Uudised

  • Eesti Rahvusballeti uut esisolisti Kealan McLaughlinit saab näha juba sel neljapäeval „Oneginis“

    19.09.2017 / Lisanna Männilaan

    shkatula_mclaughlin

    Neljapäeval, 28. septembril on taas laval publiku suur lemmik – Cranko ballett „Onegin“, mille nimirollis on esmakordselt Eesti Rahvusballeti uus esisolist Kealan McLaughlin. Tatjana rollis on Alena Shkatula. Kealan McLaughlin lõpetas Kanada Rahvusliku Balletikooli 2007. …

  • Estonia teater tähistab 111. sünnipäeva

    15.09.2017 / Ülla Veerg

    estoniaselts_kodu_300x180

    16. septembril tähistab Estonia teater 111. sünnipäeva. Sünnipäevapidu peavad estoonlased koos teatri veteranidega – keskpäeval toimub pidulik vastuvõtt Valges saalis ja üheskoos vaadatakse Eesti juubelisünnipäevale pühendatud uue ooperi, Rasmus Puuri „Pilvede värvide“ peaproovi. I rõdu …

Blogi

  • Rasmus Puur – pea pilvedes, jalad maas

    09.09.2017 / Stina Vürmer

    rasmus_pilved

    Juuni esimestel päevadel lükatakse Estonia teatrimajas ooperile „Pilvede värvid“ hoog sisse. Lavastaja Roman Baskin peab töökoosolekut, tutvustatakse osatäitjaid, kostüümikunstnik Anu Lensment räägib oma plaanidest. Esimeses pingireas istub pikk, vibalik noormees, kelle lühikesed püksid ja seljakott …

  • Kui pilvedel on värvid

    25.08.2017 / Liina Viru

    tunnuspilt

    Sa lahkud kodust teiste jumalate juurde, sa loobud omaenda loomisloost. Kõik, mis on sulle hoitud, heidad muuseas tuulde ja ise selles tuules langed koost… Proovid on jõudnud esimese vaatuse finaali, kus tegelastega liitub Vanaema, keda …

Rahvusooperis toimub teatrite turvakoolitus

1. veebruaril toimub Estonias teatrite teenindajatele suunatud turvakoolitus „Käitumistreening kriisisituatsioonis Rahvusooper Estonia näitel“, mille korraldaja on Rahvusooper Estonia koostöös Kultuuriministeeriumiga ja läbiviija G4S.

„Praeguses muutuvas maailmas on ohutuse küsimused väga olulised ja me soovime, et publik tunneks ennast etendusele tulles turvaliselt ja kindlalt,“ ütles rahvusooperi juht Aivar Mäe. „Selle turvatunde saavad tagada erinevates olukordades professionaalselt käituvad teenindajad, olgu siis tegemist kliendi haigushoo või vägivaldse külastajaga,“ lisas Mäe.

„Kriisiolukorra eduka lahendamise eelduseks on regulaarsed treeningud töötajatele, mis õpetavad ohusituatsioonis õigesti käituma,“ ütles G4S Eesti juhatuse esimees Priit Sarapuu. „Halbadest olukordadest tihti mõelda ei taheta, kuid tegelikult tuleb nendeks valmistuda, et Eesti oleks turvalisem. Rahvusooper Estonia on siinkohal eeskujuks ja näitab üles hoolivust külaliste suhtes,“ lisas Sarapuu.

Seminari teemade hulgas on käitumine agressiivse kliendiga, võimalik kassarööv, külastajate abistamine pantvangistuse korral jt kriisisituatsioonides. Viiakse läbi praktilised treeningud ja analüüsitakse tulemusi.
Eesti suurim turvaettevõte G4S on Rahvusooper Estonia peasponsor ja turvapartner.

Elisabet Reinsalu: „„Aida“ vapustas mind“

22. jaanuaril esietendus rahvusooperis Giuseppe Verdi „Aida“. Näitleja Elisabet Reinsalu jagas etendusejärgseid muljeid: „Lavastus tundus mulle äärmiselt huvitav, kuna tegevus oli viidud kaasaega. Üldiselt olen ma kaasajastamise suhtes skeptiline, aga „Aida“ puhul on see õigustatud. Olud võivad ajas muutuda, kuid inimloomus ja tunded ei muutu ning lavastaja on seda nutikalt näidanud. Kuigi ooper on kirjutatud 19. sajandi lõpul, on emotsioonid nagu viha, kättemaksuhimu, reetmine ja armastus inimloomusele omased tänapäevalgi.“ Etendused toimuvad 28. jaanuaril, 5. ja 13. veebruaril ning 11., 20. ja 22. mail. Etenduse nimiosas saab näha Heli Veskust või Aile Asszonyit. Dirigeerib Vello Pähn.

100 aastat “La traviatat” Estonias

21. veebruari „La traviata“ etendusega tähistatakse 100 aasta möödumist päevast, mil ooper esmakordselt Estonia lavale jõudis. Publiku ette astuvad sellel puhul kaks erinevat Violettat, kolm Alfredot ja kaks Germonti. Violetta rollis on publiku ees Kristel Pärtna ja Marie Fajtová (Tšehhi), Alfredo rollis Oliver Kuusik, Michael Wade Lee (USA) ja Sergiu Saplacan (Rumeenia) ning Germonti rollis Jassi Zahharov ja Rauno Elp. Dirigeerib Vello Pähn. Ühtlasi on tegemist hooaja viimase „La traviata“ etendusega rahvusooperis, kuid 2. märtsil kell 19.00 antakse etendus ka Tartu Vanemuise teatris. Tartus laulavad peaosades Kristel Pärtna, Sergiu Saplacan (Rumeenia) ja Jassi Zahharov. Dirigeerib Vello Pähn.

Marko Matvere: „„Cardillac“ on raju rock“

Paul Hindemithi „Cardillac“ on teos, mille lavastamiseks pole just igal ooperimajal julgust. Õnneks Estonia teatril südikusest puudu ei jää. Lisaks hullumeelsele muusikale on silmapaistev ka lavastusmeeskond. Raju ooperi lavastas 2015. aastal Vilppu Kiljunen Soomest, näitejuhiks on muusikateatri suurim fänn Marko Matvere.

Tekst: Kärt Kinnas

Kust pärineb sinu kirg ooperite lavastamise vastu?

See on seotud kirega muusika vastu. Muusikateatris lavastamisel on oma spetsiifika võrreldes draamasektsiooniga. Muusika teeb minu jaoks teatri talutavaks. Olen endale defineerinud ooperi nõnda: ooper on muusikaline suurvorm, mille täiendavaks ilmestamiseks kasutatakse teksti ja mõningal määral näitlemist. Muusikateatris on kõige tähtsam muusika.

Kuidas sattusid Estoniasse näitejuhiks?

Mind kutsus toonane ooperijuht Mart Mikk „Cardillaci“ pärast. Seni olin töötanud Tartus Vanemuises ja teistes linnades. Kodulinnas on mugavam töötada, seepärast võtsin pakkumise hea meelega vastu.

Mis oli sinu ülesanne „Cardillaci“ juures?

Minu kui näitejuhi ülesanne on lavastus pähe õppida ning hiljem vajaduse korral taastada see nii, et lavastaja Vilppu Kiljunen oma töö ka ära tunneks. Draamalavastuste, näiteks suvelavastuste puhul antakse iga päev etendusi ja kui tükk aastaks mängukavast maha läheb, on lavastuse jõujooned ja struktuur niivõrd paigas, et taastamine ei nõua erilist pingutust. Aga kirju mängukava ja paljude lavastustega muusikateatris, kus hooaja keskel lisandub lavastusega mitte kursis olev välissolist, on lavastuse taastamine keerulisem. Esietenduseaegne lavastuse fluidum kipub kaduma ja selleks ongi vaja ametimehi, kes järge peavad ja lavastuse kontseptsiooni teavad.

Kas oled Vilppu Kiljuneniga varem ka koostööd teinud?

Ei, ma ei tundnud teda varem.

Kuidas teie koostöö sujus?

Kiljunen on hea Lääne-Euroopa ettevalmistusega tõsine tegija. Tal on konkreetne nägemus. Ma püüan tema stiili tabada ja saan ehk kõrvalt aidata.

Näitlejana on sul suur kogemustepagas. Mida lauljatele sellest pagasist edasi anda?

Näitlemine draama valdkonnas ja näitlemine muusikateatris on kaks üsna erinevat asja. Selleks, et saavutada vaimustavat tulemust, peab pikki aastaid õppima ja harjutama.

Ükskõik, millise kunstivormi puhul on mulle oluline kriteerium usutavus. Näiteks võib teha filmi, kus peategelasteks on sinine lima ja kollane vihmavari ja film räägib nendevahelisest armastusest. Kui see kõik on usutav, siis ma n-ö ostan selle. Ükskõik, kui absurdsed ja elukauged on tegelased või süžee reaalsusest, kui see on kuidagiviisi usutav, siis inimesed võtavad selle hea meelega vastu. Kunstiteoste puhul naudimegi fantaasia keerdkäike, mida loojad on suutnud kokku panna. Mida absurdsemalt fantastilised need on, seda vaimustavam on üldjuhul tulemus. Midagi halli ja tavalist me ju kunstilt ei taha. „Cardillac“ ongi küllaltki ekstreemne show.

Millest „Cardillac“ räägib?

„Cardillac“ pajatab loo maniakaalsest kullassepp-kunstkäsitöölisest, kelle peas on settinud kinnisidee, et tema käsi juhib suur jumal isiklikult ning seetõttu on valminud ehted hindamatud ja tema ise suurim väljavalituist.

 Kuidas lavastus kõnetab tänapäeva inimest?

Hullu kunstniku ja tema loomingu produkti (antud juhul kaelaehte) vahelist omandisuhet saab kaudselt tõlgendada nt riigijuhi ja riigi, suurfirma omaniku ja tema ettevõtte suhteks. Veel rohkem pingutades ehk isegi auahne lapsevanema ning tema lapse suhteks.

Miks peaks „Cardillaci“ vaatama tulema?

See on võimas teos ja pakub inimestele võimaluse mõtiskleda asjade ja elu olemuse üle, neil peaks olema põnev. Süžee pealmine kiht koosneb mõrvamüsteeriumist – lihtne kriminaalne süžee on dramaturgia pealispind. See, mis on sügavamates kihtides, jääb publikusegmendile, kellele meeldib mõtelda või arutleda iseenda või sõbraga. Kõige tähtsam on muusika. See on üsna erinev kõrva paitavast klassikalisest ooperist. „Cardillac“ on ikka raju rock. Ooperihuviga inimestel tasub ka lugeda lisaks helilooja Paul Hindemithi kohta.

Oled sa ise varem Estonia laval tegutsenud?

Estonia palgal väga lühikest aega ja palju aastaid tagasi „Nahkhiires“. Mängisin vast ühe etenduse või kaks, ei mäletagi enam.

Intervjuu ilmus Estonia teatri siselehes 14. mail 2015

Paul Hindemith “Cardillac”
Esietendus Rahvusooperis Estonia 14. mail 2015
Etendused: 11.02, 19.02, 25.02.2016
Osades: Rauno Elp, Helen Lepalaan, Jyrki Anttila (Soome), Mart Laur, Sergiu Saplacan (Rumeenia), Heli Veskus ja Atlan Karp

Krimiooper „Cardillac“ taas Estonia laval mitme tuntud külalissolistiga

Veebruaris etendub Estonia teatris krimiooper „Cardillac“, kus külalistena on taas ooperilaval Ohvitseri rollis Jyrki Anttila ja Kavaleri rollis Sergiu Saplacan. Anttila on Soome üks säravamaid tenoreid, kes sellel hooajal teeb kaasa ka Wagneri „Tannhäuseris“. Rumeenia päritolu tenor Saplacan on rahvusooperi külastajatele tuttav Verdi „La traviatast“. Nimiosas on Rauno Elp, dirigeerib Vello Pähn. Kokku antakse kevadhooajal kolm etendust – 11., 19. ja 25. veebruaril.

