Uudised

  • Eesti Rahvusballeti uut esisolisti Kealan McLaughlinit saab näha juba sel neljapäeval „Oneginis“

    19.09.2017 / Lisanna Männilaan

    shkatula_mclaughlin

    Neljapäeval, 28. septembril on taas laval publiku suur lemmik – Cranko ballett „Onegin“, mille nimirollis on esmakordselt Eesti Rahvusballeti uus esisolist Kealan McLaughlin. Tatjana rollis on Alena Shkatula. Kealan McLaughlin lõpetas Kanada Rahvusliku Balletikooli 2007. …

  • Estonia teater tähistab 111. sünnipäeva

    15.09.2017 / Ülla Veerg

    estoniaselts_kodu_300x180

    16. septembril tähistab Estonia teater 111. sünnipäeva. Sünnipäevapidu peavad estoonlased koos teatri veteranidega – keskpäeval toimub pidulik vastuvõtt Valges saalis ja üheskoos vaadatakse Eesti juubelisünnipäevale pühendatud uue ooperi, Rasmus Puuri „Pilvede värvide“ peaproovi. I rõdu …

Blogi

  • Rasmus Puur – pea pilvedes, jalad maas

    09.09.2017 / Stina Vürmer

    rasmus_pilved

    Juuni esimestel päevadel lükatakse Estonia teatrimajas ooperile „Pilvede värvid“ hoog sisse. Lavastaja Roman Baskin peab töökoosolekut, tutvustatakse osatäitjaid, kostüümikunstnik Anu Lensment räägib oma plaanidest. Esimeses pingireas istub pikk, vibalik noormees, kelle lühikesed püksid ja seljakott …

  • Kui pilvedel on värvid

    25.08.2017 / Liina Viru

    tunnuspilt

    Sa lahkud kodust teiste jumalate juurde, sa loobud omaenda loomisloost. Kõik, mis on sulle hoitud, heidad muuseas tuulde ja ise selles tuules langed koost… Proovid on jõudnud esimese vaatuse finaali, kus tegelastega liitub Vanaema, keda …

“Ühe unistuse maja” näitab baleriiniks saamise rasket ja kaunist teed

Režissöör Ruti Murusalu ja Umberto Productions on valmis saanud dokumentaalfilmi Tallinna Balletikoolist “Ühe unistuse maja”. Tallinna Balletikool on paljude tantsijate tee alguseks olnud juba 1946. aastast. Filmis põimub kokku kollektiivportree, andmaks edasi tantsija elu läbi erinevate põlvkondade silmade. Alles oma unistuse lugu alustavate värskelt vastuvõetud õpilaste teed ristuvad lõpueksamiteks valmistuvate noorte tantsijatega. Neid jälgib plejaad kunagisi balletistaare, kes tänases päevas vastutavad inimsaatuste eest majas, kust kord nendegi teekond alguse sai. Kelle unistus jääb elama ja kelle oma kustub? Filmi saab näha kinos Artis ajavahemikul 30. septembrist 13. oktoobrini ja Tartu Elektriteatris 4. oktoobril.

Režissöör: Ruti Murusalu
Stsenarist: Len Murusalu
Operaator: Erik Norkroos
Heli: Mart Kessel-Otsa
Montaaž: Kersti Miilen
Produtsent: Erik Norkroos
Tootja: Umberto Productions

Režissööri lühike elulookirjeldus + hilisem filmograafia

Ruti Murusalu on kauaaegne ETV töötaja ning paljude telesaadete (tansusaated ja -lavastused, portreesaated tantsijatest) ja ülekannete režissöör ning produtsent. Ennekõike on ta spetsialiseerunud tantsude jäädvustamisele.

Filmograafia
„Kirjad islandilt“ (2015), „Ballettmeister“ (2014), „Sinine kõrb“ (2012), „Sündinud tantsule. Kai Leete“ (2010)

Tootja lühike kirjeldus
Varasemalt telesaateid ning sarju tootnud (Hajameelselt abielus, Krambambus, Bläkkpoks, Kuldsuu jpt) stuudio on täna keskendunud peamiselt dokumentaalfilmide tootmisele.

Filmograafia
„Englas“ (2015), „Ballettmeister“ (2014), „Sinine kõrb“ (2012), „Palusalu“ (2009)

Oktoober toob Estonia lavale külalisetendused Moskva ooperiteatrist

Rahvusooperi oktoobrikuu tähtsündmuseks võib pidada Moskva Helikon-Opera külalisetendusi. Vene ooperiklassikast toovad nad kaasa Rimski-Korsakovi „Tsaari mõrsja“. Tõsielusündmustel põhinev lugu jutustab Ivan Julma kaunist kihlatust, julmast rivaalitsemisest, närtsivast armastusest ja mürgisest kadedusest. Koos rahvusooperi solistidega toimub ooperigala „Kahe pealinna duett“. Ettekandele tulevad katkendid tuntuimate vene, eesti, itaalia jt ooperiheliloojate loomingust. Helikon pikalt tutvustamist ei vaja, Dmitri Bertman on Estonia teatris lavastanud neli ooperit: „Näkineid“, „Armastus kolme apelsini vastu“, „Wallenberg“ ja „Faust“. Lisaks on Helikon-Opera käinud varem näiteks Saaremaa ooperipäevadel ja Birgitta Festivalil. Moskva Helikon-Opera külalisetendused toimuvad 13. ja 15. oktoobril ning ooperigala 14. oktoobril.

