, mida me pidasime kõige suuremaks eristajaks inimese ja inimese vahel, meie individuaalset eraldusjoont, ei anna tõmmata. See piirjoon on piiritu. Piirid meie vahel põimuvad. See on see, mida me jagame.

Ja nad ei saa meid peatada. Me ilmume igal õhtul uuesti kohale. Näitlejad ja publik kogunevad igal õhtul taas ja sedasama näidendit mängitakse uuesti. Sest nagu on öelnud kirjanik John Berger: „Teatri sügavas olemuses on aistitav rituaalne kordus.“ Teater on alati olnud saladuskatteid kergitav kunstivorm ja kuna ta rebib meie maailmalt maskid, on ta selline, nagu on maailm, milles me elame. Kus iganes on näitlejaid ja publikut, esitatakse seal lugusid, mida ei saaks rääkida kusagil mujal. Olgu selleks ooperimajad või meie suurte linnade teatrid või põgenikelaagrid Põhja-Liibüas ja üle kogu maailma. Need korduvad etendused köidavad meid alatiseks kokku.

Ja kui me oleksime Epidauruses, võiksime vaadata üles ja näha, kuidas me jagame seda kõike laiema maastikupildiga. Me oleme ja jääme alati looduse osaks ega saa selle eest põgeneda, nagu me ei saa põgeneda sellelt planeedilt. Kui me oleksime Globe’is, võiksime näha, kuidas näiliselt isiklikke küsimusi esitatakse meile kõigile. Ja kui me hoiaksime käes 40 000 aasta vanust Kürenaika flööti, mõistaksime, et minevik ja olevik on lahutamatud ning inimkogukonna ahelat ei saa türannid ega demagoogid lõhkuda.

Teatripäeva läkitus 2018

Simon McBurney (Ühendkuningriik)
Näitleja, lavastaja, Théâtre de Complicité asutajaliige

Tõlkinud Anu Lamp

Paide Muusika- ja Teatrimaja sai teatripäeval hinnalisi kingitusi

Paide Muusika- ja Teatrimaja sai rahvusvahelisel teatripäeval, 27. märtsil Nordea Kontserdimajalt kingituseks 40 liikuvpeaga prožektorit. Lisaks kinkis Rahvusooper Estonia majale kaasaegse valguspuldi, millega on võimalik uusi prožektoreid juhtida.

“Maja valguspark täieneb seega oluliselt ja tänu sellele suurenevad võimalused nii suures saalis kui kammersaalis tehniliselt nõudlikumaid
üritusi korraldada. Varem tuli vajalik tehnika juurde rentida ja kahe saali vahel jaotada,” rääkis Paide Muusika- ja Teatrimaja direktor Ülle Müller.

Majale üleantav valgustehnika avardab ka loodava Paide Teatri võimalusi. Hetkel mängukavas oleva “Richard³” etenduse tarvis, mis etendub Paides veel
sel laupäeval, 31. märtsil, saadakse lisatehnikat EMTA lavakunstikoolist ja TÜ Viljandi Kultuuriakadeemiast.

Valgustehnika üleandmine ja esitlus toimus 27. märtsil. Kingitused andisd üle AS Tallinna Kontserdimaja tegevjuht Aivar Sirelpuu ning Rahvusooper Estonia peadirektor Aivar Mäe.

Eve Andre-Tuga grande finale!

Pühapäeval, 25. märtsil toob Eesti Rahvusballett publiku ette kaks lühiballetti – laval on Marina Kesleri „Libahunt“, mis pälvis 2007. aastal Eesti teatri aastaauhinna, ning Tiit Helimetsa „Aeg“. Eesti heliloojate muusikale loodud teosed käsitlevad inimlikke probleeme: massi ja indiviidi vastasseisu, inimese nõrkust võidelda oma armastuse eest ning jääda truuks endale, meie muutumist ajas ning meie ettekujutust sellest.

Balletiõhtule lisab erilisust rahvusballeti solist Eve Andre-Tuga, kes annab 25. märtsil oma solistikarjääri viimase etenduse.

 

Millest kõneleb meile orkester?

Mõista-mõista, mis see on: parterist ei näe, aga kuuleb küll? Õige vastus on orkester. Etenduse ajal on just orkestrist tulvav muusika see, mis annab laval jutustatavale loole lisadimensiooni – selle, mis poeb hinge ja ütleb enam kui ükskõik mitu sõna. Sel hooajal on teatri mängukavas mitu teatriprojekti, mis tutvustavad just seda müstilist ja kaunist kooslust. 5–12aastastele lastele on juba mõnda aega Estonia talveaias kavas „Orkestrimäng“ trompetirühma kontsertmeistri Priit Aimla juhendamisel. 8. aprillil esietendub teatrisaalis „Aken orkestrimaailma“, mille on kokku pannud ja lavastanud Mart Mikk. Oma muljeid orkestrist nõustus Estoonlasega jagama ka Estonia teatrimajja ära eksinud ja orkestrisüvendisse sattunud tõusev täht Georg Udukübar.

Foto: Pille Riin Pettai

Priit Aimla:

Mis mängu mängib orkester? Eks ikka kuulamis- ja vaatamismängu. Selleks, et paremini mõista, millest orkester kõneleb, mängime talveaias „Orkestrimängu“ ja teeme koos publikuga rännaku pillide ja muusikamaailma. Kas orkestrimäng on pikoloflöödi linnuhäälne sädin, timpani kõuemürin, kuninglik trompetisignaal, tuuba karulaul või mandoliini trillerdus? See on pillide kooskõla, mis haarab kaasa plaksutama, laulma ja tantsima. Kui muusikat südamega kuulata, jutustavad pillid meile põnevaid lugusid. Kutsume kõiki meiega koos tuntud muusikat kuulama ja mängima orkestrimängu!

