Uudised

  • Eesti Rahvusballeti uut esisolisti Kealan McLaughlinit saab näha juba sel neljapäeval „Oneginis“

    19.09.2017 / Lisanna Männilaan

    shkatula_mclaughlin

    Neljapäeval, 28. septembril on taas laval publiku suur lemmik – Cranko ballett „Onegin“, mille nimirollis on esmakordselt Eesti Rahvusballeti uus esisolist Kealan McLaughlin. Tatjana rollis on Alena Shkatula. Kealan McLaughlin lõpetas Kanada Rahvusliku Balletikooli 2007. …

  • Estonia teater tähistab 111. sünnipäeva

    15.09.2017 / Ülla Veerg

    estoniaselts_kodu_300x180

    16. septembril tähistab Estonia teater 111. sünnipäeva. Sünnipäevapidu peavad estoonlased koos teatri veteranidega – keskpäeval toimub pidulik vastuvõtt Valges saalis ja üheskoos vaadatakse Eesti juubelisünnipäevale pühendatud uue ooperi, Rasmus Puuri „Pilvede värvide“ peaproovi. I rõdu …

Blogi

  • Rasmus Puur – pea pilvedes, jalad maas

    09.09.2017 / Stina Vürmer

    rasmus_pilved

    Juuni esimestel päevadel lükatakse Estonia teatrimajas ooperile „Pilvede värvid“ hoog sisse. Lavastaja Roman Baskin peab töökoosolekut, tutvustatakse osatäitjaid, kostüümikunstnik Anu Lensment räägib oma plaanidest. Esimeses pingireas istub pikk, vibalik noormees, kelle lühikesed püksid ja seljakott …

  • Kui pilvedel on värvid

    25.08.2017 / Liina Viru

    tunnuspilt

    Sa lahkud kodust teiste jumalate juurde, sa loobud omaenda loomisloost. Kõik, mis on sulle hoitud, heidad muuseas tuulde ja ise selles tuules langed koost… Proovid on jõudnud esimese vaatuse finaali, kus tegelastega liitub Vanaema, keda …

Rahvusooper Estonia viib Peterburi kammerooperifestivalile „Pika jõulueine“

23. aprillist 8. maini toimub Peterburis esimest korda Rahvusvaheline Kammerooperifestival, mille korraldajaks on Peterburi Kammerooper. Festivalil esinevad lisaks korraldajale Collegium Musicum Riiast, Rahvusooper Estonia ja Helikon-Opera ning Pokrovski Kammerooperiteater Moskvast. Estonia viib festivalile Paul Hindemithi ooperi „Pikk jõulueine“ Arne Miku lavastuses ja see on kavas 3. mail. Laulavad Janne Ševtšenko, Annaliisa Pillak, Rauno Elp, Mart Laur, Oliver Kuusik, Juuli Lill, Kristel Pärtna, Andres Köster, Kati Jaanimäe ja Mart Madiste. Dirigeerib Kaspar Mänd. Festivalile sõidab 60 estoonlast.

Festivali eesmärgiks on tutvustada kammerooperit kui eristuvat ja tänapäevast žanri, millel on oluline koht maailma muusikakultuuris. Programmis on Bizet’, Händeli, Britteni, Hindemithi, Lampi ja Tšaikovski teosed.

„Pikk jõulueine“ jutustab Bayardite suguvõsa kodustest sündmustest 90 aasta vältel jõuluõhtute kontekstis. Tõsise alatooniga, kuid humoorikas ja soe lugu räägib eri põlvkondade elust: muredest, kasvamisest ja valikutest, luues värvika pildi inimolemusest. Paul Hindemith (1895–1963) oli Saksa neoklassitsismi silmapaistvamaid esindajaid ja üks 20. sajandi mitmekülgsemaid heliloojaid, kelle sütitav muusika ja liigutavad ansamblid viivad kuulajad mälestuste maailma. „Pikk jõulueine“ pühitseb näiliselt väikesi ja tähtsusetuid igapäevasündmusi, mis tegelikult osutuvad elus määravaiks.

Ajakirja Estoonlane loosimise võitjad

Aprillis 2016 Postimehe vahel ilmunud Estoonlase piltmõistatuse õiged vastused on:
1. Ballett “Giselle” (2001) – Linnar Looris, Olga Rjabikova
2. Ooper “Lendav hollandlane” (1984) – Teo Maiste, Helvi Raamat
3. Ooper “Prints ja kerjus” (2013) – vasakult Mart Laur, René Soom, Andres Köster
4. Vodevill “Röövimine keskööl” (1978) – vasakult Karl Kalkun, Väino Aren, Helgi Sallo, Asta Vihandi, Arvo Laid
5. Lasteooper “Väike korstnapühkija” (2003) – vasakult Mart Madiste, Riina Airenne, Priit Volmer
Kaks teatripiletit maikuu etendusele võitsid loosi tahtel Gennadi Vihman, Inna Saaret, Tiina Renser,  Liivi Vain, Sirje Märss, Jaak Valdre, Piret Verte, Anne Tõnisson, Rutt Elb, Ele Läänmäe. Võitjatega võetakse ühendust. Palju õnne!

Järgmine Estoonlane ilmub 26. augustil.

Tiit Härmile pühendatud tantsupäeva gala toob kodulavale Maria Seletskaja ja Linnar Loorise

Eesti Rahvusballeti rahvusvahelise tantsupäeva gala 29. aprillil on pühendatud kauaaegsele esitantsijale, lavastajale ja balleti kunstilisele juhile aastatel 2001-2009 Tiit Härmile. Galal tantsivad Eesti Rahvusballeti tantsijad ja külalissolistid Elza Leimane-Martinova ja Arturs Sokolovs Läti Rahvusballetist, Linnar Looris Houstoni Balletist ja Maria Seletskaja Flandria Kuninglikust Balletist. Kunstilised juhid on Toomas Edur ja Irina Härm.

