Uudised

  • Eesti Rahvusballeti uut esisolisti Kealan McLaughlinit saab näha juba sel neljapäeval „Oneginis“

    19.09.2017 / Lisanna Männilaan

    shkatula_mclaughlin

    Neljapäeval, 28. septembril on taas laval publiku suur lemmik – Cranko ballett „Onegin“, mille nimirollis on esmakordselt Eesti Rahvusballeti uus esisolist Kealan McLaughlin. Tatjana rollis on Alena Shkatula. Kealan McLaughlin lõpetas Kanada Rahvusliku Balletikooli 2007. …

  • Estonia teater tähistab 111. sünnipäeva

    15.09.2017 / Ülla Veerg

    estoniaselts_kodu_300x180

    16. septembril tähistab Estonia teater 111. sünnipäeva. Sünnipäevapidu peavad estoonlased koos teatri veteranidega – keskpäeval toimub pidulik vastuvõtt Valges saalis ja üheskoos vaadatakse Eesti juubelisünnipäevale pühendatud uue ooperi, Rasmus Puuri „Pilvede värvide“ peaproovi. I rõdu …

Blogi

  • Rasmus Puur – pea pilvedes, jalad maas

    09.09.2017 / Stina Vürmer

    rasmus_pilved

    Juuni esimestel päevadel lükatakse Estonia teatrimajas ooperile „Pilvede värvid“ hoog sisse. Lavastaja Roman Baskin peab töökoosolekut, tutvustatakse osatäitjaid, kostüümikunstnik Anu Lensment räägib oma plaanidest. Esimeses pingireas istub pikk, vibalik noormees, kelle lühikesed püksid ja seljakott …

  • Kui pilvedel on värvid

    25.08.2017 / Liina Viru

    tunnuspilt

    Sa lahkud kodust teiste jumalate juurde, sa loobud omaenda loomisloost. Kõik, mis on sulle hoitud, heidad muuseas tuulde ja ise selles tuules langed koost… Proovid on jõudnud esimese vaatuse finaali, kus tegelastega liitub Vanaema, keda …

1. mail on kauaaegse balletisolisti Inge Põdra 100. sünniaastapäev

Inge Põder alustas karjääri tantsu-imelapsena Becki stuudios 1925. aastal. Juba 1930. aastatel tuli pikem ringreis Rootsi, Belgiasse, Itaaliasse, Prantsusmaale, Saksamaale, Šveitsi ja Taani. Balletile lisandusid akrobaatika, stepptants ja džäss. Inge Põder oli neid õnnelikke, kes suutis lavalapsest kasvada arvestatavaks artistiks.

Eesti teatriellu astus ta 1936/37 hooajal Endlas. 1938. aastal alustas ta tööd Estonias, kuhu jäi veerandsajandiks. 40.- 50. aastatel kuulus ta balletisolistide juhtgruppi. Sündis üks meistritöö teise järel – Zarema, Robin, Messalina, Laurencia, Vanja, Tao-Hoa, Esmeralda, Gudule, Daša, Lola, Sortsitütar, Smeraldina, Mari, Loksper … Lisandusid subretiosad, karakterrollid operettides “Kõrbelaul”, “Vaba tuul”, “Rose-Marie”. Gustav Ernesaks kirjutas Inge Põdra eredat isikupärast häälevärvi arvestades talle partii oma ooperis “Käsikäes”.

Andeka koreograafina oli Inge Põder lisaks Estoniale seotud veel Draamateatri, Endla, Vanemuise ning mitme varieteega. Kõrgetasemeline Viru varietee võlgnes palju tema lavastaja-, pedagoogi- ja organisaatorioskustele. Tantsutarkust on temalt omandanud paljud nooremate põlvkondade tantsijad. Väga armastatud Inge Põder oli tantsu- ja teatrieluga tihedalt seotud kuni viimaste eluaastateni.

Annaliisa Pillak: „Rinaldo on palju muinasjutulisem kui keskmine ooper“

12. mail ja 10. juunil saab ooperi „Rinaldo“ nimiosas näha ja kuulda metsosopran Annaliisa Pillakut. Esitasime lauljannale etenduste eel mõned küsimused.