Mart Mikk:

Iga pilliga saab väljendada kõige erinevamaid meeleolusid ja kui kõik pillid koos mängivad, saab kokku nii palju värve, et orkestrit võiks võrrelda lausa mere või armastusega! Alates aprillist avab Georg Udukübar akna orkestrimaailma, kus kõiki neid värve oma kõrvaga kuulda saab. Ja mitte ainult kuulda, vaid ka näha, sest seekord tõusevad pillid sõna otseses mõttes orkestrisüvendist lavale. Kuidas sama lugu kõlab erinevate pillide esituses? Millisest vanusest alates tasub ühte või teist instrumenti õppima hakata? Vaheldust ja vaatemängulisust lisavad lauljad ja tantsijad ning otse loomulikult kõikvõimalikud tehnilised võimalused, millest rahvusooperis juba puudu ei tule.

Anatoli Tafitšuk – Georg Udukübar:

Orkester tähendab meeletut koostööd – seal ei tohi keegi eksida ja kui eksitakse, siis sõltub andeks andmine sellest, kui hea sõber sa teiste mängijatega oled! Orkestris olles tundus mulle, et see on suur-suur organism, mis töötab ühes rütmis. Minu südame panigi põksuma see, kui sain olla justkui ühe suure looma sees, osa temast, keegi, kes aitab sellel loomal liikuda. On imeline kogemus tunda, kuidas kõik töötavad ühe eesmärgi nimel – just selle konkreetse loo esitamise nimel. Veelgi imelisem on olla publiku hulgas, kuulata seda ühtsust ja saada sellest elamus!

Lugu ilmus ajakirjas Estoonlane 9. veebruaril.

Rahvusooper Estonia sõlmis kokkuleppe etenduste andmiseks Moskva Suures Teatris

22. märtsil sõlmis teatrijuht Aivar Mäe Moskvas sealse Suure Teatri direktori Vladimir Uriniga kokkuleppe, mille kohaselt annab Rahvusooper Estonia Moskva Suures Teatris etendusi 10.-13. jaanuarini 2019. Ajaloolise teatri 1500-kohalises saalis on moskvalaste ees ooper “Tannhäuser”, ballett “Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi” ning ooperigala.

“Estoonlaste ammune unistus esineda Mosva Suure Teatri laval saab tõepoolest teoks,” ütles rahvusooperi juht Aivar Mäe. “Võtame kaasa 2014. aastal Eesti parimaks tunnistatud lavastuse – ooperi “Tannhäuser”, mitmel pool maailmas rännanud ja lapsi rõõmustanud Lumivalgekese-balleti ning anname galakontserdi koos Moskva Suure Teatri solistidega. Kaasa tuleb ka näitus meie tegemistest ja seostest Moskva kultuurieluga,” lisas Mäe.

Kokku saab Estonia etendustest Moskvas osa ligi 6000 külastajat. Selle ringreisiga jõuab lõpule Rahvusooper Estonia poolt Eesti Vabariik 100 auks korraldatud külalisetenduste programm, mille raames on juba tutvustatud Eesti ooperi- ja balletikunsti lähinaabritele Soomes, Lätis, Leedus ja Peterburis.

Fotol stseen ooperist “Tannhäuser”. Vasakult: Rauno Elp, Heli Veskus, Mati Turi. Foto: Harri Rospu.

24. märtsi “Tsirkusprintsessi” etendus on pühendatud kauaagse solisti Liidia Panova 90. sünnipäevale

24. märtsil tähistab Rahvusooper Estonia opereti „Tsirkusprintsess“ etendusega kauaaegse särava solisti Liidia Panova 90. sünnipäeva.

Panova laulis 1952—1960 Estonia teatri kooris ning töötas seejärel kuni 1994. aastani ooperisolistina. Armastatud metsosopran on aegade jooksul üles astunud enam kui 75 erinevas rollis. Nende hulgas on nii traagilisi, koomilisi kui ka dramaatilisi ja lüürilisi osi ning eredaid karakterrolle: Amneris Verdi ooperis „Aida“ (1964), Bess Gershwini ooperis „Porgy ja Bess“ (1966), Katharina Šebalini ooperis „Tõrksa taltsutus“ (1960), Céline Kabalevski ooperis „Colas Breugnon“ jpt.

Laupäevase etenduse eel näidatakse ERR arhiivimaterjalidel põhinevat lühifilmi Liidia Panovast, mille on kokku pannud Jüri Kruus.

Fotol: Liidia Panova Jacques Offenbachi operetis “Rüütel Sinihabe”. Foto: Rahvusooper Estonia arhiiv

Kadri Kipper särab „Savoy ballil“

Neljapäeval, 22. märtsil astub esmakordselt Pál Ábrahámi opereti „Savoy ball“ peaosas üles armastatud solist Kadri Kipper. Varasemalt on lauljatar lavastuses esinenud Daisy rollis. Samal õhtul on laval ka Priit Volmer, Kristina Vähi, Urmas Põldma, Juuli Lill, Tõnu Kilgas jt. Dirigeerib Kaspar Mänd.

 

Kadri Kipperi ülesastumist Madeleine’i rollis on võimalik sel hooajal nautida ka 8. aprillil ja 4. mail.

