Uudised

  • Eesti Rahvusballeti uut esisolisti Kealan McLaughlinit saab näha juba sel neljapäeval „Oneginis“

    19.09.2017 / Lisanna Männilaan

    shkatula_mclaughlin

    Neljapäeval, 28. septembril on taas laval publiku suur lemmik – Cranko ballett „Onegin“, mille nimirollis on esmakordselt Eesti Rahvusballeti uus esisolist Kealan McLaughlin. Tatjana rollis on Alena Shkatula. Kealan McLaughlin lõpetas Kanada Rahvusliku Balletikooli 2007. …

  • Estonia teater tähistab 111. sünnipäeva

    15.09.2017 / Ülla Veerg

    estoniaselts_kodu_300x180

    16. septembril tähistab Estonia teater 111. sünnipäeva. Sünnipäevapidu peavad estoonlased koos teatri veteranidega – keskpäeval toimub pidulik vastuvõtt Valges saalis ja üheskoos vaadatakse Eesti juubelisünnipäevale pühendatud uue ooperi, Rasmus Puuri „Pilvede värvide“ peaproovi. I rõdu …

Blogi

  • Rasmus Puur – pea pilvedes, jalad maas

    09.09.2017 / Stina Vürmer

    rasmus_pilved

    Juuni esimestel päevadel lükatakse Estonia teatrimajas ooperile „Pilvede värvid“ hoog sisse. Lavastaja Roman Baskin peab töökoosolekut, tutvustatakse osatäitjaid, kostüümikunstnik Anu Lensment räägib oma plaanidest. Esimeses pingireas istub pikk, vibalik noormees, kelle lühikesed püksid ja seljakott …

  • Kui pilvedel on värvid

    25.08.2017 / Liina Viru

    tunnuspilt

    Sa lahkud kodust teiste jumalate juurde, sa loobud omaenda loomisloost. Kõik, mis on sulle hoitud, heidad muuseas tuulde ja ise selles tuules langed koost… Proovid on jõudnud esimese vaatuse finaali, kus tegelastega liitub Vanaema, keda …

Ajakirja “Estoonlane” loosimise võitjad

Oktoobris 2015 Postimehe vahel ilmunud “Estoonlase” ristsõna õige vastus on “Maja täis muusikat”. Õigeid vastuseid saabus 129.
Kaks teatripiletit jaanuarikuu etendusele võitsid loosi tahtel Ene Talve, Laura Jamsja, Niina Konstantjuk, Raili Jürgenson, Elo Jesaar-Nummu, Olga Janson-Kislitsõn, Raimo Soomer, Evi Aas, Silvi Linder, Tiina Renser. Võitjatega võetakse ühendust novembrikuu jooksul. Palju õnne!

“Viiuldaja katusel” piletid on parimaks jõulukingiks

16. novembril alustas Rahvusooper Estonia suvemuusikali „Viiuldaja katusel“ piletite müüki ja kuni 1. detsembrini on piletid 30% soodsama hinnaga. Lavastust mängitakse 3.-21. juunini Estonia teatrisaalis, selle lavastab Georg Malvius, kunstnik on Ellen Cairns ja peaosades esinevad Mait Malmsten, Evelin Võigemast ja Helgi Sallo.

„Mul on eriti hea meel, et Helgi nõustus „Viiuldajas“ kaasa lööma, oli ju tema koos Jüri Krjukoviga see, kes kakskümmend seitse aastat tagasi maailmakuulsa muusikali eestlaste südameisse laulis. Pidasime lavastuse mängukavasse võtmisel silmas ka Sallo suvist ümmargust tähtpäeva,“ ütles teatrijuht Aivar Mäe.

Pool sajandit tagasi sündinud muusikalist sai üks menukamaid Broadwayl, kus seda mängiti enam kui kolm tuhat korda – rohkem kui Loewe’ „Minu veetlevat leedit“ või Leigh’ „Meest La Manchast“. Estoniasse jõudis „Viiuldaja katusel“ Georg Malviuse lavastuses esmakordselt 1989. aastal, mil sellest sai aasta teatrisündmus. Suurriigi rõhumise all kannatava juudi rahva olemasolust ja püsimajäämisest jutustav lugu oli taasiseseisvuvas Eestis märgilise tähendusega.