ELP-MADE-MAN ehk päevad, mis ajasid segadusse

Veidi teistsuguste asjaolude kokkulangemise korral oleks temast võinud saada kuldsete kätega meistrimees või võistlustantsuõpetaja. Ta pole kunagi unistanud suurejoonelisest lauljakarjäärist, veel hullem – ta pole üldse unistaja tüüpi. Edu või saavutuste poole küünitamine on talle kogunisti võõras ja ometi usaldatakse just sellele mehele järjest tähtrolle Estonia lavastustes. Nimelt talle kuulub ka Eesti tänavuaastane muusikaauhind. Tere, Rauno Elp!

 

Tekst: Margit Kilumets
Foto: Höije Nuuter

Vastuterekäe ulatab nahktagis ja tennistes lühemapoolne mees, kelle bariton ei kõmise kuidagi eriliselt ja kelles on raske ära tunda hullunud kullassepp Cardillaci, kes silmade põledes uusi ohvreid jahib ja kelle veenev kehastamine Raunole ka aastaauhinna tõi. Aga nii ongi tore: nagu Ita Ever trollibussi tagumises pingis – lihtsalt inimene!
Võiksime Raunoga juba järgmisel hetkel minna Estonia taga laiuvale mururibale jäätist sööma – ta mõjub nii koduselt! –, aga esiteks on heitlik suveilm viinud lauljalt hääle ja teiseks on tal sellesama, ausammast ümbritseva platsiga eriline suhe. „Ma näen seda paika ja seal toimuvat oma garderoobi aknast iga päev,“ kirjeldab Rauno, „ja, ausõna, toimuvast võiks vändata köitva tõsielufilmi. Veidike liialdades julgen väita, et minu silme all on seal kõik stseenid sünnist kuni surmani maha mängitud. Persoonide galerii kaunitaridest koletisteni! On olnud koomikat, draamat ja tragöödiat, täpselt nagu laval.“

LAVAL
täitus Raunol sel suvel kakskümmend neli aastat. 1996. aastal sai temast põhikohaga rahvusooperi solist ja sealtpeale on ta kuidagi märkamatult, aga samas jonnakalt, aina ülespoole roninud. „Eesti kontekstis olen tõesti päris kõrgele jõudnud, vähemalt esimesse ritta,“ muigab Rauno tagasihoidlikult ja lisab siis – nagu vabandades – , et mida kõrgemal oled, seda suurem on vastutus. „Ma ei taha valmistada pettumust teatrimajale, mis on mind nii hästi hoidnud. Ega publikule. Kõik see sunnib rohkem harjutama. Mitte see, et ma justkui vajaksin igal õhtul aplausi nagu vampiir verd. Mõnikord on olulised hoopis väiksemad asjad: et soomlane, kes esimese vaatuse ajal unistas ainult konjakist, teise vaatuse ajal enam ei köhi ka mitte. Või tuleb keegi pärast etendust ja küsib siiralt: „Rauno, kust sa selle jõu võtad?“. Pistan ruttu vahele: „Noo, ja kust sa siis võtad?“. Pärast väikest mõttepausi kirjeldab veebruaris 45. sünnipäeva tähistanud mees nii ennast kui oma põlvkonnakaaslasi veidi pikemalt ja mõistan, et see teema on Raunole oluline ning sellest koorub rohkem kui lihtsalt vastus. „Minuga sama ajastu inimesed said täiskasvanuks uue Eesti Vabariigi esimestel aastatel. Need ei olnud alati kõige kergemad ega ilusamad ajad, vaid – kui tsiteerida filmipealkirja – päevad, mis ajasid segadusse. Ja a-ja-sid-ki! Olen läbipõlemisi ja altminekuid päris palju kõrvalt näinud, aga need, kes hakkama said ja sellest supist välja ujusid, pole mingid made-in-China-mehed. Me oleme tugevad ja peame vastu.“
Vastupidamist eeldab Rauno valitud elukutse 24/7, sest pinge, mis etenduste ja kontsertidega kaasneb, käib lauljaametiga paratamatult kaasas. Raunole meeldiks, kui see saali ei kanduks, küll aga võiks lauljad publikusse lennutada kõvasti emotsionaalseid laenguid. Vähemalt sel määral, et suurem osa kuulajatest tahaks saadud laengu toel järgmisel korral kindlasti teatrisse tagasi tulla. Ja veel on Rauno koduteatri patrioodina kindel, et hea ooperielamuse saamiseks ei pea tingimata välismaale sõitma. „Käige meie ooperis ja hoidke raha kokku,“ teeb ta muigamisi üleskutse. „Vähemalt mina mõtlen küll aeg-ajalt lavastusest n-ö eemaldudes, et „vaat seda etendust ma tahaksin ise ka näha!“. Ja kui ma suudan selle valu juures, mida laulja laval läbi elab, veel ennast kõrvalt vaadata, siis tekibki selline mõnus nihe, kus ma tunnen, et see ongi nüüd päriselt hea asi! Laval tajub ikka jube hästi ära, kas publik võtab su kogu krempliga omaks või mitte. Üks selliseid lugusid, mille kohta olen saanud ainult positiivset tagasisidet, on kindlasti seesama „Cardillac“.“
„Cardillac“ ja „Cyrano de Bergerac“ on kaks Raunole siiani enim kuulsust toonud ooperit, vastavalt Paul Hindemithi ja Eino Tambergi kirjutatud. Mõlemad lavastused kuuluvad ka Rauno muusikaõpetajast abikaasa Lemme-Liisi lemmikute hulka, mida naine võimaluse korral alati vaatamas käib. „Me ei räägi Raunoga kodus tööst ja ma ei urgitse kunagi selle kallal, kuidas tal üks või teine roll parajasti proovis välja tuleb,“ kirjeldab mehe suurim tugi ja ihukriitik muusikutepere argipäeva. „Mulle meeldib minna teatrisse puhta lehena, istuda maha ja vaadata, mis saama hakkab. Kui Cyrano vähegi mängukavas on, siis püüan ikka kohal olla, sest see on lihtsalt nii ilus muusika ja nii suurepärane tõlgendus. Ja muidugi meeldib meile mõlemale meeletult Wagner!“


