Uudised

  • Eesti Rahvusballeti uut esisolisti Kealan McLaughlinit saab näha juba sel neljapäeval „Oneginis“

    19.09.2017 / Lisanna Männilaan

    shkatula_mclaughlin

    Neljapäeval, 28. septembril on taas laval publiku suur lemmik – Cranko ballett „Onegin“, mille nimirollis on esmakordselt Eesti Rahvusballeti uus esisolist Kealan McLaughlin. Tatjana rollis on Alena Shkatula. Kealan McLaughlin lõpetas Kanada Rahvusliku Balletikooli 2007. …

  • Estonia teater tähistab 111. sünnipäeva

    15.09.2017 / Ülla Veerg

    estoniaselts_kodu_300x180

    16. septembril tähistab Estonia teater 111. sünnipäeva. Sünnipäevapidu peavad estoonlased koos teatri veteranidega – keskpäeval toimub pidulik vastuvõtt Valges saalis ja üheskoos vaadatakse Eesti juubelisünnipäevale pühendatud uue ooperi, Rasmus Puuri „Pilvede värvide“ peaproovi. I rõdu …

Blogi

  • Rasmus Puur – pea pilvedes, jalad maas

    09.09.2017 / Stina Vürmer

    rasmus_pilved

    Juuni esimestel päevadel lükatakse Estonia teatrimajas ooperile „Pilvede värvid“ hoog sisse. Lavastaja Roman Baskin peab töökoosolekut, tutvustatakse osatäitjaid, kostüümikunstnik Anu Lensment räägib oma plaanidest. Esimeses pingireas istub pikk, vibalik noormees, kelle lühikesed püksid ja seljakott …

  • Kui pilvedel on värvid

    25.08.2017 / Liina Viru

    tunnuspilt

    Sa lahkud kodust teiste jumalate juurde, sa loobud omaenda loomisloost. Kõik, mis on sulle hoitud, heidad muuseas tuulde ja ise selles tuules langed koost… Proovid on jõudnud esimese vaatuse finaali, kus tegelastega liitub Vanaema, keda …

Eesti Rahvusballeti uut esisolisti Kealan McLaughlinit saab näha juba sel neljapäeval „Oneginis“

Neljapäeval, 28. septembril on taas laval publiku suur lemmik – Cranko ballett „Onegin“, mille nimirollis on esmakordselt Eesti Rahvusballeti uus esisolist Kealan McLaughlin. Tatjana rollis on Alena Shkatula.

Kealan McLaughlin lõpetas Kanada Rahvusliku Balletikooli 2007. aastal ning omandas 2009 samas bakalaureusekraadi. Ta on osalenud külalisena kaasaegse tantsu teatri The Chimera Project lavastustes (2012), Opera Atelier’ (2008–14) ja Jeunesse Classiquel Ballet Ühingu (2011–14), Alberta Ballet’ (2009–11) ja Ballet Jörgeni (2011–2017) lavastustes. Alates 2017. aastast on ta Eesti Rahvusballeti esisolist.

Ballett „Onegin“ jutustab kõrgist ja blaseerunud aristokraadist Oneginist, kes tõrjub noore naiivse Tatjana armastusavalduse. Alles kümme aastat hiljem Tatjanaga taas kohtudes mõistab ta, et on kaotanud võimaluse olla tõeliselt armastatud. Tatjana võitleb oma tunnetega, lükates tagasi Onegini armastusavalduse ühes kirglikumas ja hingelisemas stseenis, mida balletilavadel eales nähtud.

„Onegin“ esietendus Estonias 19. märtsil 2015. Etenduse on lavale seadnud Jane Bourne Inglismaalt, kunstnik on Thomas Mika Saksamaalt ning valguskunstnik Steen Bjarke Taanist. Dirigeerib Jüri Alperten.

 

Foto: Rünno Lahesoo

Fotol: Alena Shkatula ja Kealan McLaughlin balletietenduses “Giselle”

Estonia teater tähistab 111. sünnipäeva

16. septembril tähistab Estonia teater 111. sünnipäeva. Sünnipäevapidu peavad estoonlased koos teatri veteranidega – keskpäeval toimub pidulik vastuvõtt Valges saalis ja üheskoos vaadatakse Eesti juubelisünnipäevale pühendatud uue ooperi, Rasmus Puuri „Pilvede värvide“ peaproovi.

