Uudised

  • Eesti Rahvusballeti uut esisolisti Kealan McLaughlinit saab näha juba sel neljapäeval „Oneginis“

    19.09.2017 / Lisanna Männilaan

    shkatula_mclaughlin

    Neljapäeval, 28. septembril on taas laval publiku suur lemmik – Cranko ballett „Onegin“, mille nimirollis on esmakordselt Eesti Rahvusballeti uus esisolist Kealan McLaughlin. Tatjana rollis on Alena Shkatula. Kealan McLaughlin lõpetas Kanada Rahvusliku Balletikooli 2007. …

  • Estonia teater tähistab 111. sünnipäeva

    15.09.2017 / Ülla Veerg

    estoniaselts_kodu_300x180

    16. septembril tähistab Estonia teater 111. sünnipäeva. Sünnipäevapidu peavad estoonlased koos teatri veteranidega – keskpäeval toimub pidulik vastuvõtt Valges saalis ja üheskoos vaadatakse Eesti juubelisünnipäevale pühendatud uue ooperi, Rasmus Puuri „Pilvede värvide“ peaproovi. I rõdu …

Blogi

  • Rasmus Puur – pea pilvedes, jalad maas

    09.09.2017 / Stina Vürmer

    rasmus_pilved

    Juuni esimestel päevadel lükatakse Estonia teatrimajas ooperile „Pilvede värvid“ hoog sisse. Lavastaja Roman Baskin peab töökoosolekut, tutvustatakse osatäitjaid, kostüümikunstnik Anu Lensment räägib oma plaanidest. Esimeses pingireas istub pikk, vibalik noormees, kelle lühikesed püksid ja seljakott …

  • Kui pilvedel on värvid

    25.08.2017 / Liina Viru

    tunnuspilt

    Sa lahkud kodust teiste jumalate juurde, sa loobud omaenda loomisloost. Kõik, mis on sulle hoitud, heidad muuseas tuulde ja ise selles tuules langed koost… Proovid on jõudnud esimese vaatuse finaali, kus tegelastega liitub Vanaema, keda …

Georg Otsa mälestuskontserdil Minskis esinevad Janne Ševtšenko ja René Soom

Minskis peetakse Eesti kultuuri päevi, mis avatakse 3. novembril sümfooniakontserdiga Valgevene Filharmoonia suures saalis. Valgevene Riiklikku Sümfooniaorkestrit juhatab Erki Pehk.
Kontserdi kavas on Heino Elleri sümfooniline poeem “Koit”, Rahmaninovi klaverikontsert nr 2 (solist Mihkel Poll) ja Eduard Tubina viies sümfoonia.

4. novembril on Valgevene Rahvusooperi kammersaalis Georg Otsa mälestuskontsert, kus esinevad Rahvusooper Estonia solistid Janne Ševtšenko ja René Soom koos Valgevene kolleegidega.

Kontserdikülastajad saavad näha ka Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi näitust Georg Otsa elust ja tegevusest. Samal ajal toimub Minskis rahvusvaheline filmifestival “Listapad”, mille kavas on Eesti filmide retrospektiiv.

Nädala jooksul näidatakse filme “1944”, “Sügisball”, “Mandariinid”, “Seenelkäik”, “Risttuules” ning kavas on ka eesti dokumentaalfilmi programm. Kohal on ka näitleja, lavastaja ja filmirežissöör Elmo Nüganen.

Tekst: kultuur.err.ee
Foto: DVD “Georg Ots. Estonia legend”

Legendaarne Margarita Voites tähistab 80. sünnipäeva

30. oktoobril toimub Mustpeade majas Estonia kauaaegse armastatud ooperisolisti Margarita Voitese juubeliõhtu. Kontserdi alguses astub kuulajate ette juubilar ise, esitades valiku oma lemmikteoseid. Klaveril saadab Piia Paemurru. Linastub ka arhiivikaadritel põhinev lühifilm lauljanna pikast ja säravast karjäärist. Õhtu lõpus tulevad üllatusesinejatena lavale Voitese kahe koduteatri, Vanemuise ja Estonia delegatsioonid ja kunagised lavapartnerid. Juubeliõhtu saab teoks MTÜ Colla Voce koostöös Rahvusooperiga Estonia.

Margarita Voites sündis 1936. aastal Moskvas, käis koolis Tartus, õppis ülikoolis kaks aastat bibliograafiat, ent 1964. aastal lõpetas hoopis Tallinna Riikliku Konservatooriumi Linda Sauli klassis. Seejärel oli ta Vanemuise ning 1969–1990 Estonia teatri solist. Esimese eesti lauljatarina esines ta 1973. aastal Moskva Suure Teatri laval, lauldes Violetta osa Verdi ooperis „Traviata“. Hoolimata aegadest sai ta võimaluse lisaks paljudele Euroopa maadele esineda Kanadas, Sri Lankal, Jaapanis ja Indias. Ta on olnud vokaalsümfooniliste suurteoste solist, esitanud kammerrepertuaari, oma sooloõhtutel enim aga ooperimuusikat.

Margarita Voitese plaatide seas on „Armastuse laulud“ (1984), „Ave Maria“ (2005) ja „Primadonna assoluta“ (2007), ta on osalenud filmides ning telesaadetes, rääkimata paljudest võluvatest osatäitmistest muusikateatrite lavadel.

Margarita Voites on kandnud NSV Liidu rahvakunstniku tiitlit ja saanud Georg Otsa auhinna. 2008. aastal valiti ta Eesti Näitlejate Liidu auliikmeks. 2010. aastal ilmus tema elulooraamat „Margarita Voites. Imet tabades“. 2011. aastal pälvis ta Valgetähe III klassi teenetemärgi.

Lisainfo:

Peter Pedak
kontserdi produtsent
tel 566 566 38

info@collavoce.ee
www.collavoce.ee

Kuni 31. oktoobrini on Estonia balli külmade ja soojade suupistete buffet’ hind soodsam

Pakume võimalust ette tellida külmad ja soojad suupisted, mis serveeritakse talveaias. Hind kuni 31. oktoobrini 40 eurot, alates 1. novembrist 50 eurot.
Seekordse balli meeleolu on haaratud 1930ndate glamuurist ja muretust atmosfäärist. Gerli Padari, Swingersite ning Rahvusooper Estonia solistide, koori, orkestri ja Eesti Rahvusballeti esituses on laval ajastu parimad lood, jazz-balleti numbrid ja swingimeloodiad. Ball algab Estonia teatris 31. detsembril kell 19.30. Tule ja naudi glamuurset stiilipidu Rahvusooper Estonia aastalõpuballil!

Lisainfo

Bertmanit huvitab kontseptsioonist enam emotsioon

Käimasoleva kuu lõpus 49-aastaseks saav Dmitri Bertman on tänapäeva maailma ooperielus nähtav figuur. 1990. aastal asutas ta Moskvas ooperiteatri Helikon, mis on tema juhtimisel pakkunud muusikaliselt kõrgetasemelist ning lavastuslikult ajastuväärilist muusikateatrit nii Venemaal kui ka mujal maailmas.

Bertman on loonud üle saja lavastuse, millest mitut on tunnustatud teatripreemiaga. Ta on lavastanud ligemale paarikümnes ooperimajas väljaspool Venemaad, sealhulgas Estonias ja Vanemuises. 2005. aastal, kõigest 37-aastasena, pälvis Bertman Venemaa kõrgeima loomingulise tegevuse eest antava autasu, Venemaa rahvakunstniku tiitli. 2008. aastast on Bertman Venemaa Teatrikunsti Akadeemia muusikateatri teaduskonna professor.