WAGNER
on Elpide helisevas kodus sagedane jututeema. Neile mõlemale läheb korda tema kompromissitus, tema uskumatu võime panna inimesi omaenda hinge saladusi uurima ja avastama. Ja muidugi on Rauno Eesti mastaapides tõeline Wagneri-mees: ta on rahvusvahelise Richard Wagneri ühingu stipendiaat, ta on juba saanud rolli kolmes Wagneri ooperis ja sel sügisel seisab ees luksus alistada neljas – „Lendav hollandlane“.
„See on tükk, mis peaks teatridirektorile rõõmu tooma küll,“ arvab Rauno, „sest ooper on väga populaarne kõikjal maailmas. Mul endal on Hollandlasega juba oma side tekkinud. Alustan alati vaikselt ja rahulikult, võtan noodi kätte ja kuskilt hakkab roll kerima: sentimeeter sentimeetri haaval kasvan oma tegelase sisse. Ma ise nimetan seda „istumiseks lauluraamatuga“.“
Rauno kujundab oma osatäitmisi vähemalt esialgu YouTube’i ja Spotify abita, sest alateadlikult võivad nähtud esitused ja teiste lauljate tõlgendused hakata teda mõjutama. Kogu algusetapp on hell ja ettevaatlik protsess, omamoodi õnnelik aeg, sest laulja saab oma suurt laulu ise kokku traageldada. Alles siis, kui esimesed lähenemiskatsed materjalile on tehtud ja laulikuga piisavalt istutud, tulevad mängu teised. Kõigepealt kontsertmeistrid, keda Raunol on kaks.
„Hollandlasega on tööd üksjagu, sest ma sain selle rolli natuke nagu avansina: see on baritonile pisut madal ja bassile jälle kohati kõrge partii,“ tunnistab Rauno. „Nii et omajagu pusimist tuleb ja Jaanika Rand-Sirp ning Ivo Sillamaa saavad minuga võib-olla veel kurja vaeva näha. Aga nad mõlemad teavad ülihästi, milleks ma võimeline olen ja kuidas minust maksimum välja pigistada. Endal tuleb muidugi ka olla targalt auahne ja mitte kahelda, vaid mõelda, et „Jah, selle ma teen igatahes ära!“.“
Kui Jaanika tegeleb Rauno tehniliste ja kohati ka keeleliste oskuste lihvimisega, siis Ivo on kontsertmeister ning elufilosoofia õppejõud ühes isikus. Tal on tänu „Hortus Musicuse“ kogemusele meeletu kuulamispraktika, talle meeldib uurida, analüüsida ja mõnikord satub kontsertmeister ka jutusoonele. „Kui selline inimene on olemas ja sa oskad teda kuulata, siis minusugune saab ainult võita,“ kinnitab Rauno. „Need on ilusad hetked, kui Ivo rääkima hakkab: jõuliselt ja samas väga lihtsalt. Elu on siiani näidanud, et peaaegu igal aastal tõmbab guru mingi uue sahtli lahti ja sellest on uskumatult palju abi, kui tunned, et sul on silm peal.“