 

„Varasemalt olen samas operetis laulnud Daisyt, kuid Madeleine’i roll on minu mõtetes olnud juba mõnda aega. Võrreldes Daisy tütarlapseliku subretirolliga on Madeleine tõeline operetiprimadonna ja see roll nõuab juba nii elu- kui ka lavakogemust! Madeleine’i karakteril on palju kihte ning laval tuleb publiku ees läbi elada erinevaid emotsioone. See roll on mulle hingelähedane ja naudin seda väga. Alustasin karakteri otsimist läbi enda ning sellel teekonnal olid abiks näitejuht Helgi Sallo ja lavastaja assistent Silva Valdt. Olen väga tänulik ka oma lavapartneritele, kes mind selles põnevas väljakutses on toetanud!“

 

Kipper lõpetas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistrantuuri cum laude 2012. aastal (prof. Jaakko Ryhäneni kl.) ning on täiendanud end Eva Märtsoni, Rita Damsi, Barbara Piersoni, Kevin Smithi, Elizabeth Erlingsdottiri, Franz Lukasovski ja Paolo de Napoli meistrikursustel. Aastail 2010–2012 oli ta Rahvusooper Estonia Ooperiakadeemia liige ja aastast 2012 Rahvusooper Estonia solist.

Andres Kaljuste debüüt Rahvusooperis Estonia

21. märtsil astub Rahvusooper Estonia orkestri ette esmakordselt dirigent-stipendiaat Andres Kaljuste. Kaljuste dirigeerib uut Toomas Eduri balletti „Katariina I“ Tauno Aintsi muusikale. Peaosades saab näha Alena Shkatulat ning Anatoli Arhangelskit.

Lisaks dirigendiametile on Kaljuste viiuldaja ja vioolamängija. Möödunud hooajal debüteeris Kaljuste dirigendina mitmete orkestrite ees sh ERSO, Helsingi Filharmoonikud, Tampere Filharmoonikud, Odense Sümfooniaorkester, Oulu Sinfonia ja Avanti! Kammerorkester. Samuti juhatas ta äärmiselt lühikese etteteatamisajaga Lahti Sinfonia kontserti, kavas Vaughan Williams, Barber ja Dutilleux looming. Tuleval hooajal seisavad teiste hulgas ees debüüdid Aarhus Sümfooniaorkestri- ja Tallinna Kammerorkestriga.

Kaljuste on eelnevalt töötanud Stockholmi Lilla Akademieni viiuli- ning vioola õppejõuna, orkestrite dirigendina ning instrumentaalansamblite juhendajana. Samuti on ta andnud meistriklasse Inglismaal, Prantsusmaal, Venemaal ja Hiinas.

Solistina on musitseeritud koos ERSO,Verona Filharmoonikute, Tallinna Kammerokrestri, Vanemuise Sümfooniaorkestri, Pärnu Linnaorkestri, Pori Sinfonieta ja Belgrade Stringsiga. Aastal 2010 tegi Kaljuste oma debüüdi Berliini Kontserdimajas, esitades Kristiina Poska käe all Brahmsi viiulikontserti.

Alates 2018. aasta jaanuarikuust on Andres Kaljuste Rahvusooper Estonia dirigent-stipendiaat.

 

Foto: Kaupo Kikkas

15. märtsil toimus Estonias balleti “Katariina I” maailmaesietendus

15. märtsil tõi Eesti Rahvusballett publiku ette Toomas Eduri uue balleti „Katariina I“, millele on muusika kirjutanud Tauno Aints. Ballett on pühendatud Eesti Vabariigi ja Estonia balleti 100. sünnipäevale. Lavastuse libreto autor on Irina Müllerson, kujunduse on teinud Liina Keevallik. Esietendusel tantsisid peaosades Alena Shkatula ja Anatoli Arhangelski, dirigeeris Jüri Alperten.

„“Katariina I“ on ehtne tuhkatriinulugu, see viib vaatajad reaalsesse muinasjutumaailma ning räägib lihtsa Eesti naise ja Venemaa karismaatilise keisri Peeter I imepärasest armastusloost,“ ütles koreograafia autor, Eesti Rahvusballeti kunstiline juht Toomas Edur. „Otsisime Tauno Aintsiga lugu, mida sobiks kinkida Eesti Vabariigile sünnipäevaks. Tõestisündinud lugu Rõngu Martast, kes suutis Peeter I iga tuju kontrollida ja kellest hiljem sai suure impeeriumi keisrinna, tundus just see õige.“

Katariina I sündis Marta Elena Skavronska nime all ilmselt Lätis Latgale või Kuramaa alal, ent võimalik, et hoopis Leedus. On spekuleeritud ka tema eesti päritolu üle. Nooruses oli ta teenijannaks luteri kirikuõpetaja ja haritlase Ernst Glücki juures, kelle lesele Peeter I kinkis Eestis asuva Ahja mõisa. 1724. aastal kroonis Peeter naise Venemaa keisrinnaks ja aasta hiljem, pärast Peetri surma sai temast Venemaa esimene valitsev keisrinna kuni surmani (1727).

Rahvusooper Estonia turundussaavutused leiavad äramärkimist Aasta Turundusteo ja Kuldmuna konkurssidel

13. märtsil toimus Äripäevas Aasta Turundustegu 2017 žürii koosolek, kus žürii valis esitatud tööde hulgast välja 6 ärikategooria finalisti ning väikese eelarvega kategooria võitjaks osutus Rahvusooperis Estonia novembris esietendunud balleti “Tramm nimega Iha” kampaania.

„Võit väikese eelarvega tööde kategoorias on ehe näide sellest, kuidas leidlike lahendustega saab teha silmapaistvaid ja tulemuslikke turundustegusid ka väga väikese eelarvega,“ ütles Rahvusooper Estonia reklaamijuht Pille Riin Pettai. „On suur au olla Aasta Turundusteo finaalis koos selliste ettevõtetega nagu Tele2, Elisa, Telia, Circle K ja Coop Pank,“ lisas Pettai.

Turundustegu 2017 võitja selgub 28. märtsil Password 2018 galal Nordea Kontserdimajas.