Üldistatult iseloomustab Bertmani lavastusi klišeedest hoidumine, rõhumine solistide artistlikkusele, musikaalsus, fantaasiarikkus, vaatemängulisus, postmodernistlik mäng teise plaaniga ning kohati ka kerge provokatiivsus. Ta on oma töödes leidnud peaaegu alati hea balansi uuenduslikkuse ning traditsioonilisuse vahel.

Tema Eestis valminud lavastustest on siiani mängukavas kaks väga eriilmelist tööd: «Faust» Estonias ning «Jevgeni Onegin» Vanemuises. Alanud nädala neljapäeval ja laupäeval etendub Estonias tema lavastuses ning Helikoni ooperiteatri ettekandes Nikolai Rimski-Korsakovi ooper «Tsaari mõrsja».

Tekst: Alvar Loog
Foto: Irina Voitieva

-Dmitri Aleksandrovitš, te näite alati nii õnnelik ja elevil, olete silmanähtavalt rahul nii iseenese kui ka ümbritseva tegelikkusega. Teie nägu on selline, nagu oleksite äsja lotoga miljoni võitnud.

Ei, ma olen lihtsalt õnnelik. Ma leian, et elu on lõbus. Isegi kõiges selles traagilises, mis meie ümber pidevalt aset leiab, on omal moel ja mingist teisest perspektiivist vaadatuna midagi, mis annab põhjuse naeratamiseks.

-Elu on žanr, mis teile sobib?

Jah.

-Mulle ka. See on paras ime – Tallinnas on ühte ruumi kokku sattunud kaks inimest, kes on elu ja iseenesega täielikult rahul!

Tallinnas pole inimesed õnnelikud? Kas sa Helsingis oled käinud?

-Kas seal on veel hullem?

Muidugi. Sealsed inimesed näivad mulle väga kurvad, isegi depressiivsed. Tegin seal hiljuti ühe lavastuse ning soovitasin pidevalt kohalikele: «Minge Tallinna, kasvõi kaheks tunniks, sest see on teie jaoks nagu New York!»

-Te paistate õnnelik loovisiksus, probleemideta inimene. Mis ei vasta sugugi «suure ja tõelise kunstniku» romantilisele arhetüübile, mille kohaselt peaks looja – olemaks oma auditooriumi jaoks veenev ja tõsiseltvõetav – olema natuke haiglase ja nälginud välimusega ning pidevalt lepitamatus konfliktis maailmaga.

Ma arvan, et kunstniku roll on tänapäeval natuke muutunud. Elame üsna raskel ja ebakindlal ajal, draamat ja tragöödiat pakub meile piisavalt üldine poliitiline ja julgeolekualane olukord. Usun, et kunsti missioon ja funktsioon on ideaalis anda inimestele eelkõige positiivseid emotsioone.

-Selle seisukohaga on raske vaielda, ehkki natuke tahaks…

Minult küsitakse iga uue lavastuse puhul peaaegu alati ning enamasti korduvalt: «Mis on selle kontseptsioon?» Ma vihkan seda küsimust! Sest kontseptsioon pole minu jaoks üldse eriti oluline. Minu ideaaliks on pakkuda inimestele mitte niivõrd kontseptsioone, vaid emotsioone.

Oma lavastusi tehes pean suuresti silmas mitte niivõrd alalisi ooperikülastajaid, vaid just neid inimesi, kes tulevad ooperisse esimest korda. Väga oluline on neile muljet avaldada. Ma ei lavasta oopereid kolleegidele või kriitikutele, vaid eelkõige tavalistele külastajatele, kellele ma soovin pakkuda positiivseid emotsioone.

-Kas te olete alati olnud sellel seisukohal?

Mäletan, et lapsena ooperis käies sain seal nii naerda kui ka nutta. Ma reageerisin laval nähtule ja kuuldule üsna vahetult. Ma arvan siiani, et see reaktsioon on kunsti puhul väga oluline. Etendusel istudes pole vaja mitte mõelda, vaid tunda – küll hiljem tagantjärele jõuab ka mõelda. Tekkinud mõtted on justkui teose järelmaitse, kontseptsioon sünnib post factum. Lavastajana olen seda tõdemust endale tõsisemalt teadvustama hakanud alles viimasel ajal.

-Kui palju te loojana aastate jooksul muutunud olete?

Olen kogu aeg muutumises ning arenemises – sest elu minu ümber muutub kogu aeg. Ning mis peaasi: inimesed, kes moodustavad minu publiku, muutuvad kogu aeg. Seega ma lihtsalt pean muutuma. Teater pole ju midagi muud kui elu peegel. Mõnikord võib muidugi ka elu teatrit peegeldada…

-Kas teil, kes te teete aastas keskeltläbi umbes viis ooperilavastust, loojana ideedest puudust pole tulnud?

Ei, sest kõik minu ideed pärinevad elust enesest. Ning seega pole mul selle koha pealt mingit hirmu, kuna elu pakub alati üllatusi.

-Teie oma ooperiteatril – Moskva Helikonil – algas äsja 27. hooaeg. Alustasite rohkem kui veerand sajandit tagasi päris põlve otsas ning ilma riikliku finantseeringuta, kuid praegu töötate mullu avatud uutes, avarates ja moodsates ruumides. Helikoni armastavad nii publik kui ka kriitikud ning teater annab suure hulga oma etendustest väljaspool Venemaad. Kuidas te ise seda arengut näete?

Helikoni hakkasime tegema 1990. aastal kuue inimesega, praegu on meid peaaegu kuussada. See on päris hullumeelne! Küsisite ennist, miks ma kogu aeg naeratan. Sest ma olen nii õnnelik, kuna mul on imelised kolleegid, fantastiline solistide ansambel ning moodne ooperimaja, mis on praegu üks moodsamaid maailmas. Ma olen loojana täiesti sõltumatu. Ma lihtsalt pean kogu aeg naeratama…

-Ma näen veel ühte põhjust, miks peaksite naeratama. Kui enamikus maailma ooperimajades püsirepertuaari üldse ei hoita ning uute lavastuste eluiga pole enamasti pikem kui algselt mängukavasse pandud loetud hulk etendusi, siis ainuüksi Helikoni teatri repertuaarilehel ning ühtlasi mõistagi ka Helikoni laval on alles ligemale 50 lavastust, mis on kõik vaid väga väheste eranditega teie tehtud.

Jah. See on tõsi.

-Mulle tundub, et te olete kõigi maailmas tegutsevate sadade ooperilavastajate hulgas väga erilisel positsioonil, kuna ligemale pool teie umbes sajast valminud lavastusest on siiani elus, st repertuaaris. Kas on võimalik, et olete selles arvestuses koguni esimene?

Jah, võib nii olla küll. See on huvitav vaatepunkt! Ma pole isegi kunagi nii mõelnud. Guinnessi rekord? Suur tänu idee eest! Ma räägin sellest kõigile oma konkurentidele.

-Miks te oma lavastusi maha ei võta?

Olen seda ikka teinud ka, kuid paljud neist on lihtsalt siiani väga menukad. Näiteks 1996. aastal esietendunud «Carmen» (Eesti publik sai seda näha 2011. aastal Birgitta festivalil – A. L.). Ma olen ise selle suhtes juba ammu väga kriitiline, sest aeg on vahepeal edasi läinud. Püüdsin seda maha võtta, kuid Moskva publik soovib seda ikka veel näha. Ning tänavu näiteks kutsuti meid sellega Bangkoki festivalile.

Kuna ma usun väga näitlejateatrisse, olen paljude oma lavastuste eluiga pikendanud, vahetades mingil hetkel välja kogu solistide ansambli, pannud vanade asemele noored. Ning lavastus näeb välja, nagu oleks tehtud eile. See muutub uuesti värskeks.

