Uudised

  • Rahvusooper Estonia otsib osatäitjaid muusikali “West Side Story”

    08.12.2017 / Lisanna Männilaan

    pilt

    Aastal 2018 tähistab maailm tuntud helilooja Leonard Bernsteini 100. sünniaastapäeva. Sel puhul jõuavad järgmisel hooajal Estonias lavale Bernsteini operett “Candide”, mida pole siin kunagi varem esitatud, ja muusikal “West Side Story”. Rahvusooper Estonia otsib osatäitjaid …

  • Ain Anger taas Mefistona „Faustis“

    08.12.2017 / Lisanna Männilaan

    Ain Anger Faust

    Tunnustatud bass astub taas Estonia lavale 20. ja 27. detsembril Mefistona Gounod’ ooperis „Faust“. Ain Anger: „Mefistot mängida on kindlasti huvitavam kui mõnda läbinisti head tegelaskuju, sest materjali on rohkem. Saatanas on olemas kõik see, …

Blogi

  • Teatrite aastalõpuballid on tulvil sära ja maagiat

    11.12.2017 / Stina Vürmer

    ball_blogi1

    Sel aastal on Estonia ball pühendatud mitmetele juubelitele. Ootame kõiki koos tähistama meie vabariigi ja Eesti balleti sajandat ning Estonia balli veerandsajandat sünnipäeva! Juubeliteemadest inspireeritud ball toob teieni parima nii eestimaisest kui ka maailmamuusika varamust. …

  • Uued hääled Estonia laval ehk kolm noort meest ooperis

    30.11.2017 / Stina Vürmer

    kolm-meest

    Pole just tavapärane, et Rahvusooper Estonia saab uut hooaega alustada koguni kolme noore, särava ja andeka lauljaga. Aga siin nad on: tenorid Mehis Tiits ja Reigo Tamm ning bass Raiko Raalik. Nende teed klassikalise laulmise …

Aivar Mäe kohtus Venemaa presidendi eriesindaja Mihhail Shvõdkoiga

Tallinnas viibib kahepäevasel visiidil Venemaa presidendi eriesindaja kultuuriküsimustes Mihhail Shvõdkoi. Täna külastas Shvõdkoi Rahvusooperit Estonia, et peadirektor Aivar Mäega arutada kultuurialast koostööd ja tulevast külalisetenduste andmist Venemaa pealinnas. Mihhail Shvõdkoi osales 2016. aastal ITAR-TACC-i korraldatud pressikonverentsil Moskvas, kui rahvusooper esitles külalisetendusi Helikon Operas. Postimehele antud intervjuus mainis Shvõdkoi ära ka rahvusooperi hiljutise Peterburi ringreisi. Shvõdkoi sõnul “on tema Eesti-visiidi eesmärgiks informeerida oma valitsust ning kultuuri- ja haridusministeeriumi kultuurialase koostöö arendamise võimalustest lähiaastatel.”

Fotol: Pressikonverents Moskvas 2016. aastal rahvusooperi külalisetenduste puhul Helikon Operas. Mihhail Shvõdkoi fotol keskel.

Müügile saabus balleti “Kratt” DVD

Alates 31. oktoobrist on Rahvusooper Estonia piletikassas ja meeneteletis müügil Eduard Tubina balleti “Kratt” DVD. “Krati” tõi 2015. aastal lavale Marina Kesler ja salvestas 2016. aastal ERR. DVD hind on 15 eurot.

„Kratt“ on esimene eesti ballett ja ühtlasi Eduard Tubina esimene töö muusikateatrile. Eesti mütoloogial põhinev lugu ahnele peremehele rikkusi kokku kandvast kratist ei jää Marina Kesleri tõlgenduses vaid ühe rahva pärimuseks. Kaasaegses varaahnes maailmas on kratt justkui hääl inimese peas, leidmaks mõjuvaid põhjusi, miks raha kunagi küllalt pole. Kuid raha ei tee kedagi õnnelikuks ja rhanhnuse palk on hukatus – väsides inimlikust aplusest, hävitab kratt oma looja ja hukkub ka ise. Kontrastina apla peremehe ja krati loole, tõuseb esile peretütre ja sulase armastuslugu, millele peremees noormehe vaesuse tõttu kiivalt vastu seisab. Kesleri lavastus tõstatab küsimuse – mis on tänapäeva materiaalses ja kiirustavas maailmas oluline? Kas selles on kohta armastusele?

„Kratt“ esietendus 1943. aastal Vanemuise teatris helilooja juhatamisel, koreograaf-lavastaja oli Ida Urbel. Estonias esietendus ballett aasta hiljem Rahel Olbrei viimase tööna. „Kratt“ sai Estonia laval olla vaid mõned korrad, sest1944. aasta 9. märtsi õhtul alanud Nõukogude õhurünnakus sai teater täistabamuse. Jõudmata riideid vahetada, tormasid kostümeeritud tantsijad lavalt tänavale, hirmutades niigi ehmunud linnakodanikke. Estonias lavastas viimati „Krati“ Mai Murdmaa 1999. aastal. Muusikas on Tubin õnnestunult ühendanud rahvamuusika kaasaegse helikeele ja sümfoonilise väljenduslaadi. Helilooja sõnul on „“Kratt“ rajatud täielikult rahvamuusikale, mis on meil peaaegu ammendamatu varasalv.“ 1962. aastal kirjutas Tubin balleti muusikast orkestrisüidi.