2016. aasta 3. juunil toob Malvius muusikali „Viiuldaja katusel“ taas Estoniasse, jutustades loo piimamees Tevjest ja Anatevka värvikast külaelust, inimestevahelistest suhetest, traditsioonidest, rõõmudest ja muredest, armastusest ning pisaraist. Tevje püüab muutuvas ühiskonnas elus hoida rahvuslikke ja usulisi traditsioone, kuid see on järjest raskem, eriti kui tema viis kangekaelset tütart otsustavad kuulata oma südame häält ning valida peigmehed väljastpoolt juudi kogukonda. Lisaks sunnib tsaari käsk juudid oma külast lahkuma…

Üheksa Tony auhinda võitnud muusikal pakatab meeldejäävaist meloodiaist, mille on tuntuks laulnud Jüri Krjukov, Peeter Oja, Helgi Sallo ja Katrin Karisma: „Oleksin ma rikas“, „Kosjamoor“, „Tõuseb päike, loojub päike“ jpt.

Kahe nädala jooksul – 16. novembrist 1. detsembrini – on „Viiuldaja katusel“ piletid müügil 30% soodsama hinnaga. Piletid on müügil Estonia kassas, Piletimaailmas, Piletilevis ja internetis.

Saaremaa võluhääled

13.-14. novembril toimus Saaremaal Orissaares esimene üle-eestiline noorte klassikalise laulu konkurss-festival „Võluhääl 2015“. Sündmus on korraldajate poolt ellu kutsutud selleks, et anda koolinoortele võimalus end proovile panna klassikalise tehnikaga ja võimendamata laulmise teel.
2014. aasta oktoobris toimus Saaremaal rahvusooperi projekt „Estoonlastelt saarlastele“. Selle raames valmistati ette Lastegala, kus Saaremaa lapsed laulsid katkendeid ooperitest. Orissaare muusikaõpetajal Anne Kannul oli olnud juba aastaid mõte korraldada ainult klassikalise laulu konkurss ning peale Lastegalat ta seda saarlasest Estonia ooperilauljale Triin Ellale tutvustaski. Triin haaras mõttest kinni ning nii saigi Võluhääl 2015 teoks. Korraldustoimkond moodustus nii: Triin Ella, Anne Kann ja Orissaare klaveriõpetaja Kairit Levit. Kunstiliseks juhiks sai Triin Ella.

Konkurss-festivalil Võluhääl 2015 osales 59 lauljat üle Eesti. Esindatud olid Tartu, Kohtla-Järve, Narva, Türi, Paide, Tallinn, Haapsalu ning Kuressaare ja Orissaare. Žüriis olid Risto Joost ja Helen Lepalaan (Estonia) ning Helen Oll. Žürii tagasiside põhjal olid nad väga üksmeelsed ning konkursi tase oli üllatavalt kõrge. Konkurss toimus 4 vanusegrupis: 8–10aastased, 11–13aastased, 14–16aastased ja 17–19aastased. Võitjad jagunesid samuti erinevatesse Eestimaa paikadesse: auhinnalised esimesed kolm kohta läksid nii Orissaarde, Tallinnase, Narva, Tartusse kui ka Türile.

Võluhääl 2015 ei olnud pelgalt konkurss. Žürii liikmete Risto Joosti ja Helen Lepalaane poolt viidi läbi kaks töötuba – “Muusika kui vokaaltehnika” ja “Legato – klassikalise laulmise põhialus”.

Konkurss-festivali Võluhääl 2015 lõpetas võitjate galakontsert Orissaare Kultuurimaja saalis. Korraldajad usuvad, et konkurss-festival Võluhääl toob klassikalise laulmise lähemale nii muusikainimestele kui ka üldsusele.

Fotol: Anette Ella, I grupis I koht

Rostislav Gurjev alias hea närv ja külm kõht

Rahvusooper Estonia tähistab ooperilaulja ja pedagoogi Rostislav Gurjevi 70. sünnipäeva 9. detsembril Loewe’ muusikaliga „Minu veetlev leedi“.

Rostislav Gurjev ajakirjale Estoonlane: Ma ei läinud kohe pärast keskkooli lõpetamist muusikat õppima, asusin hoopis Tartusse inglise keelt tudeerima. Õpingute ajal kutsuti mind ülikooli meeskoori ja näiteringi, käisin ja tegin mõlemas kohas kaasa. Teisel kursusel pidin sõjaväkke minema. Hea oli see, et osa ajast õnnestus olla siinsamas Eestimaal. Sõjaväes oli meil ansambel pianisti, tšellomängija, kitarristi ja lauljaga, millega tahtsime minna isetegevusülevaatusele. Olin isa käest ühe noodi küsinud, miski patriootiline laul oli. Laulsime selle isale ette. Alguses ei öelnud ta midagi, aga mõne aja pärast hakkas rääkima, et konservatooriumis avatakse laulmise erialal ettevalmistuskursus. Kui sõjaväest tagasi tulin, õnnestuski mul sellele kursusele pääseda. Tartusse tagasi ma enam ei läinudki.