Lisaks kandideerib meie uus visuaal, mille loojaks on disaini- ja reklaamiagentuur Refleks, Kuldmuna konkursil. Sel aastal esitati Kuldmuna tiitlile rekordarv nominente – 719 võistlustööd, mis võistlevad kuues erinevas kategoorias. Kuldmuna konkursi võitjad pärjatakse juba 16. märtsil Kultuurikatlas toimuval pidulikul auhinnagalal.

Naabrid tunnustasid Eesti Rahvusballeti soliste!

Soome Professionaalne Tantsuühing tunnustas stipendiumitega Eesti Rahvusballeti soliste Luana Georgi ja Sergei Upkinit. Ühingu esinaine Anita Remitzi sõnul „on tegemist auhinnaga, millega on tänini tunnustatud vaid Soome tantsijaid. Sel aastal soovisime aga teha erandi ning austada kolleege 100aastaseks saavas Eesti Vabariigis! Oleme külastanud Rahvusooperit Estonia mitu korda ning oleme alati pälvinud sooja vastuvõtu ja saanud unustamatute kunstiliste elamuste osaliseks. Sügisel külastasime „Giselle’i“ etendust, milles tantsisid peaosi Luana Georg ja Sergei Upkin – olime lummatud!“

Soome Professionaalne Tantsuühing (The Pro Dance Association) loodi 1972. aastal tantsukunsti andunud austajate poolt. Aktiivse tegutsemise ja heategevusliku rahastamise kaudu on ühing suutnud aastaid toetada noori andekaid tantsijaid ja balleti tõusvaid tähti. Tänaseni on stipendiumite kujul välja antud 228 860 eurot. Organisatsiooni esimeseks juhiks oli soome priimabaleriin Mary Paischeff, seejärel Ludvig Nyholm ja Teija Sopanen. Täna juhib organisatsiooni Anita Remitz, Sammati tantsulaagri asutaja.

Linnalaagritesse registreerimine on avatud!

Rahvusooper Estonia kutsub kõiki tantsu- ja lauluhuvilisi lapsi osalema suvistes linnalaagrites, mis on mõeldud lastele vanuses 7–14 aastat. Linnalaagrite läbiviijaiks on Rahvusooper Estonia lauljad, tantsijad, kontsertmeistrid, grimeerijad, riietajad jt. Linnalaagri viimaseks päevaks valmib etendus, mis kantakse ette lapsevanematele ning sõpradele-tuttavatele.

Lisaks tantsu- ja laulutundidele saavad laagrilapsed teadmisi nii Rahvusooper Estonia ajaloo kui tänapäeva kohta, tutvuda ja osaleda erinevates lavastuse valmimisega seotud töötubades ning koos juhendajatega panna kokku toreda lavastuse.

Linnalaagrite toimumisajad Rahvusooperis Estonia:

16.–20.06 tantsu- ja laululaager „Tuhkatriinu“ KÕIK KOHAD TÄIS
Laager toimub laupäevast kolmapäevani, kell 9.30–16.30.

25.–29.06 tantsulaager „Pipi Pikksukk“ KÕIK KOHAD TÄIS
2.–6.07 tantsulaager „Pipi Pikksukk“ KÕIK KOHAD TÄIS
2.–6.07 tantsu- ja laululaager „Tuhkatriinu“ KÕIK KOHAD TÄIS
Laagrid toimuvad esmaspäevast reedeni, kell 9.30–16.30.

„Tuhkatriinu“ linnalaagrit juhendavad Lydia Roos, Dagmar Rang-Saal ja Ülla Millistfer. „Pipi Pikksuka“ linnalaagrisse on eriti oodatud tantsuhuvilised lapsed. Laagrit viivad läbi Eesti Rahvusballeti tantsija Daniel Kirspuu, repetiitor Hedi Pundonen ning kontsertmeister Anneli Tohver.

Hind: 140 € osaleja kohta
Hind sisaldab programmi (sh erinevate muuseumide külastamist), vahendeid tegevusteks ning sooja toitu üks kord päevas.
Registreerimine linnalaagrisse: junior@opera.ee

Tiiu Randviiru juubelile pühendatud „Luikede järves“ astub esmakordselt Odette/Ottiliena üles Randviiru õpilane Ketlin Oja

10. märtsil tähistab Eesti Rahvusballett balleti grand old lady Tiiu Randviiru 80. sünnipäeva „Luikede järve“ etendusega. Peaosas, Odette/Ottilie kaksikrollis astub esmakordselt üles Randviiru õpilane, 2015. aastal Tallinna Balletikooli lõpetanud Ketlin Oja. Etendus on ühtlasi pühendatud klassikalise balleti suurkuju Marius Petipa 200. sünniaastapäevale.

Juubilar Tiiu Randviir lõpetas aastal 1955 Tallinna Koreograafiakooli ja aastal 1968 Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri. Estonias tantsis ta aastatel 1956-1980, astudes juba 18-aastasena lavale „Luikede järves“ Odette/Ottiliena. Tema rollide hulgas olid näiteks ka Aurora (“Uinuv kaunitar”), Kleopatra (“Antonius ja Kleopatra”), Imeilus Tsaaritar (“Küürselg-Sälg”), Medeia (“Medeia”) jpt. Randviiru karjäär jätkus balletipedagoogina ja seda tööd on ta teinud kokku 45 aastat. Tema õpilaste hulgas on Kaie Kõrb, Age Oks, Maria Seletskaja, Ketlin Oja ja paljud teised praegused ja tulevased staarid. Ta on pälvinud mitmeid omaaegseid aunimetusi ja 2001. aastal Valgetähe III klassi teenetemärgi.