Galal tulevad ettekandele katkendid Tiit Härmi ballettidest „Romeo ja Julia“ ning „Kameeliadaam“, samuti tema poolt seatud „Grand pas“ Massenet’ muusikale ning Raveli „Boléro“. Nautida saab ka parimaid palu ballettidest „Luikede järv“ ja „Giselle“ ning ERR-i arhiivist pärinevaid haruldasi videokaadreid Tiit Härmi tantsuteest.

Härm, kellel märtsis täitus 70 eluaastat, on oluliselt mõjutanud eesti balletikultuuri, luues jäägitu pühendumusega terve rea eriilmelisi rolle. Balletiõpinguid alustas Tiit Härm 1957. aastal Tallinnas ning jätkas Peterburi Vaganova-nimelises Balletiakadeemias. 1966–1990 oli ta Estonia teatri esitantsija, tegutsedes juba siis ka koreograafina. Olulisemate rollidena lisaks klassikalistele võib märkida Surynit (Murdmaa/Tambergi „Joanna tentata“, 1971), Antoniust (Lazarevi „Antonius ja Kleopatra“, 1975) ja Prometheust (Murdmaa „Prometheus“, 1976).

Olles vahepealsetel aastatel töötanud Milano La Scala balletikoolis, Teatro dell’Opera di Romas, Inglise Rahvusballetis, Šoti Balletis, Bordeaux’ Balletis, Göteborgi Balletis, Soome Rahvusballetis, Baieri Riigiballetis jm ballettmeistri, repetiitori ja koreograafina, naases Tiit Härm 2001. aastal Estoniasse, kus temast sai Rahvusooper Estonia balleti kunstiline juht aastani 2009. Härm tutvustas Eesti publikule tänapäeva koreograafide teoseid: Luciano Cannito „Cassandra“, Youri Vàmose „Shannon Rose“ ning Mauro Bigonzetti julget nägemust Delibes’i „Coppéliast“. Lisaks lavastas ta klassikalisi ballette, mille hulka kuulus ka kolmteist aastat teatri repertuaari kaunistanud „Luikede järv“.

Fotol: Proovisaalis harjutavad Nanae Maruyama ja üle aastate taas koduteatri lavale jõudnud Linnar Looris. Foto: Liina Liiv.

Rahvusooperis Estonia on nüüd automaatselt avanev paraaduks ja häälteavitusega publikulift

Lihtsustamaks erivajadustega inimeste teatriskäike, on Rahvusooperis Estonia valmis saanud elektrooniliselt avanev paraaduks ja häälteavitusega publikulift. 27. aprillil tulevad etendusele ja uuendusi katsetama Estoniat varem nõustanud Tallinna Liikumispuudega Inimeste Ühingu esimees Villu Urban ja Eesti Pimedate Liidu aseesimees Priit Kasepalu. Testimise juures viibivad teatrijuht Aivar Mäe ja võrdõigusvolinik Liisa Pakosta.

Estonia teater alustas möödunud aastal esimeste hulgas märgi „Siia saab“ kasutamist ja oli selle tutvustaja. „Siia saab“ märki kasutades antakse teada, et teatrisse on oodatud erinevate vajadustega inimesed. See tähendab, et ruumidele, ettevõtmistele ja infole saavad ligi inimesed ka siis, kui nad kasutavad liikumiseks ratastooli, vajavad valge kepi abi või ei kuule hästi.

“Kuigi Estonia puhul on tegemist ajaloolise hoonega, kus ümberkorraldusi keeruline teha, ei ole hea tahtmise korral miski võimatu,” ütles teatrijuht Aivar Mäe. “Ratastooliga tulijate tarbeks on meil kaldteed ja liftid, nad pääsevad hõlpsasti teatrisaali, kohvikutesse ja tualetti. Liftis on info kuvatud ka punktkirjas. Nüüd oleme lisaks muutnud peaukse automaatselt avanevaks, lisanud kaldtee pääsuks töötajate ruumidesse ja varustanud publikulifti häälteavitusega,” lisas Mäe.

„Faust“ lavastaja silmade läbi

Küsimusi küsis Liina Viru
Foto: Irina Voitieva

Miks „Faust“?
Gounod’ „Faust“ on üks populaarsemaid oopereid maailmas, enamik inimesi võib vaevata ja naudinguga ümiseda peast Mefisto aariat. Tumedates jõududes on midagi, mis meid köidab, ka lapsi huvitavad kahjuks armunud printside ja printsesside asemel kurjad võlurid, nõiamoorid ning luukered.

Usk ja patt ooperis?
Näib, et nõudluse puudumisel jääb Mefisto Maa peal tööta, sest inimesed teevad suure mõnuga tema eest töö ära. Ahvatlustele järele andmine on inimeste lemmiktegevus ja meile meeldib kiusatusele järgi anda. Jumala poole pöördub inimene alles viimases hädas, kui enam väljapääsu pole: kui tabletid enam ei mõju, kui pole enam kellegagi rääkida, kui hinges on üksindus, kui pole millegi poole pürgida… Vaid valitud saavad lunastatud.

Fausti otsingute olemus?
Mulle näib kummalisena põhjus, miks Faust oma noorust tagasi soovib. Õpetlase, doktori ja juristina ei palu ta Mefistolt noorust selleks, et teha veel üks avastus või kirjutada raamat või leiutada see, mis veel leiutamata. Ta soovib noore mehe keha vaid selleks, et võrgutada Margarete…

Mefisto?
Mefisto ootab väljakutseid ja võitlust, kuid seda ei tule, sest inimesed teevad ise tema eest töö ära. Nii nutab ta üksinduses meie apla maailma pärast.

Gounod versus Goethe?
Isegi Gounod ei suutnud Goethet ära rikkuda! Gounod kirjutas ooperi väga meloodilises, lihtsas ja kaunis helikeeles, et ka need, kes Goethe suurepärast teost lugenud pole, mõistaksid seda võimsat lugu.

Margarete?
Margarete langes sinisilmselt Fausti ahvatluste võrku. Nende esimeses duetis räägib ta Faustile, et on valmis tema eest surema. Faust võrgutab Margarete, kes põgeneb solvununa, sest Faust ei mõista tema tunnete ülevust. Kuid kiusatus toob ta tagasi! Kannatustest piinatult pöördub Margarete Jumala poole ja saab lunastatud. Ma armastan teda!