Olen Estonias 47. hooaega, praegu teen solistina kaasa lavastustes „Minu veetlev leedi“ ja „La traviata“. Estoniasse tulin 1969. aastal, selle aja jooksul olen teinud kokku umbes 200 rolli. Esimesel päeval teatrisse tulles kohtusin uksel kohe isaga (ooperilaulja Viktor Gurjev). Selgus, et ta oli just andnud lahkumisavalduse. Nii et mina tulin ja isa läks. Ma ei olnud üldse teadlik, et ta plaanib ära minna, samuti ei teadnud tema, et ma just sel päeval teatrisse tulen – üllatus oli mõlemapoolne.

1972. aastal andsime Moskvas külalisetendusi, laulsime Puccinit. Tiit Tralla ei saanud ootamatutel põhjustel etendusel laulda. Arne Mikk helistas mulle ja küsis, kas ma saan ülejärgmisel päeval solistina üles astuda. Ma ei olnud seda rolli õppinud, sest olin ju tollal koorilaulja! Esimese hooga helistasin koju isale ja teatasin, et laulan ülehomme solisti. Isa ei öelnud suurt midagi selle peale, aga sõitis etenduse ajaks Moskvasse kohale. Saime siis päev enne etendust dirigent Neeme Järviga klaveri juures kokku ja hakkasime õppima. Etenduse toimumise päeval hoiti publikut pisut kinni, et ma saaksin laval veel liikumist harjutada, ja siis läkski etendus lahti!

Olen aastate jooksul väga palju kolleege n-ö ära päästnud ehk viimasel hetkel rolli sisse hüpanud. Selleks on vaja külma kõhtu ja head närvi, ei tohi paanikasse sattuda, peab endas kindel olema ja sisendama, et saad sellega hakkama.

Tekst: Kati Käpp
Foto: Rahvusooper Estonia arhiiv

G4Sist saab Rahvusooper Estonia peasponsor ja turvapartner

G4S juhatuse esimees Priit Sarapuu ja Rahvusooper Estonia peadirektor Aivar Mäe allkirjastasid kolmeaastase koostööleppe Eesti kultuurielu toetamiseks. Järgmisel kolmel aastal toetab G4S Eesti Rahvusooperi kunstilist tegevust, samuti on G4S Rahvusooper Estonia turvapartner.

„Kultuur ja turvalisus on mõlemad hädavajalikud, et me kõik saaksime ennast tunda igapäevaselt hästi ja elada täisväärtuslikku elu,“ ütles Priit Sarapuu. „Olen Estonia maja sage külaline ja hindan väga kõrgelt siinsete inimeste panust Eesti kultuuri.“

„Rahvusooper Estonia turvapartnerina hoolitseme selle eest, et nii Estonia töötajate kui ka külaliste turvalisus oleks maksimaalselt hästi tagatud,“ lisas Sarapuu

Rahvusooper Estonia peadirektori Aivar Mäe sõnul on väga rõõmustav, et Eesti suurim turvaettevõte Estoniale õla alla paneb. „Kuna G4S on nüüdsest meie partner, siis saab koostöö olema igapäevane,“ ütles ta. „Suursündmuste korraldajana peame oma külastajate turvalisust väga tähtsaks ja G4S kui hinnatuim lahenduste pakkuja sel alal on kindlasti meile tugevaks partneriks,“ lisas Mäe.

Lisaks Rahvusooper Estoniale toetab G4S Eesti Korvpalli Noorteliigat, Eesti Võrkpallikoondist, BC Kalev Cramot, TTÜ Rocki, jahilaskmise Eesti meistrit Andres Kulli ning maratonijooksjaid Leila, Liina ja Lily Luike.

G4S Eesti käive oli 2014. aastal 59,5 miljonit eurot ja töötajate arv üle 2600. G4Sil on üle 48 000 püsikliendi ning ettevõttele kuulub Eesti Turvaettevõtete Liidu andmetel 42% Eesti turvaturust ja 50% Eesti valveteenuste turust.