Ballett “Kratt” jõuab Eesti Vabariik 100 raames publiku ette ka Peterburis, Helsingis, Riias ja Vilniuses.

Eesti Teatriliit sai rattad alla

27. oktoobril andis teatrijuht Aivar Mäe Eesti Teatriliidu vastutavale sekretärile Riina Viidingule üle Opel Vivaro bussi võtmed. Rahvusooper Estonia ja teatriliit sõlmisid bussi kasutamiseks viieaastase koostööleppe.

Eesti Teatriliit on kutseliste teatritegelaste liite, ühendusi, seltse jt koondav katusorganisatsioon, mille tegevuse eesmärgiks on Eesti teatrikultuuri hoidmine, arendamine ja väärtustamine, selle tähtsuse teadvustamine, samuti teatrierialade ja oma liikmete loometegevuse edendamine.

Tramm nimega Iha

Täna otsiti õigeid nüansse kujutamaks Stella ja Stanley tormilist suhet läbi tülide ja leppimiste ning pandi paika veel mitu olulist misanstseeni.
Proovis Nancy Meckler (lavastaja), Kealan McLaughlin (Stanley), Ana Maria Gergely (Stella), Anatoli Arhangelski (Stanley), Daniel Kirspuu (repetiitor)
Vaata ka tantsija Jevgeni Gribi fotoblogi Instagramis!

Fotod: Liina Viru

Täna vaatame töökodadesse. Kunstnik Niki Turner on tulnud kohale, et seletada kostüümide kontseptsiooni ning jälgida kostüümiproove. Alena Shkatula proovib, kleiti, milles peategelane Blanche astub lavale I vaatuses. Michael Pontius proovib selga Mitchi kostüümi. Kes on aga need kaks tegelast?

Blanche DuBois
Tennessee Williamsi näidendi alguses on Blanche ühiskonna silmis juba allakäinud naine. Tema perekonna varandus ja valdused on läinud võlgade katteks, tema abikaasa sooritas enesetapu ja naise himur seksuaalne käitumine on teinud temast sotsiaalselt tõrjutu. Lisaks on Blanche’il alkoholiprobleemid, mida ta halvasti varjab. Välise snobismi ja ebasündsa käitumise taga on aga õrn naine, kes on sisemiselt ebakindel ja ei suuda leida oma kohta elus. Ta loodab abielluda ja pääseda ühe hoobiga vaesusest ning teda saatvast halvast mainest. Tema ihade objektiks on eranditult väga noored mehed – ühest küljest meenutavad nad talle tema abikaasa Allanit ja teisest küljest aitavad tal end noorena tunda.

Harold (Mitch) Mitchell
Mitch elab oma emaga, kes on peagi suremas. Seetõttu on ta tundlikum ja tähelepanelikum kui teised Stanley sõbrad. Ta loodab abielluda, et võiks emale veel enne tema surma oma kaasat tutvustada. Kindlasti ei ole temas raasugi džentelmenist, kellest unistab Blanche, kuid neid tõmbab teineteise poole kummagi vajadus inimliku seltskonna ja toe järele, mis paneks neid unustama mineviku traagilisi sündmusi. Nende loomus ja taust on kardinaalselt erinev – Mitch on pärit vaesest töölisklassi perekonnast, ta on kohmakas ja teda huvitab kulturism; Blanche on pärit kõrgemast seltskonnast, kus ei puudunud mugavused ja rafineeritud kombed. Ometi on Mitch peale Stella ainus, kes mõistab Blanche’i hullumise põhjustanud tragöödia olemust.
Vaata ka tantsija Jevgeni Gribi fotoblogi Instagramis!

Fotod: Liina Viru

Estonia lavale on jõudmas Tennessee Williamsi Pulitzeri auhinnaga pärjatud näidendi „Tramm nimega Iha“ (1947) balletiversioon. Koreograaf Annabelle Lopez Ochoa ning lavastaja ja režissöör Nancy Meckler lõid võimsa dramaturgiaga tantsukeeles jutustatud loo Šoti Balletile aastal 2012. Tänaseks on see saanud lavaküpseks ka Eesti Rahvusballetis.

Psühholoogiliselt põnevat ja keerulist lavalugu on jutustamas draamalavastaja Nancy Meckler ja koreograaf Annabelle Lopez Ochoa. Nende sõnul aitab koreograafi ja draamalavastaja koostöö treenida tantsijaid füüsiliselt väljendusrikkamaks. Ja nõnda võibki näha tantsijaid proovisaalis tegelemas näitlemisharjutustega ning otsimas õigeid värve tegelaste emotsioonide kujutamiseks.
ANNABELLE: Kehakeel on midagi, mida me kõik iga päev kasutame. Me uurisime koos Nancyga, kuidas tegelastevahelised emotsioonid ja psühholoogia võiksid kehade ruumilise asetuse kaudu väljenduda. Enne tantsusammude loomist pidid tantsijad juba teadma, milles stseen seisneb ja mis on nende kavatsus.
NANCY: Tegime tantsijatega mitmeid näitlemisharjutusi, et aidata neil ammutada noid samu jõudusid, mis kannustavad meie karaktereid.
Küsimusele, kuidas erineb näidend ja ballett teineteisest, vastas lavastaja Nancy Meckler: „Võtsime Williamsi näidendi lähtekohaks ning ammutasime sellest inspiratsiooni. Williamsi näidendi tantsukeeles jutustamine on pakkunud meile võimaluse minna tegelaste mõtetesse ja väljendada nende sügavaimaid kirgi, unistusi ja hirme. Blanche’i siseelu pulbitseb fantaasiast ja karmidest mälestustest, mida näidendis välja ei mängita, kuid balletis on see kõik teie ees ning leiab kajastamist läbi tantsu.“

Proovis Alena Shkatula (Blanche), Jevgeni Grib (Alan), Konstantin Belakhvostik (ajalehepoiss), Carlos Campo Vecino (Jeff), Ketlin Oja (noor Blanche), Andrea Fabbri (Mitch)

Vaata ka tantsija Jevgeni Gribi fotoblogi Instagramis!