Cardillac on kullassepp, kes meisterdab enneolematult imelisi ehteid. Olles neisse haiglaselt kiindunud, tapab ta oma kliendid, et ehteid tagasi saada. Ooperi põhiküsimus keerleb probleemi ümber, kas paljastada linnaelanikele armastatud kunstniku tõeline pale? Kunstniku seos mõrvadega tuleb ilmsiks alles siis, kui Cardillac oma teod üles tunnistab, mispeale hullunud rahvamass ta tapab. Cardillaci tütar selgitab rahvale, et mõrvade taga oli hoopis tema isa suur iluarmastus – sellele järgneb ülistav kiidulaul kunstile ja ilule.

Andres Mustonen: Et erineva ajastu ooperiaariad jõuavad kaasaja meelelahutuskultuuri, on positiivne nähtus

29. veebruaril esitab Rahvusooper Estonia Händeli ooperit „Rinaldo” MustonenFestil Iisraelis, Tel Avivis. Tallinnas on enne sõitu kavas kaks etendust: 30. jaanuaril ja 7. veebruaril. Küsimustele vastab ooperi dirigent ja MustonenFesti kunstiline juht Andres Mustonen.

Tekst: Liina Liiv
Foto: Rünno Lahesoo

Miks nimetatakse „Rinaldot” hittooperiks?
Raske on öelda, miks mõni asi on hitt. Järelikult on selles mingi tõmbenumber, mis publikut eriliselt köidab. Händel on esimene tänapäeva mõistes superstaar Euroopa muusikaajaloos. Ta kirjutas muusikat, mis muutus populaarseks laias ringis, mitte ainult elitaarses seltskonnas – ta tõi muusika rahvale lähemale. „Rinaldos” on nii palju erinevat, selles on teatraalsust ja põnevaid teemasid – sõjavägi, nõidumised, armastus, petmine. See kõik on inimestele mõistetav ja kestab üle sajandite igal pool maailmas. Muusika kvaliteet on „Rinaldo” puhul enneolematult kõrge ja Händeli meloodiatest leiame uskumatuid fantaasiaid.

„Rinaldot” on lavastatud kõikjal maailmas. Mis teeb Estonia „Rinaldo” eriliseks ja omanäoliseks?
Iga teater tahab teha omanäolisi asju. Vaadake või praegust „Aidat”, mis just Estonia lavale jõuab – seda tehakse ka täiesti uutmoodi. See ongi ju teatrite ülesanne teha erilisi lavastusi ja mitte ennast korrata. „Rinaldo” teeb eriliseks inglise lavastaja William Reltoni väga peen töö. „Rinaldos”, mille tegevus toimub Iisraelis (õieti Palestiinas), on kajastatud tänapäevani maailmas lahendamata konflikt islamimaailma ja kristliku maailma vahel. See on teoses teravalt välja toodud. Kunstniku Cordelia Chisholmi töö kostüümide ja lavakujundusega on samuti briljantne. Tegevus toimub malelaual ja taustal on tajutav Jeruusalemma nutumüür. See on mäng elude ja inimhingedega.

Kas „Rinaldos” on sellist muusikat, mida me kindlasti teame, aga ei oska „Rinaldoga” seostada?
Händelil on üldse palju hitte, näiteks Julius Caesari aaria. Maades, kus Händeli muusikat on mängitud aastakümneid, on neid hitte palju rohkem kui nendes, kus seda vähe tehtud on. Ütleme nii, Händelil ei ole teost, milles ei ole üht sellist hitti, mis ületab stiili, aja ja ka ruumi, kus seda ette kantakse. „Rinaldos” on selleks muidugi „Lascia ch’io pianga”, aga on ka väga palju teisi. Händel oligi hittaariate looja, ta on ületanud kõik piirid ja kuulub kõikidesse aegadesse.

Siit ka järgmine küsimus. Miks on sellises populaarses saates, nagu „Su nägu kõlab tuttavalt”, kõige võimsamad esitused alati ooperid? Rolf Roosalu esitas „Lascia ch’io piangat”, finaalis kõlas näitlejanna Saara Kadaku esituses Puccini „O Mio Babbino Caro”, mida laulis kunagi Maria Callas.
Teatud hitid on väljunud ooperimajadest. Neid esitatakse erinevatel kontserdilavadel, seda teevad rokk- ja poplauljad. Võib-olla paljusid lugusid ei seostatagi enam ooperiga, selline on juba ajaloo käik. See kõik aga ainult suurendab sellise muusika väärtust. See, et erineva ajastu ooperiaariad jõuavad kaasaja meelelahutuskultuuri, on ainult positiivne ja väga meeldiv nähtus. Taoline protsess on muusikaajaloos toimunud kogu aeg. Tõeliselt geniaalne muusika elab väga erinevates kontekstides ja väga erinevas ümbruses.

Händeli ooper „Rinaldo” on Rahvusooper Estonia laval 30. jaanuaril ja 7. veebruaril, dirigeerib Andres Mustonen. Lisainfo SIIT!

rinaldo_blogi1rinaldo_blogi2rinaldo_blogi3

 

Aasta kooriks 2015 valiti Rahvusooper Estonia poistekoor, nooreks dirigendiks Kaspar Mänd ja korraldajaks Meeli Müller

23. jaanuaril kuulutas Eesti Kooriühing Estonia kontserdisaalis välja koori- ja puhkpillimuusika aastapreemiad.

Aasta kooriks 2015 sai Rahvusooper Estonia poistekoor (dirigent Hirvo Surva), kes esines edukalt rahvusvahelisel koorifestivalil „Tallinn 2015“ (I koht ja pääs Grand Prix’ vooru), osales viie suurvormi ettekannetes ja 55 korral RO Estonia etendustes, andis kontserte ning tegi kaasa mitmetes õpitubades nii Eestis kui ka välismaal.

Panuse eest kultuuriruumi sai aasta koori tiitli Oonurme segakoor Ida-Virumaalt (dirigendid Ants Üleoja ja Keio Soomelt), mis on oma küla kultuurielu hingeks olnud 20 aastat.

Aasta dirigendiks 2015 valiti Külli Lokko – E STuudio lastekoori ja noortekoori peadirigent ning Elleri kooristuudio laste- ja tütarlastekoori juht. 2015. aastal kõlasid koorid tema juhatusel nii Eestis, Hispaanias, Kanadas kui USAs, sh New Yorgi Carnegie Hallis.

Aasta 2015 dirigent-muusikaõpetaja on Heli Roos – Tallinna Reaalkooli muusikaõpetaja ning laste- ja poistekoori dirigent.

Aasta nooreks dirigendiks 2015 tunnistati segakoori HUIK! ja Rahvusooper Estonia dirigent Kaspar Mänd, kes mullu pälvis Eesti segakooride võistulaulmise ja rahvusvahelise koorifestivali „Tallinn 2015” parima noore dirigendi tiitlid.

Aasta nooreks orkestridirigendiks 2015 valiti Põlva Muusikakooli keelpilliorkestri, Eesti Noorte Puhkpilliorkestri, Nõmme Muusikakooli sümfooniaorkestri ning Viljandi Muusikakooli sümfooniaorkestri dirigent ja Räpina Muusikakooli kontsertmeister Riivo Jõgi.

Aasta puhkpilliorkestriks valiti 2015. aastal Venemaal Petrozavodskis rahvusvahelisel puhkpilliansamblite konkursil „Silver Sounds“ I koha saanud Eller Brass, kelle dirigent Priit Sonn tunnistati aasta orkestridirigendiks.

Aasta koorihelilooja 2015 on Andres Lemba.

Aasta tegu 2015 on Nargenfestival.

Aasta korraldaja 2015 on Eesti Naislaulu Seltsi kauaaegne vastutav sekretär Meeli Müller, vabatahtliku töö kategoorias aga said tiitli Tartu Ülikooli Akadeemilise Naiskoori lauljad Maarja Ülper ja Triinu Arak, kes korraldasid mullu koorimuusikaküsitluse ja koorimuusikakonverentsi läbiviimist Tartus.

Kooriühingu koostööpreemia 2015 sai Veljo Tormise Kultuuriselts.

Aasta kooriplaadiks 2015 valiti „Võrsed“ Tartu Ülikooli Akadeemilise Naiskoori esituses.

Kaheteistkümnele tiitlile kandideeris 81 nominenti, kelle hulgast tegi valiku Kooriühingu muusikanõukogu. Hinnati kooride, orkestrite ja dirigentide muusikalisi saavutusi, kontserttegevust, salvestusi, osalust konkurssidel ning panust ümbritsevasse kultuuriruumi.

Tiitlisaajatele väljapandud preemiad on rahalised.

Koori- ja puhkpillimuusika aastapreemiate laureaadid 2015 on:

Aasta koorid 2015 – Rahvusooper Estonia poistekoor (dirigent Hirvo Surva) ja
Oonurme segakoor (dirigendid Ants Üleoja ja Keio Soomelt)

Aasta puhkpilliorkester 2015 – Eller Brass (dirigent Priit Sonn)

Aasta dirigent 2015 – Külli Lokko

Aasta dirigent-muusikaõpetaja 2015 – Heli Roos

Aasta noor dirigent 2015 – Kaspar Mänd

Aasta orkestridirigent 2015 – Priit Sonn

Aasta noor orkestridirigent 2015 – Riivo Jõgi

Aasta toetajad 2015 – Eesti Autorite Ühing ja Tabasalu Muusikakool

Aastate toetaja – Tallinna linn

Aasta korraldajad 2015 – Meeli Müller ning Maarja Ülper ja Triinu Arak

Aasta tegu 2015 – Nargenfestival

Koostööpreemia 2015 – Veljo Tormise Kultuuriselts

Aasta koorihelilooja 2015 – Andres Lemba

Aasta kooriplaat 2015 – „Võrsed“, Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor

Kultuuriminister Indrek Saar andis üle tänukirjad konkurssidel edukalt osalenud kooride ja puhkpilliorkestrite dirigentidele.

Rahvusooperis Estonia jõuab lavale Verdi ooper “Aida”

Rahvusooperis Estonia jõuab 22. jaanuaril lavale Giuseppe Verdi ooper “Aida”, mille lavastaja on Tobias Kratzer ja kunstnik Rainer Sellmaier, mõlemad Saksamaalt. Esietendust dirigeerib Vello Pähn.

Lavastaja Tobias Kratzeri sõnul on „Aida“ põnevusdraama armastusest ja reetmisest. „Selles on ühtaegu nii grand opèra suurejoonelisust kui ka ibsenlikku psühholoogilist sügavust. Kuigi „Aidat“ tuntakse kõige paremini võidumarsi järgi, mis kõlab tervituseks elevantide ja orjadega võidukalt sõjast naasevale Radamesele, on ooperis ka palju kammerlikku. Seega on sündmuste asetamine „iidse Egiptuse“ foonile pigem tegelaste meeleseisundite peegeldus, sümboliseerides nende ettekujutust suurejoonelisusest, jõulisest sõjaväest ja kõikevõitvast armastusest,“ lisas Kratzer.

Giuseppe Verdi kirjutas „Aida“ Kairo Ooperiteatri avamiseks ning selle esmaettekanne toimus 1871. aastal. Rahvusooperis Estonia on publiku ette jõudnud neli „Aida“ lavastust, neist viimane projekti korras teatrimaja remondi ajal Onistari spordikeskuses 2004. aastal. Teatri püsirepertuaaris oli „Aida“ viimati 52 aastat tagasi, kui selle 1964. aastal lavastas Paul Mägi ja peaosi laulsid Aino Külvand, Hendrik Krumm, Kalju Karask, Liidia Panova, Urve Tauts, Tiit Kuusik, Georg Ots jt.

Rahvusooperi värskes lavastuses laulavad Heli Veskus, Aile Asszonyi, George Oniani, Michael Wade Lee, Monika-Evelin Liiv, Agnieszka Rehlis, Jassi Zahharov, Aare Saal, Denis Sedov, Pavlo Balakin jt. Dirigeerivad Vello Pähn, Jüri Alperten või Risto Joost. Valguskujunduse on teinud Priidu Adlas.