SILMA PEAL
hoidis Raunol ka aastaid rahvusooperis peadirigendina töötanud Arvo Volmer, kes toonitas, et kui laulja suudab lavale minnes oma mõtetest ülearuse ära koristada, vaimse müra maha võtta ning keskendub ainult rollile, siis on tulemus hoopis parem. Rauno teab väga hästi, mis tunne on siis, kui etenduse ajal tuleb sada lolli mõtet pähe ja neist ei saa enam kuidagi lahti. Lihtsalt jube raske on laulda! Aga lollide mõtete laviini alla pole Rauno viimasel ajal enam jäänud.
Veel üks mees, tänu kellele on Rauno täna seal, kus ta on, kuulub Estonia raudvara hulka. „Arne Mikk muutis minu elu, julgen seda häbenemata tunnistada,“ läheb Rauno ajas 24 aastat tagasi, mil ta veel RAM-is laulis. „Ma olin küll konservatooriumi ajal paaris ooperis kaasa teinud, aga ooperikoori kohe kuidagi ei tahtnud minna. Arne tuli mulle kusagil Estonia koridorides vastu, kuulis, et olen kolm kuud RAM-is laulnud, ajas silmad ümmarguseks ja tiris mu joonelt Eri Klasi kabinetti. See oli 1992. aastal ja nii juhtuski, et sattusin teiselt kursuselt ja RAM-ist otse lavale solistiks. Olen üks viimastest, kelle Arne isiklikult sellesse majja on toonud ja teatrisse sattumine oli minu jaoks tõeline jackpot. Arne Mikk ise on aga täiesti uskumatu mees! Ega ta väga mind ei torgi, aga kui midagi on tema arvates õnnestunud, siis tuleb ja ütleb. Nii et ikka jälle on mul silm peal ja tunnen, et olen hoitud ning targalt suunatud!“
Arne Mikuga seoses tuleb Raunol taganeda ka oma mitte-unistava-mehe kuvandist, sest tegelikult on tal taskupõhjas unistus, mis ulatub lausa aastasse 2018. Siis võiks Saaremaa ooperipäevadel näha midagi suurejoonelist, mis lavastatud nimelt selle sündmuse tarbeks ja Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva silmas pidades. Miks ei võiks see olla näiteks Evald Aava „Vikerlased“? „Mängin selle mõttega alatasa ja kuna „Vikerlased“ on algusest peale olnud Arne idee, siis mina küll arvan, et just tema võikski seda teha,“ läheb Rauno põlema. „Kui kellelgi on Savonlinna ooperifestivalilt kuhjaga kogemusi, millest eeskuju võtta, siis ikka Arnel ju?“
Suviste ooperipidude ja festivalidega on Raunol ja tema abikaasal üldse omamoodi suhe. Kuna Lemme-Liis on muusikaõpetaja nii Lilleküla gümnaasiumis kui ka Arsise kellade ansamblis, siis on ette tulnud juhuseid, kus perekond Elp on seotud ühe ja sama suvise muusikaüritusega. „Need on olnud hirmvahvad asjad, sest toovad tavaellu särtsu ja vaheldust,“ rõõmustab Lemme-Liis. Rauno abikaasaga päris sama meelt ei ole, eriti pärast tänavust pikka ja väsitavat hooaega. „Sel kevadel oli mul ekstra sidruniks pigistatud tunne,“ meenutab ta suve esimest poolt. „Kui korraga on palju keerulisi rolle käsil, siis kõigepealt väsib vaim ja seejärel hakkab ka keha ohutulesid vilgutama. Nii et ideaalis paneksin lauluraamatu hea meelega jaanipäeval kinni ja teeksin alles augustis uuesti lahti. Ja vahepeal puhkaksin näiteks Kreekas mõnel saarel ja oleksin lihtsalt oma naisega koos.“