Fotod: Liina Viru

300 estoonlast alustab sõitu Peterburi Maria teatrisse etendusi andma

23.-25. oktoobrini annab Rahvusooper Estonia Eesti Vabariik 100 juubelipidustuste raames etendusi Peterburis Maria teatris. Peterburi teatrisõpradele viiakse külakostiks ballett „Kratt“, ooper „Rinaldo“ ja galakontsert Peterburi Jaani kirikus. Etendusi dirigeerivad Vello Pähn ja Andres Mustonen, kontserti Vello Pähn ja Nikolai Aleksejev.

„Peterburi sõidab üle kolmesaja estoonlase – lisaks lauljatele, tantsijatele, orkestrile ja tehnilisele meeskonnale on seekord kaasas ka poistekoor,” ütles teatrijuht Aivar Mäe. “Ligi 40 aasta järel taas Maria teatri lavale astuda on estoonlastele suur au ja rõõm. Peterburi elanike, teatrikriitikute ja kohaliku meedia huvi on väga suur,“ lisas Mäe.

Balletis „Kratt“ tantsivad peaosades Anatoli Arhangelski, Andrea Fabbri, Patrick Foster, Jevgeni Grib ja Marta Navasardyan. Ooperis „Rinaldo – ainuke barokk-ooper Maria teatris sel hooajal! – laulavad Monika-Evelin Liiv, Mati Turi, Helen Lokuta, Rauno Elp, Helen Lepalaan jt. Kammerkontserdil soleerivad Olga Zaitseva, Helen Lepalaan, Monika-Evelin Liiv, Helen Lokuta, Rauno Elp, Andrus Haav, Andres Lemba ja Eda Peäske. Kaasa teevad rahvusooperi orkester ja poistekoor. Kavas on mitmed eesti heliloojate teosed ja parimad palad maailmaklassika varamust.

Eesti Vabariik 100 programmi raames tutvustab rahvusooper peagi oma lavastusi ka Soomes, Lätis ja Leedus.

Fotol: Mati Turi, Rauno Elp ja Rahvusooper Estonia poistekoor ooperis “Rinaldo”.
Foto: Harri Rospu

Estonia reisiblogi Peterburist

26. oktoober kell 11:18

Öösel kell 15 jõudis Tallinnasse viimane bussitäis estoonlasi, ligi 60 inimest, kes asusid teele otse pärast Peterburi Jaani kirikus toimunud suurepärast kontserti. Buss, mis sedakorda oli SIMPEL (või SIMPLE?) oli lihtne, aga kiire ja piiril sekeldusi ei olnud. Jaani kiriku kontserdi külalisteks olid eri maade diplomaadid ja Peterburi Eesti kogukond. Südantsoojendav oli näha rahvariietes memmesid! Kohal olid Eesti suursaadik Venemaal, Peterburi linnavalitsuse ja Maria teatri esindajad jpt. Killuke eesti ja maailma maade muusikast jõudis estoonlaste esituses tillukeses eestluse kantsis otse kuulajate südameisse. Kiidusõnu jätkus taevani! Ringreisi lõpuks jäid kõlama mitmete Peterburi hinnatud kriitikute väljaütlemised, kes tõdesid, et meie “Kratt”, “Rinaldo” ja kontsert olid nagu sõõm värsket õhku ja et selliseid kultuurivahetusi peaks tegema märksa sagedamini. Järgmise 40 aasta pärast siis jälle? Loodame, et ikka kiiremini : ) Estonia aga jätkab nüüd palavikulisel kiirusel Soome ringreisi ettevalmistusi. Soomes oleme 17.-26. novembrini ja seal on etendusi ja kontserte kokku juba kümme! Muide, poistekoor jätkab veel iseseisvate kontsertidega Peterburis. Selline siis on elu Eesti Vabariigile pühendatud hooajal Estonias. Kodulaval käivad ka etendused kogu aeg ja tulge teiegi kõigest osa saama! Balleti “Tramm nimega Iha” esietendus on juba 4. novembril. Kohtumiseni!

24. oktoober kell 23:30.