I rõdu galeriis on avatud näitus “Rahvusooper Estonia poistekoor”, mille on koostanud Alisson Kruusmaa ja Ülle Kogerman. Näitus kõneleb maailmas ainulaadse 200-liikmelise poistekoori loometeest ja annab vihje teiselegi uudisteosele, mis detsembris vaatajate ette jõuab – Andres Lemba ooper „Kastanid tulest ehk Rahvusooperi poistekoori lood“.

„Teatrile on väga oluline side olnu ja tuleva vahel. Meie väärtus on inimesed, kes neid seoseid loovad,“ ütles teatrijuht Aivar Mäe. „Nii saame igal aastal teatri sünnipäeval kokku, just 16. septembril, et üheskoos möödunut meenutada ja tulevikku vaadata. Palju õnne kõigile estoonlastele!“ lisas Mäe.

Estonia teatri tegevusele pandi alus 1865. aastal, kui Tallinnas loodi laulu- ja mänguselts „Estonia“. Seltsi algatusel ja baasil alustas 1906. aastal tegevust professionaalne Teater Estonia, mis 1913. aastal kolis vastvalminud teatrimajja Estonia puiesteel. Aastast 1998 kannab teater nimetust Rahvusooper Estonia ning tegutseb avalik-õigusliku institutsioonina vastavalt Eesti Vabariigis 1997. aastal vastu võetud Rahvusooperi seadusele.

Rasmus Puuri uue ooperi „Pilvede värvid“ toob Estonia lavale Roman Baskin

22. septembril jõuab esmakordselt vaatajate ette Jaan Kruusvalli kultusnäidendil „Pilvede värvid“ põhinev ooper, mis käsitleb eestlaste põgenemist kodumaalt Teise maailmasõja sündmuste keerises. Aeg ei ole Eestist lahkumise puhul aga määrav – mindi sõjaajal, põgeneti Nõukogude tegelikkuse eest ning massiliselt siirdutakse välismaale ka nüüd, vabaduse päevil. Kelle jaoks vaba Eesti siis ikkagi taastati?

Helilooja Rasmus Puur sai laiemalt tuntuks 2017. aasta noorte laulupeo nimilooga „Meie“, mis puudutas paljusid oma ilu, sügavuse ja võimsusega. „Pilvede värvid“ on Puuri esimene ooper ja selle toob lavale Roman Baskin. Dirigeerib Lauri Sirp. Laulavad Rauno Elp või Jassi Zahharov, Triin Ella või Helen Lokuta, Kristel Pärtna või Janne Ševtšenko, Mati Turi, Juuli Lill või Aule Urb ja paljud teised. Vanaema rollis on laval Eesti teatri suurkujud Ita Ever ja Ester Pajusoo.

„Pilvede värvid“ on põnev ja emotsionaalne ühe pere lugu, mis pakub meenutamist vanematele ja mõtlemisainet noorematele ning peegeldab paljude Eesti perede lugusid aastatel 1985–1991.

Rahvusooper Estonia tähistab Ivo Kuuse 80. sünnipäeva “Lendava hollandlase” etendusega

14. septembril tähistab Rahvusooper Estonia kauaaegse armastatud solisti Ivo Kuuse 80. sünnipäeva ooperi „Lendav hollandlane“ etendusega. Etendusele eelneb Eesti Rahvusringhäälingu arhiivimaterjalidest koostatud lühifilm juubilari loometeest.

8. augustil 80. sünnipäeva tähistanud Ivo Kuusk astus esmakordselt Estonia laval solistina üles juba üliõpilaspäevil, milt tema esimeseks rolliks oli Tamino Mozarti ooperis „Võluflööt“ (1964). Suurema tähelepanu pälvis ta aga peatselt järgnenud Lenski osas Tšaikovski ooperis „Jevgeni Onegin“ (1966). Läbi aastate võib Ivo Kuuse olulisemateks rollideks pidada Rodolfot Giuseppe Verdi ooperis „Luisa Miller“ (1981), Erikut Richard Wagneri ooperis „Lendav hollandlane“ (1984) ning Andrei Hovanskit Modest Mussorgski ooperis „Hovanštšina“ (1987).

