Uudised

  • Eesti Rahvusballeti uut esisolisti Kealan McLaughlinit saab näha juba sel neljapäeval „Oneginis“

    19.09.2017 / Lisanna Männilaan

    shkatula_mclaughlin

    Neljapäeval, 28. septembril on taas laval publiku suur lemmik – Cranko ballett „Onegin“, mille nimirollis on esmakordselt Eesti Rahvusballeti uus esisolist Kealan McLaughlin. Tatjana rollis on Alena Shkatula. Kealan McLaughlin lõpetas Kanada Rahvusliku Balletikooli 2007. …

  • Estonia teater tähistab 111. sünnipäeva

    15.09.2017 / Ülla Veerg

    estoniaselts_kodu_300x180

    16. septembril tähistab Estonia teater 111. sünnipäeva. Sünnipäevapidu peavad estoonlased koos teatri veteranidega – keskpäeval toimub pidulik vastuvõtt Valges saalis ja üheskoos vaadatakse Eesti juubelisünnipäevale pühendatud uue ooperi, Rasmus Puuri „Pilvede värvide“ peaproovi. I rõdu …

Blogi

  • Rasmus Puur – pea pilvedes, jalad maas

    09.09.2017 / Stina Vürmer

    rasmus_pilved

    Juuni esimestel päevadel lükatakse Estonia teatrimajas ooperile „Pilvede värvid“ hoog sisse. Lavastaja Roman Baskin peab töökoosolekut, tutvustatakse osatäitjaid, kostüümikunstnik Anu Lensment räägib oma plaanidest. Esimeses pingireas istub pikk, vibalik noormees, kelle lühikesed püksid ja seljakott …

  • Kui pilvedel on värvid

    25.08.2017 / Liina Viru

    tunnuspilt

    Sa lahkud kodust teiste jumalate juurde, sa loobud omaenda loomisloost. Kõik, mis on sulle hoitud, heidad muuseas tuulde ja ise selles tuules langed koost… Proovid on jõudnud esimese vaatuse finaali, kus tegelastega liitub Vanaema, keda …

Kohe on laval „Viiuldaja katusel“!

Vaid kolm ootusärevat päeva veel ja ongi laval kauaoodatud „Viiuldaja katusel“!
Muusikali läbiv särav huumor, rõõm elu pisiasjadest ning südamlik-tögav iroonia on just see, millega tasub alustada oma suve 🙂
Reedesel esietendusel on laval Mait Malmsten, Evelin Võigemast, Helgi Sallo, René Soom, Kadri Kipper, Anett Schneider, Kaia Oidekivi, Norman Salumäe, Reigo Tamm, Karl-Erik Tamme, Mart Madiste, Mart Laur ja paljud, paljud teised.

Vaata fotogaleriid siit!

Rahvusooperis Estonia anti täna üle kolleegipreemiad

31. mail toimunud hooaja lõpukoosolekul tehti teatavaks Rahvusooper Estonia kolleegipreemiate saajad. 110. hooaja parimateks kolleegideks valiti orkestriartist Maria Goršenina, balletiartist Daniel Kirspuu, ooperisolist René Soom, kooriartist Olga Zaitseva, produtsent Kristel Konsa, riietaja Merli Maidla, dekoratsiooniala juhataja asetäitja Kristel Linnutaja, haldusjuht Vello Ojamäe ja näitejuht Helgi Sallo.

Preemiad andis üle Rahvusooper Estonia nõukogu esimees Arne Mikk.

Suvemuusikal “Viiuldaja katusel” esietendub 3. juunil. Heida pilk lavale!

Peale 27 aastat toob Georg Malvius viiuldaja taas Estoniasse, jutustades loo piimamees Tevjest ja Anatevka värvikast külaelust, inimestevahelistest suhetest, traditsioonidest, rõõmudest ja muredest, armastusest ning pisaraist. Peaosades Mait Malmsten, Evelin Võigemast või Liina Vahtrik ja Helgi Sallo.
Esietenduse eesriie avaneb reedel, 3. juunil, aga laval toimuvale on võimalik pilk heita juba praegu!

 

no images were found

Tallinna Balletikool tähistab 70. sünnipäeva galakontserdi ja näitusega

Sel aastal tähistab Tallinna Balletikool 70 aasta möödumist hetkest, mil kool oma uksed avas. Juubelit tähistatakse galakontserdiga 29. mail kell 17 Rahvusooperis Estonia. Esinevad kooli lõpetajad Marjana Fazullina, Alice Niinemäe, Carolina Sumarok, Marita Weinrank ja Anu Mägi, vanema ja noorema astme õpilased ning Eesti Rahvusballeti solistid Luana Georg, Jevgeni Grib, Sergei Upkin, Denis Klimuk ja Ali Urata. Kontserdi kunstiline juht on Tallinna Balletikooli direktor Kaie Kõrb.