Peagi on südaöö, aga siin küll keegi ei maga. Just on lõppenud ooperi “Rinaldo” etendus ja samad sõnad nagu eilegi – täis saal ja suur aplaus! Tänased kangelased olid Monika-Evelin Liiv, Mati Turi, Helen Lokuta, Rauno Elp, Helen Lepalaan, Kadri Kipper, Juuli Lill, Mart Laur, Mart Madiste, Mati Vaikmaa, poistekoori poisid ja mimanssidest tüdrukud. Ning muidugi vaimustav orkester, mida dirigeeris Andres Mustonen. Ning muidugi vaimustavad riietajad, grimeerijad, lavameistrid, valgusmeistrid, etenduse juht jpt. Ja Liisa ikka naeratab : ) Siis kui solistid lillesülemeid vastu võtavad ja piltide jaoks poseerivad, alustatakse juba rõivaste pakkimist, korjatakse kokku meigimaterjalid, hakatakse rekasid laadima, võetakse maha näitus. Osa pille läheb homseks galakontserdiks Peterburi Jaani kirikusse ja neid minnakse veel öösel viima. Osa inimesi sõidab õhtuse bussiga Tallinnasse, osa sõidab hotelli. Seal on kohal ka juba homse kontserdi produtsent Mart Mikk. Siin aga valik pilte tänasest toredast päevast ja rõõmsatest estoonlastest.

24. oktoober kell 7:54.

Hommikust! Räägime natuke Maria teatri majast ka. Peterburi Maria teatri ajalugu ulatub aastasse 1783, mil tollasel Peterburi Karusselliväljakul avati Suur Kiviteater. Suursuguse arhitektuuri ja tipptasemel tehnikaga varustatud teater äratas avalikkuses suurt huvi. Peatselt nimetati ümber ka plats, mis kannab tänaseni Teatriväljaku nime.

19. sajandi alguses viidi teatris prantsuse arhitekt Thomas de Thomoni eestvedamisel läbi kapitaalremont, mille tulemusel muutus hoone üheks Peterburi tuntumaks arhitektuurseks vaatamisväärsuseks. Paraku hävis majesteetlik maja 1811. aastal suures tulekahjus. Teater taasavati 1818. aastal. Just tulekahjujärgset aega on peetud Peterburi Suure teatri kuldajastuks, mil lavale toodi rikkalik valik nii vene heliloojate kui ka Euroopa muusika meistriteoseid.

Aja jooksul kolis Vene Ooperikompanii teatri vastas asuvasse hoonesse, ent seegi hävis tulekahjus. 1860. aastal avati uhiuus teatrimaja, mis hakkas keisrinna Maria Aleksandrovna auks kandma nime Peterburi Maria teater. 19. sajandi lõpul tehti teatrihoones mitmeid ümberehitusi – arhitekt Viktor Schröteri initsiatiivil muudeti maja fassaad monumentaalsemaks, lisati kolmekorruseline vasakpoolne tiib ning suurendati publikuala. Samuti toodi Maria teatrisse üle seni Peterburi Suures teatris etendatud balletilavastused.

20. sajandil kandis teater mitmeid erinevaid nimesid. Alles 1992. aastal taastati algupärane nimi – Peterburi Maria teater. Lisaks ajaloolisele hoonele avati 2006. aastal kontserdimaja ning 2013. aastal Teine Lava. Teatri- ja kontserdikompleks on üks olulisemaid kultuuriasutusi maailmas, mahutades ühtekokku pea 5000 külastajat.

Praeguse kunstilise ja üldjuhi Valeri Gergijevi eestvedamisel on muuhulgas oluliseks saanud traditsioonilised heliloojatele pühendatud festivalid, Maria teatri orkestri sümfooniakontserdid, teatri omanimeline plaadifirma ja paljud teised projektid. Teatri ooperitrupis on 22 sopranit, 13 metsosopranit, 23 tenorit, 8 baritoni ning 14 bassi. Balletitrupis tantsib üle 200 tantsija.

Maria teatri majast kirjutas ülevaateartikli Alisson Kruusmaa. Rõõmsat päeva kõigile! Meie asume “Rinaldo” kallale. Muide, poistekoor jõudis eile ilusti kohale. Nende kilkeid oli hotellis õhtupoolikul kuulda : )

23. oktoober kell 21:49

Ongi esimene esinemine läbi. “Kratt” jõudis Peterburi publiku ette ja pälvis puupüsti täis saali tõsised ovatsioonid! Eesti Rahvusballett on bussis teel kodu poole ja jõuab Tallinnasse varahommikul. Kui kiiresti kõik juhtub – alles hommikul saabusid orkester, koor, dirigendid Vello Pähn ja Andres Mustonen ning teatrijuht Aivar Mäe. Suundusime TACC-i pressikonverentsi andma, kus tegime ajalugu – nende üle saja-aastase toimimise jooksul polevat veel keegi seal pressikal tantsinud! Siis kiiresti proovidesse, vahepeal hulk intervjuusid, etendus ja that’s it – juba balletitrupp kodu poole! Teatrikunst on tõesti kaduv, sellest saad sellistel hetkedel hästi aru. Aga meie tänane Kratt Patrick ütles ilusad sõnad: mõelge, kõik maailma kuulsamad tantsijad on sellel laval tantsinud ja nüüd meie ka, uhke tunne on! Hoidkem siis homseks pöialt “Rinaldole”, ainukesele barokkooperile sel hooaja Maria teatri laval!

22. oktoober kell 22:00.