Kes on Rinaldo? Kellega ta laval suhtleb ja millised need suhted on?

Rinaldo on noor mees, sõjaväelane, kelle jaoks lugu algab väga positiivselt. Väejuht Goffredo lubab talle oma tütre Almirena käe ja tulevik tundub helge. Kui imeilus Armida õige pea lavale ei ilmuks, siis lõppeks lugu küllaltki kiirelt, positiivselt, aga ehk pisut igavalt. Aga nagu ikka, kaasneb kaunite naistega rohkelt intriige ja kartmatul Rinaldol tuleb ületada nii mõnigi takistus, et oma armsa Almirenani jõuda.

Mida see roll sinu kui ooperilaulja jaoks tähendab?

Kindlasti on Rinaldo roll väljakutse nii hääleliselt kui sisuliselt. See roll meenutab pigem maratoni kui sprinti. Kui tavaline on, et roll sisaldab paari kolme aariat, siis Rinaldol on neid meie versioonis laulda isegi kuus. Emotsionaalselt liiguvad Rinaldo meeleolud hetkega ühest äärmusest teise. Suurim ahastus muutub ülioptimistlikuks koloratuurseks ilutulestikuks kui Rinaldo kuuleb, et tema pruudi röövimist võib lahendada mees, kes ennustab kivide ja puude abil. Fantaasia või realism?

Miks peaksid inimesed seda lavastust vaatama tulema?

Ooperit „Rinaldo“ võiksid inimesed tulla vaatama loomulikult Händeli imeilusa muusika pärast, kust ei puudu uhked koloratuurid ega ka hingekosutavalt kaunid aariad. „Rinaldo“ on palju muinasjutulisem kui keskmine ooper, suur osa tegevusest möödub näiteks teispoolsuses imeilusate fuuriate keskel. Nii et soovitan „Rinaldo“ inimestele, kes soovivad mõneks tunniks jätta seljataha argipäeva ja nautida muusika ilu ja teatri võlumaailma. Loomulikult ei puudu sellest ooperist ka sõda ja armastus, kus kõik on lubatud. Lavastaja William Relton on omalt poolt pikkinud teose täis nüansse, mis panevad meid küsima, kas kangelane on ikka kangelane ja kas õnnelik lõpp on üldse õnnelik. Nii et soovi korral saab tähelepanelik vaataja ka pisut ajusid ragistada.

Balletigala pakub kaunist klassikat ja eesti uudisloomingut

29. aprilli õhtul tähistab Eesti Rahvusballett traditsioonilise galakontserdiga rahvusvahelist tantsupäeva. Galal on publiku ees Filipa de Castro ja Carlos Pinillos Portugali Rahvusballetist, Eesti Rahvusballeti tantsijad Luana Georg, Jevgeni Grib, Denis Klimuk, Marta Navasardyan, Zachary Rogers, Alena Shkatula, Sergei Upkin, Elisabetta Formento, Carlos Garcia, Ali Urata ja Marita Weinrank ning Alexander Germain Drew, Maria Engel, Brandon Alexander ja Tarasina Masi Vanemuise balletist. Balletigala kunstiline juht on Toomas Edur.

Ettekandele tulevad säravad numbrid klassikalistest ballettidest – „Bajadeer“, „Giselle“, „Korsaar“ ja „Don Quijote“. Lisaks võib näha eesti kaasaegse tantsu uudisloomingut – maailmaesmaettekandele tuleb Alena Shkatulale ja Denis Klimukile lavastatud duett „Chase“, mille koreograaf on Toomas Edur, muusika aga eesti elektronmuusikult Bisweed. Jevgeni Grib ja Marta Navasardyan tantsivad duetti „Sharps and Flats“ Sasha Pushkini muusikale, mis sündis eelmisel kevadel koreograafiliste etüüdide kava „Pööningtants“ raames. Marita Weinrank esitab Eduri loodud soolonumbri „Täna ma laulan“ ning temaga koos on laval regilaulik Kairi Leivo. Kogu kava saab vaadata Rahvusooper Estonia kodulehelt.