-Olete lavastanud palju ning üsna eriilmelisi oopereid, sh mitmeid vähetuntud ja vähemängitud teoseid, kuid teie ankeeti vaadates hakkab kohe silma, et olete end barokkooperist eemal hoidnud ning üsna vähe on ka nüüdisoopereid. Estonias lavastatud Erkki-Sven Tüüri «Wallenberg» on siin üks väheseid erandeid.

Nüüdisooperitest on hetkel Helikoni mängukavas vaid Jay Reise’i «Rasputin» ning tänavu kevadel esietendunud Aleksandr Sergunini «Doctor Haass», mis põhineb rahvusvaheliselt tuntud dissidendi Ljudmila Ulitskaja libretol. Barokkooperit pole ma tõesti teinud. Olen selle jätnud tulevikuks. Osalt ka sellepärast, et Venemaal on barokk-kultuuri suhtes teatav tõrge – see on kuidagi liiga katoliiklik vene inimese jaoks. Barokkooper, mis pole muud kui 18. sajandi popmuusika, eeldab 21. sajandil väga intelligentset publikut.

-Kas teil on seoses ooperiga veel järel mingeid unistusi?

Ma tahaksin töötada ainult nende lauljatega, kes on väga andekad, kes suudavad minule kui lavastajale midagi anda, teha minu tööd palju huvitavamaks ning avada minus uusi külgi. Minu suur unistus on teha Helikonis lavastus koos lauljannaga, keda ma jumaldan – Cecilia Bartoliga. Mul on olnud õnn ja rõõm teha koos temaga üks suur teatraliseeritud galakontsert, kuid väga tahaks koos ka lavastust teha. Ning just Helikonis ning sealsete suurepäraste artistide osavõtul. Usun, et see saaks olema maagiline!

-Kas te tajute, et peale on tulemas ning otsapidi juba tulnud uus generatsioon ooperilavastajaid, kelle hulgas annavad tooni filmi ja sõnateatri taustaga inimesed? Milline on teie suhe nendega?

Ooperirežii on tänapäeval muutunud ning see kaldub ühe enam klipinduse ja disainerluse poole. Kahjuks huvitab tänapäeva noori lavastajaid peamiselt lavastuse väline vorm. Draama- ja filmitaustaga lavastajatel on lisaks erinevatele töömeetoditele ka natuke teistsugune arusaam tööst materjaliga. Ooperilavastaja jaoks peaks olema kõige olulisem allikteose muusikalise dramaturgia avamine, helilooja mõtete täpne tõlgendus ning töö solistidega. Kuid selleks on möödapääsmatu omada muusikalist haridust, ilma milleta ei ole võimalik lugeda partituuri ega näha muusikas tegevust.

-Täiesti nõus. Olen ooperist kirjutades pidanud korduvalt vajalikuks neile mitte niiväga vähetähtsatele asjadele tähelepanu juhtida. Minu tähelepanekute kohaselt saavad sõnateatri taustaga lavastajad päris hästi hakkama väikestel lavadel kammerteostega, kuid kaotavad silmatorkavalt sageli lavastusliku fookuse, rütmi ja stiili, kui teos ise tingib rohkem mastaapi ning sealhulgas ka suurt lava.

Helikoni teatris toimub alates 2013. aastast rahvusvaheline noorte ooperilavastajate konkurss «NANO-opera», mis on täiesti ainulaadne maailmas. Noored (alla 35-aastased – A. L.) lavastajad töötavad publiku ees ning rahvusvaheline žürii hindab neid. Ja seal on alati hästi välja tulnud draamalavastajate puudujäägid. Kui laval laulavad kaks inimest duetti, saavad sõnateatri tausta ja koolitusega lavastajad enamasti hakkama, ja seda ka veel siis, kui kolmas tegelane peaks juurde tulema. Aga kui lavale ilmub koor, muutub selline lavastaja abituks – ta hakkab välja mõtlema viisi, kuidas koori ära peita, hakkab kavaldama, kuna ei tea, mida kõigi nende inimestega peale hakata. See on üks draamalavastajate suurimaid probleeme ooperiteatris.

-Kas te ise olete ooperiinimesena draamat lavastanud?

Mind on tihti kutsutud, eelkõige just Sovremennikust, aga ma pole vastu võtnud. Mulle meeldib töötada just ooperis. Draamateater ei paku mulle pinget, see tundub mulle ebaausa kunstivormina, kuna seal on liiga palju ruumi improvisatsiooniks. Seal puudub muusikaline tekst, millega ma olen harjunud.

-Olete alates 1996. aastast õpetanud Venemaa Teatrikunsti Akadeemia muusikateatri teaduskonnas, 2008. aastast professorina. Milline on teie peamine sõnum oma õpilastele kunsti ja loovust puudutavates küsimustes?

Ma koolitan akadeemias ooperilavastajaid ja lauljaid. Kui lauljal on looduse poolt antud hääleanne, siis kõike ülejäänut annab juurde õpetada. Kuid lavastajatega on teisiti – lavastajaks pole kedagi võimalik õpetada. Ning seega ma võtan end selles töös nagu abistavat elementi, inimest, kes võib neile näidata proovide läbiviimise tehnikat, planeerimist ja mõtete tekkimise tehnikat, kuid edaspidine sõltub juba inimesest endast. Usun, et lavastaja õpib eelkõige sellest, mis teda ümbritseb: elust, teistelt lavastajatelt, dirigentidelt, heliloojatelt…

-Istume ja räägime seda juttu Estonia teatri valges saalis. Milline paistab Estonia Moskva poolt vaadatuna?

Estonia teater on väga eriline. Teil on siin traditsioon, mida pole isegi enamikus Euroopa suurtes ooperimajades. Sest siin pole tehtud mitte raha, vaid kunsti. Estonias on hoitud tõelistest professionaalidest koosnevat püsitruppi, mitte nagu paljudes teistes ooperimajades, kus solistid kutsutakse üle maailma kokku vaid ühe konkreetse lavastuse või etenduse tarbeks ning lastakse siis jälle minema. Juba esimese Eesti Vabariigi ajast on Estonia teatril olnud suurepärased dirigendid, püsitrupp, põnev repertuaar, fantastilised solistid. Kes siin kõik on olnud: Tiit Kuusik, Georg Ots, Anu Kaal, Margatita Voites ja paljud teised. Ning muidugi minu lemmikbass – Teo Maiste, kes on nagu Šaljapin.

-See jutt kõlab justkui natuke minevikuvormis. Kas te arvate, et see kõik on nüüd kadunud?

Te provotseerite mind! Jah, ma arvan, et asjad on natuke muutunud. Ma ei saa aru, miks Estonia teater ei kasuta rohkem oma lauljaid, miks ostetakse sageli suur osa solistidest sisse, kusjuures need külalised pole sageli kohapeal olemasolevatest teatri enda solistidest üldse paremad. Solistide ansambel on Estonia teatris kahjuks väga väikeseks kuivanud. Pikemas perspektiivis võib see olla trupi surm. Ja sellest on tõeliselt kahju…

-Minu meelest on meil nii Estonia teatris kui Eesti muusikateatris laiemalt see probleem, et pole enam kohalikku päritolu ooperilavastajaid, ammugi mitte väljaõppinud ooperilavastajaid. Kirjutasin sellel teemal paari aasta eest pikema artikli «Ooperilavastajast on Eestis kujunemas importkaup» (Sirp 28.08.2014) ning vahepeal pole midagi kahjuks paremuse poole liikunud.

Jah, see on isegi veel suurem probleem.

-Mis te pakute, kes on see lavastaja, kelle töid on eestlased viimase paarikümne aasta jooksul kohalikel lavadel kõige enam näinud?

Neeme Kuningas.