Ketlin Oja lõpetas Tallinna Balletikooli 2015. aastal ja töötab samast aastast Eesti Rahvusballetis tantsijana. Tema rollide hulgas on Odette / Ottilie Tšaikovski balletis „Luikede järv“, noor Blanche Meckleri ja Lopez Ochoa balletis „Tramm nimega Iha“, Lumekuninganna ja lillede valsi solist Tšaikovski balletis „Pähklipureja“ ning Moyna, vili Adami balletis „Giselle“. 2013. aastal pälvis ta 3. koha juunioride vanuseklassis rahvusvahelisel tantsuvõistlusel Spoletos ja 2016. aastal Klaudia Maldutise stipendiumi loominguliseks tegevuseks. 10. märtsi „Luikede järve“ etendusel on Ketlini partneriks Kealan McLaughlin, etendust dirigeerib Vello Pähn.

Marius Petipad peetakse üheks kõigi aegade suurimaks koreograafiks. 1818. aastal Prantsusmaal sündinud ja tantsijaks õppinud Petipa suundus 1847. aastal Venemaale, kuhu jäi elu lõpuni. Ta oli aastatel 1847-1868 Peterburi Imperaatorliku Teatri (praegune Maria teater) solist ja 1969-1903 samas peaballettmeister. Marius Petipa on loonud koreograafia rohkem kui 50 balletile, nende hulgas näiteks „Bajadeer“, „Pähklipureja“, „Uinuv kaunitar“ ja „Don Quixote“. Ta on taastanud paljud originaalkoreograafiad (mitmed koos Lev Ivanoviga), nende hulgas ka „Luikede järv“. Petipa uuris balletti alustaladeni, tegi iga lavastuse jaoks detailsed ettevalmistused ning töötas tihedalt koos kunstniku ja heliloojaga. Ta tõi vene balletile rahvusvahelise kuulsuse ning pani nurgakivi 20. sajandi balletile.

Fotol: Ketlin Oja Odette rollis Tallinna Balletikooli lõpetamisel aastal 2015. Foto: Rünno Lahesoo

Märtsikuus pakume Estonias „Armujooki“

Reedel, 16. märtsil jõuab Rahvusooper Estonia publiku ette taas Gaetano Donizetti koomiline ooper „Armujook“, mille on lavale toonud armastatud Rootsi lavastaja Georg Malvius. Peaosades on Cataldo Caputo (Itaalia), Kristel Pärtna, Aare Saal, Rauno Elp ja Olga Zaitseva. Dirigeerib Kaspar Mänd.

Malviuse sõnul on „Armujoogis“ palju rõõmu ja naljakaid sündmusi. „Tegemist on väga lihtsa süžeega – kaks inimest armastavad teineteist, kuid tunnistavad seda alles loo lõpus. Donizetti muusika on lihtsalt suurepärane, lausa mesi sinu kõrvadele, kui nii võib öelda,“ lausus lavastaja.

Rahvusooperi kuldsponsor SEB Pank sai kultuurisõbra tiitli

7. märtsil kuulutas Kultuuriministeerium välja aasta kultuurisõbrad, kelle seas oli sel aastal nii eraisikuid kui mitmeid suurettevõtteid. Kandidaatide seast valis komisjon välja kultuurisõbrad ning tänavu viis peapreemiat ehk Aasta kultuurisõpra. Aasta kultuurisõbra tiitli pälvisid:

Kristjan Rahu ja Utilitas

Armin Karu

Perekond Heimann

Turid Farbregd

Rain Lõhmus

Lisaks valiti kultuurisõpradeks:

Tallink, Jaan Metsalu, Ameerika Ühendriikide suursaatkond, Iv Pluss AS, Telliskivi Loomelinnak, ABC Kinnisvarateenuste OÜ, SEB Pank, Autospirit Tartu OÜ, Elisa Eesti AS, Schuco Eesti OÜ, Trimetall OÜ, Armin Kõomägi, ajaleht Peipsi Rannik MTÜ, Kaubamaja AS tegevdirektor ja juhatuse liige Erkki Laugus, Reval Sport MTÜ, advokaadibüroo Cobalt, Ramirent Baltic AS, Maivi Kaljuvee, AS Kapital, Naiskodukaitse, Toyota Baltic AS, Silberauto Eesti AS, Jazz Pesulad, Telia Eesti AS, Akzo Nobel Baltics

Kultuuriministeeriumi tänugala Kultuurisõber 2017 toimus Eesti Ajaloomuuseumi Maarjamäe lossis.

Kultuuriministeeriumi tunnustuse Kultuurisõber eesmärk on kord aastas tunnustada eelnenud aastal kultuurivaldkonda toetanud silmapaistvaid tegusid või algatusi. Kandidaate võisid esitada kõik kultuurivaldkonnaga seotud isikud või organisatsioonid.

Tunnustused andis üle kultuuriminister Indrek Saar. Kultuuri toetamise vajalikkusest ja motivatsioonist kõnelesid ettevõtja Rain Lõhmus ning kunstivaldkonda toetanud Akzo Nobel Baltics AS. Musitseeris Kadri Voorand.

Toimetaja: Valner Valme, kultuur.err.ee

Lavale jõuab Toomas Eduri uus ballett „Katariina I“

15. märtsil jõuab esmakordselt vaatajate ette Toomas Eduri ballett „Katariina I“ Tauno Aintsi muusikale ja Eesti Rahvusballeti esituses. Esietendusel tantsivad peaosades Alena Shkatula ja Anatoli Arhangelski. Dirigeerib Jüri Alperten.

Ballett räägib lihtsa Eesti neiu ja Venemaa karismaatilise keisri Peeter I uskumatuna näivast armastusloost. 1724. aastal kroonis Peeter naise Venemaa keisrinnaks ja aasta hiljem, pärast Peetri surma sai temast Venemaa esimene valitsev keisrinna kuni surmani (1727).

Maailmas juhtub imesid – neisse peab uskuma. Võimalust, mida saatus pakub vaid kord, ei tohi mööda lasta. Mida see pakub ja mida vastutasuks ootab? Erutav mõistatus elustub teatrilaval Toomas Eduri uues balletis „Katariina I“.