Rahvusvahelise tantsupäeva traditsiooni kutsus 1982. aastal ellu UNESCO Rahvusvaheline tantsunõukogu, et tähistatada prantsuse tantsija ja ballettmeistri Jean-Georges Noverre’ sünnipäeva. Jean-Georges Noverre’ (1727-1810) loetakse akadeemilise koreograafia alusepanijaks.Tantsupäeva tähistamine annab märku, et tantsukogemus on omaette väärtus ja selle kunstialaga tegelemise või sellest osasaamisega alustada ei ole mitte kunagi hilja.

 

Ajakirja Estoonlane loosimise võitjad

Aprillis 2017 Postimehe vahel ilmunud Estoonlase ristsõna vastus oli:
EESTI TEATER „ESTONIAS“. Õigeid vastuseid saabus e-kirja ja tavaposti teel kokku 210.

Kaks teatripiletit mai etendusele võitsid loosi tahtel Riina Juhkami, Gennadi Vihman, Reet Valtmäe, Malle Hokkonen, Ede Kõrgvee, Triin Türner, Eino Kirss, Jüri Minjajev, Anne Mölder ja Sirje Nurk. Palju õnne! Võitjatega võetakse ühendust.

Järgmine Estoonlane ilmub 1. septembril.

Suure Muusika lummuses

Kui rahvusooper tegi lavastaja Marko Matverele ettepaneku tuua enam kui kuuekümne aastase vaheaja järel Estonias taas lavale Carl Zelleri operett „Linnukaupleja“, ei võtnud ta pikalt mõtlemisaega. Matvere lubab eakamale publikule südantsoojendavat äratundmisrõõmu ning kinnitab, et ka noorem vaataja ei pea igavust tundma.

Tekst: Riina Luik
Foto: Rasmus Jurkatam

Muie suunurgas kutsub Matvere end „laulvaks näitlejaks“, kuid koos „Linnukauplejaga“ on ta lavalaudadele toonud juba kümme muusikalavastust. Matvere ütleb, et teater on tema jaoks talutav ainult siis, kui seal kõlab muusika. Ja operetis sellest juba puudust ei ole! Intervjuust Estoonlasele selgub aga nii mõndagi huvitavat nii Matvere näitlejatee alguse, muusikaarmastuse tagamaade kui ka mitmekesiste huvide ja harrastuste kohta.

Opereti „Linnukaupleja“ tegevus toimub 18. sajandil Baierimaal – usud sa, et see kõnetab ka „nutiajastu publikut“?
(Muigab) Seda põlvkonda see lavastus ei puudutagi, pigem vanemat põlvkonda ja eelkõige neile mõeldes see lavale tuuaksegi. Kuid tegu on hoogsa komöödiaga ja usun, et ka noorem põlvkond ei sure igavusest ära. „Linnukaupleja“ tuuakse uuesti lavale eelkõige Estonia püsipublikut silmas pidades, kui lavastus mis on rõõmsameelne, ilus, puhas ja turvaline …

Mida sa silmas pead?
Sõnadega „puhas ja turvaline“? Seda, et keegi laval suisa ei ropenda, väga ei karju ega kisu end alasti. Aga tegelikult seda, et Carl Zelleri „Linnukauplejast“ on pärit üks laul, mis oli juba enne sõda absoluutne hitt: Adami laul „Kui mu vanaisake“. Benno Hansen salvestas selle saviplaadile ja see plaat oli igas Eesti kodus, kus oli grammofon! Kuid operetis on ka palju teisi väga kauneid harmoonilisi meloodiaid: polkad, valsid, menuetid, reinlenderid …

Kas muusikateatris lavastamine erineb palju tööst sõnateatris?
Olen ka varem oopereid ja operette lavastanud, kokku saab neid „Linnukauplejaga“ juba kümme. Olen tausta poolest küll sõnateatri inimene, kuid teater on teater, ja sõna- ja muusikateater ei erine üksteisest nagu öö ja päev.