-Ei. See lavastaja on Dmitri Bertman. Viimase 20 aasta jooksul on minu andmetel Eestis mängitud vähemalt 21 Bertmani lavastust, neist kuus on lavastatud siinses kahes ooperimajas, ülejäänud on olnud Helikoni ooperiteatri gastrollid. Kusjuures väga intensiivse Bertmani «meistriklassi» tunnistajateks saime olla aastatel 2005–2014, kui kümne aasta jooksul etendus Eestis koguni 18 Bertmani lavastust.

Jah, ma olen siin tõesti palju lavastanud ning käinud. Ma olen Eestis juba nagu oma inimene. Täna, kui Estoniasse tulin, tervitasid mind kõik nagu oma töötajat. See kõik on minu jaoks väga eriline. Ma arvan, et pole vist ühtegi lähimineviku või praeguse aja professionaalset Eesti ooperilauljat, kellega ma poleks koos töötanud…

-Estonia ja Helikoni kultuurivahetuse raames etendub 13. ja 15. oktoobril Estonias Helikoni trupi ettekandes ning teie lavastuses Nikolai Rimski-Korsakovi «Tsaari mõrsja». See esietendus juba 1997. aastal ning võitis Venemaa kõrgeima teatripreemia Kuldne Mask parima lavastuse kategoorias. Eesti publik sai seda esimest korda näha 2008. aasta Pärnu ooperipäevadel. Mis on olnud selle lavastuse pikaealisuse saladus?

«Tsaari mõrsja» tegelased on Shakespeare’i kangelaste kaasaegsed. Ja kired vohavad siin nagu Shakespeare’i teostes: armastus, korruptsioon, ahnus, mürgitamine, kättemaks jne. Oma lavastuses kasutasin ma laterna magica efekti: tumedad dekoratsioonid, tumedad kostüümid… Kõik kontsentreerub siin lähiplaanidele nagu kinos. Aga see on võimalik vaid solistidega, kes pole mitte ainult head lauljad, vaid ka artistid.

Näitlejatöö on siin esiplaanil ning lauljatega, kes pole näitlejatena rohkemat kui keskpärased, sureks etendus kiiresti. Arvan, et see lavastus on olnud nii kaua repertuaaris eelkõige tänu suurepärastele solistidele, keda on vahetunud juba mitme ansambli jagu. Et lavastus püsib 19 aastat pärast esietendust ikka mängukavas, on parim kriitika.

Lugu ilmus Postimehes 10. oktoobril.

Narvas toimus lastegala!

Eile, 12. oktoobril toimus pidulik lastegala Narvas – üks olulisemaid sündmusi festivali “Narva täis muusikat” raames. Nimelt oli 250. Ida-Virumaa lapsel võimalus koos estoonlastega ja nende juhendamisel esineda. Lapsed valiti välja juba kevadel ja kuni sügiseni käis väsimatu meeskond Narvas nendega proove tegemas – Tuuli Potik, Priit Aimla, Triin Ella, Pavlo Balakin, Hedi Pundonen, Daniel Kirspuu, Lydia Roos ja Ülle Kogerman. Millised vapustavad noored solistid ja koorid meil laval olid ning milline orkester!

Lastegala proove pildistas Tanel Meos

Narvas toimus lastegala!

Eile, 12. oktoobril toimus pidulik lastegala Narvas – üks olulisemaid sündmusi festivali “Narva täis muusikat” raames…

Rahvusooper Estonia ja Moskva Helikon-Opera vahetavad neljaks päevaks lavad

13.-16. oktoobrini toimub teatrilavade vahetus Rahvusooper Estonia ja Helikon-Opera vahel. Täna ja laupäeval esitab Helikon Tallinnas Rimski-Korsakovi ooperit „Tsaari mõrsja“, mille on lavastanud teatri juht Dmitri Bertman. Reedel on kavas ooperigala „Kahe pealinna duett“. Rahvusooper Estonia viib Moskvasse külakostiks Gounod’ „Fausti“, mille lavastajaks samuti Bertman ja Marina Kesleri koreograafikäe all valminud Tubina balleti „Kratt“. Ka Moskvas kõlab „Kahe pealinna duett“.

„Mul on ääretult hea meel selle koostöö õnnestumise üle, sest Estonia viimasest esinemisest Moskvas on möödunud pea kolmkümmend aastat,“ ütles teatrijuht Aivar Mäe. „Me astume üles Helikon-Opera uues majas ja Moskva publik ootab meid – saalid on välja müüdud. Tänan kultuuriministeeriumi, kes projekti toetas ja kultuurisilla loomise võimalikuks tegi,“ lisas Mäe.

Helikon-Opera on eesti publikule tuttav Birgitta festivali ja Saaremaa Ooperipäevade kaudu. Teatri looja ja pealavastaja Dmitri Bertman on Estonias korduvalt lavastanud, 2008. aastal pälvis ta Tüüri „Wallenbergi“ lavastamise eest Maarjamaa Risti teenetemärgi ning Eesti teatri aastaauhinna.

Helikoni etendusi Tallinnas dirigeerib Jevgeni Bražnik, laulavad Aleksei Issajev Larissa Kostjuk, Lidia Svetozarova, Igor Morozov, Dmitri Hromov, Jelena Mihhailenko, Kristel Pärtna jt.

Moskvas dirigeerib Vello Pähn, laulavad Marie Fajtová (Tšehhi), Helen Lokuta, Oliver Kuusik, Rauno Elp, Pavlo Balakin, Mart Laur, Mart Madiste ja Helikoni solistid Julia Šerbakova, Anna Pegova, Dmitri Baškirov, Maksim Perebeinos jt. “Krati” etendusel on peaosades Denis Klimuk, Anatoli Arhangelski, Eneko Amoros, Jevgeni Grib ja Marika Muiste.

Fotol: Estonia viib Moskvasse balleti “Kratt”. Foto: Harri Rospu.

Esimesed festivalipäevad on kogunud tuhat külastajat

Pühapäeval Sillamäel kammerkontserdiga alguse saanud Rahvusooper Estonia festival “Narva täis muusikat” on tänaseks kogunud tuhatkond külastajat.

“Äsja lõppes esimene “Uinuva kaunitari” etendus ja Narva publik tervitas tantsijaid ning Toomas Edurit püsti seistes pika aplausiga,” ütles teatrijuht Aivar Mäe. “Tunnen, et seekordse festivali paigaks Narva valida oli õige otsus. Saime siin pakkuda emotsioone, millest on kaua puudust tuntud.”

Ees ootab veel neli etendust ja galakontserti, seejärel siirdub teatrirahvas Narvast rongiga Moskvasse.

Fotol: Alena Shkatula ja Denis Klimuk

Seoses kodulehe programmi uuendustega võib esineda tõrkeid

Seoses kodulehe programmi uuendustega võib esineda tõrkeid info kuvamises. Loodame uuendustega paari päevaga hakkama saada. Küsimuste korral palun kirjutage aadressile info@opera.ee.

Vabandame!

10. oktoobril avatakse pidulikult festival “Narva täis muusikat”

10. oktoobri õhtul avatakse Narvas Geneva keskuses pidulikult viis päeva kestev ooperi- ja balletifestival „Narva täis muusikat“. Keskuse fuajees avatakse ka temaatiline fotonäitus.

Festival, mis sai 9. oktoobril alguse menuka operetikontserdiga Sillamäel, hõlmab Tšaikovski balletti „Uinuv kaunitar“, Verdi ooperit „La traviata“, beebikontserte, kammerkontserte Sillamäel, Illukal ja Narvas ning ooperi- ja balletigalat. Festivali krooniks on lastegala, mille kunstiliseks juhiks on Estonia dirigent ja muusik Priit Aimla ja kus koos estoonlastega musitseerivad Geneva keskuse laval 250 Ida-Virumaa last. Noored ja nende juhendajad on kevadest alates estoonlaste käe all proove teinud ning nüüd on aeg publiku ette astuda.

