Uudised

  • Eesti Rahvusballeti uut esisolisti Kealan McLaughlinit saab näha juba sel neljapäeval „Oneginis“

    19.09.2017 / Lisanna Männilaan

    shkatula_mclaughlin

    Neljapäeval, 28. septembril on taas laval publiku suur lemmik – Cranko ballett „Onegin“, mille nimirollis on esmakordselt Eesti Rahvusballeti uus esisolist Kealan McLaughlin. Tatjana rollis on Alena Shkatula. Kealan McLaughlin lõpetas Kanada Rahvusliku Balletikooli 2007. …

  • Estonia teater tähistab 111. sünnipäeva

    15.09.2017 / Ülla Veerg

    estoniaselts_kodu_300x180

    16. septembril tähistab Estonia teater 111. sünnipäeva. Sünnipäevapidu peavad estoonlased koos teatri veteranidega – keskpäeval toimub pidulik vastuvõtt Valges saalis ja üheskoos vaadatakse Eesti juubelisünnipäevale pühendatud uue ooperi, Rasmus Puuri „Pilvede värvide“ peaproovi. I rõdu …

Blogi

  • Rasmus Puur – pea pilvedes, jalad maas

    09.09.2017 / Stina Vürmer

    rasmus_pilved

    Juuni esimestel päevadel lükatakse Estonia teatrimajas ooperile „Pilvede värvid“ hoog sisse. Lavastaja Roman Baskin peab töökoosolekut, tutvustatakse osatäitjaid, kostüümikunstnik Anu Lensment räägib oma plaanidest. Esimeses pingireas istub pikk, vibalik noormees, kelle lühikesed püksid ja seljakott …

  • Kui pilvedel on värvid

    25.08.2017 / Liina Viru

    tunnuspilt

    Sa lahkud kodust teiste jumalate juurde, sa loobud omaenda loomisloost. Kõik, mis on sulle hoitud, heidad muuseas tuulde ja ise selles tuules langed koost… Proovid on jõudnud esimese vaatuse finaali, kus tegelastega liitub Vanaema, keda …

Detsembris juhatab „Carmeni“ etendusi külalisdirigent Darrel Ang

Singapurist pärit noorel dirigendil on seljataga pikk nimekiri mainekatest saavutustest. Tema rahvusvaheline karjäär sai hoo sisse pärast 50. noorte dirigentide konkurssi, kus ta võitis esikoha kõigis kategoorites – Grand Prize, publikuauhind ja orkestriauhind – ning asus Bretagne’i Sümfooniaorkestri muusikajuhi kohale. Peale seda järgnesid esinemised tuntud orkestritega üle maailma. Aastal 2015 debüteeris ta Kuningliku Liverpooli Filharmoonia orkestriga, mille tulemusena kutsuti teda orkestrit juhatama hooajal 2015/16. Darrel Ang astub Estonia orkestri ette 3. ja 11. detsembril, kui toimuvad Bizet’ „Carmeni“ etendused. Lisainfo

Loe toredat intervjuud dirigendiga: http://bit.ly/2gg7VFV.

Kiiretele kuusekaunistajatele auhinnaks teatripiletid

Estonia teatri fuajees ootab eriline jõulupuu. Möödunud aastal ehtisid kuuske estoonlaste valmistatud baleriinid, sel aastal on ka külastajatel võimalus puu kaunistamisel kaasa lüüa. Võta pühapäeval, 1. advendil kaasa oma jõuluehted, riputa need kuusele ja lunasta teatripilet, mis on jõulupuu okstel kingituseks kiirematele ehtijatele. Fuajee on avatud alates kella 11. Jõulukaunistus pileti vastu!

* Kuuse kaunistamine toimub pühapäeval, 27. novembril – 1. advendipühal.
* Kuuse okstel ripub 40 kinkepiletit ja neid saab ehetega asendada niikaua, kuni neid jätkub.
* Fuajee on avatud kella 11-19.

Ilusaid pühi!

Video: “Kontsert kõige pisematele” käis Paides!

“Kontsert kõige pisematele” käis külas väikestel teatrisõpradel Paides. TV3 tegi beebikontserdist vahva video, mida saab vaadata siit: http://eestielu.goodnews.ee/video-rahvusooper-estonia-korraldab-klassikalise-muusika-kontserte-beebidele/

“Kontsert kõige pisematele” Rahvusooper Estonia talveaias toimuv beebikontsert, kuhu on oodatud väikelapsed vanuses 0–3. Ooper-Kvarteti esituses kuuleb klassikalise muusika pärle, mis sobivad hästi nii beebidele esimese kontserdielamuse saamiseks kui ka lapsevanematele nautimiseks. Avatud on kohvik, käepärast on mähkimislaud ja käru saab jätta talveaeda.

Toolidel paigal istuma ei pea: talveaia põrandale on laotatud Estonia meistrite tehtud ülisuur muusikateatri teemaline tegelustekk, mille peal vanemad saavad pikutada ja mudilased mängida.

Lisainfo: http://www.opera.ee/lavastus/kontsert-koige-pisematele/

Ajakirja Estoonlane loosimise võitjad

Oktoobris 2016 Postimehe vahel ilmunud Estoonlase ristsõna vastus oli:
SIPSIK JA VANA AJA ASJAD. Õigeid vastuseid saabus 162.

Kaks teatripiletit jaanuari etendusele võitsid loosi tahtel Monika Vainjärv, Jane Linask,
Helgi Maidla, Tarmo Liloson, Triinu Lepik, Maarja Seppel, Diana Valge, Anne Kaarjärv, Marina Kuum ja Ly Kümmel. Palju õnne! Võitjatega võetakse ühendust.

Järgmine Estoonlane ilmub 27. jaanuaril.

Rahvusooper Estonia läks üle Neste küttele

22. novembril allkirjastati Rahvusooper Estonia ja Neste koostööleping, milles viimane toetab rahvusooperit kütusega järgneva kolme aasta jooksul. Neste Eesti peadirektori Ivar Kohvi sõnul ajendas Nestet koostööle Rahvusooper Estoniaga ennekõike ühine huvi edendada Eesti kultuuri ning soov viia peagi saabuva Eesti Vabariigi 100. aastapäeva raames toimuvad rahvusooperi sündmused mitmetesse paikadesse üle Eesti.

„Neste toetus on meile vajalik, sest sõita tuleb palju – sel hooajal anname külalisetendusi Paides, Jõhvis, Pärnus, Tartus ja Viljandis. Järgmisel hooajal on aga plaanis Peterburi, Soome, Läti ja Leedu ringreisid ning Eesti ballett 100 tuur Eestis´,“ ütles rahvusooper Estonia peadirektor Aivar Mäe.

Neste on juhtivaid taastuvtoorainel põhineva diislikütuse tootjaid ning ühtlasi maailma suurimaid jäätmetest ja jääkidest taastuvkütust tootvaid ettevõtteid. Eestis turul alustas Neste tegevust juba 1989 aastal ning on tänaseks kasvanud üheks suurimaks vedelkütuste jae- ja hulgimüüjaks.