Kõrbi sõnul on tal hea meel, et pikkade traditsioonidega väikesest balletikoolist on välja kasvanud maailmas Eestile palju tuntust toonud tantsijaid. „Ka tänane järelkasv on lootustandev, sest juba nooremates klassides on näha laste sihikindlust ja suurt soovi õppida,“ lisas Kaie Kõrb.

Eesti esimene ja ainus riiklik balletiõppeasutus Eesti Riiklik Koreograafiline Kool – tänane Tallinna Balletikool – asutati maailmasõja järgsel perioodil Estonia balletitrupi juurde loodud balletistuudio ja lasterühma baasil 1946. aastal. Selle esimeseks direktoriks oli tantsija ja koreograaf Anna Ekston. Balletikoolil on pika ajalooga koolimaja Toompeal, kus aastakümnete jooksul on õppinud palju põlvkondi tantsukunstnikke. Sel kevadel lõpetab 54. lend.

Estonia teatri esimese rõdu galeriis on avatud balletikooli vilistlase Rünno Lahesoo fotonäitus koolist ja selle kasvandikest. Lahesoo sõnul on balletiartistiks kasvamisel väga suure tähtsusega keskkond, mis peab looma võimalused professionaalsete oskuste omandamiseks ja õpilase vaimseks arenguks. „Tallinna Balletikooli ajaloolise maja kõrgete lagedega ruumid, suurte akendega saalid ja loomulikult õpetajad ning õpilased üheskoos tekitavad huvitava sünergia – ruumi, milles tulevased artistid omandavad lisaks tavalisele kooliharidusele vajalikke oskusi ja teadmisi jõudmaks maailma lavadele. Näitus toob vaatajani just seose õpilaste ja balletikooli kui neid toetava loomingulise keskkonna vahel,“ lisas Lahesoo.

„Viiuldaja katusel“ augustikuu lisaetenduste piletid on müügil

Juba 3. juunil esietendub Rahvusooperis Estonia „Viiuldaja katusel“. Tänu suurele publikumenule toimuvad augustis suvemuusikali lisaetendused. Etendused toimuvad 13.-31. augustini. Naispeaosades on augustis publiku ees näitlejatest ema ja tütar – Helgi Sallo ja Liina Vahtrik. Piimamees Tevje rollis on Mait Malmsten. Osades veel René Soom, Kadri Kipper, Anett Schneider, Kaia Oidekivi, Norman Salumäe, Reigo Tamm jpt. Dirigeerivad Jüri Alperten, Kaspar Mänd ja Lauri Sirp.

Muusikali lavastaja on taas Georg Malvius: „Pärast 27 aasta pikkust suhet Eestiga olen tagasi, lavastamas muusikali „Viiuldaja katusel“. Mul on väga hea meel teha seda taas Rahvusooperis Estonia. Vaadake tänast uuslavastust värske pilguga! Vahest on mõned teist näinud 1989. aasta lavastust, kuid see siin on teistsugune. See on kaasaegne lavastus, mille vundamendiks on võrratud näitlejad ja lauljad. Ehk on lugu seoses pagulaskriisiga seotud tragöödiatega tänapäeval aktuaalsemgi kui 27 aastat tagasi. Loodan, et muusikal läheb teile hinge ja aitab meid muuta sallivamaks selles mõnikord keerulisena tunduvas maailmas. Tänan, et tulite vaatama muusikali „Viiuldaja katusel“.“

Rahvusooperis Estonia toimus tänuüritus lastele ja noortele

14. mail toimus Sinises saalis tänuüritus Rahvusooper Estonia haridusprojektides osalenutele ja läbiviijaile. Kohale oli kutsutud parimatest parimad joonistajad ja kirjutajad, kes olid 110. hooajal arvustuste või piltide näol tagasisidet andnud.

Lõppeval hooajal osales haridusprojektides “Kontsert kõige pisematele”, “Balletilugu”, “Hunt ja seitse kitsetalle”, “Ka ooper kõlab tuttavalt” ja “Päikesekuningast Kratini” 9500 last ja noort. Neist tagasisidet andsid 300 last.

Tublimatele koolidele ja lasteaedadele jagati “Estonia sõbra auhindu” ning iga joonistaja, kirjutaja ning juhendaja sai eraldi preemia. Samuti peeti meeles neid estoonlasi, kes haridusprojekte läbi viivad: Henno Soode, Eivin Toodo, Mati Leibak, Aare Kodasma, Triin Ella, Daniel Kirspuu, Hedi Pundonen, Anneli Tohver, Heidi Kopti, Jevgeni Grib, Lemme Saarma, Tuuli Potik, Priit Aimla, Vladima Jeremjan ja Kerstin Tomson.

Auhinnad panid välja Rahvusooper Estonia, AS Kalev ja Rahva Raamat. Pärast tänuürituse lõppu olid kõik oodatud etendusele “Uinuv kaunitar”.