Dmitri Bertman
“Fausti” lavastaja

Verdi „Rigoletto“ taas laval

Aprillis ja mais on sel hooajal esimest korda rahvusooperi laval Verdi üks kuulsamaid oopereid – „Rigoletto“. Victor Hugo näidendi „Kuningal on lõbus“ põhjal valminud ooper pajatab loo Rigolettost, kes teravkeelse kojanarrina südametu hertsogi juures leiba teenib. Rigoletto ainsaks aardeks on tema tütar Gilda, keda ta palavalt armastab ning püüab kiivalt maailma kurjuse eest kaitsta. Külalistena on laval Hertsogi rollis Michael Wade Lee (USA) ja Gilda rollis Elena Brazhnyk. Nimirollis on rahvusooperi solist Rauno Elp, dirigeerib Jüri Alperten.

Etendused 28.04, 7.05 ja 25.05.2016

Rahvusooperi tervisenädalal toimub esimene siseterviseraja jooksuvõistlus

18.-22. aprillil toimub Rahvusooperis Estonia tervisenädal, mille programmis on mitmesugused võistlused, loengud, uuringud, treeningukoolitused jpm. Lisaks on estoonlased otsustanud nädala jooksul astutud sammud ja kilomeetrid kokku lugeda ning selgitada välja aktiivseima estoonlase ja osakonna.

Neljapäeval, 21. aprillil kell 15.00 toimub aasta tagasi avatud Eesti esimesel majasisesel terviserajal jooksuvõistlus – Tuhkatriinu tervisejooks. Võistlevad Estonia erinevate allüksuste kolmeliikmelised võistkonnad ja välja selgitatakse ka kiireimaid eraldiarvestuses. Raja distants on 500m, jooksu korraldusel abistavad kogenud meistrid Championchip Eesti OÜ-st.

Teatris saab nädala jooksul kuulata loenguid veenilaienditest hoidumisest ja nende ravist, südame tervisest, füsioteraapiast, nahakirurgiast, suitsetamisest loobumisest ja tööstressiga toimetulekust. Läbi viiakse mitmeid uuringuid, juhatatakse sisse algajaid jõusaalis ja pilateses ning doonorikeskuses loovutatakse abivajajatele verd.

Rahvusooperi partneriteks tervisenädalal on Ida-Tallinna Keskhaigla, ABC King ja MyFitness.

Estonia vahetab lava Moskva Helikon-Operaga

Rahvusooper Estonia jätkab kultuurivahetusi naaberriikide ooperiteatritega ja nii saabub Tallinnasse Moskva Helikon-Opera, kes annab siin 14. oktoobril galakontserdi. 13. ja 15. oktoobril on kavas Rimski-Korsakovi ooper „Tsaari mõrsja“, mille lavastaja on Dmitri Bertman (Estonias lavastanud ooperid „Wallenberg“, „Armastus kolme apelsini vastu“ ja „Faust“). Külalisetenduste piletid on müügil. Rahvusooper Estonia annab samal ajal etendusi Helikoni uhiuues ooperimajas Moskvas ja moskvalastele pakutakse vaatamiseks/kuulamiseks ooperit „Faust“, ooperigalat ja balletti „Kratt“.

Eesti Rahvusballett tõi lavale „Luikede järve“

15. aprillil jõudis Rahvusooperis Estonia publiku ette Pjotr Tšaikovski ballett „Luikede järv“, mille lavastaja on Toomas Edur, kunstnik Thomas Mika Saksamaalt ja valguskunstnik Steen Bjarke Taanist. Etendusi dirigeerivad Vello Pähn, Lauri Sirp ja Kaspar Mänd.

Toomas Eduri sõnul on Tšaikovski muusika surematu ja peamiselt tänu sellele on „Luikede järv“ tänaseni säilinud. „Nii nagu oma eelmise lavastuse „Bajadeeri“ puhul, püüdsin ka siin lähtuda märksõnadest „selgem“ ja „kompaktsem“, jäädes siiski truuks klassikale. Suhtun originaali austusega ja olen veendunud, et klassika peab jääma klassikaks,“ lisas Edur.

„Luikede järv“ esietendus Moskva Suures Teatris 1877. aastal. 1895. aastal lõid Marius Petipa ja Lev Ivanov versiooni, mis on tänapäeval enamiku balletitruppide lavastuste aluseks. Rahvusooperis Estonia on publiku ette jõudnud kuus „Luikede järve“ lavastust, neist viimane, Tiit Härmi 2002. aasta lavastus, oli mängukavas kolmteist aastat.

Foto: Taavi Luhamaa

Nauditav liiva-annus

Sokos Hotels Tallinna kommunikatsioonijuht Peep Ehasalu vaatas kriitikute ja külastajate seas vastakaid arvamusi tekitanud lavastust „Aida”.

„Oh sa püha issa rist, mis nad „Aidaga“ tegid!“ oleks ütelnud mu kadunud vanatädi, kes ei võinud kannatada, kuidas Tõnis Mägi „oma pükse väristas.“ Aga ta harjus ära ja kuulas ikka.

Läksin „Aidat“ vaatama nagu juut Tevje, varustatud teadmistega „ühelt poolt ja teiselt poolt.“ Ma ei vaimustu alati klassika kaasajastamisest, kuid püüan hoida meeled avali. Teadsin, et kui ka lavastuses tõesti vaid „pükse väristatakse,“ siis Giuseppe Verdi muusikas ma pettuda ei saa. Olgu öeldud, et vaimustusin nii muusikast kui lavastusest, mulle meeldib Estonia julgus katsetada.

Avamängu ajal võis harjuda tavatu lavakujundusega. Kullakarvalise suurejoonelisuse asemel oli laval eemaletõukavalt standardne hotellituba. Petseri või Pariis, Tokio või Tambov – selliseid tube leiab reisifotodelt üle kogu maailma. Hotellivoodis ärkas Radames, kes nägi oma maikasärgis välja nagu mõne trenni vahele jätnud Mihkel Kunnus. Osatäitja Michael Wade Lee hämmastav sarnasus kultuurikriitikule andis veidra tõlgendusnihke, kuid Lee kõlav ja kaunis tenor suunas tähelepanu kiirelt ooperirajale tagasi.