Põhiline erinevus olevat hääle tekitamise tehnikas. Sina ise oled olnud laval nii näitleja kui laulva näitlejana, sulle on see ilmselt tuttav teema.
Jah, sest ma olen n-ö laulev näitleja ja olnud sunnitud laval suure orkestri saatel näitlemise kõrval ka laulma. Kuid esimesed rollid olid mulle endalegi muusikateatris väga rasked, ma ei suutnud neid kahte asja – laulmist ja näitlemist – kokku viia. Harjumine võttis aega, aga see pole mulle ikkagi veel päris omane. Kõige eest, mida ma tean ja oskan seoses klassikalise laulmisega, olen ma tänu võlgu Zoja Hertzile. Minu meelest tuleks laulu- ja näitlemisoskus juba koolipingis orgaaniliselt kokku sulatada. Sest lauljad, kes näevad oma tulevikku teatris, ei saa olla nõrgemad näitlejad kui need, kes on sõnateatri laval. Põhjus, miks ma lavastan muusikateatris, on lihtne: muusika teeb minu jaoks teatri talutavaks. Mulle meeldib Suur Muusika – see võtab minu üle võimust ja mulle ei tule minu enda isik ja olemasolu enam meeldegi.

Oled sa koguni nii suur ooperifänn, et võtad ette reise ka mõnesse maailma kultuurimetropoli?
Jah, viimati käisin New Yorgi Metropolitan Operas vaatamas „Madama Butterflyd“, mulle väga meeldis. Seda hullu kaifi, kus võrratu vokaal ja näitlejameistrilikkus laval üheks sulavad, olen näinud ka Estonia laval.

Miks mängitakse maailma ooperilavadel täissaalidele endiselt ooperiklassikat, mitte uudisloomingut? Selle kohta öeldakse küll „huvitav“, kuid püsirepertuaari need ei jää.
Mõtlen sellele pidevalt, kuid pole suutnud vastust leida. Võib-olla on üks põhjus selles, et erinevalt ooperiklassika harmoonilisest helikeelest, suudab tänapäevast helikeelt vastu võtta vaid peenenenud maitsega kuulaja. Paradoks on aga selles, et elu ja inimloomus on muutunud nii keeruliseks ning vajab väljundina kaasaegset helikeelt, sest möödunud sajandite väljenduslaad ja muusikaline stiil ei rahulda uue põlvkonna kuulajat.

Millest sa lavastajana „Linnukauplejas“ lähtud?
Sellest, et operett on rahvalik muusikažanr – kõigile mõistetav näitemäng lauludega, milles saab rakendada kõiki näitemängu reegleid ja käsitööoskusi. Operett on meelelahutus ja peab olema kerge, lõbus ja dünaamiline! Operetiviisid jäävad kergesti meelde, neid suudab kuulaja ümiseda veel koduteelgi.

Tänu kellele sina ise muusikaga sinasõbraks said?
Minu tee muusika juurde on kulgenud üle kivide ja kändude, sest meie perekonnas ei tegelenud keegi muusika ega pillimänguga, kuigi üks vanaisadest olevat mänginud viiulit. Kui ma esimest korda elus klaveriklahve puudutasin, olin kuuendas või seitsmendas klassis. Läksin pinginaabri juurde omakasupüüdlikul eesmärgil: et matemaatikat maha kirjutada, ja nägin tema toas klaverit. Pinginaaber mängis mulle ette esimese poole „Koerapolkast“, mina mängisin kohe järele ja ei saanud öö läbi und – see oli nii põnev! Järgmisel päeval õpetas ta mulle selgeks loo teise poole ja „minu saatus oli otsustatud“. Muusikakooli ma selle ajel kahjuks ei astunud ja vanemad ei suunanud ka. Õppisin aasta klassikalist kitarri ühe viiuliõpetaja juures, kes peagi kahjuks suri, lõõtsamängu õppisin ise kuulmise järgi ära. Lõõts lummas mind jäägitult, olin kui arust ära.

Ja sellega omakorda oli otsustatud Väikeste Lõõtspillide Ühingu sünd?
Jah, tänaseks oleme tegutsenud kakskümmend kaheksa aastat. Koosseis on suures osas samaks jäänud.