Parimad joonistused ja arvustused on väljas Rahvusooper Estonia fuajees hooaja lõpuni.

Fotod: Kadri Palta

Rahvusooper Estonia Nõukogu koosolekul valiti nõukogu esimeheks Arne Mikk

19. mail toimunud Rahvusooper Estonia Nõukogu koosolekul valiti nõukogu esimeheks kauaaegne estoonlane Arne Mikk.

Arne Mikk on Estonias töötanud alates 1952. aastast – koorilauljana (1952–1955 ja 1961–1963), kirjandusala juhatajana (1963–1966), lavastaja assistendina (1966–1970), lavastajana (alates 1970. aastast), peanäitejuhina (1977–1994), kunstilise juhina (2002–2004) ja peadirektori nõunikuna (2004-2015). Ta on teinud üle kuuekümne muusikalavastuse ja külalisena lavastanud Moskvas, Buenos Aireses, Schwerinis, Krasnojarskis, Tamperes, Lahtis, Helsingis ning Turus. Arne Mikku on pärjatud mitmete autasude ja tiitlitega: Valgetähe III klassi teenetemärk (2001), aasta isa (2002), Soome Lõvi Rüütelkonna I klassi rüütlirist (2003), Itaalia Vabariigi Solidaarsuse Tähe ordeni rüütlirist (2004), ERKF-i tänuauhind (2006), Eesti teatri aastaauhind (2015) ning Aadu Luukase Missioonipreemia (2015) südame ja kirega tehtud töö eest Rahvusooperis Estonia ja Estonia Seltsi esimehena.

Nõukogusse kuuluvad lisaks Arne Mikule aseesimees Paavo Nõgene, Laine Randjärv, Janar Holm, Maire Aunaste, Mart Helme, Tea Varrak, Peep Lassmann, Riina Viiding, René Eespere ja Ants Wõrk.

Meie hulgast hiljuti lahkunud Eri Klas juhtis nõukogu aastast 2004 kuni veebruarini 2016.

EV 100 suurprojekti esitlus – Rahvusooper Estonia ja Kanuti Gildi SAAL tutvustavad ainulaadset kadunud ooperit Eestimaast

Kolmapäeval, 18. mail kell 15 toimub Kanuti Gildi SAALis ooperi „Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas“ esmaesitlus, kus Rahvusooper Estonia ja Kanuti Gildi SAAL tutvustavad koostöö esimesi vilju, demonstreeritakse helilooja Manfred MIMi kolmemõõtmelist noodikirja tema algkujul ning Estonia orkestri ja koori esituses tuleb maailmaesiettekandele uue ooperi avamäng, dirigent Kaspar Mänd. Üritusele on vaba sissepääs.

Manfred MIMi poolt konstrueeritud dolomofoniga kuulatakse paekivisse talletunud helisid ja demonstreeritakse ooperi valmimist ning ajalugu käsitleva dokumentaalfilmi treilerit. Esitlusel võtavad sõna Aivar Mäe, Priit Raud, Raul Keller, Tatjana Kozlova-Johannes, Andrus Aaslaid, Andrus Laansalu jt.

2014. aasta märtsis otsustasid Eesti teatrid, et Eesti Vabariigi sünnipäevaks kingitakse suurejooneline lavastusprojekt, kus tuuakse publiku ette vabariigi sajandi lugu, mille raames 24 teatri osavõtul sünnib aasta jooksul – sügisest 2017 kuni kevadeni 2018 – 12 lavastust. Teatrid loosisid partnerid ja jagasid omavahel kümnendid. Rahvusooperile Estonia ning Kanuti Gildi SAALile valis fortuuna ülesandeks kajastada ühiselt kuuekümnendaid aastaid.

Õnneliku juhusena oli osapoolte valduses Eesti ooperimaastikul seni avastamata teose libreto ning fragmendid muusikast, mille on kuuekümnendate paiku kirjutanud novaatorlik leiutaja ja teadlane Manfred MIM. Ooper räägib ühest rahvast ja ühest maast, kelle ajalugu on mõjutanud suur kosmiline looduskatastroof, tänu millele on nad saanud tahtmatult alusepanijaks Euroopa kultuurile varasest rauaajast alates.

Juba pea kaks aastat kestnud visa töö tulemusena on rohkem kui kümnest inimesest koosnev mees- ja naiskond läbi töötatud enamiku Manfred MIMi märkmeid, restaureerinud ja dešifreerinud partituuri, mille noodikirja mitte valdav autor oli talletanud muusikutele ennenägematul kujul. Valitud on ka ooperis osalevad solistid ning ülejäänud osatäitjad.

Tegemist on monumentaalse ülesandega, kuna ooperi kirjutamise ajal ei olnud moodne muusika ega lavatehnilised võimalused arenenud tasemeni, mida Manfred oma loomingus lootis kasutada. Seetõttu puudusid ka väljakujunenud viisid nende kirjeldamiseks ja mitmel puhul on kirjapandu mõistmiseks olnud vaja kõigepealt taasluua keel, milles märkmed on algselt talletatud.