Foto: Harri Rospu

Krimiooperi “Cardillac” külalissolist Jyrkki Anttila – mehiste hobidega tenor

Eesti ooperisõpradel on olnud võimalus osa saada suisa kahest meie ülelahenaabrite särava tenori – Jyrki Anttila – ülesastumisest Estonias, ning nii „Cardillac“ kui „Tannhäuser“ on publiku poolt soojalt vastu võetud. Jyrki Anttila on taas Estonia laval veebruarikuu „Cardillaci“ etendustes. Kuid Anttila pole ainult suurepärane artist, vaid ka ooperilaulja kohta üsna ebatavaliste ja mitmekülgsete hobidega mees.
Tekst: Riina Luik, kultuuriajakirjanik
Foto: Harri Rospu

Millal ja kuidas lauljatee teid esmakordselt Eestisse tõi ja kas selles olid mingid teened ka teie õpetajal Jaakko Ryhänenil?
Ei, Jaakkol sellega otseselt midagi tegemist ei ole, kuigi ilmselt pidas tolleaegne ooperijuht Mart Mikk enne minu kutsumist Jaakkoga nõu, et uurida Soome lauljate kohta, ning oletan, et ta käis mind Soome Rahvusooperis kuulamas, enne kui koostööettepaneku tegi. Jaakko oli minu õpetaja Sibeliuse Akadeemias, tunneme teineteist enam kui kakskümmend aastat ning isegi nüüd, kui pidin tegema Tristani rolli Soome Rahvusooperis, käisin temaga nõu pidamas. Oleme teinud koos ka ühe toreda kontserdikava.

Teie koduteater ongi Soome Rahvusooper, lisaks on teil kaks osatäitmist Estonias, kas sinna kõrvale veel midagi mahub?
Tegelikult olen ma tänavu maikuust alates oma senises koduteatris aja maha võtnud ning keskendunud produtsenditööle, augustis sai lavaküpseks Franz Lehári operett „Krahv Luxemburg“, kus laulsin ise peaosalist Renéd. Soomes lähevad juba kolmandat aastat täissaalidele „Kolme tenori“ kontserdid ning oleme teinud kontserdikava koos Jaakko Ryhäneni ja Seppo Hoviga – legendaarsed mehed mõlemad ning needki kontserdid on meie suureks rõõmuks läinud täissaalidele.

Olete olnud või olete mitme festivali kunstiline juht. Mis õigupoolest paneb üht tippsolisti võtma enda kanda sellise mastaapsusega organisatsioonilise töö?
Olen mitmed neist ülesannetest tänaseks maha pannud ja keskendun peaasjalikult laulmisele või ettevõtmistele, mis mind ennast väga köidavad – Estonia pakkumine oli just selline. Mulle väga meeldib selle maja juhtimis- ja suhtluskultuur ning see, kui ladusalt ja kiiresti asjad käivad. Lisaks on teie teatrimajas väga hea hingus, suurepärane atmosfäär, mis pole lauljale sugugi vähetähtis – see loob tööks head eeldused.

Kas teil tõesti on maailmas, kus kõik-teevad-kõike, võimalus valida ja teha vaid seda, mida te tahate?
Tuleb tunnistada, et praegu tööd on, ja isegi palju. Kuid ma pingutan iga päev selle nimel, et tööd oleks ka tulevikus. See tähendab, et osalen endiselt aktiivselt ettelaulmistel, alles hiljuti naasin Saksamaalt. Kuid ma olen rohkem mures klassikalise muusika tuleviku pärast. Seda ei kuule enam peaaegu üldse telest, liiga harva kõlab see ka raadios (kui jätta välja klassikakanal). Noored ei kuule ega näe oopereid ega orkestreid ning kui nad ei satu ooperisse või kontserdisaali (ja miks nad peakski, kui nad pole sellist muusikat kordagi kuulnud?), kasvavad nad üles ilma, et üldse teaksid, kuidas selline muusika kõlab. Kõikjal mürtsub vaid „umpsa“, rokk või popp, kuid selle pahupool on tihti see, et neil inimestel puudub häälekool ning laiemal kuulajaskonnal ei ole isegi võimalust teada saada, kui kaunilt võib kõlada koolitatud hääl, millist ilu see endas kätkeb.

Kas ka Soome teleprogrammid on tõmmanud koomale klassikalise muusika tutvustamist?
Meil on eri kanalite peale kokku viis sellist saadet, kus võiks klassikalist muusikat propageerida, kuid maitseeelistused ja huvi on saatejuhtidel muutunud. Tänapäeval on nii lihtne lavale ja telesse pääseda – piisab sellest, kui sa n-ö lihtsalt hakkad lauljaks.

Mõned aastad oli Soome Rahvusooperil mastaapne projekt, mille raames kutsuti maapiirkondade õpilasi ja õpetajaid ooperisse. Kas see projekt on veel elujõus?
Nüüd on pigem see suund, et ooperimaja rahvas teeb väljasõite maakondadesse ja õpilased kaasatakse aktiivselt mängu – lastest tehakse ooperikoor ning nad tunnevad end seeläbi osalistena.

Teie repertuaar on aukartusäratav ja pole vist jäänud laulmata ühtegi rolli, millest olete unistanud?
Tannhäuser oli siiski üks neist rollidest, millest olin unistanud ja tore on, et sain selle võimaluse just Tallinnas. Nagu juba ütlesin, on Estonias väga hea tööatmosfäär ning kui Vello Pähn on dirigendipuldis, oled nagu Vanajumala selja taga. Muidugi on meil ka suurepärane koosseis. Kogu suvi oli minu jaoks nagu üks suur pidu, kui seda ette valmistasime.

Kas on olnud ka mõni roll, mis on end väga raskelt kätte andnud, või roll, mis peegeldab justkui teie enda hingeseisundit?
Eks see n-ö raskelt kätte tulev roll on just see, millega sa parasjagu tegeled, eriti kui laulad seda esimest korda. Praegu on kõik mu meeled hõivatud oma uue kangelase Tristaniga – kui selle nii tehtud saan, nagu ma oma vaimusilmas ette kujutan, siis võin küll öelda, et üks suur unistus on täitunud. Olen laulnud väga nõudlikke rolle, nagu Cavaradossi („Tosca“), Siegmund („Valküür“) või Don José („Carmen“) – need on ebatavalised kangelased ja mulle väga meeldib, et tänapäeva ooperis ei pea sa ainult laulma oma kangelast kuulajatele arusaadavaks, vaid sul on võimalus kasutada ka kogu draamakunsti arsenali.

Kuidas jõuda nende kaugetel sajanditel loodud kangelaste hingeelu mõistmiseni?
Ma olen ise üsna vanamoodne inimene ja mulle meeldib minna rollides ajas tagasi, sukelduda aega, mis nii tohutult erineb meie tänapäevast.

Mitte kaua aega tagasi ütles Estonias külalissolistina üles astunud sopran Kristiane Kaiser, et tal võtab üksjagu aega ajaloolistesse rollidesse sisseelamine. Teie puhul oleks vist õigem küsida: kui kaua võtab aega, et rollist tänapäeva naasta?
Mul ei ole argipäeva naasmine mingi probleem: laskun taevast maa peale kärmelt juba ainuüksi seetõttu, et mul on kodus kolm vahvat pisipõnni. On muidugi tore olla n-ö neis lavamuinasjuttudes osaline, tihti ka pearollis, kuid ma tõesti naudin samavõrd oma argielu, mul on palju hobisid ja huvisid, mulle meeldib olla tegus. Muu hulgas olen kirglik hobikalamees: alles võtsin järvest oma võrkudega koha ja siiga välja – päris korralik saak oli!

Ja tõelise soomlasena on suusad kogu aeg ukse kõrval hanges valmis?
Muidugi! Ma olen osalenud enam kui kakskümmend aastat suurtel suusamaratonidel, armastan suusatamist väga ning selle juurde sobib suurepäraselt veel üks hobi: olen ka jahimees. Nii et mitte ainult suusad, vaid ka jahipüss on kogu aeg valmis!

Kas üks põhjus, miks ooper noori ei kõneta, ei või olla see, et nende elus kangelased ja mehised väljakutsed puuduvad? Liigutakse aina pehmemate väärtuste suunas ning aatelised ja mehised mehed jäävad kaugeks ja nüüdisooperite kangelased on pigem antikangelased?
Olen täiesti nõus. Mulle tundub, et tänapäeva inimestel tõesti puuduvad kangelaslikud eeskujud või üldse arusaam, et selliseid eeskujusid oleks vaja. Keskendutakse vaid iseendale ja väga harva mõeldakse sellele, et see, mida sa oskad või teed, võiks ka kellelegi teisele rõõmu valmistada ja midagi pakkuda. Ma ei mõtle siinkohal mitte vana aja suuri rahvuskangelasi või ooperikangelasi, vaid täiesti tavalisi argielus olulisi asju ja omadusi, mis on kangelastele üldisemalt omased: väärikus, suuremeelsus, heasoovlikkus, ennastsalgavus. Oma argielus kohtame sellist käitumist aina harvemini.

Rääkides klassikalise muusika tulevikust, küsin otse: kui te oleksite Soome kultuuriminister, mida te siis esimeste asjadena teeksite?
Panustaksin sellele, et toetada loovinimesi, kellel on initsiatiivi, ideed ja tahet midagi kultuurivallas ära teha. Ilma riigi toeta on iga taoline ettevõtmine väga suur risk: kannad tohutut moraalset ja materiaalset vastutust. Enamasti leiavad sellised ettevõtmised aset pealinnast väljaspool ning neil on oluline roll kultuuri kättesaadavusel ja inimesteni toomisel. Me ei saa panustada ainult meelelahutusele, seda enam, et see ei asenda iialgi kõrgkultuuri. Kuid ega keegi meie eest seda tööd ära tegema ei tule – just needsamad inimesed, kes ise klassikalises muusikas on, saavad panustada ja peavad panustama, et see kunstiliik kestma jääks. Nad vajavad seejuures kahtlemata riigi tuge. Hea näide on see, kui tõime väikeses Lohjas lavale „Krahv Luxemburgi“ – kui palju oli saalis noori ja kui soojalt etendus vastu võeti! Kui leidub neid, kes „valgustustööd“ tahavad teha, tuleb neid toetada, sest inimeste kultuurihuvi ei ole kuhugi kadunud.

Olete välja andnud mitu helikandjat. On stuudiotöö pigem rõõm või kohustus endast jälg maha jätta?
Salvestamine on väga tore ettevõtmine, seda enam, et see pole tänapäeval enam nii hirmkallis. Sellest protsessist on aga peale rõõmu alati midagi kasulikku õppida, näiteks kuuled oma häält palju paremini kui kontserdisaalis või
ooperilaval.

Estoonlane nr 3, jaanuar-märts 2016

Kas teadsid, et …

Paul Hindemithi briljantne krimiooper „Cardillac“ on Rahvusooper Estonia laval 11., 19. ja 25. veebruaril. Nimiosas Rauno Elp, dirigeerib Vello Pähn. Lisainfo: www.opera.ee

Cardillac on kullassepp, kes meisterdab enneolematult imelisi ehteid. Olles neisse haiglaselt kiindunud, tapab ta oma kliendid, et ehteid tagasi saada. Ooperi põhiküsimus keerleb probleemi ümber, kas paljastada linnaelanikele armastatud kunstniku tõeline pale? Kunstniku seos mõrvadega tuleb ilmsiks alles siis, kui Cardillac oma teod üles tunnistab, mispeale hullunud rahvamass ta tapab. Cardillaci tütar selgitab rahvale, et mõrvade taga oli hoopis tema isa suur iluarmastus – sellele järgneb ülistav kiidulaul kunstile ja ilule.

 

cardillacblogissecardillacblogisse2

Balletiklubi alustab taas

Eelmisel aastal alguse saanud Eesti Rahvusballeti Sõprade Klubi kutsub taas noori huvilisi põnevatele kohtumistele. 2016. aasta kevadel on kavas neli kohtumist, millest esimene ja kolmas on mõeldud pisematele balletisõpradele ning teine ja neljas kõigile huvilistele.