Hingestatud dramaturgia ja koreograafiaga balleti toob Estonia lavale juba tuntud ning armastatud nelik – lavastaja, koreograaf ja Eesti Rahvusballeti kunstiline juht Toomas Edur, helilooja Tauno Aints, libretist Irina Müllerson ja kunstnik Liina Keevallik. Samadelt autoritelt jõudis 2012. aastal publiku ette ka tormiline ja kirglik lavateos „Modigliani – neetud kunstnik“.

„Katariina I“ maailmaesietendus toimub 15. märtsil Rahvusooperis Estonia.

Foto: Pille Riin Pettai

Tartus sündinud Katariina I ja Moskvas sündinud Irina Fetissova-Müllerson

15. märtsil esietendub Rahvusooperis Estonia ballett „Katariina I“. Libreto kirjutas suurepärane vene luuletaja Irina Fetissova-Müllerson, kes praegu elab Londonis. See on tema teine originaallibreto Eesti Rahvusballetile, debüüdiks oli „Modigliani – neetud kunstnik“.

Tekst: Jelena Skulskaja, kirjanik
Foto: Pille Riin Pettai
Ilmus ajakirjas Estoonlane 9. veebruaril 2018.

Irina, te sündisite Moskvas, Arbatil, abiellusite eestlase, tuntud ja tunnustatud teadlase Rein Müllersoniga, jõudsite Londonisse … Kas ootamatud ja ettearvamatud pöörded Teie enda saatuses mõjutasid kuidagi soovi osaleda Katariina I-st kõneleva lavastuse loomises? Katariina saatus on ju üks uskumatumaid maailma ajaloos …
Minul, vene naisel, on eesti juured ja eesti esivanemad. Mu ema vana-vana-vana-vanaisa oli eestlane. Sain sellest teada täiesti juhuslikult. Meie peres ei arutatud kunagi rahvusküsimust, inimesi ei jagatud rahvuse järgi. Abikaasa Reinuga tutvusin Moskva riikliku ülikooli õigusteaduskonnas, armusin temasse, aimamata, et tegemist on eestlasega. Tegelikult ei mõelnud ma üldse tema rahvusele, aga ees- ja perekonnanime järgi oletasin, et ta on sakslane. Armastus on rahvusteülene. Teil on ilmselt õigus, et enda saatuse salapärased pöörded aitavad paremini läheneda libreto loomisele.

Viibite tihti Eestis. Kas on midagi erilist, mis selle maa teile kalliks teeb?
Olime Reinuga juba pikka aega abielus ja olin Eestit korduvalt külastanud. Vaimustusin selle maa õdususest, merest ning kaunidusest ja kui hakkasin järjekordselt Eestile kiidulaulu laulma, mainis ema äkki mu eesti juuri. Hõiskasin pooltõsiselt-poolnaljatades: see ongi vere kutse! Ootamatus on minu saatuses väga oluline: ma ei teadnud, et minust saab luuletaja, kirjanik, et hakkan libretosid kirjutama. Õppisin juristiks, aga sattusin kirjandusse ja teatrisse.

Mul on romaan pealkirjaga „Piiriarmastus“, seal räägib vanaema Peterburis elavale naispeategelasele enne surma nende sugupuu eesti juurtest ja tegelane plaanib viivitamatult Tallinnasse sõita. Oletatavalt on tema vana-vana-vana-vana-vanaema olnud Katariina I-se seltsidaam. Kas Teie perekonna puhul oleksid sellised õukondlikud sidemed võimalikud?
Nii sügavuti ma ei tea, aga tõmme just nimelt Kadrioru poole on mul uskumatult suur. Lihtsalt tunnen, et see on minu koht, ja lõpuks me ostsimegi abikaasaga korteri Kadriorgu.

See tähendab, lähenesite maksimaalselt Katariina I-le. Minu raamatus esitatud versioonis oli ta eestlane, aga Teie libretos?
Olles täpsust taga ajav inimene, hariduselt jurist ning uurinud oma tegelase päritolu kõiki versioone, jäin ma peatuma kõige veenvamal – ta oli eestlane. Minu jaoks ei ole asi ainult rahvuses. Ta oli harukordne naine – suursugune ja lihtne üheaegselt. Ise nimetas ta end jalarätipesijaks, see tähendab pesunaiseks. Jah, ta jäi varakult orvuks, ei saanud haridust, töötas teenijana, aga ainult tema oli loodud keiser Peeter I jaoks. Tal oli ainukordne võime rahustada, ravida ja taltsutada keisri märulist vaimu. Mehel käisid peal raevu- ja hullusehood, teda piinasid peavalud, mille ajal ta viskles nagu lõvi puuris. Kõik jooksid laiali, aga mitte Katariina. Tema istus mehe kõrvale, pani tolle pea oma sülle, nurrus ja laulis, kuni mees uinus. Katariina istus tundide kaupa liikumatult, et mitte mehe und häirida ning Peeter ärkas hoopis teise inimesena.
Ja milline oli naise ustavus Peetri vaadetele! Ta ei lahkunud mehe kõrvalt peaaegu kunagi, oli kaasas kõikidel tema reisidel, ehkki oli peaaegu alati raskejalgne. Ta sünnitas üksteist last. Aga kui oli vaja teele asuda, siis saatis Katariina meest ükskõik millises olukorras, mõnikord ratsa, mõnikord vankril. Ainult merereise ta vältis. Ja mees kirjutas talle: „Kateriinake, abilisi pole üldse, kõik pean ise tegema …“

Kui mees oli ära, kasvatas naine tema jaoks Tallinnas (Revalis) meloneid, tegi veini …
Lahus olles saatsid nad teineteisele liigutavaid kingitusi: naine saatis koduveini ja -õlut, kootud asjakesi, mees aga kangatüki kleidi jaoks või midagi muud. Räägime ja kirjutame armastusest palju, aga kas oskame igapäevaselt sellistele pisiasjadele tähelepanu pöörata? Kas näitame oma armsamate vastu üles pidevat tähelepanu? Peeter I kinkis Katariinale pulmadeks isetehtud puust lühtri, ta kinkis naisele Vene impeeriumi. Ma loodan, et lühter on lavastuses olemas, see on minu jaoks väga tähtis.