Muusikavõhikuna on mu mõõdikuks külmavärinad ehk kas esitus toob kananaha ihule või mitte. Tõi küll! Nii Lee, Heli Veskus Aidana, vaimustav Monika-Evelin Liiv Amnerisena kui soliste loožides ümbritsev koor ja orkester Vello Pähna juhatusel. Lavastusest käisid läbi äratuntavad stereotüübid kogu maailma poliitikutest, kes näevad sõda vaid ooperikulissina ja kelle suhu sobis ooperlik paatos orgaaniliselt. Neid toetas silmakirjalik preester Ramfis Denis Sedovi mõjusas esituses.

„Inimene ei muutu, kuigi muutuvad tema rõivad ja ka sõnad tema keeles,“ võiks öelda lavastuse kohta ning lisada, et „rahva suurim rõõm on võida üheskoos hüüda ja et polegi tähtis millepärast hüütakse, vaid koos teistega karjudes tunneb igaüks end vägevana ja asja, millepärast karjub, ainsa õige asjana.“ Need ei ole sõnad „Aida“ libretost, need on Mika Waltari romaanist „Sinuhe, egiptlane“ (tlk Piret Saluri).

Kaasajast rääkimiseks kasutasid vana Egiptust nii „Aida“ stsenaariumi autor Auguste Mariette, Waltari kui Estonia „Aida“ lavastaja Tobias Kratzer. „Sinuhe“ ilmus aastal 1945, üle seitsmekümne aasta „Aidast“ hiljem, ning sellest loeti välja sõjajärgseid masendusmeeleolusid. „Aida“ AD 2016 toob veenvalt lavale sama mõtte: muutuda võib aeg ja koht, kuid mitte inimese loomus.

Hotellituba on kultuuride kohtumispaik sõjas ja armastuses, siin andutakse ja unustatakse, siit minnakse lahingusse ja jälgitakse teleriekraanilt võidumarssi. Sõja tegelikud võitjad ei käi ise lahinguväljal, vaid lasevad võidetud maa endale seljakotiga kohale lohistada. Teise vaatuse ajal on terve lava kaetud liivaga – lõpuks jääb kõigest järele vaid Liiva-Annuse mängumaa, sest „aastad veerevad ning inimesed sünnivad ja inimesed surevad ja nende elu on kui kuum hingus ja nad ei ole õnnelikud oma elus, vaid õnnelikud ainult surres.“ Jälle „Sinuhe“, kuid „Aida“ kinnitab, et nii on ja jääb.

Küllap voolas enamik sümboleid ja viiteid minust liivana läbi, veidi ehk kriipides, kuid märgatavaid kahjustusi jätmata. Vaevalt oligi lavastaja ja kunstnik Rainer Sellmaieri eesmärk leida ideaalne vaataja, kes mõistaks kõiki võimalikke tõlgendusi. Vana ooper ja uus lavastus lõid ladusa terviku, värske ja nauditava mängu tähendustega.

PS. Viru ja Estoria hotellides ei leia lavastuse standardtube, oma külalistele pakume kohalikku disaini, rohkelt värve ja hubasust.

PPS. Lavastuse Aida ja Tobias Kratzer korruseteenindajana tööd ei saaks. Esiteks ei panda linu vahetades kasutatud padjapüüriga patja voodile tagasi, vahetatakse ikka kogu pesu! Teiseks oli baarikapp ilmselgelt liiga täis laotud, nii et terve koor sealt endale pudelid pihku sai.

PPPS. Laske veel võhik ooperisse! Hea, et ma lavalt liiva ära ei pühkinud.

Giuseppe Verdi “Aida”
12. veebruaril 2016
Dirigent: Vello Pähn
Peaosades: Heli Veskus, Monika-Evelin Liiv, Michael Wade Lee (USA), Aare Saal, Denis Sedov

„Luikede järv“ kui ideaalide võrdkuju

Intervjuu koreograaf-lavastaja Toomas Eduriga
Küsimusi küsis Liina Viru
Foto: Mait Jüriado

Mida tähendab sinu jaoks „Luikede järv“?
Tšaikovski muusika on surematu ja peamiselt tänu sellele on „Luikede järv“ tänaseni säilinud. Loomulikult on selles suur osa ka Petipa ja Ivanovi koreograafial, mida enamik koreograafe kasutavad oma lavastuse alusena. Kui varasemate ballettide muusika koosnes kohustuslikest tantsunumbritest, mis ei olnud alati üksteisega väga tihedalt seotud, siis Tšaikovski muusika on dramaturgiliselt mõtestatud ning terviku teenistuses. Nagu oma eelmise lavastuse – „Bajadeer“ – puhul, püüdsin ka siin lähtuda märksõnadest „selgem“ ja „kompaktsem“, jäädes siiski truuks klassikale. Suhtun originaali austusega ning olen veendunud, et klassika peab jääma klassikaks. Muutumatuks jäi Ivanovi II vaatus (meie lavastuses I vaatuse II stseen), Ottilie ja Siegfriedi pas de deux ja ka pas de trois. Samuti ei ole minu teada Estonia lavastustes varem kõlanud „Vene tantsu“ muusika, milles on kaunis viiulisoolo.
See teos sümboliseerib minu jaoks kättesaamatuid ideaale: igal inimesel ja põlvkonnal on ideaalid, mis jäävad saavutamata. Ka Tšaikovski elu oli täis igatsust ja püüdlusi, mis kunagi ei täitunud.