„Selline maakonnafestival on Estoniale kolmas – kaks aastat tagasi olime Kuressaares ja neli aastat tagasi Paides,“ ütles teatrijuht Aivar Mäe. „Lisaks sellele, et viime ooperi ja balleti Eesti rahvale koju kätte, on meile alati eriti oluline noorte kaasamine. Muusikahuvilised noored saavad reaalselt aimu võimalikust tulevasest elukutsest ja ehk aitab see neil kindlamalt otsustada muusikaõpingute jätkamise kasuks,“ lisas Mäe.

Festivali raames sõidab Ida-Virumaale külla üle 200 estoonlase, kellest enamuse tee viib neljapäeva õhtul rongiga edasi Moskvasse etendusi andma.

Festivali „Narva täis muusikat“ toetavad Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital ning Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus.

Rongi rattad ragisevad

17. oktoober kell 17.31 /

Nüüd on siis üle kontrollitud. Rongi rattad ragisevad endiselt, 16-tunnise reisiga raputab mõnusalt läbi. Nostalgialaksu saab soovija sealt aga igatahes kätte. Kel aega vähe või kel merehaigus kerge tekkima, tasub lennukiga minna – lennuk lendab enam-vähem kaks tundi, sama kaua, kui rongil piirikontrollis aega läheb. Estoonlaste ajalooline Tallinn-Narva-Moskva reis on läbi. Enamus on rõõmsalt kodus tagasi, viimased saabuvad homme. Siis jääb veel oodata veoautosid ja kraam lahti pakkida/ladustada. Estonia on taas ajalukku jälje jätnud ja loonud nii olulised kultuurisillad. Aitäh Helikonile, aitäh mõlema teatri juhile, aitäh estoonlastele ja publikule! Ida-festival kogus kokku 7000 vaatajat. Reisist teeb kokkuvõtte ETV saade Mi neljapäeval, 27. oktoobril. Olge siis telerite ees. Järgmisena veerevad rattad novembri lõpus Pärnusse, Paidesse ja Jõhvi. Reisiblogi lõpetab, tänan lugejaid ja ootame teid alati Estonias!

16. oktoober kell 20.23

Käib tuuri viimane vaatus, igas mõttes. Laval on “Kratt”, nimiosas Eneko Amoros, kellel on täna sünnipäev. Palju õnne! Meie tuuri manager Kristel Konsa naeratab endiselt … : )

16. oktoober kell 12.35

Just praegu lahkume hotellist ja siia tagasi enam ei tule. Õhtul on viimane etendus, ballett „Kratt“, ja pärast seda otse rongijaama. Nagu ikka, jääb maha tehniline meeskond, et dekoratsioonid kokku korjata, autodele pakkida ja Eesti poole teele saata. Nemad tulevad alati esimestena ja lahkuvad viimastena.

Aga eilsest. Eile toimus Moskvas (üleeile Tallinnas) galakontsert „Kahe pealinna duett“, kus esinesid mõlemal pool mõlema teatri solistid. Meie soliste niitis gripp ja nii pidime abi otsima moskvalaste ridadest. See tähendas kiiret ümberorienteerumist, orkestrile nootide hankimist, uute lugude läbiharjutamist ja ühesõnaga väheke ootamatusi ja peavalu. Prooviaega kuskilt juurde võtta ei olnud. Tore, et Helikon suutis ruttu solistid leida, kavalehed muuta, tiitrid vahetada jne. Maestro Vello Pähn, lavastaja Mart Mikk ja kõik artistid andsid endast parima. Laval särasid Helen Lokuta, Rauno Elp, Pavlo Balakin, meie alaline külalissolist Marie Fajtová ja Helikoni solistid. Gala võeti soojalt vastu.

Publikust. Laupäevaõhtune galakontsert oli riietuse mõttes nagu tavaline argiõhtu. Ei mingit ülearust pidulikkust. Teksad, kampsunid ja seljakotid. Tundus ka, et tegemist ei olnud Helikoni tavapublikuga, sest hästi palju uudistati ja pildistati saali ja maja. Võib-olla turistid? Pilet galale maksis 6000 rubla, ehk umbes 92 eurot.

Eile oli estoonlastel võimalus külas käia oma suurte kolleegide juures – Bolshoi teatris. Ekskursioonid olid vene ja inglise keeles, maja väga uhke. Oma kuninglikus säras ei erinenud see minu meelest paljudest muudest suurtest ajaloolistest teatritest, uhke museaalne loss. Suures saalis 1700 kohta (meil 800), töötajaid üle 3000 (meil 460). Ja nii turvatud, nii turvatud…. Nagu ka Helikon, igal pool metsikult turvamehi, sisse pääseb ainult läbi turvaväravate ja kotid vaadatakse läbi. Muide, turistil peab ka tänaval käies pass kogu aeg kaasas olema. Võõrast keelt kuuldes võidakse küsida. Miilits ei ole ka siin enam miilits, vaid politsija.

Nalja sai ühe baleriiniga, kes ostis poest õhtuks veini. Noorelt naiselt küsiti passi, mida tal kaasas ei olnud ja siis ta hädaga esitas pensionitunnistuse : ), et vast ikka tohib. Teate ju, et tantsijad saavad varakult pensionile, oma parimas eas ja parima väljanägemise juures.

Piltidel on näha veel, kuidas koorisolist Aule Urb Bolshoi teatris laulab. On seal üks haruldase kõlaga saal, kus keskel suunaga põrandale lauldes harukordne akustika on. Nii et siis üks meist on nüüd maailmateatris laulnud. Teatri välisseinal on tahvel, mis kinnitab, et just Bolshoi teatris pidas oma elu viimase kõne 1922. aasta novembris seltsimees Lenin.

Aga Helikoni teatrist veel. Kuue mõttekaaslase poolt mõnikümmend aastat tagasi alguse saanud teater on kasvanud 600-liikmeliseks tunnustatud ooperiteatriks, mis viljeleb kaasaegsemat suunda. Palgal on 61 solisti! Moskvas on üldse muusikateatreid seitse, Helikon on Moskva linna poolt ametlikult toetatud teater. Tõsi, need suhted ei ole kogu aeg nii head olnud. Võimuvahetuse aegu peatati rahade liikumine ja uue hoone ehitus ning toetajad kogu maailmas kogusid allkirju, et toetada tegusat innovatiivset teatrit nende uue kodu ehituse lõpetamiseks. Maja sai valmis ja see on haruldaselt võluv. Kasutusel on terve kvartal, hoonete seinad on aga jäetud endisele kohale, nii on endises sisehoovis asuva saali dekoratsioonideks helendavad aknad seintel ja tähistaevas pea kohal ning mitmed tornid, võlvid ja väravad. See kõik ei ole suur (saalis on 500 kohta), aga kõik on eriliselt nutikas. Ja nutikas ka selle sõna tänapäevases tähenduses – fuajeedes helendavad kümnetes endistes akendes reklaamid, lillekimpe saab osta automaadist, rahvast lõbustavad raamaturiiulid liftides, nn petufotode seinad selfide jaoks, muusikalised veeseinad, klaasist põrandad, kust paistab maa-alune maailm jne. Väga meeldib ka see, et hästi palju on väljapanekutes austusega meenutatud endisaegseid tähti. Teenindajad on majas kõik noored mehed, enamasti lauluüliõpilased. Väga elavad, asjatundlikud ja vastutulelikud. Ahjaa, ja majas elab kolm kassi! Liiguvad vabalt ringi ja üks neist pidi käima igal õhtul laval kummardamas : )

15. oktoober kell 0.25

Ja ongi ka siin Moskvas esimene etendus läbi. Kõik läks hästi, publiku tänu oli südamlik. Ma tahaksin tsiteerida Rauno Elpi, kes ütles, et tegemist on kõige olulisema gastrolliga pärast Eesti taasiseseisvumist: me oleme ühes maailma kolmest metropolist – New York, Pariis, Moskva. Ja tasub ka veelkord meenutada, et tee siia sai äsja alguse Narvast. Lastegala kunstilise juhi Priit Aimla sõnul kulutavad Euroopa riigid miljoneid ladusamaks lõimumiseks, aga Estonia lihtsalt läks ja tegi ära. Kui Ida-Virumaa muusikaõpetajad olid algul tõredavõitu, siis programmi lõppedes nad lõid juba sisuliselt koos estoonlastega tantsu. Ja kõik olid häppid.