Klassikalise laulu festival „Võluhääl“ toob noored ooperimaailmale lähemale

17.–19. novembril toimus Saaremaal, Orissaares teist korda klassikalise laulu konkurss-festival „Võluhääl 2016“. Festival tõi kokku osalejad Saaremaalt, Muhust, Hiiumaalt, Ruhnust, Tõrvast, Tarvastust, Alatskivilt, Türilt, Laupalt, Raplast, Tartust, Tallinnast, Kohtla-Järvelt, Narvast ja Ahtmelt. „Võluhääl 2016“ žüriisse kuulusid RAMi peadirigent Mikk Üleoja, Rahvusooper Estonia solist Aile Asszonyi ning häälepedagoog ja koolitaja Katri-Liis Vainio. Vastavalt vanuserühmale saavutasid esikohad Lee Holm (Laulustuudio Fa-Diees, juhendaja Ingrid Otti, kontsertmeister Aare Varusk), Annabel Soode (Vanalinna Hariduskolleegiumi muusikakool, juhendajad Kerstin Tomson ja Triin Ella, kontsertmeister Kairit Levit), Karl-Mathias Saarse (Türi Pühikool, juhendaja Tiiu Schüts, kontsertmeister Kairit Levit) ja Darja Gusseinova (Narva Koorikool, juhendaja Rena Bõkova, kontsertmeister Nataliya Makhrova).

Paljud „Võluhäälel“ osalejad on saanud tuult tiibadesse rahvusooperi poolt korraldatud laste ooperigaladelt. Esimesed neist jõudsid lavale 2012. aastal Paides ja 2014. aastal Kuressaares. Viimane lastegala toimus oktoobris Narvas, sealt sõitis Saaremaa festivalile lausa 19-liikmeline seltskond. „Võluhääle“ kunstiline juht Triin Ella toob Ida-Virumaa noori esile, lisades, et žürii poolt leidsid tunnustust paljud. Hea meel on tõdeda, et klassikalise laulu huvi noorte hulgas suureneb.

Foto: Irina Mägi

Mart Laas pälvis Presidendi Kultuurirahastu hariduspreemia

«Haridus annab oskuse mõista, mis on tähtis ja tõstab inimeste eluiga. Olen kindel, et parim majanduspoliitika on hariduspoliitika,» ütles president Kersti Kaljulaid täna Kadriorus Vabariigi Presidendi Kultuurirahastu 2016. aasta hariduspreemiaid ja reaalteaduste eripreemiat üle andes.

2016. aasta hariduspreemiad said Rakvere Gümnaasiumi õppealajuhataja Kadi Kruusmaa, Tallinna Muusikakeskkooli tšelloõpetaja Mart Laas ja Tallinna Reaalkooli bioloogiaõpetaja Kersti Veskimets. Reaalteaduste eripreemia pälvis Tartu Ülikooli teaduskooli metoodik Raili Vilt, teatas Vabariigi Presidendi Kantselei.

Riigipea sõnul peaks ühiskonnas hariduse olulisusest rohkem rääkima. Ta nentis, et erinevad riiklikud ja riikidevahelised haridusvaldkonda puudutavad edetabelid on küll toredad, aga sellest tähtsam on antava hariduse sisu.

Laureaatide nimel kõnelenud Mart Laas tänas riigipead tunnustuse eest. «Me armastame oma tööd õpetajatena ja aitame noortel leida eriala, mida nemad armastaksid. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma sellele mõtlen. Ma olen õnnelik inimene. Kui inimesed on õnnelikud, siis on õnnelik ka riik, sest riik ongi inimesed,” rääkis Mart Laas.

Hariduspreemiaid rahastab Danske Bank ning nende suurus oli kõikide laureaatide puhul 4000 eurot. Danske Bank tegevjuhi Ivar Pae sõnul on haridus ühiskonna pikaaegse arengu alustala. «Meil on vaja väärtustada neid inimesi, kes edendavad Eesti haridussüsteemi ning seeläbi kujundavad homset ühiskonda

Reaalteaduste eripreemiat rahastab Skype Eesti ja selle suurus on 4000 eurot. Skype Eesti juhi Andrus Järg tõdes, reaalteaduste esindajana on tal rõõm näha, et eripreemia läheb Tartu Ülikooli teaduskooli metoodik Raili Viltile, kelle imetlusväärse töö tulemusena on tee reaalteaduste juurde leidnud paljud noored.

Mart Laas töötab Tallinna Muusikakeskkooli tšello eriala õpetaja ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia interpretatsiooni-pedagoogika instituudi õppejõuna. Mart Laas on juba palju aastaid kuulunud Eesti juhtivate keelpillipedagoogide hulka. Viimastel aastatel on tema õpilastel eriti väljapaistvaid rahvusvahelisi ja Eesti-siseseid saavutusi. Mitmed Mart Laasi õpilastena lõpetanud noored muusikud on pärast keskastme lõpetamist jätkanud õpinguid Euroopa juhtivates muusikakõrgkoolides. Mart Laas on töötanud aastatel 1991–92 ERSO tšellorühma kontsertmeistrina ja 1993–2004 Tallinna Kammerorkestri tšellorühma kontsertmeistrina. Aastast 1995 töötab Rahvusooperi Estonia orkestris, aastast 2004 tšellorühma kontsertmeistrina. Aastast 2014 on ta Eesti Kontserdi Nõukogu liige. Mart Laas on kogu Eesti tšelloõpetajate mentor – ta annab aastaid lahtisi tunde Värska ja Haapsalu suvistes keelpillilaagrites ning on läbi viinud koolituse vabariikliku tšellistide festivali raames. Ta on saanud mitmeid tunnustusi, viimane 2016. aastal – Eesti Muusikakoolide Liidu pedagoogi tunnustuspreemia.

Allikas: Postimees.ee, foto: Arno Mikkor, Vabariigi Presidendi kantselei

Külli Teetamm ja Andero Ermel leiavad Estonia pööningult Sipsiku

16. novembril jõuab Estonia kammersaalis vaatajate ette Eno Raua raamatu ainetel sündinud muusikaline lastelavastus „Sipsik ja vana aja asjad“. Loo lavastaja ja kunstnik on Kati Kivitar, muusika on kirjutanud Katri Rebane ja helikujunduse teinud Raido Linkmann teatrist NO99. Mängivad Külli Teetamm ja Andero Ermel Tallinna Linnateatrist.

Lavastaja sõnul on vana aja asjadel oluline tähendus. „Kutsume Estonia teatrimaja pööningule kõiki lapsi, kes tahaksid leida vanadest kallitest mänguasjadest uusi seiklusi – uueks mängitud vana on alati etem kui tuhat uut asja. Ootame ka lapsevanemaid, kel soov kohtuda lapsepõlvemälestustega ja taasavastada mänguoskus,“ ütles Kati Kivitar. „Pühade-eelsel ajal loodetakse ikka, et aset leiaks mõni väike ime. Et see juhtuks, tuleb aeg korraks maha võtta,“ lisas ta.

Jõuludeks tulevad suureks sirgunud Anu ja Mart oma lapsepõlvekoju. Pööningult vanade asjade hulgast leiavad nad oma kalli Sipsiku. Sellest taaskohtumisest algab lavastus ja mäng. “Sipsik ja vana aja asjad” sobib vaatamiseks koolieelikutele ja nooremas koolieas lastele. Kolmkümmend kaks etendust müüdi kiiresti välja, praegu on aga müügile jõudnud lisapiletid.

Foto: Elina Malleus. Fotol: Rahvusooper Estonia lavastus “Sipsik ja vana aja asjad”.

Sassis päeval teenindab piletikassas Hirvo Surva ja annab laval lilli üle Risto Joost

16. novembril toimub Rahvusooperis Estonia traditsiooniline töövahetuspäev nimega Sassis päev. Päeva eesmärgiks on kolleegidele oma tööst aimu anda ja uusi ameteid proovida. Sellest aastast alates on ka sponsoritel võimalus Sassis päeval kaasa lüüa – esimesed kaksteist SEB panga töötajat asuvad uusi ameteid õppima ja osalevad balletitrennis, õmblustöökojas, dekoratsioonide valmistamisel ning abistavad balleti „Onegin“ tehnilisel teenindamisel.