Lisaks teatritööle on Ivo Kuusk esinenud arvukalt vokaalsümfooniliste suurvormide ettekannetel nii Eestis kui välismaal. Samuti on Kuusk olnud hinnatud õppejõud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias.

Fotol: Ivo Kuusk Tamino rollis Mozarti ooperis „Võluflööt“ (1964), Papageno – Georg Ots. Foto: Rahvusooper Estonia arhiiv

Rasmus Puur – pea pilvedes, jalad maas

Juuni esimestel päevadel lükatakse Estonia teatrimajas ooperile „Pilvede värvid“ hoog sisse. Lavastaja Roman Baskin peab töökoosolekut, tutvustatakse osatäitjaid, kostüümikunstnik Anu Lensment räägib oma plaanidest. Esimeses pingireas istub pikk, vibalik noormees, kelle lühikesed püksid ja seljakott liigitavad ta automaatselt üliõpilaste või praktikantide sekka. Kuni selle hetkeni, mil lavastaja palub ooperi heliloojal püsti tõusta.

Tekst: Margit Kilumets
Foto: Höije Nuuter

Rasmus, sa oled ainult kahekümne kuue aastane, aga juba praegu ei saa laulupidu ega Eesti Vabariigi juubeliaasta sinuta läbi. Kuidas nii juhtus?

Minu jaoks algas see kõik tegelikult palju varem, täpsemalt 2014. aastal. Olin just saanud muusikaakadeemiast bakalaureusekraadi ja alustasin oma töötu helilooja elu. Kuna parasjagu oli avatud kaks ideekonkurssi nii laulupeo kui rahvusooper Estonia korraldatud „Eesti Vabariik 100“ algupärase ooperi kavandi leidmiseks, siis võtsin neist osa. Liiatigi olid mõlema puhul hakanud idee ja kontseptsioon hargnema. Ja siis juhtus see, et võitsin erinevate meeskondadega mõlemad võistlused ja tuligi kahe erineva hiigelprojektiga tööle hakata. Mis mul muud üle jäi, kui sellise topeltkoormusega toime tulla, sest mõlemad tööd kulmineeruvad paralleelselt 2017. aasta suvel-sügisel.

Jaan Kruusvalli „Pilvede värvid“ on paljude eestlaste jaoks kultuslik näidend ja Eesti Draamateatri 1983. aasta lavastus püsib publikul siiani eredalt meeles. Kust sa võtsid julguse sellise väärika alusmaterjali kallale minna?

Idee tuli ise minu juurde. Olin just vaadanud ETV arhiivist sedasama legendaarset lavastust ja kui paljud toonased ajalugu puudutavad tükid mõjuvad praegu üle vaadates veidralt ja võõralt, siis Mikk Mikiveri lavastus liigutas mind väga. Võtsin selle kohe omaks ja tundus, et kindla, tuumaka algmaterjali peale ooperit ehitada on parem kui alustada nullist.

Kas risk õigustas ennast ja kellega koos Kruusvalli teksti lahkama hakkasid?

Mudida ikka tuli ja alustasime koos dramaturg Kristiina Jalastoga, kelle tööd jätkas hiljem Mehis Pihla. Libreto kirjutamise otsustasime kohe usaldada Laur Lomperile, sest ooper pidi minu nägemust mööda olema värsis ja Laur oli varemgi minu muusikale väga häid tekste kirjutanud. Plaan oli algusest peale tuua ooperi tegevus viiskümmend aastat hilisemasse aega kui originaalis, sest paljud Kruusvalli näidendi põhiküsimused olid ja on ühtviisi aktuaalsed nii aastal 1944 kui 1994. Kas minna või jääda? Mida me oskame oma iseseisvusega peale hakata? Kuhu kaovad ühtäkki aated ja aatelisus? Ikka tuleb valida ühe või teise vahel, teadmata, mis on õige ning ajaloo foonil kulgeb tavaliste inimeste lugu, mis lähebki kõige rohkem korda. Kuigi aeg oli toona tunduvalt naiivsem kui praegu. Nüüd oleme ju kõige suhtes nii lõpmata iroonilised.