Milline on sinu lavastus?
Nii Odette’i kui ka printsi tegelaskujud on reaalsemad ja loomulikumad – päris inimesed päris emotsioonidega, kellega on vaatajal kerge samastuda. Naispeaosalisele on „Luikede järv“ tõeline väljakutse, kuna kehastada tuleb kahte vastandlikku karakterit: üks on tundeline ja unistavalt häbelik, kes ootab oma elu armastust, ning teine jõuline ja salapäraselt võrgutav. Usun, et igas naises on rohkem ühte või teist poolt või võrdselt mõlemat. Prints Siegfried otsib armastust ja ideaale ning leiab need sealt, kust poleks osanud oodata – ta kohtab metsas imekaunist neidu, kes on päeval sunnitud luige kuju võtma. Odette’i päästmine kurja võluri Rothbarti käest on justkui ideaalide ja unistuste alalhoidmine igapäevamaailmas. Sel teekonnal leiab Siegfried enda ja puhta armastuse, mis suudab murda Rothbarti needuse. Mõnes mõttes ongi „Luikede järv“ Siegfriedi lugu.
Minu versioonis on balletil õnnelik lõpp – kurjus taandub suure armastuse ees. Nii mõnigi lavastus on saanud õnneliku lõpu, kus Odette vabaneb lõpuks nõidusest ja temast saab inimene. Näiteks Vladimir Burmeistri lavastus Estonias 1954. aastal, milles särava tähena astus lavale Helmi Puur.

Milline on teise Toomase, Thomas Mika, nägemus kujundusest?
Thomase kujundus Cranko „Oneginile“ meie laval mõjus väga puhtalt ja värskendavalt. „Onegin“ on stiliseeritud klassika ja mulle avaldas see sügavat muljet. Rääkisin Thomasele oma nägemusest ja leidsime kiiresti ühise keele. Usaldan Thomast ja olen talle andnud teostusel palju vabadust.

Millised on olnud sinu tantsijakarjääri prints Siegfriedid?
Olen tantsinud vähemalt kümnes eri lavastuses, mis põhijoontes on sarnased, kuid detailides erinevad. Eredamad on Konstantin Sergejevi 1981. aasta lavastus Estonias, mis püsis kavas aastakümneid ja meeldis mulle väga. Jõudsin seal 1990. aastal enne Eestist lahkumist tantsida. Samuti Derek Deane’i 1997. aasta versioon, mida tantsisin 2005. aastal Inglise Rahvusballetis, Raissa Strutškova versioon 1993. aastal Inglise Rahvusballetis ja Patrice Barti lavastus 2001. aastal Berliini Riigiballetis (esietendus 1997. aastal).

„Luikede järv“ esietendub Rahvusooperis Estonia 15. aprillil 2016.

Lahkus kauaaegne Estonia balletisolist Ülle Ulla

Ülle Ulla oli üks Eesti lavade aristokraatlikumaid ja salapärasemaid daame. Baleriin, karaktertantsija, näitleja, tantsupedagoog, varieteelaulja ja kirjanik – pole vist muusat, mis ei oleks teda puudutanud. Kõike tegi ta võrdväärse andumuse ja pühendumusega.

Lõpetanud 1953. aastal Tallinna Koreograafiakooli esimese lennu, oli Ülle Ulla kakskümmend aastat Estonia balletisolist (1953–66 ja 1970–73). Vahepealsetel aastatel esines ta Leningradi Music-Halli jumaldatud staarina paljudes Euroopa riikides. Arvukatest rollidest väärivad esiletõstmist Gudule (Pugni, Glieri ja Vassilenko „Esmeralda“, 1954), Zarema (Assafjevi „Bahtšisarai purskkaev“, 1955), Mari (Austeri „Tiina“, 1955), Candelas (Falla „Suur võlur – armastus“, 1964) ja Medeia (Barberi „Medeia“, 1966). Balletiajalukku tantsis Ülle Ulla end kahtlemata Raveli „Boleros“. Ühtlasi esines mitmekülgselt andekas artist ka ooperis ja operetis. Näiteks Eino Tambergi ooperi „Raudne kodu“ kauneima meloodia „Misty town“ kirjutas helilooja just Ülle hääle võimalusi silmas pidades. Pärast balletisolisti karjääri lõppu leidis ta 1972–85 eneseteostust Viru varietees ning 1990. aastail treeneri ja tantsuõpetajana Eesti Muusikaakadeemias, Eesti Draamateatris ja Estonias. Balletilaval iseloomustas Ülle Ullat võime süveneda keerulistesse inimkarakteritesse, oskus avada suuri tundeid ja kirgi, mistõttu sai tantsijast samavõrd hinnatud näitleja filmis, telelavastustes ja draamateatrites: Martha (Albee „Kes kardab Virginia Woolfi?“, 1993 Noorsooteatris), Lucille (Mencelli „Kalmistuklubi“, 1997 Eesti Draamateatris) ning praost (Enquisti „Ilvese tund“, 1991 Noorsooteatris), mille eest tunnustati teda ka Teatriliidu preemiaga.

Estonia teater avaldab kaastunnet Ülle Ulla lähedastele ja mõtleb tänutundega armastatud baleriinile.

Ülle Ulla ärasaatmine toimub Pärnamäe krematooriumi kabelis neljapäeval, 14. aprill kl 11.30.

Partnerkaardiga koomiline ooper “Armujook” 30% soodsamalt

Rahvusooper Estonia ootab Sind aprillis nautima Donizetti koomilist ooperit “Armujook”, mis on kaunis lugu armastusest, milles vaene noormees ja jõukam neiu teineteist leiavad. Tee armastuseni ei ole lihtne, see toimub läbi naljakate ja värvikate juhtumiste.
Partnerkaardi omanikele kuni 2 pileti ostmisel 30% soodustust 14. aprillil kl 19.00 toimuvale etendusele. Etendus on itaalia keeles, eesti- ja inglisekeelsete tiitritega.
Sel õhtul dirigeerub etendust Lauri Sirp, osades Oliver Kuusik, Kristel Pärtna, René Soom, Rauno Elp, Olga Žaitseva jt. Lavastaja Georg Malvius (Rootsi) ja kunstnik Ellen Cairns (Šotimaa).

Hea hinnaga pileteid saab osta Estonia kassast, Piletimaailma ja Piletilevi müügikohtadest ning internetis Piletimaailma või Piletilevi veebilehelt.
Internetist ostes vali rippmenüüst partnerkaart -30%. Etendusele tulles võtke Partnerkaart kindlasti kaasa!
Kõik teised Estonia etendused on Partnerkaardiga ostes alati -10%.