Sel aastal vahetavad ametikohti 51 inimest ja üllatusi jagub nii estoonlastele kui ka teatri külastajatele terveks päevaks. Peaadministraatori ametikohale asub Age Oks, piletikassas teenindab Hirvo Surva ja töötajate söögitoas Helen Lepalaan. Kostüüme õmbleb Janne Ševtšenko, publiku garderoobis on ametis Aivar Mäe ja Toomas Edur ning baaris pakub head-paremat Mart Madiste. Laval annab lilled üle Risto Joost.

Töövahetuspäev toimub Estonias neljandat aastat.

Luksuslik aastalõpuball Estonias: glamuursed 30ndad

Sving, jazz, šikk glamuur ja pidulikult sädelev elegants – Estonia aastalõpuballi teemaks on moeajaloo armastatud aastakümme 30ndad, kui sündisid väike must kleit ja must küünelakk, daamid kandsid vesilokke ja kaunistasid end helkivate pärliridadega. Rahvusooper Estonia pakub luksuslikku õhtut küllusliku programmiga. Gerly Padari, Swingersite ning rahvusooperi solistide, koori, orkestri ja Eesti Rahvusballeti esituses on laval ajastu parimad lood, jazz-balleti numbrid ja svingimeloodiad.
Tekst: Anna Pelander / Fotod: Tanel Meos

Liisa Piisel, RO Estonia peaadministraator: “Selle aasta ball on pühendatud eelmise sajandi algusele, balli teemaks on 1930ndate sära ja glamuur.”
Anu Põrk, RO Estonia müügijuht: “Rahvas tuleb meeleldi stiilipeo teemaga kaasa. Balle võib korraldada igaüks, kuid teatrimajas on võimalik lavalise tegevuse ja meeleolukate kostüümidega teemat toetada.”
Liisa Piisel: “Balli teemale vastavalt on koostatud teatrisaali lavaline programm, ka kogu muusika ja tantsunumbrid on valitud 1930ndate vaimus. Alustuseks mängib rahvusooperi orkester kontserdisaalis avavalssi ning edasi kulgeb õhtu eelmise sajandi alguse helide saatel. Lisaks RO Estonia orkestrile esineb ansambel Swingers, kelle muusika balli teemaga hästi haakub. Julgustame Estonias vana aastat ära saatma ka nooremat publikut.”
Anu Põrk: “Külalised saabuvad kaunites ballirõivastes, igas saalis toimub midagi põnevat ning muu hulgas on võimalik tantsida ka diskosaalis – 0-korrusel paiknevas Colombina kohvikus.”
Liisa Piisel: “Traditsiooniliselt valitakse balli perenaine ja peremees oma maja solistide seast. Sel aastal juhivad balli ooperisolistid Janne Ševtšenko ja René Soom. Nemad tervitavad inimesi ja annavad infot saalides toimuva kohta. Õhtut alustab Estonia teatrisaalis ooperi- ja balletietteaste, talveaias ja Valges saalis avame kohvikud ja baarid, seal toimuvad väikesed lisaetteasted. Colombina kohvikus on disko, kontserdisaalis tantsitakse RO Estonia sümfooniaorkestri ja ansambli Swingers saatel. Väiksed atraktsioonid toimuvad kogu majas. Alati on kohal ka fotograaf, külalistel on võimalik pidulikus miljöös pilte teha ja need prinditakse kohe kohapeal välja. Lisaks on võimalus endast kunstnikult portree tellida jne.
Anu Põrk: “Alati on väga oodatud enne südaööd toimuv balli üllatus – olgu see siis etteaste, sõnavõtt või ootamatu külaline. Üllatust välja ei reklaamita, seda hoitakse viimase hetkeni saladuses. Näiteks kui tähistati Wagneri ja Verdi 200. sünniaastapäeva, üllatasid just need heliloojad südaööl publikut oma muusikaga. Balli üllatuseks on olnud ka tsirkuseartistide etteaste, eelmisel aastal oli üllatuseks lae all pöörlev kandlemängija.”
Liisa Piisel: “Ballile sobivaid kostüüme saab varakult laenutada Estonia kostüümilaenutusest. Vana-aastaõhtul on aga ka garderoobis avatud pisike kostüümilaenutus, nii saavad ka viimasel hetkel otsustajad sobivad rõivad selga. Teksades ja kampsunites ballile ei lubata.”
Anu Põrk: “Toitlustus on samuti väga tähtis. Pakume võimalust ette tellida külmad ja soojad suupisted, mis serveeritakse talveaias. Hind on kuni 31. oktoobrini 40 eurot, alates 1. novembrist 50 eurot. Estonias on oma catering, peakokk Kalvi Sedrik on menüü juba varakult kokku pannud.”
Estonia balli külluslik programm hõlmab toitlustust, pidulikke galaetendusi ning elegantset meelelahutust – igaühele midagi, lisaks üllatused.

Estonia ball
• Estonia teatrisaal mahutab 800 külalist. Ballil on kindel klientuur ja paljud inimesed külastavad seda igal aastal. Iga ball on siiski eriline ja erinev ning uued külastajad väga oodatud.
• Esimene uusaastaball toimus 1992. aastal. Käesolev ball on kahekümne kolmas. Estonia maja häälestab inimesi pidulikkusele, soov nautida elegantset ja muretut atmosfääri meelitab kohale nii lojaalseid kliente, uudishimulikke turiste kui ka särtsakaid noori.
• Balli eeskava ja tantsupilet kokku maksavad 45–76 eurot, eraldi tantsupilet 25 eurot. Täispakett toidu, tantsu ning parimate kohtadega saalis maksab 125 eurot.
• Ball algab Estonia teatris 31. detsembril kell 19.30. Tule ja naudi glamuurset stiilipidu Rahvusooper Estonia aastalõpuballil!

Artikkel ilmus Denim Dreami sügis-talv 2016 ajakirjas

Üks küsimus estoonlasele

13. novembril tähistame isadepäeva. Mida teie olete oma isalt õppinud?

Vastab perekond Mikk – aasta pere 2013

Arne Mikk, kolme lapse isa, üheksa lapse vanaisa ja kolme lapse vanavanaisa,
Rahvusooper Estonia nõukogu esimees ja aasta isa 2002:

Kindlasti seda, et ükski töö ei ole häbiasi. Isa üritas nii põldu harides kui maja ehitades teha seda võimalikul parimal moel. Olen temalt õppinud püsivust ja positiivset ellusuhtumist. Isa eeskujul püüan mitte elada üle oma võimete, sest võlg on alati võõra oma.
Kuigi naine võib mõnikord tahta perekonnas olla kangem pool, peab mees sellele vaatamata raskemad tööd ära tegema. Kuna isa mängis koduvalla puhkpilliorkestris, siis ilmselt temalt olen kaasa saanud muusikaarmastuse.