Sina ja dramaturgid olete täiesti uue ajastu inimesed, aga Laur Lomperi alias Tõnu Oja jaoks on 1990. aastad ilmselt maastik, kus ta ennast väga koduselt tunneb?

Tõnu tegi meile töö käigus kogu aeg personaalseid ekskursse kõnealusesse aega ja see oli ääretult põnev. Olin algusest peale narratiivi loomise juures, nii et ideede veeretamise käigus tegeles mu alateadvus juba ka muusika ja selle dramaturgia ülesehitamisega, mis hiljem reaalse muusikakirjutamise juures tublisti aitas. Ooper oli muidugi meie jaoks täiesti uus ja hoomamatu vorm ning vaevlesime selle kallal kõik mehemoodi. See oli žürii ja teatri poolt ka päris suur risk võtta kavva minusuguse noore nolgi teos, kelle loodud muusikat nad ilmselt keegi varem kuulnud ei olnud.

Milline on sinu tööprotsess?

Minuga on ühtpidi lihtne, teistpidi keeruline: kui sa hommikul kirjutama ei hakka, siis sa sel päeval väga ei kirjuta. Planeerisin endale ooperi kirjutamiseks umbes nädalapikkuseid tsükleid, kus sõitsin oma maakoju põhjarannikul. Tõusin üheksast, hakkasin tööle ja kirjutasin õhtul kümneni välja. Vahepeal sõin ainult lõunat. Ja loomine ei tähenda sugugi ainult seda, et istud noodipaberi taha ja hakkad mõtlema. See plaan peab ikka varem peas valmis olema: kohe, kui mõni osa libretost valmis sai, hakkas kuskil kuklas ka muusika komponeerimine pihta. See nädal üksindust tähendas reaalselt vormistamist: karkass ja dramaturgia olid varem valmis, siis tuli kõik puht-tehniliselt lihtsalt noodipaberile kanda.

Ikkagi tundub hulljulge ettevõtmine! Keegi sind ometi aitas, juhendas ja julgustas?

Ikka julgustas! Minu õpetaja muusikaakadeemiast Tõnu Kõrvits ütles kohe alguses, et ooperi kirjutamine ongi nüüd minu magistriõpe. See on nii massiivne töö, et õpetab rohkem kui paljud muud tööd kokku. Ma ei läinud ju pärast bakalaureusekraadi edasi õppima, sest olin veendunud, et pean mõnda aega reaalselt muusikat kirjutama, tööd tegema, praktikat saama. Ega ooperit kirjutama ei õpi ju klassiruumis! Või laulupeo laule? Kogu baasteadmine ja kogemus tuleb ikka otse „maastikult“.
Üks esimesi lakmuspabereid vastloodud muusikale oli teine Tõnu, libretist, ja tema reaktsiooni jälgimine põhjustas minus parajat närvikõdi. Õnneks sai ta aru, mida ma looduga öelda tahtsin, sest muusika ülesanne ongi ju võimendada sõna jõudu, loo sisu. Erinevalt sõnateatrist hakkab muusika ennast kohe kehtestama. See juhtub esimesest noodist alates. Sõnateatris käivad asjad hoopis teistmoodi, aegamööda, aga kui ooperis muusika esimesest hetkest mõjuma ei hakka, siis on edasi juba keeruline!

Sinu loodud muusika on teatrisse tulijale täielik üllatus, ilmselt publik isegi ei oska midagi oodata. Kui sa püüaksid ennast kõrvalt vaadata, siis kuidas oma loomingut kirjeldaksid?