Kaks esimest bussi on Peterburi jõudnud. Tehniline meeskond ja tour manager Liisa Liksor saabusid esimestena, balletitrupp teise bussiga. Oli väheke seletamist Vene piiril – no tõesti, miks peaks äkki ühekorraga Eesti kirdenurgast üritama Lux Expressi bussiga Venemaale pääseda kirev seltskond Brasiiliast, Kanadast, Austraaliast, Shotimaalt, Itaaliast, Hispaaniast, Valgevenest jm. On ju kahtlust äratav? Nii kaugelt tullakse tavaliselt üleüldse lennukiga. Igatahes üle kõik said ja siin oli kõva sõna sekka öelda etenduse juht/bussivanemal Anton Osulil. Buss oli mugav, telekad töötasid, kohvi sai ja vetsu ka – 8 tundi läks nagu lennates. 2 nendest täpsemalt öeldes paigal seistes, tollis. Aga kui WIFI on korralik ja filmid jooksevad, mida siin nutta? Ka hotell, mis ees ootas, on suurepärane nagu nimigi ütleb – Ambassador. Homme päeval saabuvad orkester ja koor ning kell 16 algab “Krati” läbimäng Maria teatri laval. Muide, homme on siinse teatri teises saalis palju kära tekitanud filmi “Matilda” esilinastus, nii et mitmed kultuurisõbrad pidid olema dilemma ees, kumba saali suunduda : ) Meedias leiavad kindlasti kajastust mõlemad teemad ja homsel AK-l tasub silm peal hoida. Ahjaa, mul oli au istuda bussis ühe homse staari, Krati osatäitja Patrick Fosteri kõrval. Just tema on fotol suure kaasavõetud veenõuga. Igasugusteks ootamatusteks tuleb ju valmis olla.

21. oktoober kell 23:26.

Rohkem kui 300 estoonlast asub homme teele Peterburi poole, et esmaspäevast kolmapäevani Maria teatris ja Peterburi Jaani kirikus etendusi ja kontserte anda. Teeme seda Eesti Vabariik 100 programmi raames ja hooaja jooksul jõuame kõikide lähinaabriteni. Viimasest Peterburi külastusest on möödas poolteist aastat, viimasest esinemisest Maria teatris aga ligi 40 aastat. Reisiblogi annab sissejuhatuseks väikese ülevaate sellest, mis aastate jooksul meid Peterburiga sidunud on.

Tihedad kultuurisidemed seovad rohkem kui poolsada aastat Estonia teatrit ja Peterburi, kus estoonlasi on alati erakordselt soojalt vastu võetud. Unustamatuid hetki on pakkunud Georg Ots, Tiit Kuusik, Georg Taleš, Anu Kaal, Margarita Voites, Hendrik Krumm, Mati Palm, Teo Maiste, Helmi Puur, Tiiu Randviir, Aime Leis, Ülle Ulla, Juta Lehiste, Tamara Soone, Elita Erkina, Kaie Kõrb, Uno Puusaag, Jānis Garancis, Endrik Kerge, Tiit Härm jpt. Läheme tagasi aastasse 1954 …

1954. aastal sõideti Leningradi, kus anti 15. aprillist kuni 10. maini kakskümmend üheksa etendust. Ooperitest olid mängukavas Mussorgski „Boriss Godunov“, Borodini „Vürst Igor“, Rubinsteini „Deemon“, Verdi „La traviata“ ja Ernesaksa „Tormide rand“, ballettidest Tšaikovski „Luikede järv“, Pugni ja Glieri „Esmeralda“ ja Eugen Kapi „Kalevipoeg“. Esinemised toimusid kolmes hiiglaslikus kultuuripalees, kus istekohti oli peaaegu kolm korda rohkem kui koduteatris. Publiku vastuvõtt oli erakordselt soe. Tiit Kuusikul tuli „Vürst Igori“ etendustel korrata Igori aariat, Georg Talešil „La traviata“ puhul Germont’i aariat ning Georg Otsal „Deemoni“ nimiosalise aariat II vaatusest. „La traviataga“ anti ka enne kojusõitu plaaniväline lisaetendus Leningradi Väikese Ooperi- ja Balletiteatri suurepärasel laval.

1961. aasta oktoobris oldi taas Leningradis ja anti kakskümmend kaks etendust. „Deemon“, lühiballetid ning kontsertprogramm mõjusid nagu soovikontserdi kava; lisaks olid kavas Verdi ooperid „Maskiball“ ja „La traviata“ ning Puccini „Boheem“, ballettidest Tšaikovski „Luikede järv“ ja Austeri „Tiina“. Kahel korral näidati ka Kálmáni operetti „Bajadeer“, peaosas Georg Ots.

Kahel korral käis Estonia Leningradis 1968. aastal, esmalt „Luikede järve“ ning lühiballettidega „Barokkvariatsioonid“ Haydni muusikale, Bartóki „Võlumandariin“ ja Gershwini „Ameeriklane Pariisis“ ja kahel korral oli kaasas Gershwini ooper „Porgy ja Bess“.

1969. aasta juunis esitati kaks lühiballettide kava Leningradis ning septembris Riias.

1970. aasta jaanuaris oldi taas Leningradis. Kolme päeva jooksul anti neli kontserti pealkirjaga „Eesti kunstimeistrid Lenini linnale“. Kava oli pühendatud Lenini 100. sünniaastapäevale, peale Šostakovitši „Andante“ olid kavas numbrid Verdilt, Donizettilt, Cilealt, Ponchiellilt, Bizet’lt, Tšaikovskilt, Rahmaninovilt ja Rubinsteinilt. Kontserdid anti Leningradi uues 4000 istekohaga kontserdisaalis. Samas saalis anti viis kontserti ka oktoobris.