KOOS
on Rauno ja Lemme-Liis olnud juba kakskümmend viis aastat. Nad kohtusid konservatooriumi ühiselamus, kus lauljad poisid ja koolimuusikat õppivad tüdrukud omavahel hästi klappisid. Aga mis siis otsustavaks sai? „Ikka hääl,“ ohkab Lemme-Liis. „Teised ammu rääkisid, et see kutt laulab jube hästi, aga ma esialgu ei kippunud neid uskuma. Tuli mulle koridoris vastu, selline pisike jupats, endal laulja nägu peas. Aga kui tegi suu lahti, siis … jäi minu suu ka lahti!“
Rauno ja Lemme-Liis elasid ühikas kokku kümme aastat ja see oli mõlema meelest tohutult õpetlik ning lahe aeg. Elu 1990. aastate alguses meenutas natuke Priit Pärna multikat, kus massid jooksevad ühele ja siis jälle teisele poole ja keegi ei saa eriti täpselt aru, miks. „Joodi Mehukattit piiritusega, ühika akende all varastati päevaajal autodelt ilukilpe, pangatellerid olid kunnid ja T-särkidele piltide trükkimisega võis pururikkaks saada,“ kirjeldab Rauno. „Meie elasime kogu selle kaootilisuse üle stoilise rahuga. Mina võtsin vastu peaaegu kõik elu poolt tehtud ettepanekud ega tegutsenud uisapäisa, sest kerge on loobuda, aga raske tagasi saada.“
Mõlemad Elbid on pärit heade kommetega peredest ja otsustasid sellepärast põhimõtteliselt, et ei hakka üüripinnal elama, vaid kannatavad ühikas seni, kuni jaksavad endale päris oma kodu soetada. Nõmme oli mõlema jaoks esimene eelistus ja nüüd elavad nad juba pikemat aega sealsete mändide all. Kodu on aja jooksul kõrvalkorteri arvelt veidi suuremaks paisunud, aga Lemme-Liisi raamatud ei taha ikka ära mahtuda. Ja Elpide kodu puupõrandad on kõik Estonia esibaritoni oma kätega lihvitud, sest Raunol lihtsalt ongi kuldsed käed nii torutööde kui siseviimistluse peale. Kas nende akende alt mööda jalutavad nõmmekad võivad mõnikord ka Don Giovanni aariat kuulda? „Kindlasti mitte,“ naerab Rauno. „Ma kodus ei harjuta piiska ka, sest kodu on kodu ja töö ikka töö. Pealegi on abikaasa õpetaja-amet nii pingeline, et ka tema tahab vabalt võtta, kui koduuksest kord on sisse astunud.“
Rauno seisukohad ja mõtted tunduvad hästi kained ning läbimõeldud. Ta ise arvab, et sai päriselt täiskasvanuks kohe peale vanemate surma, kui polnud äkki enam kelleltki nõu küsida. Lapsepõlve vaimne kaasavara on vahel nii aeglaselt avanev pärand, et mõned kodused põhitõed jõuavad kohale alles nüüd, aastate pärast. „Aga seda ma pean küll tunnistama, et maailmal, kuhu ma praegu maandunud olen, pole minu vanematega vähimatki pistmist. See, et ma konservatooriumisse astusin ja lauljaks õppisin, on lihtsalt suur juhuste jada.“
Rauno õppis Tartu 7. keskkooli muusikakallakuga klassis, laulis Uno Uiga käe all poistekooris ja tegeles 7–8 aastat tõsisemalt ka võistlustantsuga. Kui ühel hetkel tuli otsustada, kas laul või tants, läks poisi ema dirigendilt nõu küsima ja Uno Uiga ütles kindlalt, et erinevalt tantsust saab laulmisega tulevikus siiski ka raha teenida. Tema ennustus läks täide, sest kogu edasise elu ongi Rauno oma kahe häälepaela peal sõitnud. Kuna vene sõjavägi kollitas, siis tuli sellest pääsemiseks pärast keskkooli kindlasti kõrgkooli pürgida, aga Raunol polnud õrnematki aimu, mis teda üldse huvitada võiks. Laulda ta oskas ja üks tuttav poiss kutsus poolkogemata konservatooriumi sisseastumiskatsetele kaasa.
„Sisseastumiseksamil laulsin esimest korda elus täie häälega, üksi ja komisjonile,“ meenutab ta oma toonast avantüüri. „Ainult Valgret ma oskasin peast. Teised valisid helistikke ja laulsid häält lahti, aga ega mina ausalt öeldes ei liigutanud lille ka, et konservatooriumisse sisse saada. Pääsesin täiesti kogemata, täispunktidega edasi ja seda ma julgen küll öelda, et need kümme punkti, mis järgmisel hommikul seal seinal rippusid, need muutsid mu elu väga põhjalikult!“
Kuna Raunol ei olnud muusikakoolist tulija tausta, siis oli tal ka kõrgkoolis paineid vähem: puudusid kõrgendatud ootused tuleviku suhtes! Talle meeldib uskuda, et kuigi iga inimese teekond on ette määratud, siis see, kui pika või kui käänulise tee keegi ette võtab, sõltub lõppkokkuvõttes ikka inimesest endast. Võistlusmomenti oli kooli ajal Rauno ümber väga palju, aga tema kujundas oma mõttemaailma ise ja usub, et just tänu sellele on ta õpingukaaslastest praegu ainus, kes oma ametile truuks on jäänud. „Ma olen enamasti pakkumistest kinni võtnud, aga kui keegi väidab, et ma olen keskmisest andekam, siis sellest pole ma küll tänase päevani aru saanud,“ tunnistab Rauno täiesti siiralt. „Mul on väga kihvt amet, mille puhul ju väga kindlalt ette ei tea, mis tulevik toob. Aga ma ei pirtsuta ega vali, sest mul on leping. Ja kõigepealt lendab muidugi Hollandlane kohale!“

Artikkel ilmus ajakirjas Estoonlane 26. augustil

Täna proovisaalis!

Täna proovisaalis, vol 6

Viimane-viimane lihv ja ongi juba homme laval…!

Täna kohtus proovisaalis taas uus koosseis: Hollandlasena Aleksandr Krasnov, Dalandina Priit Volmer ja insenerina näitejuht Marko Matvere, kes vajadusel asendab kõiki proovis mitte osaleda saavaid lauljaid 🙂

Fotod: Liina Viru

Täna proovisaalis, vol 5

Kordamine on tarkuse ema! Täna võetakse veel kord läbi Dalandi ja Hollandlase kohtumise stseen. Seekord Hollandlasena Rauno Elp ja Dalandina Ain Anger.

Ühes tuntud ööklubis kohtuvad Hollandlane ja Daland. Kuigi Daland ei kiida heaks oma tütre Senta kirge maalimise vastu, on ta neiu tungival palvel määranud kokkusaamise järjekordse galeriiomanikuga. Hollandlane näeb Dalandit, kes jutustab galeristile oma tütrest Sentast. Tema lootus lunastusele tärkab taas, kui ta samastub Senta maalil kujutatud mehega. Tundetulvast haaratuna on ta valmis pildi ja kunstnikuga kohtumise võimaluse eest maksma terve varanduse… Vaibuvast tormist tuleb häid uudiseid teatama Dalandi insener.

Fotod: Liina Viru

Täna proovisaalis, vol 4

Senta maalib Hollandlast ning püüab tungida tema needuse olemusse – millistesse elu keerdkäikudesse kisuvad seitse surmapattu ooperi peategelase? Maalib Aile Asszonyi.