Richard Straussi imekaunis „Arabella“ kõlab kontserdilaval vaid üks kord

18. novembril kõlab Estonia kontserdisaalis Richard Straussi koomiline ooper „Arabella“ Vello Pähna juhatusel. „Arabellat“ esitatakse Eestis esimest korda ja teos on kavas vaid ühel õhtul. Laulavad Kristiane Kaiser ja Roman Sadnik Austriast, Kristel Pärtna, Pavlo Balakin, Juuli Lill, Morten Frank Larsen Taanist, Oliver Kuusik, Aare Saal, Mart Laur, Pirjo Jonas Vanemuisest ja Helen Lokuta.

Otsides ainest uue koomilise ooperi loomiseks, jõudsid libretist Hofmannsthal ja Strauss mõtteni taas luua Viini kuldajastu sära peegeldav atmosfäär, mis aastaid tagasi tegi „Roosikavalerist“ (1911) menutüki. Ooperi aluseks pidi saama Hofmannsthali 1910. aastal kirjutatud lühijutt. Kahjuks katkes libretisti surmaga 1929. aastal nende koostöö. Strauss otsustas oma kauaaegse partneri mälestuseks kasutada valmis libretot toimetamata kujul. Haaravate ja külluslike meloodiatega teos on üks säravamaid Straussi oopereid.

„„Arabella“ on täiesti erakordne teos, mis asetub Straussi loomingus tähtsale kohale. Oleme 2012. aastal ette kandnud „Roosikavaleri“ ja mängukavas oli ka „Salome“. Kahjuks ei saa me „Arabellat“ repertuaari võtta, sest Estonia orkestrisüvendi suurus seab koosseisule piirangud,“ ütles dirigent Vello Pähn. „Sõnadega on raske kirjeldada, kui erakordne teos see on ja kui palju ilusat muusikat selles kõlab, seepärast pean väga oluliseks, et saame kontserdilaval seda haruldast teost publikule tutvustada.“

„Arabella“, mis jätkab rahvusooperi ooperite kontsertettekannete sarja, on viieteistkümnes kontserdilaval kõlav teos.

Kristiane Kaiser – romantiline Arabella Viinist

Viini Volksoperi solistile Kristiane Kaiserile on Straussi ooperi „Arabella“ kontsertversioonis Estonia lavale tulek esmakordne kohtumine nii nimirolli kui ka Eestiga. Ülikoolis esialgu hoopis matemaatikaõpingutega alustanud lauljanna jõudis aga lõpuks sinna, kuhu süda teda tegelikult kutsus – muusika juurde.

Kavalehel on Teie kohta üksjagu infot, kuid kuidas Te ise end eesti muusikasõpradele tutvustaksite?
Olen läbi ja lõhki viinlanna: selles kaunis linnas sündinud, üles kasvanud, saanud muusikahariduse, elan ja töötan selles võluvas linnas.

Kuidas Te Arabella rolli juurde jõudsite, seekord Tallinnas, tõsi küll, kõlab selle kontsertettekanne?
See lihtsalt pidi nii juhtuma, sest Arabella on samuti viinlanna! Tegelikult juhtus see aga nii, et laulsin koos Roman Sadnikuga, kes samuti Tallinnas lavale tuleb, Richard Straussi „Feuersnotis“ ja ta soovitas mind pärast seda kui külalissolisti Estoniale. Olen väga põnevil, mis mind Tallinnas ees ootab, sest see pole mitte ainult minu esimene koostöö teie rahvusooperiga vaid ka üldse esimene külaskäik Eestisse.

Olles sündinud maailma muusikapealinnas, mida me Viini puhul võime ju julgesti öelda, polnudki vist eriti palju valikuid, mida õppida või …?
Oo, jaa! Viinis toimub alati midagi – ei möödu päevagi, mil siin midagi põnevat ei toimuks. Kuid mis minusse puutub, siis tegelikult alustasin kõrgkoolis hoopis matemaatika erialal, õppisin ühe aasta ja sain aru, et see siiski pole minu jaoks. Kuigi meie peres on tugev muusikaanne, on mitmeid hobimuusikuid, olen mina esimene, kellest on saanud professionaalne muusik. Alustasin õpinguid Salzburgis Mozarteumis, hiljem tulin tagasi Viini ja jätkasin õpinguid oma armsa õpetaja Margarita Lilova lauluklassis. Olen väga tänulik saatusele, mis andis mulle pärast mitut aastat külalissolistina esinemist võimaluse leida endale lõpuks Viini Volksoperi näol koduteater. Mulle on muusikaliselt väga südamelähedane kogu Viini koolkond, see on muusikaline keskkond, milles ma olen üles kasvanud. Sama võin öelda Hugo von Hofmannsthali (ooperi „Arabella“ libretist) tekstide kohta – ma mõistan ja tunnetan iga selle rida, see on väga „viinilik“.