Mart Mikk, 3 lapse isa ja ühe lapse vanaisa, Estonia Seltsi esimees, Arne Miku poeg:
Kuulun ilmselgelt nende „käbide“ hulka, kelle elukutse ja -käigu juures on isa õpetustel ning mõjutustel olnud hindamatu väärtus. Teater, muusika ja laiemalt kogu kultuurivaldkond on olnud lahutamatu osa minust juba maast madalast just tänu isa loodud erilisele keskkonnale. Nii mõnedki teadmised ja tõekspidamised, mida ta ise pidi omandama läbi raske töö, sain mängleva kergusega päranduseks ainuüksi temaga ühe katuse all elades. Samas on ta mind alati julgustanud omaenda teed otsima. Olen tänaseks sattunud isa suurte jalajälgedega sissetallatud rajalt mõnevõrra kõrvale, kuid kodust kaasaantud õpetused toimivad tegelikult igas eluvaldkonnas: pühendunud ning omakasupüüdmatu suhtumine töösse toob lõppkokkuvõttes kaasa suuremaid ja tõelisemaid võite kui lipitsemise või ülekohtu abil saavutatud lühiajaline tähesära.

Rein Mikk, 3 lapse isa, turunduse projektijuht, Arne Miku poeg:
Olen oma isalt õppinud hindamatu väärtusega oskuse – teha kõike kire ja armastusega, sealhulgas oma tööd. Mulle väga meeldib ise ehitada ja meisterdada. Ka see on pärit lapsepõlvest, kui seda koos isaga Hiiumaal teha sain. Üritan neid oskusi ka oma lastele edasi anda, kuigi tänapäeval on ju lihtsam kutsuda remondi- või ehitusmees kui ise katsetada ja õnnestuda.

Lugu ilmus ajakirjas Estoonlane nr 6, 28. oktoober 2016.

Tekst Kärt Kinnas, foto Rahvusooper Estonia arhiiv.

16. novembri „Onegin“ pakub publikule üllatusi

16. novembril on taas laval eelmise hooaja üks publikulemmikuid – Cranko ballett „Onegin“. Kõigil külastajatel, kes etendust vaatama tulevad, tasub tähelepanelik olla, kuna samal päeval toimub rahvusooperis töövahetuspäev nimega „Sassis päev“. Kuulsaid ja kummalisi tegelasi võib kohata piletikassas, garderoobis, kohvikus ja lavalgi. Tasub selleks õhtuks endale teatripilet lunastada – lisaks kaunitele emotsioonidele imeilusast balletist on lõbus tuju garanteeritud.

Erilised balletiõhtud Estonias

Sügishooajal toob Eesti Rahvusballett vaatajateni balletiõhtud, mille raames esietendusid 4. novembril Eestis Kenneth MacMillani lühiballett „Laul maast“ Mahleri samanimelisele kantaat-sümfooniale ja Toomas Eduri „Vaikivad monoloogid“ eesti heliloojate teostele. 24. novembrist alates on kavas Toomas Eduri „Vaikivad monoloogid“, Tiit Härmi „Boléro“ ja Mihhail Fokini „Roosivaim“. Balletiõhtuid ühendavaks märksõnaks võiks olla keskendumine inimloomuse salapärastele varjatud tahkudele ja inimeseks olemise rõõmudele.

Donizetti ooper “Anna Bolena” jõuab esimest korda Eesti publiku ette

12. novembril jõuab kontserdisarja “Muusika, mis väärib avastamist” raames esmakordselt Eesti publiku ette Gaetano Donizetti ooper „Anna Bolena“. Ooperit dirigeerib Arvo Volmer, nimiosas laulab Alisa Gitsba (Helikon-Opera), teistes osades Pavlo Balakin, Oksana Volkova (Valgevene), Priit Volmer, Juhan Tralla, Helen Lokuta ja Mart Madiste.

Vähesed briti ajalootegelased on kannustanud loomeinimeste fantaasiat nii, nagu Henry VIII teine naine Anne Boleyn. Ooper on tõene ja liigutav lugu Henry VIII soosingust ja armastusest ilma jäänud kuninganna viimastest päevadest salasepitsustest kubisevas õukonnas. Ühtlasi on see Donizetti esimene Tudorite ajastut käsitlevast ooperitriloogiast. Pärast „Anna Bolenat“ valmisid „Maria Stuarda“ (1834) ning „Roberto Devereux“ (1837), mis sai nime kuninganna Elizabeth I armukese järgi. „Anna Bolena“ esietendust saatis menu ja Donizettile rahvusvahelise tuntuse toonud teos tõstis helilooja nime kahe itaalia ooperikuninga, Vincenzo Bellini ja Gioachino Rossini nimede kõrvale. Ooper vajus koos teiste bel canto meistriteostega unustusehõlma, kuni Maria Callase võimas hääl andis 1950ndatel neile uue elu. „Anna Bolena“ on hea näide donizettilikust bel cantost, mis laseb lauljatel demonstreerida oma võimekust.

„Anna Bolena“, mis jätkab rahvusooperi ooperite kontsertettekannete sarja, on kaheksateistkümnes kontserdilaval kõlav teos.

Muusika, mis väärib avastamist kõikjal maailmas

Arvo Volmer on tunnustatud ooperi- ja orkestridirigent, keda seob pikaajaline koostöö mitmete maailma sümfooniaorkestrite ja ooperiteatritega ning kelle loometeed illustreerivad arvukad hinnatud plaadistused. Paralleelselt Rahvusooper Estonia kunstilise juhi ja peadirigendi ametiga 2004–2012 oli Volmer 2004–2013 samal ametipostil Adelaide’i sümfooniaorkestris, mille peakülalisdirigent ja kunstiline nõustaja on ta ka praegu. Alates hooajast 2014/15 on Volmer Itaalias Bolzano ja Trento Haydni Orkestri (Orchestra Haydn di Bolzano e Trento) peadirigent. Ooperite kontsertettekannete sarja algatajana räägib Arvo Volmer väärtmuusikast ja Donizetti ooperist „Anna Bolena“.

2003. aastal algatasid ühe toreda ettevõtmise – ooperite kontsertettekannete sarja „Muusika, mis väärib avastamist“. Nüüdseks oleme jõudnud numbrini 18. Kuidas selle mõtteni jõudsid?
On ju selge, et me jõuame teatris muusikaliselt rohkem teha kui meie töökojad lavastuste jaoks dekoratsioone meisterdada. Sealt see mõte idanema hakkaski. Soovisime muusikalist ressurssi paremini kasutada, et oleks põnevam nii meil kui ka publikul, sest kolm ooperi-operetilavastust hooajal ei ole just palju. Usun, et mahtu oleks kahegi kontsertettekande jaoks, sest maailmas on nii palju ilusat muusikat, mida me erinevatel põhjustel lavastama ei hakka. Näiteks on meie orkestrisüvend ja lava suuremat koosseisu nõudvate teoste esitamiseks liiga väike. Ka libreto võib probleemseks osutuda – 19. sajandi ooperilibretode usutavus ja dramaturgiline põnevusmoment võib tänapäeva inimese jaoks olla kahanenud, muusika on aga endiselt väärt avastamist.

Mulle tundub, et tänapäeva kõrgtehnoloogiliste visuaalsete lahendustega harjunud inimene vajab tugevat silmaga nähtavat elamust …
Lavastuseta ooperi kuulamine võib olla ka väga põnev. Olen ise järjest enam hakanud armastama visuaalseid kunste, kuid lavastuseta on just sellistel veidi naljakana tunduvate süžeedega teostel oma potentsiaal. Saab oma peaga mõelda ning fantaasiale jääb rohkem ruumi. Lavastus võib meie mõtlemist ning arusaama teosest kammitseda. Sama on raamatute ekraniseerimisega: lihtsustatud linalugu võib raamatust saadud elamuse ära rikkuda.