Üliõpilane Matvere olevat lavakoolis tantsutunde suisa vihanud, saatuse irooniana pidid oma tantsuoskust demonstreerima mitmekümne miljonilise teleauditooriumi ees, kui pidid 2002. aastal Eurovisiooni laval Annely Peebo tantsule paluma.
Tantsimisega on mul tõesti keerulised suhted, kuigi aeg-ajalt on seda laval tulnud teha ja teen seda kindlasti ka tulevikus, kui see on vajalik „kunstilise kujundi paisutamiseks“. Aga tants kui ajaviide, kui liikumisrõõm – see jääb mulle kaugeks.

Mitmed sinu lavakolleegid panevad end proovile maratonidel ja triatlonis, kuidas sina suudad sellele „keskea kiusatusele“ vastu panna?
Mina sportisin oma sportimised noorest peast ära. Tegin põhiliselt aerutamist, kogu lapsepõlv möödus jalgpalli mängides ja jalgratast sõtkudes. Trenn ja spordilaagrid … spordist sai tõeliselt villand! Aga ma tegelen enese vormishoidmisega lohesurfi abil, olen sellega tegelenud juba aastaid.

Sul oli koolipõlves mitu tõsist huviala, kuidas tee sind lõpuks hoopis lavakasse viis?
Mul polnud mingit soovi sinna astuda, mind värvati teatrisse! (Naerab) Värbajaks oli Elmar Trink, üks minu Pärnu Kooliteatri juhendajatest. Ma tegelikult valmistusin saama kunstnikuks, lõpetasin keskkooli kõrvalt Pärnu Lastekunstikooli ja harjutasin selle nimel, et EKAsse astuda. Aga näiteringi sattusin õpilasmalevas, lõin kaasa mingis taidluskavas ja sealt mind siis kooliteatrisse, mida juhtis toona Aare Laanemets, värvatigi. Läksin, ja sain kohe rolli Viidingu/Rätsepa tükis „Olevused“. Sellega võitsime isegi vabariikliku konkursi, saime preemiareisi Karpaatidesse ja kõige tipp oli see, et kuna tükk oli Endla Teatri mängukavas, sain ma selle eest ka raha! Kui keskkool läbi sai, siis ma ei osanudki enam muust mõelda, kui näitlemisest.

Pärast lavakat ei läinud sa mitte kutselisse teatrisse vaid Merle Karusoo loodud Pirgu Mälukeskusesse. Kuidas sa sellele ajale tagasi vaatad?
Väga lõbus oli! See oli harukordne võimalus kohtuda inimestega, kes olid tänases ajaskaalas vaadatuna pärit üle-eelmisest sajandist. Sel ajal kogusin enamiku oma muusikalisest repertuaarist. Kuid ma ihkasin tagasi teatrisse ja kui mind Noorsooteatrisse (Tallinna Linnateater) kutsuti, läksingi.

Kas võid öelda, et oli mõni konkreetne lavastus, mis sinust n-ö päris näitleja tegi, mõtlen läbimurret sinu enda sees ja lavatunnetuses?
Sellist ühte tükki, mis minust näitleja tegi, ei oska ma nimetada. Võib-olla oli selleks mitte isegi esimesed lavastused, vaid päris viimane tükk, mis ma suurel laval tegin ajal, mil olin teatrist juba täiesti tüdinenud – Turgenev/Šapiro „Isad ja pojad“, kus mängisin Bazarovit. 2004. aastal hakkasin vabakutseliseks. See otsus tulenes minu sisemisest arengust, mingeid muid põhjusi siin polnud.

See oli kui viskumine pea ees kaljult alla: ei kindlat sissetulekut, haigekassakaarti … Kui keeruliseks või kergendavaks see aeg sinu jaoks osutus?
Vabadus on minu jaoks väga oluline, kuid otsus hakata vabakutseliseks polnud minu jaoks mingi „raputav elumuutus“. Mõtlesin, et saan teatrist eemale, kuid vastupidi – nii palju tööd, kui järgnenud kahel aastal, pole mul kunagi elus olnud! Mul on palju huvisid, igasugu mõtteid võib pähe karata ja ma ei taha kellegi taga oodata, tahan need siin ja praegu ellu viia.