Esimene kohtumine toimub 31. jaanuaril enne balletti „Bajadeer“, mil huvilised saavad tutvuda lavastuse tegelastega, vaadata, kuidas põimuvad idamaised tantsuliigutused klassikaliste balletiliigutustega, ning proovida varvaskingi ja patškasid.

5. märtsil peab balletiklubi raames loengu Eesti Rahvusballeti tantsija ning Tallinna Ülikooli kultuuriteooria magister Triinu Leppik-Upkin, kes räägib balletist „Medea“, sellest, kuidas Medea müüt meid tänapäeval kõnetab, ning kuidas sobib tantsukeel antiikmütoloogia teemade edasiandmiseks.

Kolmandal kohtumisel on kohal erinavad muinasjututegelased balletist „Uinuv kaunitar“. Tutvume heade ja pahade tegelaste miimika ja grimassidega. Teeme ekskursiooni Estonia majas ja vaatame, kas kõik on etenduseks valmis.

Viimane kevadine kohtumine toimub 21. mail, kui räägime pikemalt „Luikede järvest“. Tantsusemiootikast räägib Triinu Leppik-Upkin.

Eesti Rahvusballeti Sõprade Klubi on loodud Eesti Rahvusballeti kunstilise juhi Toomas Eduri algatusel. Klubi liikmeks võivad astuda kõik huvilised. Klubi kohtumised on tasuta. Liikmed saavad vabade kohtade olemasolul osta sooduspileti kohtumisele järgnevale etendusele.

Balletiklubi kohtumised 2016. aasta kevadel:

31.01 kell 15.30 „Idamaine muinasjutt“, järgneb ballett „Bajadeer“ (lastele)
5.03 kell 17.30 „Medea mõistatus“ (Triinu Leppik-Upkin), järgneb ballett „Medea“ (noortele, täiskasvanuile)
24.04 kell 15.30 „“Uinuva kaunitari“ karakterid“, järgneb ballett „Uinuv kaunitar“ (lastele)
21.05 kell 17.30 „“Luikede järve“ tantsusemiootika“ (Triinu Leppik-Upkin), järgneb ballett „Luikede järv“ (noortele, täiskasvanuile)

Kogunemine teatri fuajees.

Balletiklubi toetab Tallinna Spordi- ja Noorsooamet.

Lisainfo ja kohtumistele registreerimine:

Tuuli Potik
Noortetöö juht
Rahvusooper Estonia
E-kiri: junior@opera.ee
www.opera.ee/noored

Kristallkingakesega narvalanna tee laulupeolt ooperilavale

Sopran Olga Zaitsevast kiirgab sedavõrd südikat sära, et kahvatuks vist koguni Kristallkingakese auhind, mille laureaadiks noor Estonia solist lõppenud muusika-aastal pärjati. «Ma tahan laulda! Kogu hingest, iga päev,» pahvatab ta. Säravat lauljannat saab Estonia ooperilaval näha juba 30. jaanuaril, kui etendub Händeli “Rinaldo”.

Tekst: Kristel Trell, foto: Natalja Iospa

Teda kuulates võiks arvata, et see karismaatiline ja talendikas noor naine, kes lisaks juba eelpool mainitud teatriauhinnale on pälvinud I koha Peterburi konkursil „Laulul on naise nägu“ (2008), eriauhinna III ja VII rahvusvahelisel konkursil „Ooper, mägede hing“ Poolas (2008 ja 2012), osalenud Klaudia Taevi nimelisel rahvusvahelisel noorte ooperilauljate konkursil ja võitnud kaks eripreemiat Vello Jürnale pühendatud teisel vabariiklikul vokalistide konkursil (2012) on lavalaudadele justkui sündinud. «Kristallkingakese auhind tuli mulle küll täieliku üllatusena ja olen väga tänulik, et just mind märgati ja selle saajaks pärjati. See on mulle suur au ja suur kohustus minu edaspidises elus laulja ja artistina,» ütleb Olga.

Tänane ooperitäht ei kasvanud sugugi muusika keskel – ta oli täiesti tavaline Narva tüdruk, käis tavalises koolis ning lapsepõlvest Narvas on noorel laujataril vaid head mälestused. Tutvus muusikaga algas kooli lastekooris. «Laulmisega kooli kooris alustasin juba algklassides. Koorilaul oli väga huvitav, esitasime palju igasugust repertuaari ja ma laulsin seal gümnaasiumi lõpuni,» räägib ta.

Koorist solistiks

Koorilaulud kõlasid enamasti eesti keeles, sõideti ka osa võtma Eesti muusikaelu tippsündmusest – laulupeost. See oli muidugi fantastiline kogemus! Minu jaoks oli üllatus, et see on niisugune mastaapne pidu. Need olid esimesed sammud eesti kultuuris, esimesed teadmised eesti muusikast ja luulest,» meenutab Olga.

Peagi otsiti aga esinejaid Narva linna päevadele ning seal soleerima valiti ka toona 11-aastane Olga – tema esimene ülesastumine soololauluga suurel laval. «Meie kooli muusikaõpetaja Olga Rostovtseva harjutas minuga väga palju lisaks, et osaleda Narva linna laulukonkursidel,» meenutab lauljatar. «Muusikaõpetaja rääkis, et mul on väga ilus hääl ja tämber, ja hea muusikaline kuulmine, et minuga on huvitav töötada.» Edaspidi tulid mitmed soleerimised koolikontsertitel, palju klassikalisi romansse. «Mäletan, et esimene romanss, mida laulsin, oli Glinka «Я помню чудное мгновенье», meenutab Olga.

Aastatel 1999 ja 2000 osales tütarlaps oma esimesel laulukonkursitel, ja noppis kohe võidu. «See andis impulsi minna muusikakooli. Alustasin akordioniga, pärast keskkooli läksin õppima Georg Otsa muusikakooli Ludmilla Dombrovska-Keisi lauluklassi. Kooli ajal ka tegelesin samuti teatriga ja võrkpalliga.» räägib naine.

G.Otsa nimelisest muusikakoolist viis tee noore lauljatari mõistagi lauluõpinguid jätkama Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse, kus ta omandas magistrikraadi. Õpetajateks oma ala väärt asjatundjad, Pille Lill ja Jaakko Ryhanen. «Tänu neile arendasin väga palju oma vokaaltehnikat, nii et olen neile väga tänulik,» räägib ta.

Eriline Gianetta

Eriline koht lauljatari südames on aga kõige esimesel ooperirollil – see oli Giannetta Donizetti ooperis «Armujook», mille lavastajaks kuulus, aga ka nõudlik ja huvitav Georg Malvius. Noor lauljatar pani suisa märkmikusse kirja lavastaja märkused rolli kohta – roll nõudis ülimat näitlejameisterlikkust ning järeleandmised kõne alla ei tulnud. «Kui sain teada, et mind on sellesse rolli valitud, elasin sellesse kogu hingest sisse,» meenutab lauljatar. Tegemist on kogu ooperit läbiva, eriimelise rolliga – jutupaunikust avali hingega lihtne piiga, kes otsib tähelepanu ja sobivat peigmeest. «Mõtlesin, missugune võiks Gianetta olla, kuidas käituks ta päriselus, vaatlesin koguni ümbritsevaid inimesi, lootes märgata oma kangelannale omaseid iseloomujooni,» räägib ta.

Esimest korda sattus noor lauljatar, toona küll veel Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia tudeng aga Estoniasse «Traviatat» tihti vaatama – mõistagi vallutas tema südamed ja meeled nimikangelanna Violetta, ilmselt iga soprani unelmate roll. «Kujutasin end kohe teatri laval ette,» meenutab ta. Erinevaid oopereid vaatama hakkas neiu juba õpingute ajal G.Otsa nimelises muusikakoolis, videoid erinevatest ooperitest jälgib tänini. «Minu õpetajad tegid selgeks, et silmaringi avardamiseks tuleb vaadata-kuulata võimalikult palju erinevate heliloojate loomingut, erinevaid oopereid – jälgida erinevaid lavastusi, õppida tehnikaid, mida laval teised lauljad kasutavad. See arendab sind kui lauljat,» räägib ta.

Millist muusikat ta ise aga ooperilaval esitada igatseb? Olga tunnistab, et kindlasti on talle hingelähedased ooperiheliloojad nagu Verdi, Rimski-Korsakov ja Donizetti. «Iga helilooja loomingul on võlud, igal ooperil on oma lugu. Raske on kellegi loomingut eelistada,» leiab ta.

Eesti südames

Tallinnas meeldib aga lauljatarile väga ning praegu ta siit laua maailma rändama igatahes ei kipu. «Siin saab kuulata suurepäraseid kontserte, nautida erinevate Eesti heliloojate loomingut,» toob ta välja. Iseäranis suurt heameelt teeb Olgale asjaolu, et Kristallkingakese auhinna pälvis ta muusika-aastal, kui väärikaid sünnipäevi tähistavad ka kuulsad heliloojad Arvo Pärt ja Veljo Tormis.

«Muidugi oleks tore end ja Estoniat välismaal näidata, aga praegu tahan oma siinsele tööle keskenduda, siin laulda ja ennast arendada,» räägib ta. Olga ei väsi kiitmast rahvusooper Estonia kolleege. «Inimesed on nii toredad, sooja südamega ja positiivsed! Kohe esimeses proovis tulid kolleegid julgustama ja toetama: ära muretse, kõik on korras, sul tuleb hästi välja,» on Olga kolleegidele toetuse eest tänulik. Iga etenduse eel kogunetakse korraks ka väeringi, et tunnetada, et oleme üks meeskond.

«Hääl on hinge instrument. Laulja avab laval oma hinge ja südame ning peab olema üdini aus.» leiab Olga. «Publik näeb ja tunnetab kõike. Oluline on saata publikule head energiat, anda edasi rõõmu – et publik lahkuks saalist hea, rahuloleva tundega.» Nii sünnibki noore lauljatari jaoks igal õhtul teatrilaval uus lugu. «Iga kord, kui lavale astun, unustan ma argielu ja lähen võlumaailma. Ja ma olen väga õnnelik, et saan seda teha läbi laulu.»

Olga Zaitsevast

Omandas bakalaureusekraadi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias 2012. aastal prof. Jaakko Ryhäneni lauluklassis. Ta on täiendanud end prof. Ingrid Kremlingi, Elizabeth Wilke ja Yandwiga Rappé meistriklassides Poolas. Zaitseva on pälvinud I koha Peterburi konkursil „Laulul on naise nägu“ (2008), eriauhinna III ja VII rahvusvahelisel konkursil „Ooper, mägede hing“ Poolas (2008 ja 2012), osalenud Klaudia Taevi nimelisel rahvusvahelisel noorte ooperilauljate konkursil ja võitnud kaks eripreemiat Vello Jürnale pühendatud teisel vabariiklikul vokalistide konkursil (2012). Aastal 2015 võitis Olga Zaitseva Kristallkingakese auhinna. Tema repertuaari kuuluvad Almirena (Händeli „Rinaldo“), Giannetta (Donizetti „Armujook“), II lilleneiu (Wagneri „Parsifal“), Tebaldo (Verdi „Don Carlo“), karjuseneiu (Raveli „Laps ja nõidus“), Giannetta (Donizetti „Armujook“) ja sopranipartii Fauré reekviemis op. 48.