Ma loodan, et minu loodud muusika on inimest toetav ja arusaadav. Seal võiks ka ilu olla. See on ilmselt püüdlus, mille eest hakkan kriitikutelt mööda päid ja jalgu saama, sest kaasaegselt muusikalt ilu kui sellist pigem ei oodata. Kui kasutada kõige lihtsamat kriteeriumi, siis enamik minu sõpradest ja sugulastest võiksid sellest ooperist aru saada, seda mõista. Kõige keerulisem oli minu jaoks kirjutada muusikat argistele, neutraalsetele olukordadele, mis tegevust edasi viivad. Ma ei mõelnud kirjutades ühelegi konkreetsele lauljale, sest kui ooper jääb kauemaks mängukavva, siis iial ei tea, mida see inimene või tema hääl kolme aasta pärast teeb. Aga „Pilvede värvid“ on muidugi mõeldud eesti lauljatele, sest minu arvates on tähtis teha midagi niisugust, mis on meie enda nägu. Ja minu kindel veendumus on, et eesti inimene tuleb vaatama eesti lauljat, eesti näitlejat.

Mida öelda neile Jaan Kruusvalli fännidele, kes tulevad teatrisse nuusutama vana hea „Pilvede värvide“ etenduse lõhna, tundma aegade sidet, otsima äratundmisrõõmu?

Kruusvall aitas meid ikka väga palju – tema napp tekst ja selle kaudu loodav väga rikas atmosfäär. Ühenduslüliks Kruusvalli ja meie vahel on konkreetselt ka üks tema loodud tegelane, kes kandub eelmisest etendusest üle tänasesse. See tegelane on (vana)ema Anna, keda kehastas omaaegses lavastuses ja ka meie ooperis Ita Ever. Sel korral võib selles rollis näha ka teist Eesti Draamateatri raudvara, Ester Pajusood. Seda enam on sümboolne fakt, et lavastajaks valisime Roman Baskini. Hoolimata sellest, et side originaallavastusega on mitmel tasandil olemas, saab meie praegusest ooperist aru ka originaali nägemata. Olgugi et ta on piltlikult järg Kruusvallile, on ta loona ikkagi iseseisev.

Mida tunneb helilooja hetkel, kui ta loovutab oma muusika lavastaja kätesse? On ju olemas reaalne võimalus, et teie nägemused lõpptulemuses üldse ei kattu?

Sa pead palli lahti laskma, kui tahad, et ta kaugele lendaks. Eeltöö peab olema tehtud. Õnneks andis teater meile suhteliselt vabad käed loomingulise meeskonna kokkupanekuks, nii et nabanööri läbilõikamise hetkeks oli mu süda juba rahulik. Helilooja peab lavastajat usaldama, muidu ei tule asjast head nahka. Pea võib olla pilvedes, aga jalad tuleb hoida maas.

Artikkel ilmus 1. septembril ajakiri Estoonlane sügisnumbris.

Katrin Karisma ja Voldemar Kuslap: Estonia teater on meie kodu!

Rahvusooper Estonia 112. hooaeg on pühendatud Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale. Sel aastal tähistavad juubeleid ka säravad estoonlased, kelle lauluhääl on kinkinud eestlastele lummavaid teatrielamusi juba aastakümneid. Nimelt oli augustis 70. sünnipäev Katrin Karismal ja septembris tähistab 80. juubelit Voldemar Kuslap. Vestlesime juubilaridega tähtpäevadest, teatrist ja teatripublikust.

Tekst: Alisson Kruusmaa
Foto: Harri Rospu

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva pidustused on üha hoogu juurde saamas. Millised on selles valguses Teie suurimad soovid?
Katrin: Minu suurim soov on, et märgataks, et kultuur on meie kõige olulisem väärtus . Soovin, et Eestisse ehitataks ooperiteater, mida praegusel hetkel veel ei ole. See on minu unistus.
Voldemar: Kultuuritöötaja ameti suurem väärtustamine on ka minu südamesooviks.

Kas teie jaoks on Eesti juubeli tähistamine seotud ka mõne projektiga või plaanite pigem veeta aega pere keskel?
Katrin: Mis puudutab konkreetselt seda ühte päeva, siis kindlasti on see perekeskne sündmus. Aga suuremalt võttes – otsustasin oma krundile lipuvarda üles panna, kohe kõrge, seitsmemeetrise, et sinimustvalge saaks alati tuules lehvida!
Voldemar: Eesti sünnipäeva tähistan kindlasti koos perega. Pidustuste avapäevaga seoses meenub praegu üks naljakas seik. Käisin sel päeval, 16. aprillil televisioonis esinemas ja samal ajal, kui laval laulsin, sain parkimistrahvi teate! (naerab)