„Arabella“ kõlab Estonia laval esmakordselt, tutvustage oma lavakuju: milline naine on Arabella?
Ta usub, et leiab endale elus õige mehe ja et tal on selle mehe äratundmiseks n-ö hea nina. Ning kuigi elu pole siiski nii ühene ja lihtne, leiab ta lõpuks otsitud ideaalmehe. Arabella ei kaota pead ja jääb iseendaks – see joon meeldib mulle Arabella puhul väga.

Kuidas hindate Arabella rolli vokaaltehniliselt: on see puhas rõõm ja lust või on selle mängulisuse taga tegelikult suur pingutus?
Laulan seda rolli esmakordselt, seega ütlen ausalt: ma ei tea! Pean selle esmalt tervikuna läbi laulma ja eks siis selgub. Pean algusest lõpuni laval olema, mis tähendab suurt vokaaltehnilist, füüsilist ja emotsionaalset vastupidamist. Seega on see väljakutse igal juhul. Strauss pole nii lihtne, kui see lavalt paistab. Kes on Straussi laulnud, teab, et mängleva kerguse taga on üksjagu vokaaltehnilist akrobaatikat.

Kuid terve muusika-, sealhulgas ooperimaailm, on täis väljakutseid: konkurents on suur ja kõiki neid kolme aspekti peavad lauljad tänapäeval 24/7 filigraanselt valitsema.
Absoluutselt! Olen laval olnud juba kuusteist aastat ja ma näen kui palju on muutunud selle ajaga. Ma arvan, et uutel lauljatel on järjest keerulisem läbi murda, see on küll tõsi. Kuid üldse on tööd raskem leida, sest majanduslik olukord on löönud käärid ka teatrite ja ooperimajade rahakotti, ning „näksitakse“ siit ja sealt – kõik see jätab jälje kogu lavastusele ja ka inimestele.

Kuidas säilitada selle kõige juures usk kunstiideaalidesse?
Seda polegi nii kerge sõnadesse panna. Kui oled juba kogenud laulja, siis näed asju kindlasti pisut teistmoodi kui algajad. Oled muutunud rahulikumaks, võtad asju tasakaalukamalt. Mul on olnud tohutult õnne, et olen laulnud nii paljusid huvitavaid rolle. Võin isegi öelda, et olen pea kõiki oma unistuste partiisid esitanud. Viimase kahe aasta jooksul tegin oma esimese Cio-Cio-sani (Puccini „Madama Butterfly“), Marschallini (Straussi „Roosikavaler“), Mimí Puccini „Boheemis“, Liu „Turandotis“ ja Violetta Verdi „La traviatas“. Ma ei saa kaevata, need on igale sopranile unistuste rollid.

Kuidas näeb välja elu Volksoperis?
Meie repertuaaris on väga tähtsal kohal operett, julgen öelda, et oleme maailma operetiteater nr 1. Ka mina alustasin siin operetirollidega, kuid meie praegune suund on järjest tõsisem maailmaklassika, nagu näiteks Puccini „Turandot“, mille suudame täiesti oma lauljatega lavale tuua. Meil on ka väga tugev Mozarti ooperite esitamise traditsioon ja erinevalt Viini Staatsoperist, esitame neid saksa keeles. Repertuaar on väga avar: operetid, ooperid, muusikalid, balletid.

Milline tegelane lauldud rollidest peegeldab Teie enda elu või hingeseisundit hetkel kõige paremini?
Ilmselt nimiroll Dvořáki „Russalkas“ – tunnen temaga tõelist hingesugulust. Mulle meeldib ka see lugu ise. Kuid väga meeldib ka Violetta roll.

Kas selliste dramaatiliste rollide puhul nagu Violetta, kus vaatajal on ooperi lõpuks taskurätt märg, on teil endal kerge või raske emotsioone vaos hoida?
Verdit ei ole üldse lihtne laulda, tema teosed nõuavad väga head hääle valitsemist, seal pole emotsioonidele ruumi, sa ei tohi loole emotsionaalselt alla vanduda, vaid pead seda ise ikka valitsema. Samas, kirge peab olema, ilma ei saa.