Esimeses lavaproovis painavad Hollandlaseks kehastunud Rauno Elpi viirastused seitsmest surmapatust, mis teda terve elu on kummitanud. Lisaks on tugev torm on Norra lähistel kahjustanud naftaplatvormi ja Daland, kes on keemiatööstuses ettevõtja, on randunud, et kahjud üle vaadata. Juhul kui nafta merre lekib, kannatab tema ettevõte rahalist kahju. Temaga on kaasas insener. Proovis Dalandina Pavlo Balakin ja insenerina Mart Madiste. Tantsijatel hoiavad silma peal koreograaf Daniel Kirspuu ja tema assistent Hedi Pundonen.

Fotod: Liina Viru

Täna proovisaalis vol 3!

Daland tutvustab Sentale Hollandlast, tema tulevast abikaasat. Ta jätab Senta ja Hollandlase kahekesi stuudiosse ja nad tunnevad üksteises ära sugulashinge: mõlemad soovivad sellest maailmast põgeneda, üks kunsti, teine enesehävitusliku käitumise kaudu. Hollandlast liigutab Senta hingepuhtus ja pühendumine kunstile. Ta mõistab, et neiu eluviis võiks aidata ka temal pageda oma pahede eest ning jõuda lunastuseni. Nende kohtumine muutub unenäoks, milles Senta stuudiost saab galerii.

Proovis Rauno Elp Hollandlasena, Priit Volmer ja Pavlo Balakin Dalandina, Heli Veskus Sentana. Näitejuhi rollis Marko Matvere.

Õhtul kohtusid lavaproovis Erikuna Kevin Ray ja Jyrki Anttila, Sentana Aile Asszonyi ja Maryina Helen Lokuta. Koor sai proovida rattaid, millega Amsterdami tänavatel ringi sõita…

Fotod: Liina Viru

Täna proovisaalis vol 2!
Ühes tuntud ööklubis kohtuvad Hollandlane ja Daland. Kuigi Daland ei kiida heaks oma tütre Senta kirge maalimise vastu, on ta neiu tungival palvel määranud kokkusaamise järjekordse galeriiomanikuga. Hollandlane näeb Dalandit, kes jutustab galeristile oma tütrest Sentast. Tema lootus lunastusele tärkab taas, kui ta samastub Senta maalil kujutatud mehega. Tundetulvast haaratuna on ta valmis pildi ja kunstnikuga kohtumise võimaluse eest maksma terve varanduse… Vaibuvast tormist tuleb häid uudiseid teatama Dalandi insener.

Dalandi ja Hollandlase erinevatesse maailmadesse ning üllatuslikku kohtumisse süvenevad proovis Ain Anger Dalandina, Aleksandr Krasnov Hollandlasena ja Oliver Kuusik insenerina.

Fotod: Liina Viru

Täna proovisaalis vol 1!
Wagneri ooperi „Lendav hollandlane“ kaasaegne tõlgendus jõuab Estonia lavale 22. septembril. Loo 1980. aastate egoistlik-kapitalistlikus keskkonnas elav edukast, kuid üksildasest ärimehest, räägib lavastaja Pamela Recinella. Mida tehakse aga proovisaalis ja kuidas hakkab kõik välja nägema laval? Seda saate lugeda blogipostituste sarjast „Täna proovisaalis!“

Senta maalid on saanud inspiratsiooni Lendava hollandlase legendist ja selle peategelase needusest, mida neiu kujutab seitsme surmapatu maskina. Senta palub Maryl veel kord Hollandlasest jutustada, et ta saaks maalid lõpetada. Siseneb Senta armastatu Erik ja teatab tüdruku isa saabumisest…

Täna olid proovis Heli Veskus kunstnik Sentana, Juuli Lill tema kasvataja Maryna, Kevin Ray Senta armastatu Erikuna, ooperikoor ja vägesid juhatas lavastaja Pamela Recinella, klaveril Ivo Sillamaa.

Fotod: Liina Viru

Ajakirja Estoonlane loosimise võitjad

Augustis 2016 Postimehe vahel ilmunud Estoonlase ristsõna vastus oli:
PARIMAD MAITSED ESTONIAST. Õigeid vastuseid saabus 145.

Kaks teatripiletit oktoobrikuu etendusele võitsid loosi tahtel Sirje Saulep, Britta Tomson, Elmo Allik, Heli Lehtsaar-Karma, Kadri Allese, Rita K, Maarja Leemet, Maria Pulk, Nelli Markus ja Siim Peetrimägi. Palju õnne! Võitjatega võetakse ühendust.

Järgmine Estoonlane ilmub 28. oktoobril.

16. septembril tähistab Estonia teater oma 110. sünnipäeva

16. septembril tähistab Estonia teater 110. sünnipäeva. Sünnipäevapidu peavad estoonlased koos teatri veteranidega – päeval on töötubades avatud meeleolukad kohvikud, õhtul toimub pidulik vastuvõtt Valges saalis ja üheskoos vaadatakse uue ooperi „Lendav hollandlane“ peaproovi.

I rõdu galeriis on avatud juubelinäitus “Ühest ilusast ajast…”, mille on koostanud Jaak Jõekallas ja Riina Eerik. Näitus kõneleb Estonia teatri tegemistest aastatel 1913-1944.

Ilmus Piret Verte koostatud, teatri kümmet viimast aastat hõlmav järg 2006. aastal ilmunud kroonikale “Sada aastat muusikalavastusi kavalehtedel”. Nii on nüüd ühtekokku kaardistatud kõik 110 hooaega.