Ka praegu nõuavad mitmed tema poolt väljapakutud lahendused tehnika viimase sõna kasutamist ja mitme puhul on alust arvata, et ooperimaastikul võib selline element leida kasutamist esmakordselt. Nii on näiteks õnnestunud Manfred MIMi märkmete alusel valmistada seade, millega taasesitada pae aluskihtidesse salvestunud meteoriidi kukkumise heli, avades sellega täiesti uue suuna kohaliku keele ning narratiivide uurimisel.

Kindlalt võib aga öelda, et uuringud, mida Manfred MIM oma ooperi loomisel läbi viis, tõestavad üheselt Euroopa kultuuriruumi alguse saamist Kaali meteoriidi kukkumisest Saaremaale.

„Faust“: Kõndides taeva ja põrgu piiril

Dmitri Bertmani lavastatud „Faust“ on tormiline ooper, milles avaneb maailm täis muusikalisi ja dramaatilisi kontraste koos musta nõidusliku maagiaga, mis heidab oma kuratliku käe üle ooperimaja lava. Siin põrkavad kokku taevas ja põrgu ning nagu paljudele suurepärastele ooperitele kohane, ei ole siin ühtki halli varjundit, vaid ainult äärmustest pungil maailm. Charles Gounod’ eepilise ooperi südame moodustab religioon ning konflikt hea ja kurja vahel.

Kuna Faust on tülpinud ja elust väsinud, müüb ta oma hinge Kuradile, see viib lendlevatesse kõrgustesse, millele järgneb aga pauguga etteaimatav ja lõhestav allakäik. Naudingu eest tuleb tasuda kõrgeimat hinda. Kui Faust Mefisto kohale manab, tundub tulevik talle kauge ja igavene hukatus veel kaugemal kui kuu. Mefisto maailm on lummav, kuna seal on kõike, mida ihaldate. Peagi unustate homse päeva ning tantsite ennastunustavalt laudadel – kuradile tagajärjed, kas pole tore? Koletislik ahnus ilma kahetsusteta toob homsesse aga leina ja õnnetuse.

Mefisto ja tema marioneti Fausti loodud hukatuslikud lained pühivad nende rajalt kõik, ka õrna Marguerite’i, kes on habras ja süütu pimeduse maailma ohver.

Nagu võrratud eepilised ooperid ikka, sisaldab ka see külmavärinaid tekitavat orkestripartituuri. Muusika on nii kurjakuulutav kui ka eksootiline. Gounod’ romantilise muusika intensiivsus, mida rikastavad duetid, triod ja kvartetid, tuiskab pidurdamatu jõuga läbi ooperisaali. Noodid on justkui käegakatsutavad, neid saab laest korjata kui võluvaid keerdus tähti.

Tänu Ene-Liis Semperi lavakujundusele ja Edvald Smirnovi koreograafiale pakatab teos toorest energiast ja kuratlikust maagiast, kui Faust sukeldub Mefisto ahvatlevasse, kuid kurja iha, jõu ja pimeduse maailma. See saab lõppeda ainult tragöödia ja meeleheitega.

Kui sobiv, et üks etendus leiab aset just 13. ja reedel. Parem ikka krutsifiks kaela panna ja öist õhku emmata, kui julgete.

Kiara Argenta

The Baltic Times

May 5, 2016

Malmstenite teatripuu

„Punane ploom. See kõlab nagu omaaegse opereti pealkiri,“ naerab Mait Malmsten, kui on täpsustanud, mis liiki puu istutas tema elukaaslane Harriet Toompere Maidu 40. sünnipäevaks kahe teatri vahelisele murulapikesele Tallinna südalinnas.

 Malmstenite suguvõsapuu muutub sel kevadel aga veelgi tähenduslikumaks, sest Draamateatri näitleja Mait Malmsten hakkab mängima peaosa Estonia teatri suvemuusikalis „Viiuldaja katusel“.

Tekst: Margit Kilumets
Foto: Höije Nuuter

Seni pole Maitu naaberteatriga sidunud ükski roll. Ta on esinenud külalisena Estonia vana-aastaõhtu kavas „Veneetsia karneval“ ja mänginud seal Casanovat, käinud Arne Miku palvel Estonia Seltsi 150. juubelil luulet lugemas ja loomulikult viibinud ooperiteatri saalis nagu tavaline teatrikülastaja. Aga ei midagi rohkemat. Seda enam rõõmustas Maitu aastatagune telefonikõne, millest sai alguse järjekordne koostöö lavastaja Georg Malviusega ja mis sel korral viib draamanäitleja esimest korda Estonia lavale laulma.