Reisidel juhtub alati nii mõndagi. Rongis kadus üks mobiiltelefon. Tallinnas väänas üks moskvalane jala välja. Aga Moskvas sai meie tehnikadirektor Taivo Pahmann poja isaks! Palju õnne talle! Muidugi sündis laps Tallinnas haiglas ja kahjuks ei saanud Taivo selle rõõmsa sündmuse juures viibida, aga selline see rändurielu juba kord on. Igatahes on väikemehega kõik hästi ja peagi kohtub ta oma isaga.

Homme läheb seltskond Arne Miku juhatusel suurte teatrimeeste haudadele lilli viima ja estoonlastel on võimalus ka külastada Bolshoi (Moskva Suure Teatri) uut maja. Uusi pilte on eelmise galerii lisas.

14. oktoober kell 19.56

Head sõbrad! Moskvas käib “Fausti” etendus, Tallinnas galakontsert “Kahe pealinna duett”. Ongi tõepoolest duett ja sellest räägiti väga põhjalikult tänasel ülivõimsal TASS-i pressikonverentsil. Vaadake AK-d, seal teeb Neeme Raud ülevaate. Ilmselt veel homme ka. Huvi meie teatri vastu on megasuur, telekaameraid sagib teatris ringi hulganisti ja anda tuleb üks intervjuu teise otsa. Pressikal küsiti muidugi ka riikidevahelise poliitika kohta, et siis kas nagu ikka segab see kultuurivahetust kuidagi. Dmitri Bertman vastas väga huvitavalt – kus on raha mängus, seal segab. Et nagu abieluski – kui on armastus, pole mingit jama. Kui ollakse ainult raha peal väljas, tulevad tülid ja kohtuskäik. Aga kuna ooperiteatrites kunagi raha ei jätku, siis on ainult armastus ja jama pole : ) Aga kõik inimesed, kellega räägime, ütlevad end kui ühest suust Eestit armastavat. Ja vastuvõtt siin Helikonis on suurepärane, ainult küsi ja kõik tehakse. Kuuldavasti on nii ka Tallinnas.

Meie pressikas tõsteti muide paar tundi ettepoole, et siis meile ettenähtud ajal kõneles hoopis Bolshoi ja Anna Netrebko. Noh, oleme suuremeelsed ja mõistame – sellised staarid ikkagi.

P.S. Arvake, kelle saapad ja nööbid on pildil?

14. oktoober kell 11.50

Õnnelikult Moskvas! Need, kes ootasid teekonnal aastakümneid rongi akna taga vilksatanud siniseid valge pitsäärisega katustega puumajakesi, pidid pettuma. Majakesed on euroremonditud käepäraste vahenditega ja tõelist vana vene küla ei näe enam. Teeklaasid on rongis aga endiselt metallist hoidjaga ja restoranvagun sumiseb rõõmsalt.

Bussid olid jaamas vastas, liiklus tihe ja aeglane, hotell ja vastuvõtt suurepärane! Kohe edasi – kes tearisse proovi, kes ITAR-TASS pressikonverentsile, kes filmima ja kel aega, muidugi Moskvaga tutvuma. Pildikesi ka teekonnalt vaatamiseks. Pöörake tähelepanu detailidele : ) Kirjutamiseni õhtul!

13. oktoober kell 19.06

Ongi Narvas kõik. Festival kogus ligi 3000 külastajat. Aitäh narvakatele! Palju küsiti, et kas järgmisel aastal jälle. Kuna oleme käinud sellise festivaliga juba Paides ja Kuressaares, siis arvan, et järgmiseks tuleb näiteks … Võru või Valga. Elame, näeme. Praegu aga loksub rong Moskva poole ja 1o minuti pärast võtame Narvast peale viimased festivalil esinenud estoonlased. Rongi rattad väga ei ragise, suht sujuvalt sõidab. Kupeed on väga kitsad, kogu vaguni (36 inimest) peale on koridoris üks pistik. See on muide praegu vaba : ) Anti õhtusööki kupeesse (pannkoogid kanaga, muffin, jogurt, shokolaad ja vesi), see on hinna sees. Tellimise peale tuuakse kohvi-teed, hind 130 rubla. See teeb umbes 2 eurot. 100 euro eest sai vahetada 6500 rubla. Alkoholi hakatakse restoranvagunis müüma pärast piiri. Peterburis lubatakse 17 minutiks õue. Ahjaa, meie toetajad Kalev ja Liviko olid kupeelauale valmis pannud kenad kingitused. Nii südantsoojendav! Kalevi komme jagame ka vaheajal Moskvas publikule.

Reisides väikseid segadusi ikka tekib, eriti kui 190 inimest korraga reisib. Keegi jääb haigeks, keegi kaotab viisaga passi, keegi avastab, et ta Eesti elamisluba on aegunud (kas riskida Venemaale jäämisega?), keegi tuleb lennukiga kuskilt mujalt, keegi otsustab kauemaks Moskvasse jääda jne. jne. Ja peadirigendi kingapaar võib kogemata maha ununeda…

Hetkel oleme Vene tollis. Hundikoerte asemel külastas kupeed väike armas spanjel, ukse tagant käisid ridamisi läbi tursked vormis ja vormita mehed. Neil on tõsine mure suure hulga pillide pärast ja pille uuritakse hoolega. Passid korjati ära ja neid me hetkel ootame. Kell on nüüd 20.41. Passid tagasi! Peagi algab sõit, restoranvagunis müük ja oleme levist väljas. Kuulmiseni Moskvast! Ja minge seni Helikoni galat ja “Tsaari mõrsjat” vaatama, mõned piletid on veel saada.

Kolmapäev, 12. oktoober kell 18.03

Just on lõppenud pidulik lastegala Narvas – üks olulisemaid festivalisündmusi, sest nimelt seal oli 250 Ida-Virumaa lapsel võimalus koos estoonlastega ja nende juhendamisel esineda. Lapsed valiti välja juba kevadel ja kuni sügiseni käis väsimatu meeskond Narvas nendega proove tegemas – Tuuli Potik, Priit Aimla, Triin Ella, Pavlo Balakin, Hedi Pundonen, Daniel Kirspuu, Lydia Roos ja Ülle Kogerman. Millised vapustavad noored solistid ja koorid meil laval olid ning milline orkester! Killukest sellest on võimalus vaadata pühapäeval kell 20.00 algavas ETV+ saates AK+. Loodame, et noored muusikud said veidigi aimu teatri tööst ja telgitagustest ning et nende hulgast võrsub uusi estoonlasi. Narvas on jäänud veel vaadata-kuulata ooperi- ja balletigala ning “La traviata”. Pärast “Traviatat” asjad kokku ja rongi peale. Moskvasse jõudes ootab kohe ees ITAR-TASS pressikonverents ja siis juba proov ning “Fausti” etendus. Bertmani oma lavastus impordituna Tallinnast : ) Põnev küll, kuidas see Moskva publikule eestlaste esituses meeldib. Seda saame hiljem kuulda muusikasaatest Mi, kelle meeskond reisi kaasa teeb. Ka Moskva kriitikute armee pidi olema juba suled teravaks ihunud.