Sel aastal tähistate mõlemad ka oma juubelit. Kas pidustused on selle võrra suurejoonelisemad?
Katrin: Tegelikult on minu jaoks vanus kõigest number. Kuna kuuekümnendat juubelit sai tähistatud, mõtlesin seekord lihtsalt ära sõita. Lapsed seevastu ütlesid, et ema, sina ei peagi tähistama, meie teeme sulle juubeli! Siiski möödus sünnipäev ka töiselt – Komöödiateatri lavastus „Hollywoodi tähed“ oli pühendatud minu juubelile. Üheskoos Helgiga (Sallo – toim) oleme andnud etendusi kõikjal Eestis ning tegelikult olen väga õnnelik, et see nii on.
Voldemar: Kuidas nüüd öelda – sellel aastal seisus kohustab! Mul on tore sõprusringkond, kellega lävime, ning sünnipäevi on ikka tähistatud. Tuleb kindlasti leida võimalusi, et oma suur suguvõsa, sõbrad ja kolleegid kokku kutsuda.
Katrin: Pidu tuleb!

Septembrikuus peetakse Rahvusooperis Estonia kahel õhtul teie sünnipäeva, vastavalt Katrini juubelit operetiga „Savoy ball“ ning Voldemari juubelit operetiga „Tsirkusprintsess“. „Savoy balliga“ on teil ühised mälestused juba 1982. aastast, mil esietendus Ago-Endrik Kerge lavastus. Mis teile praegu tagasi vaadates meenub?
Katrin: Mina mäletan seda, et „Savoy balli“ puhul olid piletijärjekorrad väga pikad. Meenub seik, mil olime Stockholmis ning kaks-kolm naist tundsid mind poes ära ja küsisid, kas „Savoy ballile“ oleks võimalik pileteid saada. Aeg oli küll teine ja välismaale pääses harva, ent isegi sealt leiti mind üles.
Voldemar: Tookord oli rahva seas levinud ka sentents: „Omada nahkpintsakut, käia Viru grillbaaris ja saada „Savoy ballile“ pilet!“

Katrin, tolleaegsetes arvustustes on kirjutatud, et tulite Daisy Darlingtoni rollis lavale tõelise võitjana. Kas tegemist oli murrangulise lavastusega?
Katrin: Ilmselt ta mingil määral murranguline oli. Endal on alati väga raske midagi hinnata, kuna iseennast ei näe ma ju laval kunagi. Olin ka enne seesuguseid subretirolle teinud, kuid selle rollilahenduse leidmisele kulus mul pisut aega. Lõpuks avaldus lahendus rääkimises – püüdsin hääldada eesti keelt ameerika aktsendiga. Pärast seda võtet tuli kõik justkui iseenesest. Oluline oli ka tähelepanu pöörata liikumisele ja rütmikale, et emotsioon ikka publikusse kanduks.

Ábrahámi operett „Savoy ball“ toodi uuesti lavale alles 32 aastat hiljem, 2014. aastal (lav Mart Sander). Kas olete seda näinud? Mida ütlete praeguse versiooni kohta?
Voldemar: Jah, olen näinud.
Katrin: Mina olen samuti näinud. Keeruline on kommenteerida, kuna olen ise selles kunagi kaasa teinud ja Daisy rolli mänginud. Suur kummardus kõigile, kes seda praegu teevad!

Katrin, kas 9. septembril astute juubeli puhul üllatuskülalisena lavale?
Katrin: Kui tulen jälle võitjana välja, siis kindlasti!

Voldemar, kuidas Kálmáni operett „Tsirkusprintsess“ tänase ajaga suhestub? Miks tasuks lugejatel seda kindlasti vaatama tulla?
Voldemar: Selle teose näol on tegemist järjekordse tõestusega, et operetižanr on olnud läbi aegade väga elujõuline ja publiku huvi on jätkuvalt suur.