See vabadus, sõltumatus ja maailmas ringirändamine kõlaks ju imekenasti, kui naine ei küsiks õhtul: aga mees, kus raha on?
Aga vaat, minu naine ei ole selline! (Naerame koos) Minult on küsitud sedagi, et kuidas ikka naine lubas mul minna ümbermaailmareisile (Marko tegi koos Jaan Tättega aastatel 2010–2012 purjekal maailmale tiiru peale). Olin seda reisi ammu plaaninud, aga algne mõte oli seda teha üksinda. Mul olid juba ammu taskus kaptenipaberid, kuid paraku mu ilus aga kohmakas alus ei sobinud ümber maailma purjetamiseks. Üksi purjetamine on ka veidi ohtlik, kuid eelkõige füüsiliselt väga kurnav: pead tegema kõike ise ega saa magada. Keerulisematel distantsilõikudel magatakse ehk 3–4 tundi ööpäevas, 15–20 minuti kaupa. Enne seda reisi olin kõige kauem kodust ära olnud kuu aega, siis olin ära 628 päeva ühtejutti.

Mis osutus tegelikult kõige raskemaks?
Kuumus ja leitsak! Ma naudin sellist ilma nagu meil on: ligane, märg, külm, tuul ulub – siis mu mõistus töötab, ma olen mina ise. Kui on aga kuumus ja leitsak, ei mõtle ma millestki muust, kui järgmisest külmast õllest, aga külmik ei jõudnud nii kiiresti jahutada, kui meie seda ära rüüpasime.

Mida need kaks aastat merel sinus muutsid?
Väga palju – ma sain lõplikult täiskasvanuks, kõik illusioonid kadusid. See, mis ma nägin ja kuulsin – mitte merel, vaid kohtades, kus me randusime, andis arusaama, et maailm ei ole üks „Big Happy Place“ (suur õnnelik paik) ja kinnituse, et Eesti seda tõesti on ja meie rahvas on õnnelik rahvas. Ma teadsin seda ka enne, kuid ma tahtsin selles veenduda ja veendusingi.

Rahvusooper sammub alanud tervisenädalal Eestile mitu tiiru peale

Rahvusooperis Estonia toimub 17.-21. aprillil traditsiooniline kevadine tervisenädal, mis pöörab seekord kõrgendatud tähelepanu tervislikule toitumisele ja liikumisele. Jätkub eelmistest aastatest tuttav sammulugemise kampaania, kus proovitakse ületada seniseid tulemusi ja sammuda Eestile vähemalt viis tiiru peale. Eesti esimene, Tuhkatriinu siseterviserada saab täiendusi: lisandub keks, trips-traps-trull ja lauamängunurk. Tervisenädala tippsündmusena toimub reedel uuenenud rajal meeskondlik orienteerumisvõistlus.  

„Estoonlased on otsustanud suvele kergemalt vastu minna ja nii on nädala kavva võetud ka kaalulangetuskampaania,“ ütles Rahvusooper Estonia personalijuht Kärt Kinnas. „Nädala lõpus loetakse kadunud kilod ühiselt kokku. Suureks abiks on siin meie söögitoas avatud ja ülipopulaarseks osutunud köögi- ja puuvilja-buffet.

Viiakse läbi erinevaid kehateste, mõõdetakse südame tervisenäitajaid, naistel on võimalus teha PAP-test ja rinnauuring. Lauljatele peetakse loenguid hääle ergonoomikast, sundasendis töötajatele on füsioterapeutidelt nõustamine töökohal. Toimuvad loengud muudel aktuaalsetel teemadel nagu vaktsineerimine, tööstress ja uni ning Eesti tervishoiusüsteem tervikuna.

Estonia partnerid tervisenädala korraldamisel on Ida-Tallinna Keskhaigla ja spordiklubi MyFitness.