Estoonlane nr 1, sügis 2015

Georg Friedrich Händel “Rinaldo”
Esietendus Rahvusooperis Estonia 18. septembril 2014
Etendused: 30.01, 7.02, 10.04, 22.04.2016
Osades: Annaliisa Pillak, Monika-Evelin Liiv, Oliver Kuusik, Helen Lokuta, Aare Saal, Rauno Elp, Helen Lepalaan, Kadri Kipper, Juuli Lill, Olga Zaitseva jt

Heli Veskus: Ma pole inimene, kes väljakutsetele selja pööraks

Heli Veskuse tee suure muusika juurde on olnud pikk ning sel teel on ette tulnud nii mõndagi: ta on laulnud mudilasena nõukaaegsetel laste ristsetel, paugutanud harjutamisest küllastununa trotslikult klaverikaant, maadelnud nii mõnegi oma lavakangelannaga proovisaalis nii, et on olnud tahtmine noodid igaveseks nurka visata… Aga! Heli pole allaandja tüüp ega keera kunagi väljakutsetele selga. Pea tuleb klaariks ja jalad tagasi maa peale saada ning siis harjutussaali naasta, kõlab Heli retsept. Kunagi laulueriala valides lootis Heli muide, et seal peab vähem harjutama kui klaverierialal, nüüd teatakse teda aga kui ooperimaja kõige väsimatumat harjutajat, kes ei jäta kahe silma vahele ühtegi detaili. Heli kinnitab, et on Põhjamaise tasase loomuga, kuid naerusädemed ta silmis ja energia, mis temas õhkub, laseb aimata pealispinna alla pulbitsevat tulist laavat. Ja see on nii tema moodi, et muusikas vaimustab teda muu hulgas raju-rokk! Glamuurse lavaelu, puhvis kleidid ja parukad jätab Heli suvel kus-see-ja-teine ning toimetab rätik peas ja kalossid jalas oma maakodu roosiaias.  

Tekst: Riina Luik
Foto: Laura Kallasvee Photography

Intervjuu aja leidmine sinuga oli üsna keeruline, sest oled kogu aeg väga hõivatud – mis proovid praegu käivad?

Lõpetasin just kontsertmeister Jaanika Rand-Sirbiga Verdi ooperi „Aida“ proovi. Laulan Aidat esimest korda. Umbes kümme aastat tagasi, mil Estonia tegi Rocca al Mare tennisehallis „Aidat“, laulsin selles Ülempreestrinnat. Seega „hüpe“ on meeletu! (Heli naerab nakatavalt).

On Aida roll sinu jaoks suur väljakutse?

Aida on tõesti suur väljakutse! Eelkõige vokaalselt, kuna minu hääl on eelkõige põhjamaiselt klaar ja karge, siis istuvad mulle rohkem Wagneri kangelannad ja Puccini tugevad karakterid nagu Tosca. Enne Aidat on mu repertuaaris olnud kolm Verdi rolli: Desdemona „Otellos“, Leonora „Trubaduuris“ ja Amelia „Maskiballis“. Aida mõlemad aariad on Itaalia ooperiklassika pärlid ning kuuluvad kõige nõutumate ja nõudlikemate aariate hulka. Selle partii raskuseks on eelkõige dünaamiline skaala, rohkelt pianos laulmist aariates ja duettides, väljendamaks Aida siseheitlusi ja kannatusi ning tõeliseks „laulupeoks“ kulmineeruv Triumfimarss, kus ülemise häälena tuleb võistelda orkestri, koori ja kogu solistide ansambliga. Klaviiri kirjutatud dünaamikamärgid on minu jaoks eelkõige helilooja soovitused tundevarjundite otsimiseks. Häälele „värvi“ otsimise protsess on väga põnev. Küsin endalt alati: miks ma pean üht või teist asja tegema, mida helilooja sellega mõtles ja miks. Kuid võin kinnitada, et ma pole see inimtüüp, kes väljakutsetele selja pöörab. Jah, vahel ma maadlen oma rollidega, kuid samavõrd ma ka naudin seda! Eks igal prooviperioodil on tõuse-mõõnu ja hetki, kus viskaks noodi nurka ja enam kätte ei võtakski, kuid siis tuleb pea selgeks saada, et naasta tagasi oma rolli juurde.

Kuidas sa oma kangelannadele lähened, millest sa tavaliselt alustad?

Uue materjaliga tegelemist alustatakse pool aastat, aasta või isegi mitu aastat varem, sõltub materjalist. On rolle, mis on väga mahukad ja annavad end väga aeglaselt kätte, nagu näiteks Isolde (Wagneri „Tristan ja Isolde“). See oli mu esimene Wagneri ooper, mis kestab viis tundi! Kõigepealt kuulan koos klaviiriga läbi mõned erinevad esitused, loen ooperi kohta materjale, kui on tegemist ajaloolise kangelannaga, uurin ajastut jne. Tänasel internetiajastul on võimalik ennast kõigega kurssi viia. Ja siis algab töö muusikalise materjaliga.

Kuidas sa laval viis tundi vastu pead: vokaalselt, füüsiliselt, emotsionaalselt?

No see on treeningu tulemus! (Heli naerab) „Tristanis ja Isoldes“ tuleb kaks esimest vaatust ainult laulda ja seejärel tuleb poolteist tundi pausi, et minna laulma imeilusat lõpuaariat („Liebestod“). Palju raskem kui pikalt laval olla, on sealt pikalt ära olla ja seejärel uuesti etenduse atmosfääri sulanduda. Peamine on hoida end nagu spordiski kogu aeg „soojana“ nii vokaalselt kui ka mentaalselt, püsida rollis. Istuda garderoobis ja tegeleda millegi etendusevälisega ei ole minu puhul mõeldav.

Mida sa ise selleks teed, oma kangelannata või tema aega paremini mõista? Loed, reisid, vaatad filme?

Minu lemmikroll on Tosca ja seda olen laulnud pea 70 korda. Olen käinud Roomas Tosca radadel koguni kaks korda: Sant’Andrea della Valle kirikus, Palazzo Farneses ja Inglikindluses (Castel Sant’Angelo), mille müüridelt ta lõpuks alla viskub. Ma ei saa Roomas viibida ilma, et ma neid kohti ei külastaks.

Suudad sa end seal tagasi hoida, et mitte spontaanselt laulma hakata?

Ei, seda ma pole kunagi teinud! Aga see tahtmine tekib küll, tuleb tunnistada. Kujutan seda vaatepilti juba ette, kui ma oleksin Inglikindluses ahastades hüüdnud: „O Scarpia, avanti a Dio!“ (Heli naerab südamest).

Millises kujunduslikus võtmes „Aida“ Estonias lavale tuuakse?

Ma ei saa täna veel täpselt öelda, missugune see tuleb, sest lavaperiood algab detsembri algul, kuid olen selle kontseptsiooniga tuttav. Püramiide ja elevante elusuuruses laval olema ei saa, küll aga palju liiva. See ei ole ajastutruu lavastus, nagu Verdi selle kirjutas, pigem on tähtsamal kohal lugu ise, draama ja kolme peategelase areng läbi ooperi. Muusika on muidugi imeline ja ei jäta ühtegi kuulajat külmaks. Arvan, et iga inimene on kasvõi korra oma elus kuulnud Verdi trompeteid ja Triumfimarssi.

Lauljatelt oodatakse aina enam suurt näitlejameisterlikkust – sobib see sulle, või on nõudnud suurt kohanemist, barjääride ületamist iseendas?

Kui ma 1999. aastal Estonias alustasin, ei olnud ooper tõesti nii režiikeskne, pigem oli esiplaanil bel canto – ilus, puhas laulmine. Viimase kümnendi jooksul on draama osakaal märkimisväärselt tõusnud ja nõudnud ka minult enesega palju tööd, asjade ümber hindamist ja mõtestamist. Kuigi need ümberhindamised tulevad ka koos eaga, kui küpseb su hääl ja sa ise, hakkad enesele esitama uusi väljakutseid.

Sinu tee muusika juurde algas Rakveres lastemuusikakoolis klaverimängu õppides, ometi valisid muusikakõrgkoolis klassikalise laulu eriala.

Tegelikult sai minu tee muusika juurde alguse palju varem, elasin kuue aastaseks saamiseni Laekvere alevikus ning käisin sealses kultuurimajas laste lauluringis laulmas. Oma esimese lavalise üleastumise ajal polnud ma veel kolme-aastanegi. Sinna lastelauluringi aega jääb ka minu esimene tõsisem „primadonnatsemine“ (Naerab). Vanasti anti laste sünnitunnistusi pidulikult kätte ja mina pidin sel üritusel esinema. Läksin lavale. Muusika hakkas mängima, mina suud lahti ei teinud. Muusika hakkas uuesti mängima, kuid mina ei hakanud ikka laulma. Siis rehmasin käega ja ütlesin lauluringi juhendajale: „Mina sinuga neid lapsi enam rohkem ei risti!“ Kuigi „ristisin“ neid lapsi ikka edasi, sest ma armastasin väga laulmist. Sama õpetaja (Helle Lepik) soovitus mu vanematele panna mind kindlasti muusikakooli ning Rakverre kolimisel see võimalus avaneski. Sisseastumiskatsetele läksin üksinda, ema ainult õpetas, kuidas kenasti käituda ja mida selga panna: täpiline kleit. Kuid mul oli neid kaks: üks igavesti uhke ja teine igapäevane, ärarebitud taskuga… Niipea, kui ema mind selle rebitud taskuga kleidis, triibulistes puuvillasokkides ja õuesandaalides eksamilt tulemas nägi, oli ta täiesti kindel, et sellise väljanägemisega mind vastu ei võetud. Aga võeti! Oli ka aegu, kus tagusin klaverikaant nii, et ema kristallvaas kildudeks purunes, kuid tänan ema väga, et ta ei lubanud mul klaverimängust loobuda. Lõpuks hakkas klaverimäng mulle nii meeldima, et õppisin seda veel aasta lisaks.

On sul olnud hetki, kus sa lihtsalt istudki klaveri taha ja mängid oma lõbuks?

Mul on neid hetki olnud, ja ma pean ütlema, et just viimasel ajal on mul peast läbi käinud mõte, et tahaksin rohkem mängida. Eriti tugeva impulsi sain oma noodikogu korrastades, kui leidsin sealt hulga klaverinoote. Olen jõudnud isegi nii kaugele, et olen juba leidnud klaverihäälestaja. Valik klassikalise laulmise kasuks ei tulenenud mingist konkreetsest sündmusest ega elamusest, sest olin ju tõesti lapsest saadik laulnud: lasteringist, ansambli, koorilaulu ja popansamblini välja – see oli asjade loomulik käik. Rohkem hakkasin laulmisele kui erialale mõtlema pärast seda, kui meie popansambli juhendaja avaldas arvamust, et minu häälele sobiks klassikaline laul paremini. Tõsi, raju-roki kähedust mu hääles tõesti ei ole.

 Sa rääkisid lapseea primadonnatsemisest, aga milline näeb välja sinu etenduse päev – usun, et selleski võib olla üksjagu asju, mida sa siis oma ligi ei taha või ei talu.

Etenduse päeva esimese poole, kuni tulen teatrisse, tahan ma tõesti pühenduda iseendale. Telefoni ma välja ei lülita, kuid üritan siiski üksinda olla. Mu perekond annab mulle selle vabaduse, et saan mõned tunnid enne teatrisse minekut üksi olla ja nädalavahetusel leiavad endale tegevust väljaspool kodu. See pole primadonnatsemine või teiste suhtes lugupidamatu käitumine, ma lihtsalt vajan seda füüsilist ja emotsionaalset oma ruumi. Mul on omad rituaalid: armastan enne etendust joogat teha, see toob mu jalad maa peale ja pärast seda tunnen väga selgelt, milline õhtune etendus olema saab. Teatrisse tulen tavaliselt kaks tundi varem. Vajan keskendumiseks vaikust, paraku ei ole see grimmitoas, mida kasutavad kõik etenduses osalejad, alati võimalik. Siinjuures pean tänama oma grimeerija Taimi Lumet, kes juba minu näost loeb, et emotsioonid ja detsibellid hakkavad piire ületama ja kutsub „emotsioneerijad“ korrale. Oleme ju kõik teatris emotsionaalsed inimesed ja emotsioonid, nii positiivsed kui negatiivsed on väga kerged süttima. Garderoobi jagan Riina Airenne, Kristina Vähi ja Angelika Mikuga, kuid enamuse ajast olen seal üksinda.

Keda sa ise suures ooperimaailmas imetled?