Meie külalised Moskvast Helikon-Operast jõudsid täna Tallinnasse, majutusid Virus ja valmistuvad vaikselt. Neile on Eestis-käik suisa igapäevane, alles hiljuti anti etendusi Birgittal ja Saaremaal. Estonia viimane etendus Moskvas jääb aga aastasse 1989, kui kavas oli ooper “Boris Godunov”. Ootame reisi uues ja väidetavalt väga kaasaegses Venemaa rongis põnevusega. Meid on viis vagunitäit ja sõit kestab 16 tundi.

Siin aga meenutus tänasest lastegalast.

Teisipäev, 11. oktoober kell 21.30

Teine “Uinuva kaunitari” etendus on just lõppemas, kostavad viimased helid. Oo, ja juba ka braavod! Midagi pole öelda, erakordselt hea vastuvõtt on siin Narvas. Hommikuse etenduse solistid Alena Shkatula ja Denis Klimuk ütlesid, et lihtsalt tundsid publikust uhkavat head energiat ja et väga hea oli tantsida. Loodan, et Luana Georg ja Sergei Upkin tunnevad praegu saalis sama. Toomas Eduriga oli enne õhtust etendust kohtuma tulnud ligi 30 inimest ja see kohtumine oleks võinud tunni asemel vabalt ka kaks-kolm kesta, nii palju oli juttu vesta. Aitäh Sillamäe muusikakooli direktorile Vladimir Võssotskile, kes vabatahtlikuna jutuajamist modereeris! Temast on ka lastegala ettevalmistamisel hindamatu abi olnud.

Mis siis Moskva poolt kuulda vahepeal? Kaks rekkat said üle, kolmandat hoiti Vene piiril pool päeva kinni. Aga nüüd on seegi üle pääsenud. Laadimine küll hilineb veidi, aga jõuame õigeks ajaks küll. Tore segadus (mitte küll logistiku jaoks) on mister tshellodega endiselt. Tshellosid on viis ja plaanis oli neile ja nende omanikele anda invaliididele mõeldud suurem kupee, kuid see tühistati. Ei ole invaliide, ei ole ka kupeed. Tshellod ei lähe invaliididena läbi.

Ballett alustab poole tunni pärast kojusõitu. Siia jäävad veel need, kes homsel ooperi- ja balletigalal esinevad. Ja muidugi lastegala väsimatud korraldajad, orkester, tehniline meeskond ja paljud teised. NB! Kui pilte vaatate, siis pöörake tähelepanu harfi asukohale – erakordne!

Esmaspäev, 10. oktoober kell 23.45

Tegus päev on seljataga. Piletikassa Geneva keskuses avatud, beebikontserdid ja kammerkontserdid peetud, dekoratsioonikoormad maha laetud, lavale balletipõrand pandud (pealtnägija sõnul 10 minutiga!), näitus üles seatud, festival pidulikult avatud. Tunni eest jõudis kohale balletitrupp ja dirigent Kaspar Mänd, kes suundus veel vastu südaööd koos peadirektoriga Geneva keskusesse orkestri paigutust planeerima. Nagu varem välja öeldud, on homme orkestriaugust kostev sound kõigile üllatuseks, sest sealt pole ligi 40 aastat piiksugi tulnud. Ehk siis täpselt nii kaua, kui Estonia viimati Narvas etendusi andis. Balletitrupiga ühes bussis olid ka 12 balletikooli last ja omaette istekohti evisid kaks härra kontrabassi.

Vastuvõtt Narvas on venekeelne, aga väga südamlik. Piletikassasse tuli infot hankima proua, kes oli spetsiaalselt Moskvast kohale sõitnud, et meie “Uinuvat kaunitari” vaadata. Teine mäletas armastusega Hendrik Krummi, aga kohale oli tulnud hoopiski Pavlo Balakini pärast. Tõeliseks publikumagnetiks oli Narvast pärit Olga Zaitseva. Lauljaid saatis klaveril Tarmo Eespere. Lilled viiakse siin ise esinejatele kätte ja lilli oli PALJU! Beebikontsertidest ei olnud varem keegi midagi kuulnud (ka moskvalanna mitte) ja neid nauditi täiega.

Homme kell 9.00 algavad Geneva laval tehnilised tööd, samal ajal alustab Tallinnast väljasõitu orkester. Kõik see mees saab kokku kell 14, kui algab esimene “Uinuva kaunitari” etendus. Saali mahub ligi 600 inimest, mõned kohad on veel saadaval.

Kas teate, miks pillimehed söövad korraliku kõhutäie alles südaöö paiku ja mitte enne etendust? Sest täis kõht segab keskendumist ja häirib mängu. Vot seda saime täna õhtulauas teada. Ja vastuseta jäi veel küsimus, et kui rongiga Moskvasse sõites on ühes kajutis – vabandust, kupees – neli tshellomängijat, siis kuidas paigutatakse tshellod?

Pühapäev, 9. oktoober kell 20.49

Seda, kas rongi rattad tõepoolest endiselt ragisevad, saame kuulda juba algava nädala neljapäeva õhtul, sest siis asuvad estoonlased teele Moskvasse, et Helikon-Opera uues teatrimajas etendusi anda. Enne seda aga oleme tänasest kuni 13. oktoobrini Narvas festivalil “Narva täis muusikat”. Nii astuvadki osad rongi Tallinnast, osad aga peale viimast “La traviata” etendust Narvast. Oma lava loovutame äraoleku ajaks Kuldsele Maskile ja Helikoni teatrile. Suund itta on võetud niisiis juba täna, sest täna õhtul toimus Sillamäel Narva-festivali esimene kontsert “See on vaid operett”, kus särtsaka operetikavaga olid publiku ees Janne Ševtšenko ja René Soom. Klaveril saatis Riina Pikani. Priit Aimla käe all algasid ka lastegala proovid Geneva keskuse laval – siit teile mõned pildid.

Enne hommeõhtust pidulikku avamist toimuvad hommikupoolikul veel kaks beebikontserti. Õhtul saabub balletitrupp ja peagi on Narva estoonlastest tulvil – igatahes hotelli “Narva” me ära ei mahu. Nad on seal muuseas ka kõik lisavoodid käiku pannud.

Moskvasse sõidab neljapäeval täpselt 190 estoonlast, kamba peale kokku on inimesi 12 riigist – Eesti, Läti, Moldaavia, Valgevene, Venemaa, Sloveenia, Jaapan, Ungari, USA, Kanada, Suurbritannia ja Austraalia. Vahest on huvitav teada, et 53 inimest pidid enne reisi omale uue passi tegema ja täna pole veel teada, kas need homme koos viisadega tagasi tulevad … Muuseas on ka igal Moskvasse sõitval pillil oma pass. Kogu koormasse minev kraam tuli tolli jaoks ükshaaval üles pildistada ja iga ese peab tagasiteel alles olema. Rekkad koos koormatega on nii Narva kui ka Moskvasse teele asunud, kokku on neid üheksa. Ootame piirilt häid uudiseid. Muide, Narvas kehtib euro, et lihtsalt keegi küsis.

Reisiblogi peab Ülla Veerg. Fotod: Ülla Veerg.
Lastegala fotod: Tanel Meos, Tuuli Potik.