Juhatad erinevaid muusikakollektiive laias maailmas, kui populaarsed on mujal taolised kontsertettekanded?
Väga palju neid ei tehta, kuid oma koht on ooperite kontsertettekannetel teatrite repertuaaris siiski. Sümfooniaorkestrid on selles suhtes innovatiivsemad. Ka mina mõtlesin esimest ettekannet planeerides just sümfooniaorkestri peale. Kui minust sai ERSO peadirigent, siis hakkasin selleks võimalust otsima – esimeseks katsetuseks oli Puccini „Turandot“ (1996) koostöös ERSO, Estonia teatri solistide ja kooriga. See oli menukas ning näitas, et taoline vorm võiks hästi toimida.

„Anna Bolena“ on üks kolmest Donizetti „kuningannaooperist“. Teised kaks on „Maria Stuarda“ (1834) ning „Roberto Devereux“ (1837). Milline lugu on novembris kõlav „Anna Bolena“?
Eeskätt tuntakse Donizettit kergemate ja lõbusamate ooperite heliloojana, näiteks „Rügemendi tütar“ või Estonia mängukavas olev „Armujook“. Kui tahta kuulata kvaliteetset, tõsisemat Donizetti muusikat, siis „Anna Bolena“ kuulub kindlasti tema loomingu paremiku hulka. Muusikalises plaanis järgib Donizetti oma ajastule omaseid kindlaid vorme, nii nagu balletiheliloojad olid sunnitud kirjutama muusikat kindla etteantud tantsunumbrite vormi järgi. Donizetti muusika on justkui vahelüli eelneva ajastu ning Verdi muusika vahel – varane Verdi ja küps Donizetti on vägagi sarnased. Donizetti on ehk mõneti elegantsem ja Verdi jõulisem. Donizetti meloodiakäigud ning modulatsioonid on sageli ootamatud ja põnevad. Võib-olla ei ole tema fantaasia orkestratsiooni osas olnud lennukas, kuid kohati on orkestripalett vägagi värvikas. Kõige tähtsamad on muidugi lauljad – vokaalselt on Donizetti muusika äärmiselt nõudlik, samas laululine. Kogesin seda klaveri taga klaviirist mängides ja kõiki partiisid kaasa jorisedes – see on minu töömeetod, millega otsin endale sobivat tunnetust. Ka meie lauljad saavad sellest kindlasti väga palju kasu, vokaalselt on see häälesõbralik, kuid nõudlik.

19. sajandi lõpust kuni 20. keskpaigani olid mitmed bel canto ooperid varjusurmas, sest polnud lauljaid, kes suudaksid esitada kangelannade nõudlikke partiisid. Aga tänu Maria Callasele jõudsid need taas publiku teadvusesse ning teatrite repertuaari. Milliseid väljakutseid esitab nimitegelase roll lauljale?
Anna roll on oma nõudlikkuse poolest lausa hullumeelne, seal on väga palju laulda. Kuid oleme seda lühendanud, et see oleks üldse võimalik. Jätame ära mitmed kordused, et ooper oleks dramaturgiliselt tihedam ja huvitavam. Loomulikult on ooperi nimitegelane äärmiselt oluline, kuid seda võiks ka kahe daami ooperiks pidada. Anna Bolena rivaal Jane Seymouri roll on samuti vokaalselt väga nõudlik ning viimases duetis on tal laulda kõrgem partii kui Annal. Lisaks on olulised meestegelased: Anna armuke Riccardo Percy ja Henry VIII. Kui viimane peaks jääma laval kahvatuks, lähevad ooperis valitsevad jõujooned sassi.

Mis on tüüpilist bel canto ajastu ooperites?
Seal on selgelt olemas diivarollid, nende esitajad peavad täielikult valdama bel canto stiili, mis tõlkes tähendabki ilusat laulmist. See on väga laululine stiil, mille juurde kuulub perfektne legato. Kui laulja valdab seda stiili, võib saalis istudes tekkida eriline tunne, sest laulja suudab sind hoida oma hääle ja laulmise lummuses, nii et lauldav tekst jääb tahaplaanile.

ANNA BOLENA
Gaetano Donizetti ooperi kontsertettekanne 12. novembril 2016 Rahvusooperis Estonia
Felice Romani libreto Ippolito Pindemonte tragöödia „Henry VIII ehk Anna Bolena“ ja Alessandro Pepoli tragöödia „Anna Bolena“ ainetel
Maailmaesietendus 26. detsembril 1830 Milano Teatro Carcanos
Esmakordselt Eestis!

Dirigent: Arvo Volmer

Osades:
Anna Bolena (Ann Boleyn), Inglismaa kuninganna: Alisa Gitsba (Helikon-Opera)
Enrico (Henry VIII), Inglismaa kuningas: Pavlo Balakin
Giovanna Seymour (Jane Seymour), kuninganna seltsidaam: Oksana Volkova (Valgevene)
Lord Rochfort (George Boleyn), kuninganna vend: Priit Volmer
Lord Riccardo Percy (Henry Percy, Northumberlandi VI krahv): Juhan Tralla
Smeton (Mark Smeaton), paaž: Helen Lokuta
Sir Hervey, õukondlane: Mart Madiste
Õukondlased, sõdurid, jahimehed: Rahvusooper Estonia koor
Rahvusooper Estonia orkester

Ooperite kontsertettekanded aastatel 2003–2016
• Wagneri „Tannhäuser“ (2003, dirigent Carlos Spierer)
• Tauno Pylkkäneni „Mare ja ta poeg“ (koostöös Soome Rahvusooperiga Tallinnas 2004 ja Helsingis 2005, dirigent Hannu Lintu)
• Saint-Saënsi „Simson ja Delila“ (2005, dirigent Arvo Volmer)
• Mozarti „Tituse halastus“ (2006, dirigent Arvo Volmer)
• Catalani „La Wally“ (2007, dirigent Arvo Volmer)
• Bellini „Puritaanid“ (2007, dirigent Manlio Benzi)
• Verdi „Simon Boccanegra“ (2008, dirigent Arvo Volmer)
• Rossini „Wilhelm Tell“ (2008, dirigent Arvo Volmer)
• Donizetti „Poliuto“ (2009, dirigent Arvo Volmer)
• Bellini „I Capuleti e i Montecchi“ (2010, dirigent Risto Joost)
• Bizet’ „Pärlipüüdjad“ (2010, dirigent Arvo Volmer)
• Rimski-Korsakovi „Tsaari mõrsja“ (2011, dirigent Arvo Volmer)
• Bellini „Norma“ (2012, dirigent Alberto Hold-Garrido)
• Richard Straussi „Roosikavaler“ (2012, dirigent Vello Pähn)
• Gounod’ „Romeo ja Julia“ (2013, dirigent Vello Pähn)
• Rimski-Korsakovi „Snegurotška“ (2014, dirigent Vello Pähn)
• Straussi „Arabella“ (2015, dirigent Vello Pähn)
• Donizetti „Anna Bolena“ (2016, dirigent Arvo Volmer)

Artikkel ilmus ajakirjas Estoonlane nr 6, 28. oktoober 2016.
Tekst Liina Viru, foto Kaupo Kikkas

Mõtisklusi Rahvusooper Estonia külalisetendustest Moskvas

Kahe ammuse hea sõbra kohtumist tuletas meelde teadeteagentuuris TASS korraldatud pressikonverents, mis oli pühendatud Tallinnas asuva Rahvusooper Estonia ja Moskva Helikon-Opera teatrilava vahetusele. Kõik oli ametlik, täpne ja asjakohane, aga samas ka pidulik, soe ja sõbralik. Moskvas võeti vastu sõpru. Neid oodati suure kannatamatusega, sest vaheaeg oli olnud tohutult pikk – tervelt kolmkümmend aastat! Kuid hämmastas see, et möödus kõigest kolm päeva – just niikaua kestsid Eesti Rahvusooperi külalisetendused Moskvas – ja lahusolemise tunne oli jäägitult kadunud.