Laval tuleb kõik otse hingest

Alena võinuks hoopis sportlaseks saada, kui ta isa poleks õige koha peal püsti tõusnud. Denisile öeldi, et tal pole lootustki balletitantsijaks saada. Aga siin nad mõlemad on ja valmistuvad Estonia tipptantsijate duona kõrgeima taseme eksamiks – „Luikede järveks“.

Tekst: Raimo Poom, Eesti Päevaleht
Foto: Taavi Luhamaa

Rahvusballeti tähed Alena Shkatula ja Denis Klimuk saabuvad veidi õhetades, kuid äärmiselt rõõmsalt otse proovist. Esitantsija jaoks pole tihedad ja pikad päevad erakordsed, aga eesootavat arvestades ei saa midagi juhuse hooleks jätta. Teatrisoppidesse peidetud proovisaalides valmistab balletijuht Toomas Edur ette oma käe järgi seatud „Luikede järve“ lavaletoomist, mille peaosa on iga balletitantsija jaoks nii kõrgeimaks kvaliteedimärgiks kui ka suureks väljakutseks: mida tuntum on teos, seda kõrgemad on inimeste ootused. „Tõsi see on, et kui öelda ballett, siis meenub esimesena „Luikede järv“. Kuigi selle loomisest on möödas rohkem kui 130 aastat, on tegemist ühe kõige olulisema teosega kogu balleti ajaloos,“ nendib Denis.

Valge versus must

„„Luikede järv“ on naispeaosalisele kindlasti huvitavam,“ haarab Alena järje enda kätte. „Seal on baleriinile kaks erinevat osa: valge ja must luik. See on oluline küsimus, kuidas emba-kumba kujutada ning mida arendada.“ Denis noogutab ning lisab: „Naispeaosalisele on „Luikede järv“ äärmiselt tähtis märk. Nii tehniliselt kui näitlejameisterlikkust arvestades.“ „See roll on justkui kõrgeima astme eksam,“ täiendab Alena. Üks asi on koreograafiga liikumise ja tehnika lihvimine proovides. Aga nagu Denis jõudis mainida, nõuab ühes lavastuses vastandlike tegelastena ülesastumine baleriinilt ka nende rollide täitmist erineva emotsionaalse sisuga.
Kas ka see nõuab erilist ett evalmistust? „Spetsiaalselt mitte, sest kõik tuleb enda seest. Kõige olulisem on sisemine hingestatus,“ sõnab Alena ja lisab, et seetõttu kujunebki iga etendus omamoodi kordumatuks sündmuseks. „Mõjuvad ka välised faktorid, näiteks enesetunne ja üldine meeleolu. Seega juhtub, et mõnes etenduses saab valge luik Odette lähedasemaks ja seda on kergem tantsida. Teinekord on lähemal jälle must luik Ottilie.“ Kas emb-kumb luik on siiski üldiselt hingelähedasem? „See on ju täiesti provokatiivne küsimus!“ hakkab Denis kõvasti naerma. Alena, kes muidu särab nagu päike, manab näole justkui vilunud diplomaadi neutraalse ilme ja kostab midagi ära andmata: „Nad saavad kahekesti väga hästi läbi. Nad ei võitle teineteisega.“

Ka printsi roll on oluline

Päris traditsioonilises versioonis on „Luikede järve“ meespeaosa, prints Siegfriedi roll, üpris väike. „Toetab natuke, tõstab natuke,“ möönab Denis, kuid lisab, et tal pole kindlasti plaanis Estonia lavale astuda lihtsalt kui üks järjekordne prints. Seda enam, et tema jaoks on see esimene kord tantsida Siegfriedi. „Mulle väga meeldiks, kui Siegfried ei kujuneks selliseks, nagu kahjuks paljud tantsijad teda tänapäeval kujutavad. Ehk siis absoluutselt ühtemoodi kõikide teiste printsidega. Printsid on tegelikult täiesti erinevad, olgu siis „Uinuvas kaunitaris“ või „Giselle’is“. Need ja Siegfried on kolm täiesti erinevat rolli, mida kahjuks paljud praegu ühe pintsliga maalivad. See pole päris õige.“ Selles osas plaanib Toomas Edur aidata. Ta lubab, et tema lavastuses vabaneb Siegfried üheplaanilisusest.

Printsess jalgrattal

Mõlemad tantsijad on Estoniasse tulnud Valgevenest. Alena särab Tallinna lavalaudadel juba seitsmendat aastat, Denisile on see aga teine hooaeg ning ta on Eestis elanud poolteist aastat. Kui uurida, mida meeldivat on nad Eestis enda jaoks leidnud, muigab Alena: „Küsite, et kas vahel puhkame ka? Juhtub sedagi!“ „Alena on mulle justkui giidiks nii Tallinnas kui Eestis laiemalt,“ hakkab Denis õhinal rääkima. „Mulle meeldib eriti kõik see, mis on linnast väljas. Oleme hea ilmaga teinud päris tihti väljasõite. Maaliline Keila-Joa meeldis väga!“ „Ja Viru raba,“ pistab Alena vahele. Denis näeb Eestis töötamise juures positiivsena muudki. Elukutsest tulenevalt töötavad balletitantsijad väga suure füüsilise koormusega ja seetõttu peab hoolitsema, et kehal oleks võimalik pingutusest taastuda. „Armastame töö iseloomu tõttu spaasid! Neid on Eestis õnneks palju ja erinevates kohtades.“ Alena nõustub: „Neid on siinsamas Tallinnas või siis Haapsalus ja Laulasmaal väga unikaalsetes, looduskaunites kohtades.“ Sellest ei saa aga teha järeldust, et baleriin elab kui printsess sulepatjadel.
Tuleb välja, et Alena on veendunud jalgrattafänn. „Kui kraadiklaas näitab vähemalt +3 kraadi, siis on minu jaoks liiklusvahendiks jalgratas, kogu aeg,“ rõhutab ta. Kodust Piritalt teatrisse ja tagasi teeb kokku 16 kilomeetrit. Alena sõidab tavaliselt mööda ilusat Pirita tee kaldapealset ning läbi Kadrioru, kus avaneb võimalus märgata imepisikesi detaile. Möödunud aasta soe sügis laskis ratt aga liigelda lausa aastavahetuseni välja. „Lauluväljakul õitsesid karikakrad!“ lisab Alena.