16. septembri õhtul jõuab ETV2-s vaatajate ette kümneosaline seikluslik saatesari lastele „Georg Udukübara aaria“. Sarja stsenarist on Wimberg. Peaosalistena astuvad üles Anatoli Tafitšuk ja Jana-Liisa Johannson, kelle kehastuses seiklevad salapärases ja säravas teatrimajas härra Georg Udukübar ja preili Tahtejõud. Udukübaral on kindel soov jõuda Estonia lavale ja esitada seal iseseisvalt selgeksõpitud aaria. Kas ta sinna jõuab, selgub sarja lõpus, Tahtejõust on talle aga keerulisel teekonnal suur abi. Lustlikus ja teatraalses loos lööb kaasa suur osa Estonia teatriperest. Sarja režissöör-lavastaja on Elo Selirand, produtsent Margus Saar.

Estonia teatri tegevusele pandi alus 1865. aastal, kui Tallinnas loodi laulu- ja mänguselts „Estonia“. Seltsi algatusel ja baasil alustas 1906. aastal tegevust professionaalne Teater Estonia, mis 1913. aastal kolis vastvalminud teatrimajja Estonia puiesteel. Aastast 1998 kannab teater nimetust Rahvusooper Estonia ning tegutseb avalik-õigusliku institutsioonina vastavalt Eesti Vabariigis 1997. aastal vastu võetud Rahvusooperi seadusele.

Eesti Rahvusballett tähistab Aime Leisi juubelit 15. septembri balletietendusega „Uinuv kaunitar“

16. augustil tähistas 80. sünnipäeva Estonia kauaaegne balletisolist, repetiitor ja pedagoog Aime Leis. Eesti Rahvusballett tähistab Aime Leisi juubelit 15. septembri balletietendusega „Uinuv kaunitar“.

Leisi tantsijatee Estonias sai alguse juba balletikooli ajal, kui ta 1952. aastal tegi Dašana kaasa Tšulaki „Nooruses“. Pärast kooli kiitusega lõpetamist 1953. aastal sai Aime Leisist 19 aastaks Estonia solist. Leis tantsis erineva koreograafiaga ballettides, kuid tema tugevaimaks küljeks on peetud klassikalise tantsu rolle – Giselle (Adami „Giselle“), Quiteria (Minkuse „Don Quijote“), Tuhkatriinu (Prokofjevi „Tuhkatriinu“) ja Aurora (Tšaikovski „Uinuv kaunitar“).

Aastatel 1961-1969 oli Aime Leis Tallinna Balletikooli õppejõud ja alates 1973. aastast töötas ta Estonia teatris balletirepetiitorina. Tema käe all sai lavaküpseks enamik järgneva paarikümne aasta jooksul etendunud balletilavastusi. Alates 1991. aastast on Aime Leis õpetanud ka Helsingi ja Vaasa balletikoolides.

2006. aastal ilmus Aime Leisi ja Ülle Ulla koostatud raamat „Ballett sajandivanuses Estonias“, mille fotokroonika hõlmab Eesti balleti lugu ajavahemikus 1918–2005.

Fotol: Aime Leis ja Uno Puusaag balletis „Giselle“ (1959). Foto: Rahvusooper Estonia arhiiv.

Narva Geneva keskus on peale renoveerimistöid rahvusooperi etendusteks valmis

Rahvusooper Estonia korraldab 9.-13. oktoobrini Narvas ooperi- ja balletifestivali „Narva täis muusikat“, mille keskne toimumiskoht on Geneva keskus. Et keskuses saaks anda täiemahulisi etendusi, tuli selle laval läbi viia renoveerimistöid, mille juures Estonia teater nõu ja jõuga abiks oli.

Renoveerimise käigus lihviti, tasandati ja lakiti mustaks lava pind, sest senine hele põrand peegeldas ja ei olnud etenduste andmiseks sobiv. Korrastati pöördlava ja selle juhtimisautomaatika. Avati ja värviti üle orkestriauk, sellele paigaldati uus põrand. Turvalisuse tagamiseks läbis kogu lavatehnika hoolduse.

Teatrijuhi Aivar Mäe sõnul on Geneva keskus etenduste andmiseks valmis. „Käisime viimati Narvas etendusi andmas üle 30 aasta tagasi, orkestriauk pole Genevas vist pärast seda õieti kasutusel olnudki. Milline on helipilt, seda saame teada kohapeal, kui toimub esimene proov. Ootused on igatahes suured nii meil kui ka publikul,“ lisas Mäe.

Ooperi- ja balletifestival „Narva täis muusikat“ hõlmab lisaks Tšaikovski balletile „Uinuv kaunitar“ ja Verdi ooperile „La traviata“ beebikontserte, kammerkontserte, ooperi- ja balletigalat ning Ida-Virumaa noori kaasavat lasteprojekti, mis lõpeb piduliku kontsert-etendusega. Suurejoonelise festivali raames toimub pea 30 üritust ning külla sõidab üle 200 estoonlase.

Megagalerii: teatrilaat 2016

Aitäh armas publik – teiega oli väga tore! Kui vaja, siis toome koos ka päikese välja!

Kohtume järgmisel aastal!