Koostöös Eesti Rahvusballetiga alustab Paides tegevust laste balletistuudio

Eesti Rahvusballeti ja Paide Kultuurikeskuse koostöös alustab keskuses tööd laste balletistuudio. Stuudio pidulik avamine ja esimene näitistund koos lastega toimub pühapäeval, 9. oktoobril. Õppetöö hakkab toimuma Paide Kultuurikeskuse tantsuklassis erinevates vanusegruppides teisipäeviti ja neljapäeviti kell 14.00-19.00. Õpetajateks on Eesti Rahvusballeti endine tantsija Sanna Kondas ja õpetaja Merike Ivanov Paidest. Stuudiosse on oodatud 5-10-aastased lapsed.

Lisainfo: Ülle Müller, ylle.myller@paidekultuurikeskus.ee, 5152775

Fotol: Sanna Kondas, foto: Harri Rospu

8. oktoobril tähistatakse Estonia talveaia 25. sünnipäeva

8. oktoobril tähistab Rahvusooper Estonia piduliku kontserdiga talveaia avamise 25. aastapäeva. Talveaed ehitati kahe hoonetiiva vahele kunagise suveaia ja restorani asukohale 1991. aastal. Juba esimesel hooajal anti seal üle 100 kontserdi. Rohelusse uppuv hubane kontserdisaal on külastajate lemmikuks tänaseni. Siin korraldatakse kammerkontserte ja -etendusi, viiakse läbi laste haridusprojekte, korraldatakse konverentse ja vastuvõtte ning tähistatakse tähtpäevi. Etenduste vaheaegadel on talveaed avatud kohvikuna.

Talveaia muudab väga eriliseks siin eksponeeritud Estonia teatri- ja kontserdihoone nurgakivi. Estonia selts kavandas ehitatava teatri- ja kontserthoone nurgakivipanemine tseremoonia VII üldlaulupeo ajaks 1910. aastal. Vanikutega ja lippudega kaunistatud hoone ehituseks määratud maa-alal pidi see pidulik sündmus nõukogu otsusel toimuma kõnede ja koorilauluga, nagu tähtsamate ehitiste sisseõnnistamisel kombeks. Venestamisvaimus keelas aga kuberner Korostovets eestikeelsed kõned. Kuna selle nõudmise kohaselt oleks pidanud Eesti teatri nurgakivipanemine sündima vene keeles, pandi kivi hoopis karjuvas vaikuses hooviseina, kus see 1944. aasta märtsipommitamise ajal rusude alla mattus ning pikaks ajaks kadunuks jäi. Alles seoses sisehoovi (algse suveaia) ümberehitustöödega talveaiaks 1991. aastal märgati kivi kaevetööde käigus. Justkui hea enne oli ajaloolise väärtusega nurgakivi oodanud talveaia valmimist, kus see on teenitud aukohal siiani kõigile külastajatele nähtav.

Meeleolukal sünnipäevakontserdil esinevad Kristel Pärtna, Janne Ševtšenko, Helen Lokuta, René Soom, Oliver Kuusik, Mart Madiste, Urmas Põldma, Marko Matvere, Pavlo Balakin, Ooper-Kvartett, Toivo Unt Jazzkvartett, Aare Kodasma, Lemme Järvi, Tarmo Eespere, Varius teatri trupp jpt. Kontserdi piletid on välja müüdud.

Talveaed 25

8. oktoobril tähistab Estonia talveaed 25. sünnipäeva. Siinkohal heidame pilgu Talveaia kujunemisloole.

Enne 1944. aastat asus teatri- ja kontserdisaali vahel Estonia suveaed ja restoran.

enne_sõda2 enne_sõda1 enne_sõdad3

Nõukogude ajal oli tegemist üsna kasutuna seisnud sisehooviga.

nõuk.ajal1 nõuk.ajal2

Talveaed avati 1991. aasta oktoobris piduliku kontserdiga ja juba esimesel hooajal oli talveaias üle 100 ürituse.

Talveaia avamine 1991. aastal

Eelkõige on talveaed olnud kohaks, kus toimuvad mitmesugused kontserdid, etendatakse (laste)muusikalavastusi ja kammeroopereid.

Talveaed tänapäeval1 Talveaed tänapäeval2

4. oktoobril tähistatakse mitmel pool maailmas balletipäeva

4. oktoobril tähistatakse mitmel pool maailmas rahvusvahelist balletipäeva. Facebooki lehtedel on terve päeva jooksul võimalus otsepildis näha, mis toimub balletiteatrite telgitagustes. Eesti Rahvusballeti proovisaali saab vaadata kell 13.30-14.00 https://www.facebook.com/Rahvusooper/

Muusikapäeval pälvisid preemiad estoonlased Vello Pähn, Jüri Kruus ja Risto Joost

Eesti Muusikanõukogu ja Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapital tunnustasid rahvusvahelisel muusikapäeval muusikamaastiku parimaid. Koos anti preemiad välja üheksandat aastat. Tunnustamaks Eesti muusikuid või muusikainstitutsioone, kelle tegevus on kaasa aidanud muusikavaldkonna arengule annab Eesti Muusikanõukogu alates 2002. aastast välja stipendiume “muusikapreemiad”. Preemiatega tunnustatakse kogu senise tegevuse eest.

Eesti Muusikanõukogu muusikapreemiad 2016

Heliloomingupreemia – ÜLO KRIGUL – särava ja žanriliselt mitmekülgse loomingu eest
Interpretatsioonipreemia – VELLO PÄHN – kaalukas panus Rahvusooperi kunstilisse arengusse
Preemia muusikaelu jaoks olulise ja väljapaistva tegevuse eest – TIINA MATTISEN – pikaajaline panus muusikakultuuri mõtestamisel ja jäädvustamisel

Žüriisse kuulusid EMN-i juhatus ja annetajate esindajad, kes valisid laureaadid Eesti Muusikanõukogu liikmete poolt üles seatud kandidaatide hulgast.

Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapital tunnustab aastapreemiatega hooajal 2015/2016 enim silma paistnud muusikategelasi ja -kollektiive. Traditsioon sai alguse 1995. aastal. Tänavu anti välja üheksa preemiat, ühe preemia suurus on 4 000 eurot.

Helikunsti sihtkapitali aastapreemiad 2016

AIN AGAN – omanäoline ja väljapaistev loominguline tegevus
ANSAMBEL U – sisukad rännakud kaasaegsel muusikamaastikul
EESTI MUUSIKA INFOKESKUS – täpne ja mitmekülgne muusikainfo levitamine ja kogumine kaks aastakümmet
IMBI TARUM – suurepärane loominguline tegevus nii kodu- kui välismaal
JÜRI KRUUS – kirglik panus Eesti vokaalkunsti jäädvustamisse
KALLE RANDALU – särav ja silmapaistev loominguline tegevus
MARIA KÕRVITS – eduka loomingulise tegevuse eest, mis tipnes noortekategooria esikohaga 2016. a heliloomingu rostrumil Wroclawis
PRIIT KUUSK – Eesti muusikaelu kroonika järjepidev kogumine
RISTO JOOST– Eesti muusika ettekanded Eestis ja maailmas

Sihtkapitali nõukogu koosseisus Tiia Teder, Ivari Ilja, Kristjan Randalu, Toomas Siitan, Tiina Jokinen, Märt-Matis Lill, Marika Pärk valis preemiate saajad välja avalikult esitatud kandidaatide hulgast.

Preemiate pidulik üleandmine toimus Kumu kunstimuuseumis. Tseremoonia kunstiline juht oli Risto Joost, lavastaja Veiko Tubin ning õhtut juhis Priit Pius. Otseülekannet pidulikust tseremooniast vahendas ETV.

Eesti Muusikanõukogu preemiameene autor on Kristi Ringkjob, Eesti Kultuurkapitali preemiameene autorid on Risto Tali ja Rait Siska.

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.