Rahvatantsija balletilaval

Vesteldes selle duoga jääb silma, kuidas nad on võimelised haarama lennult üksteise mõtt eid või lausa lõpetama lauseid. Seletus sellele on lihtne. „Teame teineteist kaua, lugesime kokku ja saime 17 aastat. Minski balletikoolis õppides elasime ühes ühiselamus. Seega, nagu õde ja vend, sest ühiselamus tekib ikka n-ö pere tunne,“ räägib Alena. Enne tema Eestisse tulekut jõudsid nad Minskis isegi mõned pearollid koos tantsida. Aga balletikooli satt usid nad erinevaid teid pidi. Valgevene-Poola piiri ääres asuvast Brestist pärit Denisi teekonda võib isegi üsna harukordseks nimetada. Ta oli kooli ajal küll kõva rahvatantsija, aga ballett tuli tema ellu kaunis hilja: peale 9. klassi lõpetamist soovitati tal end Minskisse näitama minna. „Astusin balletikooli 15aastaselt.“ „Nagu [Rudolf] Nurejev,“ naerab Alena. „Ma muidugi ei tooks sellist paralleeli, sest Nurejev on Nurejev. Aga jah, professionaalselt hakkasin balletiga tegelema küllaltki hilja. Mulle öeldi alguses, et ega see kuskile enam ei vii,“ jääb Denis tagasihoidlikuks. „Ei usutud, et Denis suudab hakkama saada. Aga nüüd tantsib ta printsina kõige raskemas
klassikalises balletis!“ põrutab Alena ega lase Denisil end pisendada.
Alena on pärit Minskist 25 kilomeetri kaugusel olevast „tillukesest külast“, kus polnud Alena sõnul just kuigi palju valikuid. Võib-olla seepärast soovitasidki õpetajad Alena vanematel ta pealinna koreograafi akooli katsetele viia. Tagantjärgi meenub talle, et teine valik oleks olnud sport, näiteks kergejõustik. Alena oli katsetel teistest väiksem ja õblukesem. Kui päris viimases voorus hakati vastuvõtmise otsuseid langetama, tekkis komisjonil küsimus, kas tal ikka on eeldusi piisavalt kasvada. „Konkurss oli 20 inimest kohale ja neil oli võimalusi palju, keda võtta. Vahetult enne otsustamist paluti mu vanematel püsti tõusta. Mu isa on kaks meetrit pikk ja kui ta siis tõusis, öeldi kohe, et kõik on hästi. Tagasi vaadates on huvitav mõelda, kuidas saatus asju juhib. Kui vanemad poleks katseid vaatama tulnud, ei oleks mind võib-olla valitud,“ räägib Alena.

Kas õnnelik või õnnetu lõpp?

Praegu üritavad Alena vanemad igaks tütre esietenduseks Eestisse tulla. „See on nii tore, kui nad tulevad ja saavad minu üle uhkust tunda.“ Alena paistab ka neistki Eesti fänne tegevat, sest kohtumise ajaks on ta oma vanemad saatnud Haapsalusse mudaravi nautima. Ka Denisi vanematel on plaan tulla „Luikede järve“ esietendust vaatama, ehkki nende teekond Eestisse on pikem. Selge on see, et on, mida oodata. Kasvõi seda, mismoodi lugu lõpeb. Alena ja Denisiga kohtumise ajal polnud proovid veel lõppfaasi jõudnud ning ka nemad ei teadnud, milline saatus luigeprintsessi ja printsi lõpuks ootab. On lavastusi, kus peategelased jäävad õnnelikult kokku, on neid, kus traagiliselt hukkuvad. Kui see oleks Alena ja Denisi valida, siis siin lähevad nende eelistused lahku. „Mina valiksin õnneliku lõpu, ei teagi miks,“ ütleb Alena, kuigi lisab, et kui armastus võidab, pole tähtis, mis kujul täpselt. Denisi eelistuseks on originaallibretole lähedane lõpp, kus asjaosalised armastuse tõttu hukkuvad. „Miks mitte, muidu läheks liiga magusaks.“

Artikkel ilmus 1. aprillil ajakirjas Estoonlane. Ajakirja veebiversiooni saab lugeda SIIN.

Rinaldo on Iisraelist tagasi

Veel kahel korral sellel hooajal, 10. ja 22. aprillil, on Estonia laval Händeli ooper „Rinaldo“. Veebruaris käis rahvusooper lavastusega Iisraelis, kus sealse ooperipubliku tagasiside oli ülipositiivne.