Kuulan väga palju erinevat muusikat, kusjuures: mulle meeldib väga hard rock, eriti need vanad „detsibellimasinad“: Metallica, AC/DC, Deep Purple. Ooperimaailmas oli pikka aega mu väga suureks iidoliks Renée Fleming, alati olen imetlenud Renata Tebaldit – ma armastan väga 50–60 aastate lauljannasid. Praegustest lauljatest imetlen väga Rootsi sopranit Nina Stemmet, kõik tema Wagneri rollid on olnud vapustavad.

Kas sul on olnud aega ja võimalusi nautida suurt ooperit Euroopas või mujal maailmas?

Kui ma võõrsil olen, ei lahku ma sellest linnast enne, kui olen ooperis käinud ja midagi head vaadanud. Viimased suurimad elamused sain mõni aeg tagasi New Yorgist. Mul on seal minu nö vokaalne tugimeeskond, lauluõpetaja ja pianist-repetiitor, kelle juures ma aeg-ajalt käin. Ja kuna üks neist töötab METis, siis istusin kümne päeva jooksul viiel õhtul ooperis. Anthony Minghella „Madama Butterflyd“ vaadates tulid pisarad iseenesest silma, sest see lavastus haaras mind nii visuaalselt kui muusikaliselt. Kahju, et Butterfly roll on mulle kättesaamatuks jäänud. Aga kes teab… Imelise elamuse sain ka Münchenis Bayerische Staatsoperis, kus käisin vaatamas „Turandoti“, mida tuli vaadata 3D prillidega. Ja muidugi „Andrea Chenier“ Jonas Kaufmanniga Covent Gardenis.

On need lavastused tõesti nii muljetavaldavad nagu METi kinoülekannete põhjal tundub?

METile heidetakse vahel ette, et nad ei ole läinud kaasa saksa ooperi modernistlike lahendustega, kuid mulle isiklikult nende valitud tee väga meeldib, nende tehnilised ideed ja lahendused on vapustavad. Nad teevad enamuses väga ajastutruid lavastusi. Oma eelmisel külastusel nägin Zeffirelli lavastatud „La traviatat“, kus teine vaatus algas tormilise aplausiga lavakujundusele! Seekord vaatasin tõeliselt ajastutruud Bellini „Puritaane“ ja kui sul on laval maailma parimad lauljad ja imeilus muusika, mis tsirkust sellele veel lisaks tuleks teha? See ei tähenda, et mulle modernne lavastus absoluutselt vastuvõetamatu on. Kui lavastajal on põhjendatud kontseptsioon, olen sellele väga avatud.

Kas sind innustavad sellised elamused või vastupidi…?     

Mind isiklikult sellised kogemused tohutult innustavad. Kui näen, kui hästi võib asju teha, tahan ka ise oma rolle veel paremini teha.

Kui sul on tööst vaba aeg, mida sa siis kõige meelsamini teed ja kuidas veedad oma suvepuhkuse?

Vaba aeg on minu jaoks suur luksus, kuna pean teatritöö kõrval ka pedagoogiametit G. Otsa nim. Tallinna Muusikakoolis ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Koormus on üsna suur, kuid see on minu valik. Mulle meeldib õpetada. Kuna mu hooaja sisene aeg on väga intensiivne, luban endale suvel puhkust ega kibele ei festivalidele ega kontserte andma, pigem panen maakodus sõrmed mulda. Isa sünnikodus, vanakarjamõisa südames kasvatan ma roose, neid on mul mõnikümmend. Armastan roose nii laval kui aias, seal on mu lemmikud punased Europeana ja Red Wanderer. Kummikud või kalossid jalas, rätik peas… Mõtlen vahel, et kui nüüd keegi mind sellisena näeks, saaks ta küll kõva kõhutäie naerda – see ei saa ju olla tõsi! Aga see on nii puhastav ja mõnus: kõnnid paljajalu öösärgis, kohvitass käes kastesel murul… See on nii teine maailm! Kui ma suve hakul maale lähen, kulub vähemalt nädal, et selle rahu ja vaikusega harjuda. Seal on minu pelgupaik ja tagala.

  • Giuseppe Verdi ooper “Aida”
  • Esietendus 22. jaanuaril Rahvusooperis Estonia
  • Lavastaja: Tobias Kratzer (Saksamaa)
  • Kunstnik: Rainer Sellmaier (Saksamaa)
  • Valguskunstnik: Priidu Adlas
  • Dirigendid: Vello Pähn, Jüri Alperten, Risto Joost
  • Peaosades: Heli Veskus, Aile Asszonyi, George Oniani (Gruusia), Michael Wade Lee(USA), Monika-Evelin Liiv ja Agnieszka Rehlis (Poola)

„Aida“ – põnev, selge ja liigutav lugu inimlikest unistustest

Maailma ooperilavade tõusev täht lavastaja Tobias Kratzer ja tema pikaagne koostööpartner, mitmete auhindadega pärjatud lavakunstnik Rainer Sellmaier toovad 22. jaanuaril rahvusooperis lavale Verdi meistriteose „Aida“. Põnevate, uuenduslike ja kaasaegsete lahenduste poolest tuntud tiim räägib sellest, miks „Aida“ on oma olemuselt kammerlik teos, mis sobib suurepäraselt Estonia väikesele ja mõnusalt intiimsele lavale ning mida võiks oodata ooperilavastustelt tänapäeva publik.

Tekst: Liina Viru
Foto: Höije Nuuter

Oled sa alati tahtnud lavastajaks saada?

TOBIAS KRATZER: Kummaline küll, aga jah! Pärast seda, kui tavalised lapsepõlveunistused – prügivedaja, kondiiter, keiser – olid taandunud, otsustasin üpris kiiresti, et minust saab ooperilavastaja. Ja ma jäin oma soovile truuks. Mõnda aega mängisin mõttega hakata tegelema käitumisteadustega, aga samas, ega mu praegune töö teatris sellest väga palju ei erinegi.

Oled õppinud fagotti ja mänginud orkestris. Kuidas sai sinust lavakunstnik?

RAINER SELLMAIER: See ei olnud äkkotsus. Mind huvitasid pikka aega võrdselt mõlemad valdkonnad. Mingis mõttes ei ole need ametid üksteisest nii erinevad, kui arvata võiks. Mõlemal juhul püüad muusikale elu anda ja panna publikut teost parimal võimalikult viisil läbi elama, sa kasutad selleks lihtsalt erinevaid vahendeid. Märkasin samas, et iga kord kui orkestris mängisin, huvitas mind rohkem see, mis laval kui see, mis noodis. Professionaaliks saades tuleb alati hetk, kui pead otsustama, mille poole püüdled. Kuigi armastan väga oma tööd lavakunstnikuna, vaatan mõnikord peaproovide ajal orkestrisse ja kadestan fagotimängijat.

Millal sai teie kahene meeskond hoo sisse?

RAINER: Alustasime koos töötamist juba ülikooli ajal ja praeguseks on töö meid viinud maailma eri paikadesse ning suurte väljakutsete juurde. Hea on see, et suudame üksteist ikka veel üllatada.

TOBIAS: Lubasime kunagi, et kui muutume teineteisele tüütuks või hakkame end kordama, siis otsime üksteisele etteheiteid tegemata uued koostööpartnerid. Kuid seda pole õnneks veel juhtunud.

RAINER: Tegelikult on ühine minevik abiks. Ei pea alati päris nullist alustama. Võime arutlema hakata juba üsna edasijõudnud tasemelt. See sarnaneb koos musitseerimisele: kui oled põhitõdedes kokku leppinud, saab juba palju kõrgemal tasandil improviseerima hakata.

Oma sõnadega: millest see ooper räägib?

TOBIAS: See on lugu lihtsast sõdurist Radamésest, kes tahab minna sõtta, et naasta kangelasena. Kuid sõdimine ei ole lihtne töö. Tema fantaasiad kuulsusest, rikkusest ja armastusest (nagu sõjakangelastele vanasti osaks sai) muutuvad lõpus hävitavateks. Samas kui ühiskond tervitab teda vägede uue ülemjuhatajana, muutuvad tema unelmad hiilgusest õudusunenägudeks.

RAINER: See on ka lugu poliitika ja religiooni silmakirjalikkusest. Mõlemad annavad inimestele näilise vabaduse ja võimaluse elada oma unelmate elu. Kuid tegelikult hävitavad nad selle, mida on inimestele lubanud.

Palun kirjeldage kolme peategelast – Aida-Radamés-Amneris – oma seisukohast.

TOBIAS: Ilmselt teeb Amneris läbi kõige suurema arengu. Alguses on ta väga enesekindel, ta on pärit tähtsast ja jõukast perekonnast ning armastab meest, kellest peab saama kangelane. Mis võiks viltu minna? Kuid siis laguneb tema maailm koost. Amneris saab teada Radamése salasuhtest Aidaga. Ta peab mõistma, et väljaspool tema kuldset paleed on inimesi, kes kannatavad – maailm on palju julmem kui ta arvas. Ühel hetkel pole enam kasu isegi tema rahast ega ilusast välimusest ning lõpus saab ta teada, et mõnikord tähendab kellegi armastamine tema vabaks andmist.

RAINER: Pärast avamängu ja lühikest dialoogistseeni algab teos Radamése aariaga „Celeste Aida“ („Taevalik Aida“). See on väga huvitav, sest nii ooper kui ka meie lavastus võtavad justkui Radamése seisukoha. Kuid Radamést ei saa 100% usaldada. Ta väidab end olevat Aidasse armunud, kuid enamuse ajast muretseb oma sõdurikuulsuse, mitte armastatu pärast. Tundub, et talle meeldib mõte korraga kangelane ja armuke olemisest. See on vist väga mehelik värk. Sõjast naastes on asjad kõik kiiva kiskunud. Kogetu on meest traumeerinud ja lisaks peab ta otsustama, kes ta tegelikult olla tahab. Ning ehk on kokkuvõttes mehelikum armastuse nimel surra kui au ja kuulsust taga ajada.

TOBIAS: Aida on tõeliselt traagiline tegelaskuju. Mulle tundub, et ta tahab lihtsalt vaenulikus maailmas ellu jääda. Ja ta tahab päästa inimesed, keda armastab: isa Amonasro ning armastatu Radamés. Ta ei ole naiivne, kuid usub utoopiasse, paremasse maailma. Minu jaoks on ta nendest kolmest kõige traagilisem. Sündmuste käigus saab Aidast armastatu ambitsioonide, isa intriigide ja ühiskonna eelarvamuste ohver. Ta jääb oma lootuse juurde paremast tulevikust. Kuid lõpus ei ole pääseteed ja ainus parem tulevik on surm. Mõnes mõttes sarnaneb Aida Lars von Trieri filmide kangelannadega – mida enam ta püüab, seda rohkem kisuvad asjad kiiva.

„Aidat“ peetakse enamasti suurejoonelise grand opéra võrdkujuks. Kuid teie lähtute põhimõttest, et see on väga intiimne ja kammerlik teos. Mis on õige?

TOBIAS: Enamik inimesi teavad võidumarssi ja eeldavad, et kogu ooper kõlab nii. Kuid muusikaliselt on „Aida“ Verdi üks vaiksemaid, intiimsemaid ja lüürilisemaid teoseid. Terve avamängu jooksul vahelduvad piano ja pianissimo eri varjundid, see on üks kõige vähem-pompoossemaid avamänge, mis ta kunagi kirjutanud on. Ja neljas vaatus on põhimõtteliselt üks suur hajumine, sulamine pimendusse (filmiterminoloogias fade-out).

RAINER: On ka mõned suured kooristseenid, kuid dramaturgia seisukohalt ei ole need väga olulised. Kõik konfliktid toimuvad kolme peategelase ja kolme kõrvaltegelase vahel …

TOBIAS: … ja peamiselt duettides! Ooper on peaaegu kammerteos ja meie rõhutame seda oma kujundusega.

 Grove’i muusikaentsüklopeedia ütleb, et „“Aidat“ on peaaegu võimatu lavastada muus keskkonnas kui Egiptus“. Poolt või vastu?