„See oli nii tore kutse, et ma ei kõhelnud hetkegi,“ tunnistab tulevane piimamees Tevje. „Tänu vanaema Evale ja vanaonu Hugole on mul nähtamatu side Estoniaga kogu aeg olnud, nüüd saab ring lihtsalt täis. Tekib sild Eesti Draamateatriga, kus tegutses mu vanaisa Franz ja veetis lapsena sageli aega ka minu isa Rein. Ma olen kolmandat põlve näitleja ja nüüd Estonia laval. Selline ajalooline aspekt lisab kutsele veelgi väärikust!“

Rääkimata lood

Mõned aastad tagasi ostis Mait diktofoni, et minna tädi Juta juurde suguvõsa lugusid salvestama. Tädi Juta oli Maidu vanaisa Franzu ja tema venna Hugo õetütar ning ainuke allikas, kes Malmstenite dünastiat läbi ja lõhki tundis. Nagu elus paraku juhtub, jäid lood salvestamata ja nüüd pole enam kelleltki küsida ka. Juta juttudest mäletab Mait värvikaid kirjeldusi sellest, kuidas Narva oli omal ajal Malmstenite kantsiks.

„Minu vanaisa isa, kelle nimi oli samuti Franz, olnud omal ajal jõukas mees ja tädi Juta kirjeldas perekonna eluviisi Narva-Jõesuus nagu jõudeelu kvintessentsi,“ meenutab Mait. „Joodi puitpits-villas tšehhovlikult teed, tehti tikkudest laevamudeleid ja räägiti hämarduval verandal maailma asjadest. Kindlasti musitseeriti: mängiti klaverit ja lauldi, sest muusikal on meie suguvõsa traditsioonides olnud alati oluline koht. Kuni siis elumere lained tõid minu vanaisa ja vanaonu Tallinna teatritesse leiba teenima.“

Mait ise sattus Draamateatrisse tööle tulles legendaarsete näitlejate meenutuste keskele. Mati Klooren, Aksel Orav ja paljud teisedki rääkisid lugusid tema karismaatilisest vanaisast Franz Malmstenist ja teatri „akside“ vahel üles kasvanud isa Reinust, kellest Maidu enda mälestused on haprad ja hüplikud. „Ma elasin isaga koos ainult esimesed seitse aastat,“ tunnistab Mait, „aga mul on Malmstenite nimi ja geenid, nii et selle suguvõsa aura ja mingil määral ka vastutus saadavad mind kuni karjääri lõpuni.“

Päritud teatrinärv

Oma isaga ei saanud Mait kahjuks kordagi koos mängida: Rein Malmsten suri 1993. aastal ja elu kujunes nõnda, et tal ei õnnestunudki oma poega laval näitlemas näha. Veidral kombel tabas sama saatus ka Reinu isa Franz Malmstenit, kes omakorda Reinu kordagi lavalaudadel ei näinud: üks tuli just siis teatrisse tööle, kui teine lahkus.
„Küll aga mängisin ma „Dorian Gray portrees“ isa rolli,“ meenutab Mait. „Kui ta suri, siis ei läinud tükk kavast maha, sest lavastaja Andres Noormets tuli välja saatanliku plaaniga: ta palus, et ma jätkaksin isa tööd ja nii ma mängisingi kuus-seitse korda isa asemel. Emotsionaalselt oli selline teatepulga ülevõtmine ikka väga raske, aga nüüd saan vähemalt öelda, et olen oma isaga rolli jaganud.“

Maidu isapoolne vanaema Eva Meil abiellus Franz Malmsteniga 1940. aastal ja kuigi ta töötas 1930.–1940. aastatel ka Draamateatris, sai temast operetiprimadonna Estonias. Kolleeg Arne Mikk meenutab: „Kui Eva tegi rohkem karakterrolle, siis Hugo mängis enamasti soliidseid härrasmehi, kes kunagi klaasi šampust laval ära ei põlanud. Päris naljakas ja ka tore on meenutada, et olen oma väheste operetiosadega nii Eva kui Hugoga üheskoos laval olnud. Näiteks etendustes „Kõrbelaul“, „Minu veetlev leedi“, „Suudle mind, Kate“ ja „Muinaslugu muusikas“.“ „Kõrbelaul“ oli tähenduslik lavastus just Hugo Malmsteni jaoks, sest legendi järgi vabastanud ta Georg Otsa lõplikult lavakrambist, kui lõi markeerimise asemel Otsale päriselt vastu nägu.