Rahvusooperi poistekoor läheb kevadele vastu Tartus

30. aprillil kell 16.00 toimub Tartu Ülikooli aulas Rahvusooper Estonia poistekoori kevadkontsert, millele eelneb kell 14.30 avalik proov. Kevad on kohale jõudnud ja ilusad ilmad, soe tuuleõhk ning päike panevad laulma! Poistekoori kevadise kontserdi kavas on meeleolukaid laule nii Eesti kui ka välismaa heliloojatelt, on teada-tuntud ja ka päris uut koorimuusikat. Esinevad Rahvusooper Estonia poistekoor ja noormeestekoor. Dirigent on Hirvo Surva, klaveril Ene Salumäe. Enne kontserti aga on kõigil huvilistel erakordne võimalus osaleda avatud proovis, et koos poistega kontserdiks valmistuda ja hääled lahti laulda. Tule ja tunne kevadest rõõmu koos Rahvusooper Estonia poistekooriga!

Pileti tavahind 12 €, soodushind õpilastele ja pensionäridele 7 €. Piletid Piletimaailmas ja enne algust kohapeal.

Eesti Rahvusballett toob 7. aprillil lavale originaalitruu balleti “Giselle”

7. märtsil toob Eesti Rahvusballett publiku ette uue balleti „Giselle“. Adolphe Adami balleti „Giselle“ esmalavastus toimus 1841. aastal Pariisis. Koreograaf Mary Skeaping (1902–1984) pühendas suure osa oma elust „Giselle’i“ võimalikult originaalilähedase esituse taastamisele. Skeaping uuris Stockholmis asuva Kuningliku Ooperi arhiivi ning leidis sealt koopia 1841. aasta klaviirist. Klaviir oli Skeapingi lavastuse aluseks, kuni ta sai Pariisi Ooperist mikrofilmi originaalpartituurist, mille teatri kopeerija 1841. aastal Adami käsikirjast dirigendi jaoks ümber kirjutas. Originaalkoreograafia taastamisel olid Skeapingile abiks balletilegendid Tamara Karsavina, Anna Pavlova, Olga Spessivtseva, kes õpetasid talle selgeks paljud stseenid, mida tavaliselt kärbiti või hoopis välja jäeti. Mary Skeapingi koreograafia ja David Walkeri kujunduse teostajad Eestis on Irmgard E. Berry, Marilyn Vella-Gatt, Alex Lowde ja David Richardson (kõik Inglismaalt).

Eesti Rahvusballeti kunstilise juhi Toomas Eduri sõnul pidasid Tšaikovski ja Petipa „Giselle’i“ üheks täiuslikumaks balletiks. „Mul on hea meel, et publikul on nüüd võimalus selles oma silmaga veenduda,“ lisas ta.

Romantilise balleti tippteos „Giselle“ on alates esietendusest inspireerinud mitmeid koreograafide põlvkondi. Mitte asjata ei tunnistatud seda „oma ajastu parimaks balletiks“ ja vääriliseks järglaseks kümme aastat varem esietendunud „Sülfiidile“. „Giselle’is“ sulanduvad imeliseks tervikuks suurepärane süžee, muusika ja ebamaiselt õhuline liikumine. Giselle’i roll nõuab tehnilist perfektsust ja silmapaistvalt head näitlemisoskust. Värvikalt rõõmsameelne esimene ja järgnev „valge“ vaatus on paelunud publikut üle 170 aasta. Balleti võlu võib kokku võtta 20. sajandi ühe silmapaistvaima koreograafi George Balanchine’i sõnadega: „Nagu „Hamletki“, on „Giselle“ klassika… inimesed tulevad „Giselle’i“ ja nimiosa tantsivaid baleriine vaatama samal põhjusel, miks me läheme taas vaatama „Hamleti“ tõlgendusi – avastame sealt enda jaoks alati midagi uut.“

7. aprillil esietendusel tantsivad Alena Shkatula, Denis Klimuk, Adam Ashcroft, Anatoli Arhangelski, Vitali Nikolajev jt. Dirigeerib Vello Pähn.

Foto: Harri Rospu.

Rahvusooperis Estonia avatakse Valgevene kunstinäitus “Pühendumus teatrile”

5. aprillil avatakse Rahvusooperis Estonia Eesti Vabariigi ja Valgevene Vabariigi diplomaatiliste suhete 25. aastapäeva puhul juubelinäitus „Pühendumus teatrile“.