31. juulist kuni 1. augustini 1974 oli Estonia käsutuses esimest korda Leningradi esindusteatri lava. Praegune Maria teater oli siis S. Kirovi nimeline. Ooperitest olid kavas Kapi „Tasuleegid“, Verdi „Trubaduur“ ja „La traviata“, ballettidest Štšedrini „Anna Karenina“, Tambergi „Joanna tentata“ ning lühiballettidest „Barokkvariatsioonid“ koos Bartóki „Võlumandariini“ ja Bizet’/Štšedrini „Carmeniga“. Neliteist etendust maailmakuulsal laval möödusid suure menuga. Anu Kaal, Margarita Voites ja Hendrik Krumm esinesid edaspidi sageli külalistena selle teatri etendustes.

1978 sõideti külla Leningradi Kirovi-nimelisele teatrile, kus oli kavas Verdi ooper „Attila“, Tambergi „Cyrano de Bergerac“, Šostakovitši „Katerina Izmailova“, Rossini „Türklane Itaalias“ ning ballettidest Sumera „Anselmi lugu“, „Aastaajad“ Vivaldi muusikale, Beethoveni „Prometheus“ ja Prokofjevi „Kadunud poeg“. Anti ka kontsert Leningradi Televisioonile.

1997. aasta kevadel toimusid Venemaal Eesti kultuuripäevad. Estonia teater esitas Moskvas ja Peterburis taas lühiballette: de Falla „Suur võlur – armastus“, Robert Northi balletid „Tütarlaps ja surm“ Schuberti muusikale ja „Blues“ mitme autori muusikale.

2011. aasta veebruaris avati Peterburi Jaani kirik, avamiskontsedil esinesid Rahvusooper Estonia solistid Heli Veskus, Oliver Kuusik ja Rauno Elp ning Kädy Plaas, Maria Šagutš (Maria teater), Rahvusooper Estonia orkester, Eesti Rahvusmeeskoor, Peterburi Jaani kiriku ja Peterburi Eesti Seltsi laulukoor Arvo Volmeri, Kuno Arengu ning Mikk Üleoja juhatamisel. Esmaettekandele tuli René Eesperelt kiriku avamiseks tellitud teos „Glorietur“ („Ülistatagu“) solistidele, meeskoorile ja sümfooniaorkestrile.

2016 sõitis Rahvusooper Estonia trupp rahvusvahelisele kammerooperifestivalile, mille raames tuli Peterburi Jaani kirikus ettekandele Hindemithi ooper „Pikk jõulueine“. Kriitikuilt laialt tunnustust pälvinud lavastus jõudis teatri kammersaalis vaatajateni 2014. aasta kevadel ning Estonia teatri grand old man Arne Mikk tähistas sellega oma 80. sünnipäeva.

Ülevaateartikli autor Liina Viru. Blogi kirjutab ja pildistab Ülla Veerg.

Rahvusooper sai Amservilt kaks uut Toyota Proace Verso väikebussi

Amserv Grupi tegevdirektor Rene Varek andis täna Rahvusooper Estonia peadirektor Aivar Mäele üle kaks uut Toyota Proace Verso ruumikat ja mugavat bussi. Amserv on rahvusooperi peasponsor juba 2009. aastast ja erinevad mudelid on sõidutanud Estonia tehnilist meeskonda ning teatri külalisi nii Eestis kui ka lähinaabrite juures.

Rene Vareki sõnul on suur rõõm taaskord rahvusooperile uued võtmed ulatada. „Eesti ettevõttena on meie missiooniks juba pikka aega olnud Eesti kultuuri toetamine. Amservi üheks olulisemaks väärtuseks on hoolivus ning lisaks oma klientidele ja töötajatele hoolime me ka kultuuri edendamisest. Meie väärikas rahvusooper on üks suur osa sellest. Rahvusooperi autovalikul pöörame alati tähelepanu nii mugavusele kui turvalisusele. Soovime muretuid kilomeetreid uute Toyota ProAce Verso väikebussidega!” lisas Varek.

Rahvusooper Estonia annab igal aastal umbes 20 etendust väljaspool Tallinna – Paides, Pärnus, Viljandis, Tartus, Jõhvis, Haapsalus jm. Lisaks reisib väikebussidega Estonia noorteprojektide meeskond, kelle viimased, ooperit ja balletti tutvustanud ringsõidud viisid Hiiumaale, Lääne- ja Ida-Virumaale ning Kesk-Eestisse. Seoses Eesti Vabariigi suure juubeliga on peatselt kavas mitu ringreisi lähinaabrite juurde – estoonlasi ootavad Peterburi, Soome, Läti ja Leedu teatrisõbrad.

Fotol: Rene Varek, Aivar Mäe ja Eesti Rahvusballett.
Foto: Pille Riin Pettai

Eesti Rahvusballett toob vaatajate ette balleti „Tramm nimega Iha“

4. novembril jõuab esmakordselt Eesti publiku ette Tennessee Williamsi Pulitzeri auhinnaga pärjatud näidendil „Tramm nimega Iha“ põhinev džässisugemetega ballett, mille tantsis 2012. aastal Šoti Balletis kuulsaks Eesti baleriin Eve Mutso.

„Tramm nimega Iha“ on teos, mis ühendab endas draama ja tantsu. See on lugu naisest, kelle elu kulgeb traagilist rada pidi ja on tema õrna loomuse jaoks ülearu karm.