Külalisetenduste ajakava oli pingeline: 14. oktoobril ooper, 16. oktoobril ballett ja vahepeal veel galakontsert. Ühesõnaga, kolmeosaline vorm. Kasutusel oli ka žanritevaheline moduleerimine: programmi muusikalist osa täiendasid orgaaniliselt Tiiu Väljasaare maalid ja Tauno Kangro skulptuurid, mis olid väljas Zimini fuajees. Aga mis puudutab mõtlemise kohti, siis nendeks said kahtlemata ooper ja ballett – Gounod „Faust“ ja Tubina „Kratt“. Etendused on absoluutselt erinevad, sarnasusest rääkida ei saa, kuid siiski … proovime.

Esiteks tahan mainida esitajate erakordset professionaalsust. Sellistel juhtudel on kombeks rääkida tugevast koosseisust ja väärikast tasemest ning Rahvusooper Estonia orkester teenis tõesti välja erilised tänusõnad. Mõlemal õhtul oli dirigendipuldis teatri kunstiline juht ja peadirigent Vello Pähn. Särav muusik on ammu ära teeninud maailma teatriavalikkuse tunnustuse ja erilise klassiga meistri reputatsiooni. Pole kahtlustki, et ka seekord kõlas orkester tema juhatusel suurepäraselt. Teadvus fikseeris orkestrihäälte laitmatu kvaliteedi, tämbrilise selguse, hoolikalt kontrollitud balansi ja ansamblite kooskõla. Orkester andis tooni! Kui kontsertide puhul tihti just nii ongi, siis teatris kohtab nii kõrget esituse taset harva. Kusjuures, kui Gounod partituuri võib lugeda populaarsesse klassikasse kuuluvaks, siis Eduard Tubina „Kratt“ oli omamoodi rõõmus avastus. Kuigi Eesti esimene ballett on loodud 20. sajandi 40. aastatel, esietendus see Rahvusooperi Estonia hiljuti – 2015. aasta septembris.

Kuid tuleme ühendava alguse juurde tagasi. Mis teeb Gounod „Fausti“ ja Tubina „Krati“ lähedaseks? Eks ikka nende müstiline teema ise, mis alati ergutab vaatajate huvi ja provotseerib tõlgendamise ekstravagantsust. „Krati“ koreograaf-lavastaja Marina Kesler ei suutnud kiusatusele vastu panna: pole mingit Krati ja Peremehe homosuhet või kasiino postitantsu. Kõik on viisakuse piirides, kuid seejuures dünaamiline ja fantaasiaküllane. Varandus muutub tuhaks, armastus võidutseb. Elus on must ja valge ning viimane reeglina võidab.

Dmitri Bertmani jaoks pole kõik nii üheseltmõistetav. Helgete jõudude võidust pole tema lavastuses isegi mitte juttu. Kus nad siis on, need helged jõud? Himur Faust, kallite kõrinate peale maiaks osutunud Margarita, purjus sõdurid ja prostituudid – kellegi vastu ei ole sümpaatiat. Kui, siis ehk Siebeli – armunud kloun, hernehirmutis, kes heidab maski eest vaid hetkel, kui on lõpuks südame murdnud. Aga Kurat? Ta pole isegi mitte balli peremees, talle eraldatakse tagasihoidlik vaatleja roll. Ilma tema abita sattusid inimesed täielikku segadusse, viskusid ühest äärmusest teise maailmas, kus „pole ei kirikut, kõrtsi ega midagi püha“. Apokalüpsis? Meie igapäevane elu. Häda on selles, et väljapääs tuleb nagunii leida. Etenduse autorid jätavad küsimuse ilma vastuseta. Kuigi jumalik hääl kostub just vajalikul hetkel, tundub lubatud pääste viirastuslikuna. Ainult muusika üllatab ja rõõmustab. Üldiselt võib kahelda selles, kas armastus päästab maailma, kuid muusika ilmselt siiski päästab meid.

Tatjana Tsvetkovskaja

Armastatud balleti „Tuhkatriinu“ viimane etendus Estonia laval

10. novembril etendub viimast korda Marina Kesleri lavastatud ballett “Tuhkatriinu”, mis on valminud koostöös kunstnike Liisi Eelmaa ja Gerly Tinniga. Kaunid muinasjutud ei ole ainult raamatute teema – mõnikord tundub, et elu on täis muinasjuttu ja muinasjutt täis elu. Marina Kesler jutustab Charles Perrault’ muinaslugu efektselt ja värvikalt, pakkudes meelelahutust kogu perele. Klounide, haldjate, liblikate, gladiaatorite jt fantaasiategelaste maailmas võib ära tunda ka hetki elust enesest. Peaosades tantsivad Luana Georg ja Sergei Upkin. Dirigeerb Lauri Sirp.

Rahvusooper Estonia nõukogu pikendas kunstilise juhi ja peadirigendi Vello Pähna lepingut viieks aastaks

2. novembril toimunud Rahvusooper Estonia nõukogu koosolekul otsustas nõukogu pikendada Rahvusooper Estonia kunstilise juhi ja peadirigendi Vello Pähna lepingut järgmiseks viieks aastaks.

“Aastail, mil Vello Pähn on kunstiliseks juhiks ja peadirigendiks olnud, on toimunud teatri etenduste ja kontsertide taseme järjepidev tõus,” ütles Rahvusooper Estonia nõukogu esimees Arne Mikk. “Ka tema taotlused repertuaari värskendamiseks on vilja kandnud – üheks näiteks võib siin tuua mitmeid auhindu pälvinud ooperi “Cardillac”,” lisas Mikk.

Vello Pähna kehtiv leping lõpeb 31. juulil 2017, kokkulepe jätkamiseks sõlmiti viieks aastaks.

Mahleri muusikale loodud tantsuteos „Laul maast“ jõuab publiku ette vaid kahel korral

4. ja 6. novembril toob Eesti Rahvusballett lavale balletiõhtu, kus kantakse ette kaks teost – Toomas Eduri „Vaikivad monoloogid“ ja Kenneth MacMillani „Laul maast“.

Eduri „Vaikivad monoloogid“ on kolmele tantsijatepaarile loodud teos, mis räägib vaikimisest sisemises üksinduses, inimsuhete tõusudest ja mõõnadest, eneseotsingutest, jagatud õnnest ja kurbusest ning sellest, et alati ei ole kõike võimalik sõnadesse panna. Heino Elleri, Artur Kapi, Artur Lemba, Eduard Oja, Arvo Pärdi ja Peeter Süda muusikale loodud „Vaikivad monoloogid“ jõudis esmakordselt vaatajate ette 2009. aastal Londoni Püha Pauli katedraalis. Tantsivad Ketlin Oja, Zachary Rogers, Elisabetta Formento, Marta Navasardyan, Ali Urata, Marika Muiste, Jevgeni Grib, Nanae Maruyama, Bruno Micchiardi, Alena Shkatula, Denis Klimuk, Luana Georg ja Sergei Upkin.