2017. aasta aprillis täitub 25 aastat diplomaatilise lepingu allkirjastamisest Eesti ja Valgevene vahel. Traditsiooniliselt tähistatakse ümmargusi tähtpäevi kunstinäitusega. Näitusel esitlevad oma loomingut üksteist kunstnikku ja nad pühendavad selle Minski Ooperi- ja Balletiteatrile ning Rahvusooperile Estonia.

Näitusest osavõtjad on Valgevene tuntud kunstnikud, kes on esindanud oma maad erinevatel rahvusvahelistel näitustel, omades käekirja, mis ei sarnane ühegi teisega. Valgevene maalikoolkond on eriline, paistes silma kõrge professionaalsusega. Mõned kunstnikud esitlevad oma töid Eestis esmakordselt, kuid on ka neid, kelle tööd Eesti vaatajaskonnale juba tuntud, ja kohtumist oodatakse pikisilmi. Näitus „Pühendumus teatrile“ tõestab, et kunst ei tunne piire ja ühendab inimesi erinevatest rahvustest.

Oma tööd on välja pannud Zhanna Kapustnikova, Dmitry Masliy, Marta Shmatova, Anna Koroleva, Vladimir Kontsedailov, Andrei Smolyak, Ivan Semeletov, Valentina Shoba, Sergei Grinevich, Elena Shlegel ja Vladimir Goncharuk. Näituse korraldajaks on SED ARTE galerii ja seda toetab Valgevene Suursaatkond Tallinnas.

Galerii SED ARTE tutvustab kunsti nii Eestis kui ka teistes riikides juba 21 aastat. Galerii teeb koostööd paljude maailma tuntud muuseumide, galeriide ja loominguliste ühendustega. Lisaks toimub koostöö erinevate riikide saatkondadega Eestis. Tänu sellele on läbi viidud hulgaliselt kultuuriüritusi, näitusi, loomingulisi kohtumisi ja kontserte. Koostöö algus Valgevene Suursaatkonnaga ulatub paarikümne aasta taha.

Näitus on etenduste külastajatele avatud 6. aprillist 14. maini Estonia teatri I rõdu galeriis.

Foto: Ülla Veerg

Rahvusooper Estonia filiaaliks saab Helsingis asuv Aleksanterin teatteri

Lähiaastatel alustab Rahvusooper Estonia statsionaarsete etenduste andmisega lisaks Tallinnale Helsingis asuvas Aleksanterin teatteris. Teatrijuhid Aivar Mäe ja Reima Jokinen sõlmisid pikaajalise rendilepingu 21. märtsil Helsingis.

“Estonia etendused on soomlaste seas väga hinnatud ja eestlaste kogukond Soomes on nii suureks kasvanud, et on mõistlik meie poolt pakutav ooperi- ja balletikunst soomemaalastele koju kätte viia: Helsingisse on ju vähem maad, kui näiteks Tartusse või Pärnusse, kus me pidevalt etendusi anname,” ütles Aivar Mäe. “Proovietendused anname Aleksanterin teatteris juba selle aasta novembris, täismahus läheb hooaeg käima aastatel 2018/2019,” lisas Mäe.

Vastavalt Rahvusooper Estonia ja Aleksanterin teatteri vahel sõlmitud lepingule kohustub Estonia Helsingis asuva hoone kahe aasta jooksul põhjalikult renoveerima.

“Enne kui sellest saab meie teine kodu, vajab vana maja põhjalikku remonti ja sellega alustatakse lähipäevil. Loodan ka arengutele Tallinn-Helsingi tunneli ehitamise osas – nii oleks tunduvalt lihtsam ja odavam dekoratsioone ühest majast teise liigutada,” tutvustas Aivar Mäe kavas olevat projekti. Projekti maksumuseks hindab ta 50 miljonit eurot, rahastamise küsimused on veel lahtised.
Aleksanterin teatteri ajaloolises saalis on 500 istekohta ja korralik lavatehnika, hoones on seitse harjutussaali ja piisavalt kontoripinda. Keiser Aleksander II auks ja kaasabil 1879. aastal valminud ehitis kuulus aastatel 1993-2005 Soome Rahvusooperile. Praegu haldab hoonet Bulevardin Teatteriyhdistys.

Fotol: Reima Jokinen ja Aivar Mäe. Foto: Rein Mikk

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.