Lavastaja ja libretist Nancy Meckler: „„Tramm nimega Iha“ peategelase Blanche’i siseelu pulbitseb fantaasiast ja karmidest mälestustest, mida Tennessee Williamsi näidendis välja ei mängita, kuid balletis on see kõik teie ees ning leiab kajastamist läbi tantsu.“

Lavastuse toob teieni põnev duo – Ameerika filmirežissöör Nancy Meckler ja maailma üks tunnustatumaid koreograafe Annabelle Lopez Ochoa. Helilooja on Peter Salem. Dirigeerib Kaspar Mänd või Lauri Sirp.

Eesti Rahvusballett on teisena maailmas omandanud õigused balleti „Tramm nimega Iha“ esitamiseks.

 

Foto: Pille Riin Pettai

25. juubeliball Estonias

Vana-aastaõhtul ootab Rahvusooper Estonia kõiki glamuursele ballile. Üllatusterohket õhtut tutvustab Anu Merilale balli produtsent ja Estonia Seltsi juhataja Mart Mikk.

Rahvusooper Estonia aastalõpuball tähistab sel aastal 25. juubelit. Mis on särava juubeliballi teema, stiilipeo valitud aastakümme?
Teema ongi juubeliball! Lisaks veerandsajandile ballide ajaloos tähistame ju kogu riigi juubelit. Margus Kasterpalu on sel puhul pannud kokku pooletunnise eeskava, mis räägib siurulaste sündmustest Estonias ja selle ümber sada aastat tagasi.

Kes on seekordsed balli perenaine ja peremees?
Tänu kõlavatele häältele on Rahvusooperil võimalik igal aastal välja panna uus võluv paar. Tänavu peavad õhtujuhtide vastutusrikast ametit metsosopran Juuli Lill ja bariton Rauno Elp.

Milliste helide saatel toimub lavaline programm? Kes esinevad muusika- ja tantsunumbrites?
Pärast siurulaste juhtumisi, õhtusööki ja tantsu suure sümfooniaorkestri saatel on külalised palutud taas teatrisaali, kus saab kuulda ja näha armastatud noppeid erinevatest kümnenditest nii laulus kui ka tantsus. Ballil on kaastegev Rahvusooper Estonia ooperikoor, loomulikult hulk soliste ja orkester. Laval on kogu Eesti Rahvusballett, kes samuti tähistab sel hooajal oma sajandat juubelit.

Estonia aastalõpuballil on alati ka külaliste rõõmuks ja elevuse tekitamiseks ette valmistatud üllatused. Kas üllatusi on seekord veelgi juurde tulnud?
Üllatused ongi üllatused seetõttu, et nendest ette ei räägita!

Et Estonia maja kostitab külalisi väga mitmekülgse programmiga, muusikaklassika pärlitest diskoni, võib oletada, et ka ballikülalised on väga erinevas vanuses. Kas noortele meeldib ballil käia?
Kõik välismaalased imestavad alati, mis nipiga on Eestis suudetud teatritesse meelitada märkimisväärne hulk noori inimesi, kes on ka šikilt riides. Hea teater peab lisaks traditsioonide kandmisele olema alati kaasaegne ning otsima vahendeid igas vanuses publiku lummamiseks.

Mart Mikk, olete õppinud Sibeliuse Akadeemias. Kas oskate öelda, kas põhjanaabritel Soome Rahvusooperis on samuti kombeks glamuurseid aastalõpuballe korraldada?
Soome Rahvusooperis toimub sarnaseid üritusi umbes iga kolme aasta tagant. Esmalt vaadatakse ära terve etendus, edasi on õhtusöök ja tants kuni muusikasse lavastatud ilutulestikuni südaööl. Kellelegi ei ole vast üllatuseks, et meie põhjanaabrid on meist oluliselt tantsulembelisemad, nii korraldatakse ooperimaja suures fuajees seeniorite jaoks tee- ja tantsuõhtuid kuni kevadeni lausa üheksal korral! Sissepääs on tasuta ning ülekannet sellest saab samuti tasuta nautida. Tantsuorkestriga koos laulavad Soome tuntud ooperisolistid, kellele kergemat sorti repertuaar sugugi võõras ei ole.

Teie isa, Rahvusooperis Estonia alates 1952. aastast töötav Arne Mikk on valitud ka aasta isaks. Kas teie perel on kombeks aastavahetusi ballil vastu võtta?
Otseselt sellist traditsiooni meie perel ei ole, kuid kindlasti on seda ette tulnud päris mitmel korral. Samas on vaja vaheldust ja kuna suur osa minu igapäevasest elust ja tööst on olnud seotud suhtlemise, muusika ja meluga, siis olen uut aastat vastu võtnud väga väikses ringis keset Oandu metsa, kuhu ei kosta ühtegi raketipauku!

Mida soovite Estoniale Eesti 100. juubeli aastaks?
Estonia Seltsi juhatajana lasub mul kohustus seista selle eest, et väärtustataks, säilitataks ja edendataks meie rahvuskultuuri. Tänavu on seda väga lihtne teha, kuna suur hulk Estonia repertuaarist on pühendatud eesti muusikale. Seega soovin pigem publikule indu seda kõike endasse talletada ja vaadata ära kõik alanud hooaja uuslavastused ning kontserdid.

Artikkel ilmus Denim Dreami sügis-talv 2017 numbris.

Aasta juhendaja tiitli sai Rahvusooper Estonia harfimängija Eda Peäske

7. oktoobril toimus Pärnu kontserdimajas pidulik Aasta Õpetaja auhinnagala “Eestimaa õpib ja tänab” laureaatide tunnustamine. Aasta juhendaja tiitli pälvis Rahvusooper Estonia okestri harfimängija Eda Peäske.