Te mängite Stanislawskit ehk tsirkuse direktorit. Millise rolliga on tegu?
Voldemar: Olen seal üks suure kõhuga priske tsirkusedirektor ning võib juhtuda, et sünnipäevaetendusel astun ka väikese lauluga üles. (naerab)

Kas tsirkusedirektorit võib võrrelda teatridirektoriga?
Voldemar: Muidugi! Terve elu ongi ju tsirkus!
Katrin: Kindlasti! Kui direktor armastab teatrit, siis on ta väga hea teatridirektor. Kui tsirkuse direktor armastab tsirkust, siis ta on väga hea tsirkusedirektor. Usun, et oma tööd peab armastama. Samuti ka inimesi, kellega koos tööd tehakse.

Augustikuus tähistas oma 80. juubelit ka teie kauaaegne kolleeg Ivo Kuusk, kellel kahjuks ei õnnestunud meie vestlusega ühineda. Mida te Ivole sünnipäeva puhul soovite?
Katrin: Igal juhul õnnitleme teda juubeli puhul südamest ja sügavalt! Mäletan oma esimest kohtumist Ivoga, mil tema oli laval ja mina saalis. Käisin vaatamas Paul Mägi lavastatud Straussi operetti „Viini veri“. Ivo oli vapustav! Ta oli selles lavastuses väga sarmikas ning vallutas kõik südamed!
Voldemar: Ivo on olnud oma aja särav tenor ja seda võrdselt nii ooperis, operetis kui ka kontserdisaalis. Just oma väga elastse ja kauni tämbriga leidis ta palju rakendust operetis. Lisaks on tal unikaalsed teadmised mineviku lauljatest. Ta on tõeline oma ala fanaatik, kellega on ääretult huvitav vestelda.

Rääkides teatrist üldisemalt, kui sageli te ise teatrit külastate?
Voldemar: Mina käin päris tihti, põhiliselt muidugi kontrolletendusi vaatamas. Praegu olen vaba inimene ning see on väga hea võimalus. Mul on nüüd aega, et käia ka teisi teatreid külastamas, nii palju kui rahakott võimaldab.
Katrin: Nii ongi tegelikult. Kui ise väga aktiivselt tegutseda, siis ei jõua kuidagi kolleege vaatama, ent praegu küll. Viimasel ajal olen rohkem Eesti Draamateatris käinud.

Mida te soovitaksite meie lugejail vaatama minna?
Katrin: Mina soovitaksingi draamateatri lavastust „Väljaheitmine“.
Voldemar: Jah, see on väga tugev tükk! Mina soovitan minna vaatama fantastilist Ita Everit. Ükskõik, kus ta üles astub. Ta on oma värske vaimu ja suurepärase mäluga justkui imeinimene.
Katrin: Eks harjutamine teeb meistriks! Samas mina armastan noori ka. Mulle väga meeldib teatris näha just noori inimesi.

Rahvusooper Estonia järgmise hooaja mängukavas on rohkesti Eestile pühendatud sündmusi: Rasmus Puuri ooper „Pilvede värvid“, Toomas Eduri ja Tauno Aintsi ballett „Katariina I“, kontsertlavastus „Eesti pidu“ jpm. Kas teile on juba midagi silma jäänud, mida kindlasti tasuks vaatama tulla?
Voldemar: Kavaga ei ole jõudnud veel lähemalt tutvuda, ent „Pilvede värvid“ on kunagi Mikk Mikiveri draamalavastusena olnud väga võimas. Jaan Kruusvalli näidend on dramaturgiliselt väga tugevalt kirjutatud.
Katrin: „Pilvede värvides“ astub ju muide üles ka Ita Ever!
Voldemar: Ita Ever ja Rein Aren tegid tol korral draamalavastuses suurepärased rollid. Ootan väga suure põnevusega, kuidas see lugu ooperina mõjub.

Kuidas iseloomustada teatripublikut? Kas publik on ajas kuidagi muutunud?
Voldemar: Üks praeguse aja komme, mis mind riivab, on see, kui tullakse tänavariietuses teatrietendust vaatama. Teater on ikkagi püha koht ning nii palju suudame ikka teenida, et ülikond osta või laenata, eriti kui on mõni pidulik juubelietendus. Võib-olla olen liialt vanamoeline.
Katrin: Mina arvan, et üldjoontes on publik siiski samaks jäänud. Põhiline publik on ikkagi just see publik, kes on olnud Estonia külastaja juba aastakümneid.
Voldemar: Jah, publikuhuvi on jätkuvalt suur.
Katrin: See on meie armas eesti rahvas. Ükskõik, kui palju on etendusi või kui palju on neidsamuseid tähti, nad ikka tulevad teatrisse.
Voldemar: Vahel võlgneme tänu ka turistidele. Mõnikord on väga palju muukeelset juttu teatris kosta, ent on tore, et täituvus on praegusel hetkel üks paremaid, mis võimalik.