20. sajandi ühe silmapaistvama koreograafi Kenneth MacMillani ballett „Laul maast“ Mahleri kantaat-sümfooniale jõudis esmakordselt lavale Stuttgardi Balletis 1965. aastal. MacMillani koreograafia erines kõigest, mida ta seni loonud oli. See oli tema tantsuline nägemus pikalt mõtteis kõlanud muusikast ja saksa keelde tõlgitud hiina luuletuste sõnadest, mis on aluseks laulude tekstidele. Ta põimis varvastehnikas tantsukeelde oriendihõngulisi liigutusi. Pärast taevani ülistavaid arvustusi esietendus ballett 1966. aastal ka Londoni Kuninglikus Balletis. MacMillani ballette iseloomustab süvitsi minev psühholoogiline sisekaemus ja klassikaliste väljendusvahendite kujundirikas kasutamine. Headeks näideteks on balletid „Romeo ja Julia“, „Gloria“, „Manon“ (esietendus Eesti Rahvusballetis aastal 2011), „Mayerling“ ja „Reekviem“. MacMillani balleti lavastab Eestis Grant Coyle, peaosades tantsivad Luana Georg, Alena Shkatula, Denis Klimuk, Sergei Upkin, Anatoli Arhangelski ja Oliver Jahelka. Rahvusooperi orkestrit dirigeerib Lauri Sirp, laulavad Helen Lepalaan ja Juhan Tralla.

Eduvedur

Kaheksandat hooaega juhib estoonlaste balletirongi Toomas Edur ja teeb seda hingestatult, põledes ning endast kõike andes. Sõit läheb ülesmäge, aga vedurijuht tempos järele ei anna, pigem lisab kiirust. Reisijad on rahul ja kellele (v)Eduri sõidustiil ei meeldi, see hüppab maha või vahetab rongi. Aga vahva on see, et aeg-ajalt laseb Eduri vedur aurupahvakute vahelt ikka lõbusasti vilet ka.
Tekst: Margit Kilumets / Fotod: Mait Jüriado, Harri Rospu, Rünno Lahesoo

Olen arvestanud sellega, et Estonia balletijuhi töögraafik on tihe, aga et tema tabamine nõuab mustkunstniku osavust, see on midagi uut. Ja kui Toomas Edur lõpuks veerand tundi kokkulepitust hiljem teatri valvelauda maandub, siis teeb ta seda sõna otseses mõttes väga teatraalselt: tuleb suure jooksuga ja langeb nõrkenult põrandale maha! Hüppab siis naerdes püsti, vabandab ja peab mulle kaheminutilise monoloogi teemal „24 tundi ööpäevas on ilmselgelt liiga vähe“. Teel proovisaali jõuab Toomas isegi liftist kaks korda välja hüpata, et kellelegi midagi tuua ja kabinetist vajalikud DVD-d kaasa haarata. Kui me lõpuks joostes teatri laealusesse proovisaali jõuame – ikkagi veidi hilinedes ja hing paelaga kaelas – , siis on Toomase tukk uljalt püsti ja selg higist märg. Ta viskab tepitud vesti seljast ja …. Ühtäkki kõik muutub. Artur Lemba pisarateni liigutava „Armastuse poeemi“ viiulihelide saatel saab paberite-, mappide- ja koosolekuinimesest sekundiga tantsija ning lavastaja. Hoopis teistsugune, loominguline mees.

Tantsiv ja kukkuv lavastaja

Muidugi, kuidas saakski see Toomas Eduri puhul teisiti olla, kui et ta lavastades kogu aeg ise tantsib ja poose-piruette ette näitab? Rohkem kui kakskümmend aastat kestnud hiilgava balletikarjääri jooksul, mis algas juba enne Tallinna Koreograafiakooli lõpetamist 1988. aastal, on Toomase luudesse ja lihastesse talletunud niipalju tantsulist DNA-d, et kui CSI kriminalistid temalt proovi võtaksid, siis hämmastuks ilmselt kogu teadusmaailm. Ta on sellest kõigest nii läbi imbunud, et oleks tuline kahju, kui administreerimine võtaks publikult võimaluse nautida Toomas Eduri loodud koreograafiat ja lavastusi. Novembri esimestel päevadel Eestis esietenduv balletiõhtu „Vaikivad monoloogid“ on koreograaf Eduri õnneks taas proovisaali toonud.

„Ma olin aastaid väga ebakindel“, tunnistab Toomas, kui hiljem hüppe pealt Estonia söögitoas kuuma suppi kugistab. „Kahekümnesena ei julgenud ma lavastamisest mõeldagi, sest Nõukogude Liidus tuli selleks GITIS-es õppida, et lavastajaks saada. Seda peeti endastmõistetavaks. Pidev vaikne pomin „Ära parem proovigi!“ saatis mind mu tantsijateel päris kaua. Kuni sattusin Inglismaale, kus kõik oli äkki teisiti. Mul oli tõesti enne olnud suur hirm ja aukartus, nii et sisemise julguse leidmine üllatas mind 2000. aastal ennastki. Siis lavastasin oma elu esimesed üksteist minutit, mis tulid ettekandele ei rohkem ega vähem kui Royal Albert Hallis ja sealtpeale olen tundnud, et võin ja suudan ise teha. Kui komistan, siis komistan, sest ma ei karda enam kukkuda. Isegi teiste ees mitte.“

Muigan selle viimase näite peale, sest mulle meenuvad möödujate rõngakujulised silmad vaid mõned tunnid varem, kui Eesti Rahvusballeti juht lamas täies pikkuses valvelaua esisel põrandal maas. Võib-olla kõik ei ole selles majas Eduri spontaansusega veel harjuda jõudnud, aga see, et talle meeldib teha tõsist tööd naljasoont mitte kinni pigistades, on küll esimesest hetkest alates selge. Tegelikult oli samasugust poisikeselikkust märgata ka meie esimesel töisel kohtumisel Londonis 1990. aastate teisel poolel, kui Toomas Edur ja Age Oks tantsisid Inglise Rahvusballetis. Ja ilma liialdamata võin väita, et lisaks kuningannale armastas ning jumaldas neid uskumatu hulk balletisõpru nii Suurbritannias kui mujal Euroopas. Ainult nende pärast osteti teatud etendustele pileteid ja just Age ning Toomase mõõtkavas mõõdeti pealaest jalatallani üle külalis-staarid, kes Londonisse gastrollidele sattusid. Oma armsuse ning lihvitud tehnikaga võlusid nad ära nii publiku kui pressi: ka mina meenutan heldimusega nende Londoni kodus maitstud krõbedaid datli-peekoni ahjurulle, mis ruulivad minu koduses peomenüüs tänaseni.

Aga tagasi proovisaali, kus Age kahjuks enam Toomase kõrval ei seisa – nii nagu eraeluski. Toomas on sekund varem kurtnud, et põlved on läbi ja selg kange, aga teeb sellest hoolimata viis reibast kätekõverdust, ühe „allavaatava koera“ ning on juba haaranud noorukese tantsijanna kaenlasse, et õigeid tõsteid ise ette näidata. „Tõstmine on suuuuuur kunst,“ hõiskab Toomas ja keerutab baleriini peakohal. Kui mul selle noormehe pärast, kes tegelikult „Vaikivaid monolooge“ tantsima hakkab ja kelle pluusikõhul muutub Mikihiire pilt aina virilamaks, on proovi algusest peale olnud kerge hirm – ja mahapudeneva tütarlapse pärast muidugi veel suurem! – , siis Toomas mõjub partnerina kindlalt nagu kalju. Tunda on, et materjal, mida ta taaslavastab, läheb loojale viimase noodi ning varbasirutuseni korda.