Muide, Eva Malmsten tegi oma viimase rolli proua Rose’ina etenduses „Hallo, Dolly!“ ja seda seitsmekümne üheksa aastaselt, vaid kuus aastat enne oma surma 1996. aastal.
Eva mehevend ja Maidu vanaonu Hugo Malmsten jõudis Estoniani suurema ringiga kui Eva, töötades enne Estoniat veel Narva, Viljandi ja Pärnu teatrites. Kui Estonias jäid talle põhiliselt karakterrollid, siis varemalt oli ta Ugalas ja Endlas esitanud selliseid esimese armastaja rolle nagu Edvin, Tassilo ja Mister X ning laulnud koguni Alfredot Verdi ooperis „La traviata“.
1944. aastal debüteeris Hugo Malmsten Estonias Ferryna Kálmáni operetis „Silva“ ja sealtpeale lummas tema tenor operetisõpru kuni 1970. aastate alguseni. „Hugo töötas samal ajal ka lavastaja assistendina ning aitas laval väga paljusid noori artiste,“ kirjeldab Arne Mikk. „Tema leivanumbriks oli aga hoopis vilistamine: kõik teadsid, et see on kunst, mida ta valdas täiuslikult.“

Nii pole Maidu musikaalsuse ega karisma lätteid vaja kaugelt otsida. Samuti ei tulnud soov õppida lavakunstikateedris näitlejaks tema vanematele väga suure üllatusena. Mait on intervjuudes korduvalt rõhutanud, et talle lihtsalt meeldib mängida ja selle lapseliku kire vastu pole olnud mingit mõtet võidelda.

Märgid näitasid

Muusikalist „Viiuldaja katusel“, mida mängiti Estonias 26 aastat tagasi suure menuga ja mitu hooaega järjest, Maidul väga selged mälestused puuduvad. „Kindlasti käisin ma seda fenomenaalset lavastust vaatamas, sest mäletan üsna selgelt Jüri Krjukovit, Arvo Laidi, Helgi Sallot ja ka mõningaid hetki lavastusest,“ meenutab Mait, „aga need ei ole mälestused, mis häiriksid sisseelamist. Mingit pöörast hirmu uue rolli ees mul ei ole, sest tõenäoliselt Tevje laulud mahuvad mulle ilusasti suhu. Kui veel vanaonu Hugoga paralleeli tõmmata, siis tema oli tenor, aga mina olen bariton ja Tevje partiid on just baritonile kirjutatud. Õnneks ei eelda need ka klassikalist häälekooli. Pealegi on selles muusikalis üks väga-väga kuulus laul ja ülejäänutes saab ka teistele toetuda ning kogu tüki ulatuses loota oma draamanäitleja oskustele.“

Uskumatu, aga plaat Jerry Bocki muusikaga oli Maidul juba ammu enne ribadeks kuulatud, kui ta aasta tagasi Tevje osasse kinnitati. Ka sattus ta möödunud aastal Brüsselis juhuslikult näitusele, kus imetles Marc Chagalli loomingut, kelle töödest oli inspireeritud eelmine lavakujundus muusikalile „Viiuldaja katusel“.
„See, et uus versioon valmib Georg Malviuse käe all, lisab minu jaoks ettevõtmisele kindlustunnet. Ta on kindel kaubamärk,“ kinnitab Mait. „Aga miks ta minu piimameheks valis? Ma usun, et see on lavastaja südamehääl, mille järgi ta selliseid otsuseid langetab. Ju siis mingi tundlikkus on minus olemas, mida ta Tevjes näeb.“

Kui Mait hakkab Estonias proovides käima, jääb tema teele Draamateatri taga sirguv vitsake, mis sümboliseerib Malmstenite teatraalset sugupuud ja seost kahe teatri vahel. See punane ploom kannab endas väge ja on märgilise tähendusega. Nii nagu seegi tagasihoidlik fakt, et Maidul ja Harrietil ei tulnud oma poegade nimesid kaugelt otsida. Sugupuu, aga võib-olla ka teatripuu järgmised harud on – jälle! – Franz ja Hugo.

Intervjuu ilmus ajakirjas Estoonlane.

Galerii: „Viiuldaja katusel“ proovid on täies hoos

Pärast 27 aastat jõuab Estoniasse taas muusikal „Viiuldaja katusel“ Georg Malviuse lavastuses. Helgi Sallo meenutab eelmist lavastust sõnadega: „Malviusel on enneolematu oskus luua proovimeeleolu. Ma ei olnud kunagi näinud, et näitlejad istuvad juba enne selle algust ärevate nägudega proovisaalis ja ootavad, et lavastaja just tema välja valiks. Tegime 6–7 tundi päevas proovi ja mitte keegi ei kurtnud väsimuse üle.“ Ka praegu tehakse proove südamest ja suure kirega! Fotodel Evelin Võigemast, Liina Vahtrik, Helgi Sallo ja Mait Malmsten.