Miks jääb Estonia teater südamesse?
Üheskoos: Sellepärast, et see on meie kodu!
Katrin: Koos kolleegidega on teatris olnud väga palju ilusaid hetki. Kõik see on sügaval hinges ning annab palju energiat ja jõudu. Oleme ikka veel estoonlased!
Voldemar: Siin on veedetud meie kaunimad aastad! Kui veel mõelda, milliste säravate inimestega sai koos töötada! Estonia on koht, kus on olnud võimalik ennast näidata mitmes eri žanris, nii ooperis, operetis kui ka muusikalis. Millegipärast ei ole ballettmeistrid mind veel märganud, aga küll nad nüüd kahetsevad. (naeravad)
Katrin: Muidugi ei tasu unustada muusikat. On lavastusi, mille meloodiad on pärast etendust ka koju minnes minuga kaasas. Jah, muusika …

Katrin Karismale pühendatud juubelietenduses “Savoy ball” astub lavale ka juubilar ise

21. augustil tähistas oma 70. sünnipäeva Estonia armastatud solist Katrin Karisma. Rahvusooper Estonia on Karismale pühendanud 9. septembri „Savoy balli“ etenduse, kus juubilar koos oma kauaaegse lavapartneri Tõnu Kilgasega kaasa teeb.

Katrin Karisma teatritee Estonias algas 1968. aastal, mil äsja kõrgema lavakunstikooli lõpetanud näitlejatarile tehti küllaltki haruldane ettepanek asuda tööle Estonia teatrisse. Järjepanu 30 aastat rahvusooperi lavalaudadel on Karismast teinud ühe mitmekülgsema Eesti näitleja – tema rollidenimistus on nii Daisy operetist „Savoy ball“, Aldonza muusikalist „Mees La Manchast“ kui ka nimiosa muusikalis „Pipi Pikksukk“.

Oma elulooraamatus „Minu ilus elu“ on Katrin Karisma öelnud nii: „See, kuidas lavastaja ja näitleja ühise loomingu tulemusena sünnib etendus etenduse järel, on ime. Olla näitlejana selle kõige keskel on minu jaoks suur sündmus. See on hetk, kus näitleja teeb oma tööd meeletu põlemisega ning muude mõtete ja probleemide jaoks ei jätku silmi ega kõrvu. Loomishetk ongi kõige parem asi maailmas. Ausalt. Peale armastuse. Tegelikult paneksin ma nende kahe, loomingu ja armastuse vahele võrdusmärgi. Armastus on ju ka looming.“

Lisaks muusikateatrile on Karisma teinud kaasa sõnalavastustes, esinenud varietees, andnud hulgaliselt kontserte, mänginud filmides, teinud kaastööd telele ja raadiole ning salvestanud muusikat heliplaatide tarbeks.

Fotol: Katrin Karisma Daisy Darlingtonina Pál Ábrahámi operetis „Savoy ball“ (1982). Foto: Rahvusooper Estonia arhiiv.

Estonia teatrilaadal anti kolmetunnine kontsert ja müüdi 20 000 piletit

Kaks päeva kestnud hooaja avafestivali “Estonia teatrilaat” külastas hinnanguliselt 8000 inimest. Kokku on hooaja alguse kampaania raames müüdud 20 000 teatripiletit. Piletite soodusmüük jätkub kassades täna kella19 ja internetis südaööni.

Kolmetunnist laadakontserti on võimalik järelvaadata Postimees Online’s

Rahvusooperi 112. hooaeg algab reedel, 8. septembril balletiga “Giselle”. Esimene esietendus on 22. septembril, kui publiku ette jõuab Rasmus Puuri ooper “Pilvede värvid”.  

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.