RAINER: Olen täiesti nõus, et „iidne Egiptus“ on selle teose puhul möödapääsmatu kontekst, kuid ehk mitte sel viisil nagu Grove ette kujutab. Meie jaoks ei ole „Aida“ puhul Egiptuse sünonüümideks püramiidid ja Niilus. Verdit ei huvitanud ajaloolise reaalsuse taasloomine. Tema jaoks oli Egiptus, ooperis kujutatav Egiptus, tegelaste probleemide ja ajastu traagika allegooria. Sellest lähtume ka meie.

TOBIAS: Näiteks kehtib see religiooni käistluse kohta antud teoses. Verdi kujutab preestreid, eriti Ramfist, silmakirjaliku ja küünilisena. Tal ei olnud Egiptuse jumalatest sügavaid teadmisi. Rääkides Egiptuse preestritest, viitab ta tegelikult enda ajastu katoliku kirikule ning kritiseerib selle rajanemist võimu ja kuulekuse printsiibile – teema, mida käsitleb väga selgelt ka teistes ooperites, nagu näiteks „Don Carloses“.

RAINER: Üldises mõistes on Egiptus kaugete aegade hiilguse sünonüüm. See on taustaks tegelaste ajatule kangelaslikkusele, mille poole nad Radamésega eesotsas püüdlevad ja mis nad ilmselgelt neelab. Ka selle toome selgelt oma lavastuses välja. Rahvas tervitab Radamése tagasitulekut sõjast Egiptuse stiilis peoga, kuid kui asjad viltu hakkavad minema, muutub kogu pilt nagu õudusunenäos (või muutub õudusunenägu reaalsuseks) ja nende kaasaegsesse maailma tulvab liiva.

Kas tänapäeval ootab publik traditsiooniliselt jutustatud lugusid või fantaasiat kannustavaid uustõlgendusi?

RAINER: Tegelikult ei tea keegi, mida publik täpselt ootab. Usun, et enamik publikust ootab põnevalt jutustatud häid lugusid, mille tegelased on usutavad ja huvitavad, sõltumata sellest, kas lavastus on traditsiooniline või kaasaegne.

Kas eelnev kogemus traditsioonilisest lavastusest on vajalik, et mõista teie tõlgendust?

TOBIAS: Üldse mitte. Vastupidi: paluksin publikul tulla etendusele igasuguste ootusteta. Lugu on põnev, selge ja liigutav. Vähemalt püüdleme sinnapoole.

Mis on teie tulevikuplaanid?

RAINER: Kohe pärast „Aida“ esietendust läheme Nizzasse lavastama veel ühte 19. sajandi suurteost, Meyerbeeri ooperit „Hugenotid“. Ülejäänud hooajal ootavad meid kolm väga erinevat teost: meie esimene koomiline ooper üle pika aja, Rossini „Itaallanna Alžeerias“ Weimaris, varajane Mozarti ooper „Lucio Silla“ Brüsselis ja prantsuse barokkooper Rameau’ sulest, „Zoroastre“, millega teeme debüüdi Berliinis.

TOBIAS: Lisaks nendele projektidele on mul plaanis veidi puhkust võtta. Läheksin meelsasti inkade radadele Peruusse.

Mida tähendab sinu jaoks „Tannhäuseri“ lavastamine 2019. aastal wagneriaanide Mekas Bayreuthis?

TOBIAS: Oleme selle ooperi juba ühes teises teatris 2011. aastal lavale toonud. Seega on suurim väljakutse teistsuguse tõlgenduse leidmine. Hetkel on 2019 kauge tulevik. Kindlasti olen ka ise selleks ajaks hoopis teine inimene.

 

Giuseppe Verdi „Aida“ – kevadhooaja esimene uuslavastus juba 22. jaanuaril

Põnevate ja uuenduslike lahenduste poolest tuntud saksa lavastaja Tobias Kratzer ja lavakunstnik Rainer Sellmaier toovad rahvusooperis lavale Verdi „Aida“. Tobias Kratzer: „Verdi meistriteos „Aida“ on põnevusdraama armastusest ja reetmisest. Selles on ühtaegu nii grand opèra suurejoonelisust kui ka ibsenlikku psühholoogilist sügavust.“
Nimirollis saab publik näha Heli Veskust või Aile Asszonyit. Lavastuses teevad külalistena kaasa Michael Wade Lee, George Oniani, Agnieszka Rehlis, Denis Sedov ning Monika-Evelin Liiv. Estonia solistidest laulavad veel Jassi Zahharov, Mart Laur, Olga Zaitseva, Mart Madiste, Aare Saal, Pavlo Balakin, Märt Jakobson ja Oliver Kuusik. Dirigeerib Vello Pähn.

Etendused: 22.01, 24.01, 28.01, 5.02, 13.02, 11.05, 20.05 ja 22.05.

Veneetsias kiita saanud ballett jõuab Paidesse

Aasta lõpul Veneetsia kuulsas La Fenice teatris «Bajadeeri» etendanud Eesti Rahvusballeti trupp pälvis jälle kriitikute kiidusõnu. India templitantsijatari ja vapra sõduri lugu näeb kuu aja pärast ka Paides.

Autor: Birgit Itse (Järva Teataja)

Koreograaf-lavastaja Toomas Edur, miks on lugu India templitantsijatarist ja vaprast sõdurist veel tänapäevalgi oluline?

Ma pole selline lavastaja, kes tahab, et vaataja kodus nähtu üle veel kaks nädalat mõtleks. Mulle meeldib, kui teatris on kõik selge. Las inimene vaatab, mõtleb või õpib kohapeal. Kodus on teised asjad olulised.

Kuigi nüüdisaegses teatris meeldib lavastajatele olulist nii-öelda ridade vahele peita, meeldib mulle, kui inimene saab lihtsalt tulla ja nautida etendust.

«Bajadeer» on lugu armastuse ja ühiskonna vastuolust. Mõnes ühiskonnas on säärane ebavõrdsus endiselt päevakorral.

Olete öelnud, et kõige olulisemad on teile «Bajadeeris» emotsioonid. Millised on teie emotsioonid etendust publiku poolelt vaadates?

Olen olnud tantsija, repetiitor, nüüd olen lavastaja ja vaatan seda kõike professionaali pilguga ning ilmselt jälgin publikust hoopis erinevaid asju.

Lavastuse terviklikkuse moodustavad ka detailid, nagu see, kuidas tantsijad välja tulevad, kuidas ja kui kaugel nad üksteisest seisavad ja kas publik näeb neid. Sellised tehnilised asjad.

Lavastades proovisin leida uut ja täpsemat loogikat ning vanale balletile iseloomuliku ülemängitud emotsiooni asemel pakkuda loomulikumat väljendusviisi.

Ka tantsijana oli minule oluline näidata emotsiooni inimlikuna, mitte nii teatraalsena. Et tekiks tunne laval olevatest päris inimestest.

Ka draamateatris mõjub ebaloomulikuna, kui näitlejad lava peal kisavad, mitte ei räägi. Tantsides tähendab selline kisamine ülepakutud žeste ja sellest oleme püüdnud lahti saada.

Iga etenduse eel ja ajal pabistan tantsijate pärast, soovin, et neil laval kõik hästi läheks. Samal ajal mõtlen, kuidas etendust paremaks teha. See töö ei lõpe.

Kui tihti unustate endas professionaali ja jääte oma etendust lihtsalt vaatama?

Eks olukordi, kus mingi koht etenduses kaasa haarab, tuleb ette harva, sest olen näinud sadu etendusi. Tavaliselt on need kohad, kus tantsija loob laval mingi suurepärase nüansi või tantsib tehniliselt väga puhtalt – musikaalselt ja stiilselt. See haarab kindlasti kaasa.

Aasta lõpul tantsis trupp Veneetsias La Fenice teatris. Millised on muljed?

Esinesime esimest korda La Fenice teatris «Pähklipurejaga» kolm aastat tagasi ja siis filmiti seda Mezzo kanali jaoks. Seda näitas 2014. aasta jõulude ajal ka ETV.

Et oleme nii head, kutsuti meid tagasi. Meile rõhutati sel korral eraldi, kui suur au on selles teatris esineda. Paljud trupid soovivad seda ja on valmis ka maksma, aga nad pole sinna pääsenud, sest La Fenice rõhub kvaliteedile.

Olen algse «Bajadeeri» päris palju ümber teinud, jätnud sisse ainult selle, mis loo seisukohalt oluline tundub, ja panin kaks või kolm vaatust kokku. See on hästi toiminud ja ka Veneetsiast saime loo tõlgendamisele head tagasisidet.

Mulle väga meeldis, et nad panid muutusi tähele ega pidanud tehtut lahti seletama. Milanost meid vaatama sõitnud kriitik tõstis esile salli lahendust, mille üle ma pead murdsin.

Nimelt otsisin lavastades võimalust, kuidas kiiremini ja dünaamiliselt tegelaste omavahelisi suhteid tõlgendada. Nii Indias kui ka mõnes Euroopa riigis kasutatavad sallid, mida pulmade ajal ühte seotakse, tundus tervesse etendusse hästi sobivat, seda enam, et ka varjude stseenis on originaalis pikk valge sall.

Nii aitavadki sallid vaatajal aru saada, mis laval toimub, ilma et näitleja peaks üle mängima ja vaataja liiga kaua mõtlema.

Seega on «Bajadeer» hea võimalus teha balletiga esmatutvust?

Seda küll. Lugu ja karakterid on selged ning on palju tantse: fakiirid, kuldne jumalus, romantika ja varjudemaa. Kui mu tütar Elizabeth oli kolmeaastane, meeldis talle väga koht, kus lilledega korvist tuleb uss välja. Ta tantsis seda tantsu pärast kodus mitu nädalat. Aga kolmeaastastele see sobiv lavastus muidugi pole.

Kui vanad võiksid need lapsed siis olla, keda kaasa võtta?

Eks see kõik olene lapsest ja sellest, kas ta on varem teatris käinud ja kas talle tants üldse meeldib. Eks iga lapsevanem otsustab ise lähtuvalt oma lapsest, aga viieaastased on meil küll vanematega vaatamas käinud.

Et see pole otseselt lastetükk, siis ei maksa sealt otsida ka lastepärast. Võib-olla võiks lapse esimene kokkupuude teatriga olla ikka midagi lastele mõeldut. Et lapsed ei pettuks teatris.

Kuivõrd olete nõus ütlusega, et kui teile ei meeldi «Bajadeer», siis ei meeldi teile ükski ballett?

Mitte päris. Sama võib ju öelda ka «Luikede järve» kohta. Ma ei tahaks ühtki teost panna sel moel raamidesse. Nii raske on ju öelda, milline sümfoonia või näitleja on parim maailmas. Igas teoses on erinevat, mida vaadata-kuulata. Nii ka «Bajadeeris», mis oma olemuselt on tõesti mitmekülgne.

«Bajadeer»

Paide kultuurikeskuses 10. veebruaril kell 14 ja 19.

Esietendus Rahvusooperis Estonia 16. mail 2013. Etendused 12.02, 11.03, 9.04, 27.04.

Uusredaktsiooni koreograaf-lavastaja Toomas Edur.

See on Peterburi imperaatorlike teatrite tunnustatud ballettmeistri, «Luikede järve» koreograafi Marius Petipa esimene suur ballett, mille ta tõi koos imperaatorlike teatrite ametliku helilooja Ludwig Minkusega lavale 1877. aastal.

Kogupereetendus «Bajadeer» jutustab igavesest armastusest, kättemaksust ja õiglusest. Balleti kaunimate hetkede hulka kuuluvad meessolistile kõrgeid nõudmisi esitav variatsioon «Kuldne jumalus» ja varjuderiigi stseen, millest on saanud balleti sünonüüm ning mida esitatakse sageli iseseisva numbrina.

Peaosalised

Bajadeer Nikia: Nanae Maruyama, Alena Shkatula.

Radža tütar Gamzatti: Luana Georg, Ekaterina Oleynik, Ksenia Seletskaja Solor.