Kas on võimalik, et ta kasutas mehi positsiooniredelil tõusmiseks?
Olen veendunud, et mitte. Ta oli lihtne naine, imperiaalsete ambitsioonideta. Ta ei olnud kiskja ja ta polnud ka meeletult kaunis. Temas oli hurm, mis ei lasknud ühelgi tema armukeseks olnud mehel teda unustada. Kaalusime koreograaf Toomas Eduri ja helilooja Tauno Aintsiga, kellega koos tõime lavale ka eelmise balleti, anda teosele nimeks „Eesti Tuhkatriinu“. Loobusime sellest, kuna Katariina juhtum on ainukordne – inimkonna ajaloos ei ole teist sellist Tuhkatriinut, pesemata näoga teenijatüdrukut, keda tsaar oleks märganud ja temaga armastusest abiellunud.

Naaskem versiooni juurde tema eesti päritolust, seda enam, et seda väitis ka balleti esialgne pealkiri.
Esimest korda ilmub Marta Skawronska ajaloodokumentidesse just nimelt Tartus (Dorpat) nelja-aastase orvuna. Ta ei pruukinud olla kinnine laps, aga ilmselgelt oli ta vaikne – eesti tüdruk. Eestlased on palju vähem jutukad kui näiteks meie Teiega. Ja veel üks tähtis fakt: miks ostab Peeter I oru just nimelt Revali lähedal, kasutades selleks oma isiklikku raha ja nimetades selle Kadri järgi? See oli austusavaldus naise päritolule, tema rahvusele. Peeter poleks kunagi hakanud sinna lossi ehitama ega parki rajama, kui Katariina oleks olnud poolatar või rootslane! Kõik on seotud Revaliga – kuidas mees siia sõitis, kuidas naine siia sõitis, kuidas nad seda kohta armastasid. Kadrioru lossist saab balletis tegelaskuju …

Mis te arvate, kas tal oli riigitegelase võimekust, kas ta haaras kogu geopoliitilist olukorda (meenutagem, et Pruti sõjakäigu ajal andis ta oma ehted Türgi suurnike mõjutamiseks)?
Meil on see stseen balletis olemas. Ma ei usu, et tal oleks olnud globaalset visiooni toimuva kohta, aga talle oli tähtis ja vajalik päästa oma mees. Kõigepealt päästa Petruša, siis ennast ja siis riik.

Nagu teada, suhtus Katariina I äärmiselt rahulikult ja irooniliselt oma mehe tiivaripsutustesse. Kas selline täielik armukadeduse puudumine on kooskõlas suure armastusega?
Mitte ainult suhtus ta sellesse irooniaga, vaid aeg-ajalt valis talle ka armukesi. Raske on peresuhetes sellist tarkust ette kujutada. Aga kui ta oleks hakanud skandaale korraldama, suhteid selgitama, millega see oleks lõppenud? Ta polnud mitte ainult abikaasa, vaid ka hea sõber, kõikemõistev ja andestav. Ta oli naiselikult väga tark. Ta oskas peret koos hoida. Vaadake, kuidas praegu pered purunevad, nagu pähklid – kergelt ja kiirelt, aga tema hoidis perekonda tervena ja temast sai keisrinna.

Aga siiski … kannatas, kannatas, aga lõpuks ikkagi ei kannatanud välja.
Te peate silmas Katariina armukest Monsi? Jah, ilma temata ei saanud, ega Katariina siis kivist olnud … Aga Peetri viha talus naine väärikalt. Enne mehe surma suutis ta temaga ära leppida, mõeldes sellele, et peab üle võtma suurriigi ja hiljem selle tütardele pärandama. Katariina on meie balleti peategelane, Peeter on teisejärguline.
Eelmises balletis oli mul kiusatus teha peategelaseks mitte geniaalne kunstnik Modigliani, vaid tema tähtsaim teekaaslane Jeanne Hébuterne, kuna ühestki suurmehest ei saa asja, kui tema selja taga pole vapustavat naist, kes jagaks ja suunaks tema saatust ning taluks kõiki raskusi ja hädasid, mis kaasnevad õnnega elada koos geeniusega.

Milliste raskustega tuli teil rinda pista Katariina kuju ja kogu libreto loomisel?
Raskusi on ainult üks: ei tohi valetada, ükskõik kui muinasjutuline olukord ka ei tunduks. Modiglianist on kirjutatud palju, iga tema samm on teada. Katariinast on kirjutatud vähe, see-eest on kõik faktid teada, kirjanik komistab igal sammul tõe otsa, mida muuta ei saa. Selles balletis vaimustun peategelasest, armastan teda.

Tahaksin esitada lihtsa küsimuse, millele ilmselt puudub lihtne vastus – kuidas libretot kirjutatakse?
Kõigepealt tuleb (sisemiselt) muutuda baleriiniks, kujutleda, kuidas žesti või konkreetse pas’ga anda edasi seda, mida on nii loomulik edastada sõnadega. Me mõistame sõnu paremini kui tantsu, ehkki tundub, et tantsu keel on ilmselge. Tants peab hingeliigutusi väljendama nii, et selles sulaksid kokku muusika ja liikumine. Sa oled kohustatud libreto kallal töötades mõtlema helilooja ja koreograafi peale.