Liigutused kui pintslitõmbed

„Vaikivad monoloogid“ sündisid 2009. aastal ja nende maailmaesiettekanne toimus Londonis, Püha Pauli katedraalis. Kolm tantsupaari, armastatud Eesti heliloojate muusika, endassevaatamine, jagatud rõõm ja kurbus. Võib-olla pole see juhus, et Toomas just nüüd, 2016. aasta hilissügisel selle kauni, kuid hingekriipiva looga ka Eesti publiku ette astub. See on tants, mis mõjub nagu pihtimus.

„Mõni asi lihtsalt ei vanane,“ väidab lavastaja enesekindlalt, kui proovi käigus tantsijatele arvutiekraanilt Londonis filmitud etendust näitab. „Ma vaatasin kriitilise pilguga üle, et kas kogu see lugu veel kõnetab mind või mitte, aga kõik oli nagu eile. Uskumatult ilus Eesti heliloojate muusika: Lemba, Kapp, Eller, Pärt …. Ja mulle meenus, kuidas ma neid tantsunumbreid luues püüdsin igasse liigutusse panna mingi mõtte. Ballett on minu jaoks nagu pildi maalimine, kus igal pintslitõmbel ja värvivarjundil on oma roll ning tähendus.“

Vahepeal proovivad Estonia noored baleriinid üht keerulist pöördega tõstet ikka uuesti ja uuesti. Mikihiire-särgis noormehe jalad värisevad nähtavalt, kui ta surub sõrmed oma partneri piitspeenikesse taljesse ja üritab temaga üle proovisaali silgata. Pole midagi parata, Toomasel tuleb veelkord paar näidistõstet teha, aga pärast neid hakkab noortel asi sujuma.

„Kas selles duetis ljubov jest?“, küsib repetiitor pead küsivalt küljele kallutades. „On, on, muidugi on armastus,“ naerab Toomas ja lisab, et iga poos on ilus, kui seda ilusti teha. „Ma soovin, et tantsijad saaksid aru, miks nad üht või teist liigutust teevad. Balletil peab mõte sees olema ja professionaalsus ongi see, kui tantsija selle mõtte ära tabab.“

Toomas Eduri viimane suur edulugu koreograafina on „Estonias“ mõned aastad tagasi loodud originaalballett „Modigliani“, mida tantsitakse suure menuga tänaseni. Helilooja Tauno Aints lõi sellele balletile muusika ning Toomas Edur valas traagilise loo kunstnikust ja tema kirest tantsukeelde. Juba selles ettevõtmises aimus Eduri huvi niisuguste lugude vastu, mida pole veel balletiks vormistatud. Nüüd plaanib ta koos Tauno Aintsiga tõeliselt rabavat ning värsket lähenemisnurka ka Eesti balleti 100 aasta juubelile.

Värskendus ja edasikerimine

Kui Toomas Edurit saaks puldi abil juhtida, siis kõige sagedamini läheks tarvis refreshimise ja edasikerimise nuppe. Ta värskendab mõtteid ja viib end meeleollu kuulates näiteks enne „Luikede järve“ raju heavy metal muusikat. Ja aeglaselt õppida ta üldse ei oska: kõige paremini omandab Toomas tantsuliigutusi ning mustreid, kui kasutab materjali vaatamiseks oma sisemist fast forward nuppu.

Nii pole ka imestada, et klassikalised balletid paeluvad teda lavastaja ning loojana vähem, kui võimalus teha midagi uut ja tõeliselt värsket. Ta otsib teemasid, mis vähemalt balleti jaoks on uudsed ja nii leidis ta ajaloost ka keisrinna Katariina , kelle elulugu on vähemalt mingite legendide kohaselt ka Eesti ajalooga seotud. „See on ju tõeline Tuhkatriinu lugu,“ jutustab Toomas silmade särades. „Ajaloolaste sõnul võib Katariina I olla pärit ka Eestimaalt. Igal juhul sai lihtsast neiust tsaarinna ja ainus inimene maamunal, kes Peeter Suure tujusid valitseda suutis. Nii võiks sündida lugu sellest, kuidas mitte kellestki võib saada midagi väga võimast, näiteks naine, kelle sõna maksab tervel Venemaal.“

Nüüd istuvad Toomas ja Tauno aeg-ajalt koos, et mõelda välja tõeliselt uhke ning novaatorlik ballett, mille kangelannaks olekski Katariina. Toomasele meeldib koos Tauno Aintsiga töötada, sest kui tema seletab tantsukeeles, millist muusikat oleks ühes või teises stseenis tarvis, siis oskab helilooja seda kõige paremal viisil nootides väljendada. Juubeliballett on praegu alles toores, aga seda teab Toomas kindlasti, et plaanis on kasutada ootamatuid pille ja arvatavasti ka vokaali.

„Pam-pam-paa…“, laulab kuulus koreograaf ja jätkab „Vaikivate monoloogide“ proovi eesti-inglise-vene segakeeles, kuna trupp on rahvusvaheline. Novembris lavale jõudva balletiõhtu teise poole ehk Kenneth MacMilliani „Laulu maast“ lavastab Grant Joseph Coyle. Ka selle, spetsiaalselt Gustav Mahleri muusikale loodud koreograafia jõudmisest Estonia repertuaari on Toomas Edur ammu unistanud. „See on ballett, kus kuuleb samuti laulu – solistid on Helen Lepalaan ja Juhan Tralla,“ kirjeldab ta. „Kenneth MacMilliani arusaamine tantsust ja kõik see, kuidas ta tundeid kehakeeles edasi annab, on fantastiline. Mulle väga meeldib, kui laval on hingeregistrid lõpuni avatud.“

Oma trupiga on Toomas hetkel igati rahul. „Suurt laeva on keeruline juhtida. Loomulikult seisan Estonias balleti õiguste eest,“ lausub ta isegi ootamatult pateetiliselt. Ja tekitab siis kohe jälle naerukurrud silmanurkadesse, lisades, et “kui Soomes, Norras ja isegi Lätis on rahvusteatrid taas nimetatud „ooperi- ja balletiteatriks“, siis Estonia on rahvusooper ja sõna „ballett“ selle nimetuses ei sisaldu”. Mnjah, mina pole sellele isegi mõelnud …. „Oh, see on minu oma unistus, aga kui ma tantsijatelt nõuan, et nad oleksid teravad ja sisulised ja aitaksid oma teatrit au sees hoida, siis pean enda vastu ka nõudlik olema. Ideed olgu olla ja ikka kõva tahtmine neid ellu viia!“

Proov, mis kestis justkui silmapilgu, on lõppenud ja meie Toomasega teel taevatrepist alla. Nelja korrusevahe läbimiseks kulub meil kõvasti aega, sest vähemalt viis inimest astuvad vahepeal ligi ja tahavad balletijuhiga suhelda. Ka telefon piuksub vahetpidamata ja valvelauast antakse teada, et keegi härra agent ootab Toomast teiselpool maja, teatrikassade juures. Ta vaatab kella ja mina mõistan, et kui Eesti Rahvusballeti trupi au, mõistus ja südametunnistus ei kavatse mahalangemise stseeni just püsivalt oma isiklikku mängukavasse võtta, siis tuleb tal midagi muud efektset välja mõelda. Sest viis minutit jääb alati puudu.

Artikkel ilmus 28. oktoobril ajakirjas Estoonlane.

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.