Sõjamees Solor: Anatoli Arhangelski, Denis Klimuk, Maksim Tšukarjov, Sergei Upkin.

Kuldne templijumalus: Jonathan Hanks, Bruno Micchiardi, Sergei Upkin.

 

Rahvusooper esitab „Rinaldot“ Iisraeli Ooperis

MustonenFest viib rahvusooperi veebruaris Iisraeli. Festivali juhiks on vanamuusikaansambel Hortus Musicuse juht ja viiuldaja Andres Mustonen, kes dirigeerib ka „Rinaldo“ etendust. Mustonen: „„Rinaldo“ on ooper, mis sisaldab kõike inimlikku – armastust, petmist, kavalust, vihkamist. Ooperi tegevustik on väga paeluv ning tegelaskujud värvikad. See on ka üheks põhjuseks, miks „Rinaldo“ oli omal ajal hittooper ja on seda siiani. Kuna ooperi tegevustik puudutab Jeruusalemma ajalugu, siis sobib see hästi Tel Avivis esitamiseks. Händel on väga populaarne ja armastatud helilooja, kelle muusikat iisraeli lauljad sageli esitavad. Lisaks „Rinaldo“ etendusele toimub ka Händeli „Julius Caesari“ kontsertettekanne ning mul on hea meel, et saame näidata oma vokaalset taset. Vahetult enne väljasõitu toimuvad sama koosseisuga etendused ka 30. jaanuaril ja 7. veebruaril rahvusooperis.“

gggg

hhhgg

„Cardillac“ ja „Boheem“ toovad rahvusooperi lavale mitmed tuntud külalissolistid

Veebruaris etendub Estonia teatris krimiooper „Cardillac“, kus külalistena on taas ooperilaval Jyrki Anttila ja Sergiu Saplacan. Anttila on Soome üks säravamaid tenoreid, kes sellel hooajal teeb kaasa ka Wagneri „Tannhäuseris“. Rumeenia päritolu Saplacan on rahvusooperi külastajatele tuttav Verdi „La traviatast“. Kokku antakse kevadhooajal kolm etendust – 11., 19. ja 25. veebruaril.
Puccini „Boheemis“ esineb 9. ja 15. jaanuaril Rodolfo rollis Luc Robert Kanadast, 17. veebruaril ja 4. märtsil on samas rollis Michael Wade Lee USA-st. Mõlemad tenorid on laulnud mitmetes nimekates teatrites, sealhulgas maailma ühe tuntuma – Metropolitan Opera laval. Mimì rollis astub külalisena lavale Tatiana Lisnic. Lisnic laulab „Boheemis“ 9. ja 15. jaanuaril, kokku antakse kevadhooajal neli etendust.

Teater annab võimaluse olla võlur

“Tuhkatriinu” balletilavastuse kogemusest räägivad kostüümikunstnik Gerly Tinn ja dekoratsioonikunstnik Liisi Eelmaa.

„Tuhkatriinu“ toob mõtteisse balliõhustiku, kaunid kleidid ja uhked soengud. Kesleri lavastus pole aga päris traditsiooniline. Millest lähtusite lavakujunduse ja kostüümide loomisel?
Gerly Tinn (G. T.): Võtsin Marina Kesleri pakkumise väga hea meelega vastu, sest see oli minu jaoks ebatraditsiooniline. Olin just Londonis magistriõpingud lõpetanud ja pakatasin uutest ideedest. Mind võlus, et tegemist on modernse lavastusega. Mitte, et ma ei tahaks teha ilusaid patškasid, nägin lihtsalt võimalust luua traditsioonilisest Tuhkatriinu-nägemusest oma versioon. Kesleri lavastus on pakkunud põneva võimaluse katsetada kõike seda, mida Londonis elades endasse kogusin. See on minu kui kunstniku esimene kaastöö balletilavastusele, seega hüppasin vette tundmatus kohas. Balletilavastustele on keeruline kostüüme luua: paberil võid kõik lõpuni valmis mõelda, aga kui kostüümidega tantsida ei saa, siis tuleb teha järeleandmisi ja muudatusi nii lõigetes kui materjalides. Londoni teatrites nähtuga võrreldes on mul vahel tunne, et kostüümiproovides loobutakse liiga paljudest ideedest, ilma et proovitakski nendes riietes tantsida.

Liisi Eelmaa (L. E.): Selles on süüdi ka kiire tempo, mis ei lase riske võtta.

G. T.: Sellest mul ongi väga kahju. Loomulikult oleks tore hakata tegema kostüüme siis, kui sa näed laval valmiskoreograafiat ja tead, kuidas kõik välja näeb. Praegu nokitseb igaüks oma nurgas ja kui see kõik ükskord lavale jõuab, siis tundub mõnikord, et midagi oleks võinud teisiti teha. Peame olema nagu Wilhelm Tell – meie ülesanne on esimese katsega kohe kümnesse tulistada! Vahel tahaks aga välja murda aastakümnete pikkusest traditsioonist asju teha üht või teistmoodi. Võiks ju katsetada midagi täiesti uut! Pean aga ütlema, et tehniline personal on siin täiesti vapustav.

L. E.: Gerly viis mind Marinaga kokku ja kaasas tööprotsessi. Ka minu jaoks on see esimene balletilavastus ja see on olnud keeruline kogemus. Minu jaoks on olnud väga põnev kogu lavastust Marinaga läbi käia, sest ma ei orienteeru kõigis balletimaailma reeglites, eriti muusikas. Ma ei ole kunagi olnud situatsioonis, kus tuleb arvestada muusika iga taktiga – see määrab näiteks, kui palju on aega dekoratsioonivahetuseks. Muusika seab raamid, mida sõnateatris ei ole: ideede teostamine ei sõltu ainult sellest, kas see kellelegi meeldib või ei meeldi, vaid kas seda on võimalik muusikasse lavastada. Oluline on leida kontakt koreograaf-lavastajaga, kelle õlul on niigi suur vastutus. Kujundaja ei saa ainult oma asja ajada.

Mida uut pakub balletilava?
L. E.: Viimasel ajal olen töötanud ebatraditsioonilistes teatrites ja teinud kaasa lavastustes, kus ei ole pidanud mäletama seda, mida koolis õppisin – akse, sofiite… Olen teinud reklaame, kujundanud lavastusi blackboxides… Nüüd olen situatsioonis, kus on vaja ka neid teadmisi, sest siin on heas mõttes vana kooli süsteem.

G. T.: Mina olen varem ka suurele lavale kostüüme teinud. On hea tunne, kui kõik hullud ideed realiseeruvad ja kogu protsessi on põnev jälgida. Kunstnikule on väga suur kompliment, kui õmblejad ütlevad, et tema kostüüme on põnev õmmelda. Põhiliselt olen töötanud stilistina, teinud reklaame, filme, muusikale, eraklientidele riideid… aga teater on mind alati võlunud.

Mis teatri puhul võlub?
G. T.: Miks mõnele meeldib vaniljejäätis? Sest lihtsalt meeldib! See on see, mida oskan ja tahan teha. Teatris on see salapärane miski, võimalus olla võlur. Enne esietendust on teatris eriline lõhn ja on eriline tunne peaproovis üle lava kõndida ja…

Publikuna meeldib mulle teatris kõige rohkem hetk enne etenduse algust, mil orkester häälestab pille. Siis on ootusärev tunne: kohe hakkab peale, kohe hakkab peale! Istusin enne „Fausti“ etendust grimmitoas, sõin oma õuna ja vaatasin, kuidas inimesed grimmi tulevad. Olin nagu laps kommipoes! See on nii põnev!

L. E: Sa näed, kuidas inimesed teevad seda, mida nad armastavad. Teater on nagu mängimine või raamatu lugemine – selles on maagia, mis teeb õnnelikuks. Põhimõtteliselt teeme seda, mida tegime lapsepõlves, ainult et tõsisema näoga ja saame selle eest palka.

Rääkisime sellest, kuidas muusika seab teie tööle ajalised piirid. Kui palju on see teid teie töös inspireerinud?
G. T.: Pigem usaldame Marinat, et see kõik muusikasse sobib!
L. E: Oleme Marinaga väga palju rääkinud sellest, kuidas mingi stseen laheneb või mis antud ajahetkel toimub. Kui draamalavastuste puhul tulevad näitlejad ja lavastaja kokku ning üheskoos vaadatakse, mis sündima hakkab, siis praegu on olnud kõige olulisem dialoog koreograaf-lavastajaga.

tuhka_blogiv3tuhka_blogiv2

Intervjuu tehtud 2012. aastal

“Tuhkatriinu” etendused 8. ja 21. jaanuaril ning 6. veebruaril.

Rahvusooper Estonia püstitas 185 000 külastusega uue publikurekordi

2015. aastal külastas Rahvusooper Estonia etendusi ja kontserte 185 000 inimest, mis on ligi 35 000 rohkem, kui eelmisel aastal. Kokku anti 356 etendust ja kontserti, keskmine täituvus statsionaaris oli 89% – kõrgeim keskmine näitaja läbi aegade.

„Suur publikuhuvi on ülimalt rõõmustav ja see on parimaks tunnustuseks estoonlastele. Oma osa andis siin ka suvise remondi käigus lisatud 60 kohta saalis. Kahjuks tuleb taas tõdeda, et Estonia teatrisaal on liiga väike ja mahutavuse lagi käes, “ ütles teatrijuht Aivar Mäe.

Aasta populaarsemad lavastused olid ooperitest “Carmen” (97%), “La traviata” (90%) ja “Rinaldo” (87%), ballettidest “Pähklipureja”, “Onegin”, „Kratt“ ning “Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi” (kõik 100%). Muusikalide “Karlsson katuselt” ja „Mees La Manchast“ täituvus oli samuti 100%. Kõige rohkem vaatajaid kogus operett “Tsirkusprintsess” – 16 000. Väljaspool statsionaari anti 65 etendust ja kontserti ning neist sai osa 41 000 inimest.

2016. aastal jõuavad Estonias publiku ette mitmed põnevad lavastused ja kontserdid. Kõigepealt pakutakse palju rõõmu balletisõpradele – armastatud talvemuinasjutt „Pähklipureja” on kavas kuni 27. jaanuarini. Lisaks saab alates jaanuarist taas näha „Tuhkatriinut” ja „Medeat”.

Uue aasta esimene esietendus on 22. jaanuaril, mil lavale jõuab Verdi tuntud meistriteos „Aida“, lavastajaks maailma ooperilavade tõusev täht Tobias Kratzer. Kuigi „Aidat“ tuntakse kõige paremini suurejoonelise võidumarsi järgi, on ooperis ka palju kammerlikku. Just selline versioon sobib hästi Estonia lavale. Nimiosa laulavad Heli Veskus ja Aile Asszonyi ning esimesi etendusi dirigeerib Vello Pähn.

15. aprillil esietendub Tšaikovski igihaljas ballett „Luikede järv“, mille koreograaf on Toomas Edur. 29. aprillil toimuv rahvusvahelise tantsupäeva gala on pühendatud Tiit Härmile, kes tähistab kevadel 70. sünnipäeva.

110. hooajale paneb võimsa punkti 3. juunil esietenduv muusikal „Viiuldaja katusel“. Pool sajandit tagasi sündinud teosest sai üks menukamaid Broadwayl, kus seda mängiti enam kui kolm tuhat korda. Estoniasse jõudis „Viiuldaja katusel“ Georg Malviuse lavastuses esmakordselt 1989. aastal, mil sellest sai aasta teatrisündmus. Uues lavastuses on peaosades Mait Malmsten, Evelin Võigemast ja Helgi Sallo. Juunikuu etendused on juba välja müüdud, augustis toimuvate lisaetenduste piletid on müügil.

Ka sel hooajal rändab Estonia oma lavastustega mööda Eestit ringi, pakkudes teatrielamusi Pärnu, Tartu, Paide ja Jõhvi elanikele. Külla minnakse Minkuse balletiga „Bajadeer“, Leigh’ muusikaliga „Mees La Manchast“, Verdi ooperiga „La traviata“ ja Kálmáni operetiga „Tsirkusprintsess“.

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.