Kas te tutvusite Toomas Eduriga juba Londonis, kus ta pikka aega tantsis?
Jah, ma käisin kahekümnel või isegi kolmekümnel tema etendusel, minust sai tema fänn, ehkki ma ei ole üldse fanatismi kalduv inimene. Põhiline, mis teda iseloomustab, on sügav vaimsus! Ma olen näinud paljusid suuri tantsijaid, aga Tom on parim! Räägitakse, et samasuguse vaimustusega suhtus temasse printsess Diana. Siinkohal on tähtis lisada, et me oleme Toomaga kahekordsed fännid: tema on armunud minu luuletustesse ja just see ärgitas teda kutsuma mind balleti kaasautoriks. Temaga koos töötada on õnn. Olen Toomale pühendanud ka mõned luuletused. Imelise sobivuse oleme saavutanud ka helilooja Tauno Aintsiga.

Selline vaimustus kaasautoritest ja veel pühendatud luuletused – ega see pole Teie abikaasa jaoks liiga suur katsumus?
Minu abikaasa on eraldi balletti väärt – sellest, kuidas lihtsast eesti külapoisist sai rahvusvahelise õiguse instituudi president …

Katariina I
Maailmaesietendus Rahvusooperis Estonia 15. märtsil 2018
Lisainfo

Rahvusooperis Estonia algas lemmiksolistide valimine

3. märtsil algas Rahvusooperis Estonia publiku lemmiksolistide valimine. Teatri kuldsponsor SEB Pank annab seitsmendat aastat välja publikupreemiad nais- ja meessolistile, kelle valivad välja ooperikülastajad.

Estonia koosseisuliste ooperisolistide seast selguvad võitjad vaatajahääletuse tulemusena ja kumbki publiku lemmik saab 2000-eurose preemia ning auhinna – koostöös Eesti Kunstiakadeemia metalliosakonna ja kunstniku Nils Hindiga valminud kaks aplodeerivat kätt. Teatrikülastajad saavad anda hääle oma lemmikule, kui külastavad Estonia teatrit 3.-29. märtsini. Seekordsed laureaadid kuulutatakse välja 6. aprillil ooperi „Tosca“ etendusel.

„SEB ja Rahvusooper Estonia koostöösuhe on kestnud pikki aastaid. Estoonlasi iseloomustab initsiatiivikus, valmisolek panustada kogukonda, tahe algatada tavapärasest enam põnevaid projekte ja julgus eksperimenteerida. Need emotsioonid, mida me rahvusooperit külastades saame, on alati väga head!“ ütles SEB Panga juhatuse esimees Allan Parik. „Lisaks on märts teatrikuu ja traditsiooniliselt aitame me publikul sel ajal valida armastatuima nais- ja meessolisti,“ lisas Parik.

“Mul on suur rõõm tõdeda, et on midagi positiivset, kindlat ja püsivat, mis tuleb igal kevadel – see on SEB publikupreemia,” ütles teatrijuht Aivar Mäe. “Teatrikuul saavad taas kõik külastajad sõna sekka öelda ja aidata SEB-l õnnelikuks teha kaks töökat ja armastatud lauljat. Publiku tunnustus on kõige suurem kiitus,” lisas Mäe.

2017. aastal pälvisid SEB publikupreemia Janne Ševtšenko ja Priit Volmer. Kõikide hääletanute vahel loosib rahvusooper välja kümme 20-eurost kinkepiletit. Võitjatega võetakse ühendust 9. aprillil. Täpsemalt saab SEB publikupreemiaga tutvuda http://www.opera.ee/lavastus/seb-publikupreemia/

Lisainfo: Evelin Allas

Kommunikatsioonijuht, SEB turunduse ja kommunikatsiooni divisjon

+372 665 5649, +372 511 1718, evelin.allas@seb.ee

Katariina Kadriorus. Balletiõhtu ja Jüri Kuuskemaa loeng

Balletiõhtu raames esitab Eesti Rahvusballett Kadrioru lossis katkendeid Toomas Eduri uuest balletist „Katariina I“ Tauno Aintsi muusikale, mille esietendus toimub Estonias 15. märtsil. Ballett räägib lihtsa Läänemere provintsis sündinud naise ja Venemaa karismaatilise keisri Peeter I imepärasest armastusloost. Katariina I lugu köitis balleti loojaid ning publikule antakse võimalus oma silmaga näha vapustava, ajalooliselt tõetruu ime sündi. Tantsunumbrite vahel loob ajaloolise konteksti tuntud ajaloolane Jüri Kuuskemaa.

Katariina I sündis Marta Skawronska nime all ilmselt Lätis Latgale või Kuramaa alal. On spekuleeritud ka tema eesti päritolu üle. Nooruses oli ta teenijannaks luteri kirikuõpetaja ja haritlase Ernst Glücki juures. Katariina auks nimetati ka Tallinna lähistel Läänemere kaldal 1718. aastal rajatud suveloss, kunagine Katharinenthal ja praegune Kadriorg. 1724. aastal kroonis Peeter naise Venemaa keisrinnaks ja aasta hiljem, pärast Peetri surma sai temast Venemaa esimene valitsev keisrinna kuni surmani 1727. aastal.

Balleti sünnist ja tagamaadest räägivad selle loojad Toomas Edur ja Tauno Aints.

Õhtu valmib Kadrioru kunstimuuseumi ja Eesti Rahvusballeti koostöös Kadrioru 300. aastapäeva ja Eesti balleti 100. aastapäeva tähistamiseks

T 6. märtsil kell 19
L 14. aprillil kell 18
L 5. mail kell 18

Piletid 15 € Piletilevis ja muuseumi kassas.

Grupitellimused kadriorg@ekm.ee

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, et olla kursis värske info ning heade pakkumistega.
Uudiskiri saadetakse välja kord kuus.