Fotod: Liina Viru

Estonia peakoka Kalvi Sedriku sulest ilmus raamat “Aiapidu”

Äsja jõudis raamatupoodides müügile suviseid peolauatoitusid tutvustav raamat “Aiapidu”, mille autoriks on Rahvusooper Estonia peakokkk Kalvi Sedrik. „Ühel sumedal suveõhtul sain osa vaimustavast juubelipeost, mille kaunist lauda kroonisid Kalvi tehtud toidud. Kohe samas sündiski otsus: need maitsed ei tohi jääda vaid käputäie inimeste teada,” ütleb „Aiapeo” idee autor Raili Mikk. Igapäevatööna on aga Hiiumaalt pärit Kalvi toita ligemale 500 Rahvusooperi Estonia töötajat ning õhtuti veel 800-pealine publik teatri kohvikutes ja Talveaias. Aivar Mäe on öelnud Kalvi kohta, et ta oskab katta laua nii presidendile kui külapeole.

Kui teater puhkab, kolib Kalvi Hiiumaale ja pühendub põhjalikult oma suvisele kirele ‒ õues toidu valmistamisele. Võtab kasutusele lihtsamad kooslused ja valmistamisnipid, kuid ühes asjas järele ei anna ‒ ja see on maitse. „Aiapeo” retseptid aitavad teil toime tulla igat masti pidude ja pidulistega.

156 lk raamatu on välja andnud Ajakirjade Kirjastus.

„Faust“ kunstnik Ene-Liis Semperi silmade läbi

Küsimusi küsis Liina Viru
Foto: Marko Mumm

Millest algab kunstniku jaoks töö lavastusega?

Kui me räägime sõnalavastusest, siis algab see küsimustest, milleks see materjal praegu, miks mina seda teen, miks lavastaja seda teeb, miks me seda koos teeme. Ooperis on muidugi ka muusika väga olulisel kohal. Enne tööga alustamist kuulasin „Fausti“ muusikat mitu korda ja vaatasin DVD-delt erinevaid lahendusi maailma eri paigus, kuid otseselt vaimustusse ei sattunud justkui ühestki. Kõik tundus kuidagi etteaimatav ja turvaline. Siis hakkasingi oma lähenemisnurka otsima. Leidsin enda jaoks ümber pööratud maailma idee: hetkel, mil Faust saatanaga lepingu sõlmib ja oma nooruse tagasi saab, muutub tema ümber kõik. Tavaliselt kujutatakse Fausti noorenemist vaid tegelaskuju välimuse muutmisega, näiteks habeme ära võtmisega. Mulle tundus aga, et Fausti pilgu läbi võiks kogu maailm muutuda koos temaga. Lavastajale see mõte väga meeldis. Kogu maailma muutumine ühest teiseks, äärmusest äärmusesse, ehk siis kirikust kabareeks, lisab lavastusele teatud tinglikkuse tasandi, millest ka kõik teised tegelased lähtuda saavad. See võimaldab klassikalisest ajalootruudusest pisut kõrvale hiilida, ja samas annab see võimaluse kasvatada erinevaid tegevusliine aariate vahel.

Dima [Dmitri Bertman] jaoks on oluline tema nägemus Mefistost, kes jätab inimestele kogu aeg kaks võimalust: ahvatlusele järeleandmise ja sellest keeldumise. Iga kord, kui ta inimesele valiku annab, valib inimene just selle halvema tee, ja see tõstatab küsimuse: kas nii rumalale olevusele, nagu inimene, peaks üldse valikuvõimaluse andma? Mefisto aga ei kaota lootust…
Dima nägemuses on saatan, iga kord, kui inimesed valivad kiusatuse tee, kohutavalt kurb. Minu meelest on see päris inspireeriv – Mefisto, kes kurvastab Fausti järjekindluse üle teha valesid valikuid!

Väljaspool Teater NO99-t kunstnikuna töötades lood enamasti nii kostüümid kui ka kujunduse. Kas need on Sinu jaoks lahutamatud?

Neid kahte on tõesti raske lahutada, sest kui tekib terviklik nägemus, on seal kohe kõik detailid paigas. Kuigi teater on demokraatlik kunst, hoian oma visioonist tavaliselt väga kinni, ja mind ümber veenda või väljastpoolt midagi lisada, on suhteliselt keeruline. Paar korda olen suurtes muusikalides siiski piirdunud „ainult“ kostüümikujundusega (suurtes
muusikalides võib kokku olla mitusada kostüümi), kuna mõni teine kunstnik on teinud lavakujunduse.

Milliseid võimalusi pakub Gounod’ „Faust“ teatrikunstnikule? On see põnev väljakutse?