Ury Eppsteini arvustus märtsi Jerusalem Postis

Tänu Iisraeli Ooperis esinenud Rahvusooperile Estonia oli kohalikul publikul võimalik viimaks ometi jälle nautida ühte Händeli liiga tihti unarusse jäetud ja unustatud oopereist – „Rinaldot”.
Ei ole sellist inimlikku nõrkust, mille Händel oleks oma oopereis ära unustanud – armastus, vihkamine, rõõm, meeleheide, armukadedus, kättemaks, pühendumus või viha – väljendudes kõige intensiivsemal ja kommunikatiivsemal moel, ilma keerutamata ja ilma tavapärase barokse toreduse ja tingimusteta.
See oli hiilgav etendus, mis vastas igati Händeli meistriteosele. Inglase William Reltoni lavastus ja samuti Inglismaalt pärit Cordelia Chisholmi lavakujundus olid maitsekalt abstraktsed ja minimalistlikud. Lava ei olnud üle kuhjatud üleliigsete esemetega ja töötas just nagu päästik, et vallandada publiku fantaasia.
Koosseis oli suurepärane. Peaosas kõlas Monika-Evelin Liiva ilmekas hääl tõelise kangelastenorina. Oliver Kuusik oli Goffredo rollis veenvalt autoriteetne. Helen Lokuta pehme ja õrn hääl Almirena rollis tegi selgeks, miks Rinaldo temasse armus. Tema sügavalt liigutav aaria „Lascia ch’io pianga” (Lase mul nutta) oli üks ooperi kõrghetki. Armida osas esinenud Helen Lepalaane leina-aaria väljendusrikkus oli sama intensiivne kuivõrd ta oli jõuliselt vihane ja hirmutav oma raevus. Kõigi lauljate kaelamurdvad koloratuurid olid oma pingevabas paindlikkuses rabavad – seda nii mees- kui ka naislauljate puhul.
Andres Mustoneni taktikepi all on Rahvusooper Estonia orkester leidnud elavad ja värskendavad tempod, vältides barokse muusikaga tihti seostatavat pompoossust. Kooskõla orkestri ja lauljate vahel oli perfektne, päädides tihti nende omavahelise dialoogiga.
Nüüd, mil Händelil oli Iisraeli Ooperis oma kohalik esietendus, jääb üle vaid loota, et mitte väga kauges tulevikus etendataks siin rohkemgi tema lummavaid oopereid.

Jerusalem Post, 17. märts 2016
0018_5704_KaurIlves_Rinaldo

Ilmus Eri Klasi raamat „Mälestuste portfell“

3. aprillil esitlesid Eesti Rahvuskultuuri Fond, Rahvusooper Estonia, Tallinna Filharmoonia ja Eesti Kontsert Estonia talveaias hiljuti meie hulgast lahkunud armastatud dirigendi Eri Klasi raamatut „Mälestuste portfell“.

Rahvuskultuuri Fondi juhataja Linda Piik ütles, et tegemist on teosega, mis ei jutusta niivõrd Eri Klasi elust kui tema armastusest elu vastu. „Raamatut läbib optimistlik alatoon ja usk Eestimaa tulevikku. Kajastamist leiavad nii meenutused möödunust, kui ka mõtted, milleni Klas jõudis läinud aasta kevad-suvel, raske haiguse järel taas ellu tagasi pöördudes. „Mälestuste portfellis“ avaldatud lood kinnitavad veelkord, et tõeline suurus peitub lihtsuses ja siiruses,“ lausus Piik.

Teksti kirja pannud ja kirjanduslikult toimetanud Ivo Parbuse kinnitusel algas mälestuste diktofonile lugemine 2015. aasta augustis. „Eri Klasi jaoks oli töö raamatuga midagi enamat, kui pelgalt õigete sõnade leidmine ja lauseteks vormimine. Ta ammutas jõudu mõttest, et „Mälestuste portfell“ peagi ilmub, iseloomustades seda Pimeni repliigiga Mussorgski „Boriss Godunovist“: „Üks lugu veel on jäänud kirja panna ja kroonika saab lõpetatud mul“.“ „Kahjuks ei jõudnud Eri Klas raamatu ilmumist ära oodata,“ lisas Parbus.

„Mälestuste portfelli“ kujundas Karel Korp, kaanefoto autor on Erkki Ruokonen. Tallinna Filharmoonia poolt on igale raamatule lisatud järjehoidja, mis meenutab Eri Klasi kui Birgitta festivali algatajat ja kunstilist juhti.

112 lk fotodega illustreeritud raamatu andis välja Eesti Rahvuskultuuri Fond, väljaandmist toetasid Reet ja Väino Kaldoja, Armin Karu ning Telia Eesti AS. „Mälestuste portfelli“ müügist laekuv tulu suunatakse 1998. aastal Eri Klasi poolt Rahvuskultuuri Fondi juurde asutatud nimelisse allfondi, mille eesmärgiks on toetada muusikaelu arengut Eestis.

Rahvusooper Estonia ja Kanuti Gildi SAAL laiendavad ühiselt mänguruumi

2014. aasta märtsis otsustasid Eesti teatrid, et Eesti Vabariigi sünnipäevaks kingitakse suurejooneline lavastusprojekt, kus tuuakse publiku ette vabariigi sajandi lugu ja mille raames 24 teatri osavõtul sünnib aasta jooksul – sügisest 2017 kuni kevadeni 2018 – 12 lavastust. Teatrid loosisid partnerid ja jagasid omavahel kümnendid. Estonial ja Kanuti Gildi SAALil tuleb ühiselt kajastada 60.-70. aastaid.

Partnerite ühise otsusega tuuakse lavale ooper, mille osatäitjad on praeguseks juba valitud ja lavastusprotsess hoogsalt käimas. Libreto ja muusika avastati novaatorliku teadlase ja leiutaja Manfred MIMi käsikirjade hulgast. 60. aastatel, kui Manfred MIM partituuri kirja pani, puudusid tehnilised võimalused nii keeruka projekti läbiviimiseks. Tänapäeval on see teostatav ja Estonia ning Kanuti Gildi SAAL plaanivad projekti esitleda mai lõpus. Esialgu võib vaid öelda, et uuringud, mille Manfred MIM libreto loomisel läbi viis, tõestavad eksimatult, et elu Eestimaal on alguse saanud Kaali meteoriidi kukkumisest Saaremaale.

Etenduskoha valik on osutunud suureks väljakutseks. Kontseptsioon ja lavakujundus on pretensioonikad ning nõuavad suurt ringauditooriumi. Pärast mitmeid arutelusid on pooled otsustanud Kaali kraatri etenduskohana käiku võtmise kasuks. Juba on tellitud mahukas ümberehitusprojekt, puudu on veel vaid muinsuskaitse- ja looduskaitseametite kooskõlastused ning finantseerija. Projekt näeb ette kraatri põhja ja külgede betoneerimist, et muuta see hea akustikaga ja nähtavusega vaatesaaliks. Kokkuhoiumeetmena on kavas kasutada Tallinna linnahallis praegu jõude seisvaid toole. On sõlmitud ka kokkulepe muude linnahalli lammutamisel tekkivate materjalide kasutamiseks Saaremaal.

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.