Fotod: Liina Viru

111. hooaja kampaania jooksul müüs rahvusooper 26 500 teatripiletit

Kaks päeva kestnud hooaja avafestivali „Estonia teatrilaat“ külastas hinnanguliselt 9000 inimest. Kokku on hooaja alguse kampaania käigus ostetud 26 500 teatripiletit, mis teeb 35 saalitäit.

Piletite soodusmüük jätkub veel kassades täna kella 19 ja internetis südaööni.

Rahvusooperi 111. hooaeg algab reedel, 9. septembril balleti “Kratt” etendusega.

3. ja 4. septembril toimuv Estonia teatrilaat – see on kaks põnevat päeva kogu perele

3. septembril algab kaks päeva kestev Estonia teatrilaat, mis juhatab sisse rahvusooperi 111. hooaja. Tegevusrohke laada esimesel päeval kell 12-17 toimub välilaval programm, kus Ooper-kvartett pakub kontserti kõige pisematele, saab jälgida balleti treeningtundi ja elada kaasa balletikooli õpilaste kontserdile ning kuulata EMTA tudengite ja Estonia koori solistide kontserti. Õhtul kell 19 algab välilaval ooperi- ja balletigala, mida dirigeerivad Jüri Alperten ja Kaspar Mänd. Esinevad Kadri Kipper, Kristel Pärtna, Heli Veskus, Helen Lokuta, Rauno Elp, Taavi Tampuu, Jassi Zahharov ning Rahvusooper Estonia koor ja orkester. Balletigala kunstiline juht on Toomas Edur, tantsivad Eneko Amorós, Anatoli Arhangelski, Luana Georg, Jevgeni Grib, Oliver Jahelka, Denis Klimuk, Heidi Kopti, Nanae Maruyama, Bruno Micchiardi, Marika Muiste, Tenki Nomura, Alena Shkatula, Sergei Upkin, Nana Yamamoto jt Eesti Rahvusballeti tantsijad.

4. septembril kell 12-15 on kavas traditsiooniline laadapäev, kus kolmetunnise kontserdi käigus antakse ülevaade kogu algavast hooajast. Dirigendid on Lauri Sirp ja Kaspar Mänd, esinevad Elena Bražnik, Kadri Kipper, Heli Veskus, Helen Lokuta, Jaak Jõekallas, Oliver Kuusik, Mart Madiste, Rauno Elp, Aare Saal, René Soom, Mati Vaikmaa, Jassi Zahharov, Priit Volmer, Jevgeni Grib, Oliver Jahelka, Denis Klimuk, Nanae Maruyama, Marika Muiste, Alena Shkatula, Rahvusooper Estonia koor ja orkester ning Eesti Rahvusballett.

Pühapäeval algusega kell 12 vestlevad teatrilaada ooperialal teemal „Richard Wagneri „Lendav hollandlane“ täna ja 30 aastat tagasi“ Aile Asszonyi, Mati Palm ja Arne Mikk. Näpunäiteid hääleharjutusteks jagab bass Priit Volmer. Helgi Sallo juhendamisel viiakse koos René Soomi ja Kristel Pärtnaga läbi „Figaro pulma“ proov. Karakterite sünnist laval räägivad Helgi Sallo, René Soom ja Juuli Lill. Ooperiala programm lõpeb Toomas Eduri ja Helen Lepalaane üllatusesinemisega.

Balletiala programm algab näidistrenniga, mille viib läbi rahvusballeti repetiitor Elita Erkina, hiljem esitletakse huvilistele balletisusse. Age Oksa ja Toomas Eduri juhtimisel on huvilistel võimalus jälgida ballettide „Luikede järv“ ja „Vaikivad monoloogid“ näidisproove.

Lastealal saavad pisikesed printsessid proovida varvaskingi, balletiseelikuid ja meisterdada kalliskividega kaunistatud kroone. Rahvusooperi grimeerijad teevad soovijaile erinevaid näomaalinguid. Laulu ja pannkookidega kostitavad külalisi Pipi ja Tommi. Oma silmaga saab näha mitmeid lavakujunduselemente erinevatest lavastustest ja kohal on tuntud tegelased, kellega koos pilti teha. Kell 12.00 teevad Andres Köster ja Andero Ermel etteaste ooperist „Prints ja kerjus“. Kell 13.00 loeb Estonia legendaarne laulja Voldemar Kuslap ette peatükke Eno Raua lasteraamatust „Sipsik“.

Kostüümialal on hea hinnaga müügil kaksteist suurt kärutäit teatrikostüüme. Toimub estoonlaste kirbuturg ning õnneloosis võidab iga loos. Lisaks rahvusooperile on suurepäraste pakkumiste ja tegevustega kohal teatri toetajad Eckerö Line, Kalev, SEB, Tele2, MyFitness, G4S, Lexus, Amserv, Ida-Tallinna Keskhaigla ja Bauhof.

Kuni teatrilaada lõpuni on Estonia teatri piletid 30% ja meened 20% soodsamad. Lisaks tavapärasele soodustusele on saadaval laada eripakkumised. Avatud on kohvikud. Kogu laadaprogramm on külastajatele tasuta. Vihma korral toimub üritus teatrimajas sees.

Laadapäeva täpse kava ja asendiplaani leiad  SIIT

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.