Tallinna Muusikakeskkooli harfiõpetaja Eda Peäskele tõi tunnustuse tema õpilaste edukas esinemine rahvusvahelistel konkurssidel Peterburis ja Stockholmis. Eda sõnul peab ühel heal harfimängijal olema suurepärane koordinatsioon, terane mõtlemine ning omajagu jõudu. Seetõttu on harf väga nõudlik pill ning harfi heal tasemel mängida on raske ent mitte võimatu. Juhendajana on Eda nõudlik, kuid ka väga empaatiline.

Eda Peäske: „Aitäh selle suure tunnustuse eest, ma tänan oma õpilasi selle töö eest, mis nad on teinud. Ma tänan õpilaste vanemaid selle töö eest, mis nemad on teinud. Ja ma tänan veel olemasolevat Tallinna Muusikakeskkooli, mille väärtus Eesti muusikahariduses on mõõtmatult suurem kui pelgalt õppekava.“

Eda Peäske on töötanud Rahvusooper Estonia orkestris alates 1981. aastast.

Aasta Õpetaja galaga tõstetakse esile haridustöötajaid ja hariduse toetajaid, kes panustavad noorte heasse käekäiku ja kelle töö on teistele eeskujuks. Tänavu esitati tunnustamiseks kandidaate 1206 korral.

 

Foto: Alari Rammo

Marko Reikop: „Lendav hollandlane“ tegi minust ooperisõbra

„Lendav hollandlane“ on minu jaoks sümbolväärtusega ooper, võib öelda, et see on minu jaoks kõige tähtsam ooper üldse. See on esimene ooper, mida ma käisin vaatamas, ma olin 14aastane – selline teismeline. Kuna mu isa ütles, et ta mingil juhul ooperisse ei lähe, kutsus ema mind kaasa. Ma läksin, sest mulle meeldis käia kontsertidel ja teatris, aga ooperisse ei olnud ma enne sattunud. Ja kui ma selle ooperi siis ära nägin, otsustasin ma, et üks on kindel: ooperisse ei lähe ma enam mitte kunagi. Sain aru, et see on žanr, mida ma mitte kunagi armastama ei hakka.

Tekst: Marko Reikop
Foto: Alar Truu

Siiski tahtsin ma aru saada, miks saalitäis inimesi etenduse lõppedes tormiliselt aplodeeris. Kas ma olin ainuke rumal, kes millestki aru ei saanud?! Nii ma siis läksin muudkui uuesti ja uuesti ooperisse, ning nüüd, üle 30 aasta hiljem, mõistan ma, et seesama aastatetagune „Lendav hollandlane“ tegi minust ooperisõbra. Tänu sellele ooperile istun ma igal hooajal vähemalt kümnel õhtul ooperis. Tollest 1984. aasta lavastusest meenub mulle veel praegugi Helvi Raamat, kes laulis lihtsalt nii hästi.

Nii et arusaadavatel põhjustel olin ma seekordse Estonia ooperikülastuse eel väga elevil, sest minu sümbolväärtusega ooper oli taas laval! Ütlesin oma emale, et teen talle tagasi ja kutsun ta „Lendavat hollandlast“ vaatama. Muidugi oli ta kohe nõus.

Laval oli minu suur lemmik Aile Asszonyi (Senta). Kui Aile kuskil suu laulmiseks lahti teeb, siis ma lähen ostan kohe pileti ära. Mul on tohutult hea meel, et sellise kaliibriga lauljaid eesti rahva hulka sünnib. Ja kui ma veel kuulsin, et Ain Anger (Daland) laulab ja Vello Pähn juhatab, oli komplekt täiuslik.

Ilmselt olen ma selles mõttes pisut imelik ooperikülastaja, et mulle ei lähe ooperi sisu enamasti üldse korda. Kõik ooperisüžeed võib ju tegelikult kokku võtta ühe lausega: sopran armub traagiliselt tenorisse ja lõpuks sureb. Kõlab ülbelt, aga kui mul on saalis huvitav, muusika ja lauljad mind köidavad, siis ei ole mul tõesti tarvis kavalehest näpuga järge ajada, mis parasjagu laval toimub. Estonia uue „Lendava hollandlase“ puhul meeldib mulle väga, et tegevus toimub kaasajal, kuid samal ajal justkui une ja reaalsuse piirimail. Pilt, mis laval avaneb, on rock’n’roll – ma ei ole sellist asja Estonia laval mitte kunagi näinud! Kogu visuaal, kostüümid ja muusika kokku on nii-nii teatraalne ja ülepakutud. Aga kus siis veel kui mitte ooperis?! Ja muidugi peaosatäitjate niivõrd hea laulmine – lihtsalt super! Kindlasti lähen ma seda ooperit uuesti vaatama.

PS. Ma ei saa aru, miks kardetakse seda, kui ooper tuuakse lavale teistsuguses võtmes kui tavaliselt. Kui lavastajal on materjalile mingi uus lähenemisnurk, mis mind ei sega, siis olen ma väga rahul. Ja seekord oli lavastaja lähenemisnurk väga lahe. Ma arvan, et mul oleks igav olnud siis, kui oleksin laval näinud ootuspärast laeva ja porist sadamakõrtsi.

Etendused 12.10, 14.02 ja 16.02.

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.