Mul on tunne, et muusika ja mastaapne temaatika teevad sellest tõsise väljakutse. Kui me ei oleks Dimaga kumbki leidnud oma vaatenurka, siis oleks olnud kehvasti. Ma ei tahaks kuidagi sellist klassikalist tavapärast lahendust lohistada… See tundub igavana, alla andmisena. Praegu paistab kõik hoopis teistsuguses valguses ja uusi seoseid tekib järjest juurde. Toon näite: kui me muudame näiteks kõik kirikulised kabareekülastajateks, siis tekib kohe küsimus, mida Margarete-taoline korralik neiu seal teeb? Ainuke võimalus teda kabaree-olustikku sisse tuua, oli teha temast ausalt leiba teeniv ettekandja. Teises vaatuses tuleb tema vend Valentin sõjaretkelt tagasi ja küsib õe järele. Kabarees näeb ta aga töötamas võõrast ettekandjat, kes vaid meenutab talle tema õde. Selgub, et Margarete on Faustiga kurameerimise pärast lahti lastud. Konkreetsesse keskkonda asetatutena tekivad tegelaste vahel sidusad suhted. Tegelased ei ole enam abstraktsed, vaid loogilised ja usutavad. See lisab ooperile mängulisust.

„Fausti“ puhul on suureks väljakutseks Siebeli tegelaskuju, keda tõlgendavad enamasti kontratenorid, kuid sageli ka metsosopranid. Suhteliselt ebausutav on vaadata pükstes naist, kes püüab teisele naisele armastust avaldada. Tundub, et meie ees on ülesanne, mis paistab peaaegu lahendamatu. Kuid iga idee tuleb kuidagi omaseks teha. Siebel on minu jaoks tegelane, kes on kogu aeg olemas, aga keda keegi ei märka. Traagiline, märkamatu armastaja, ta on inimene, kes on püüdlik ja tore, kuid absoluutselt ebakarismaatiline. Tinglikult öeldes on Siebel kurb kloun. Tegime Siebeli osatäitja Helen Lokutaga esimese grimmiproovi ja see oli pööraselt naljakas! Nüüd püüame siit edasi minna. Loomulikult peab ka teised tegelaskujud selles valguses üle vaatama: võib-olla peame ka Mefisto teatraalsemaks muutma.

Millised on Sinu jaoks selle ooperi sõlmkohad?

Fausti uue nooruse hind: ühe pimestava, joovastava hetke hind. Nii tuttav, nii inimlik, nii traagiline.

Millest lähtud kujunduse ja kostüümide loomisel?
Tegelaskujudele iseloomulike joonte andmine on lavastaja, kunstniku ja näitleja ühine töö. Kui antud juhul näeb lavastaja Mefisto tegelaskuju tavapärasest erinevalt, ootamatult inimlikuna, siis ilmselgelt muutub Fausti tegelaskuju tema kõrval negatiivsemaks. Eks ma jälgin, mis proovides toimub, kuidas need vahekorrad paika loksuvad. Üldiselt lähtun tegelaskujudele näo andmisel ka sellest, et endal huvitav oleks. Kui materjaliga pikemat aega tegeleda ja ise avatud olla, tunned õiged jooned ära. Huvi uusi tegelaskujusid, uusi kombinatsioone luua ei tohi ära kaduda.

Mäletan esimest kohtumist Dimaga. Viis aastat tagasi kutsus tolleaegne rahvusooperi direktor Paul Himma mu välja ja tutvustas Dimale, lootuses, et kui me sobime, siis võiksime koos Tüüri „Wallenbergi“ teha. Ma ei olnud enne Dmitri Bertmanist kuulnud ega temaga kohtunud. Olin tol hetkel üsna hõivatud ja mõtlesin, et kui see mees mulle väga-väga ei meeldi, siis ütlen pakkumise ära. Dima võttis laualt seal lebava rahvusvahelise ooperiajakirja, lappas seda minu nähes, ja osutas nimetissõrmega erinevatele piltidele ning pealkirjadele: „Igav! Igav! Igav! Igav! Tüütu! Igav! Tüütu!“ Pani ajakirja käest, naeratas ja ütles: „Kuule, kui teeks midagi huvitavat?“ Hakkasin ka naerma. Dima on siiani mu väga hea sõber.
Kas pole ilus lugu?

Ene-Liis Semper
kunstnik

Hooaja viimane “Faust” etendub 13. mail

Värvikas lugu kunstnik Amadeo Modiglianist

Mais etendub Estonia teatris Toomas Eduri ballett Tauno Aintsi muusikale “Modigliani – neetud kunstnik”. Ballett jutustab värvika loo 20. sajandi ühe kuulsama boheemlasest kunstniku Amedeo Modigliani (1884–1920) tormilisest elust. Tema looming oli sillaks kubistide, eeskätt Pablo Picasso ja 1920. aastate art deco kunstnike põlvkonna vahel. Modiglianist räägitakse legende. Tema ekstsentriline natuur, praalimine ja emotsionaalsed kannapöörded, kirglikud armulood kirjanike Anna Ahmatova ja Beatrice Hastingsiga ning kunstnik Jeanne Hébuterne’iga, unistus pääseda Parnassosele ja rivaalitsemine Picassoga, tuberkuloosist tingitud terviseprobleemid, mida ta üritas varjata ohtra alkoholi ja narkootikumide tarbimisega – see kõik on pakkunud rohkelt kujundirikast materjali põneva lavateose sünniks.

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.