Kui kaua võtab aega ühest sellisest rollist n-ö välja tulemine?
Peate alustuseks hoopis küsima: kuidas rolli sisse saada. (Naerab). Ma tunnistan, et elu ja keskkond, milles me elame, jääb järjest kaugemale sellest ajastust, millest räägivad ooperid ja operetid, ning sellesse ajastusse kõigi oma toimetuste ja elu virr-varri keskelt „sisse hüpata“ polegi nii kerge, see nõuab aega ja keskendumist. Samamoodi võtab aega sellest kaugest maailmast välja tulemine.

Ja lõpetuseks – mis Viinis uudist?
Viinis on kogu aeg midagi toimumas! Alustuseks tulge Volksoperisse. Ise käin vabal ajal meeleldi Viini Staatsoperis ja Musiekvereinis kontsertidel. Viinis toimub nii palju ja siin on tõesti väga eriline atmosfäär, mis soosib kuidagi eriliselt ka muusikat.

Kas olete oma kolleegi Annely Peeboga rivaalid või sõbrad?
Oleme väga head kolleegid ja meie vahel pole mingit rivaliteeti, ka sellepärast, et oleme erinevates häälerühmades: Annely on metsosopran, mina sopran.

Tekst: Riina Luik
Foto: Werner Mokesch

Eesti Rahvusballett annab novembris ja detsembris etendusi Soomes ja Itaalias

Eesti Rahvusballett viibib 12.-15. novembrini Soomes, et anda Tampere-talos neli „Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi“ etendust. Trupis on 70 inimest, etendusi dirigeerib Kaspar Mänd, peaosades tantsivad Svetlana Danilova, Heidi Kopti, Jonatan Davidsson ja Sergei Upkin. Soome on trupiga taaskohtuma sõitnud ka balleti 2008. aastal Estonias lavale toonud ungarlasest koreograaf Gyula Harangozó.

„Oleme ballettidega Tamperes käinud varemgi, siis on kavas olnud „Pähklipureja“ ja „Luikede järv“. „Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi“ on soome publikule uus ja huvi seetõttu väga suur,“ ütles Eesti Rahvusballeti kunstiline juht Toomas Edur. „Meile on see muidugi paras väljakutse, sest Tampere kontserdimaja lava on oma mõõtmetelt väga erinev Estonia omast.“

Tamperes saab armastatud balletimuinasjuttu vaadata ligikaudu 4000 külastajat.

Viimastel hooaegadel on Eesti Rahvusballett etendusi andnud Itaalias, Hiinas, Hispaanias, USA-s jm, järgmine sõit ootab aga ees juba detsembris, kui minnakse uuesti külla Veneetsiasse La Fenice teatrisse, kus seekord on kavas „Bajadeer“. Kokku antakse Veneetsias viis etendust.

Fotol: pöialpoisid aastal 2012 Hong Kongis.

Estonia töövahetuspäeval astub Toomas Edur taas lavale

11. novembril toimub Rahvusooperis Estonia traditsiooniline töövahetuspäev nimega “Sassis päev”. Päeva eesmärgiks on kolleegidele oma tööst aimu anda ja uusi ameteid proovida.

“Töötamine tavapärasest erineval ametikohal annab suurepärase võimaluse vaadata kolleegi tööd teise pilguga. See on igapäevasele rutiinile toredaks vahelduseks ja aitab tugevdada meeskonnatunnet,“ ütles teatrijuht Aivar Mäe. “Kõigele lisaks saame hindamatut tagasisidet ja ettepanekuid ning mitmeid ümberkorraldusi on ka ellu viidud.”

Sel aastal vahetavad ametikohti 55 Estonia töötajat ja üllatusi jagub nii estoonlastele kui ka teatri külastajatele terveks päevaks. Peadirektori toolile istub baleriin Triinu Leppik-Upkin. Infolauas võtab külastajaid vastu Helen Lokuta, piletikassas teenindab Aivar Mäe, balletitunnis harjutavad Oliver Kuusik ja Risto Joost, lavameistrina tegutseb Mart Madiste ja Pavlo Balakin teeb haldustöid. Saaliteenindajatena on tööpostil Heli Veskus, Rauno Elp ja Andres Köster ning baaris jagab sööke-jooke Hirvo Surva. Peakokk Kalvi Sedrik liigutab kulpi värviköögis.

Õhtune “Bajadeeri” etendus algab dirigent Aivar Mäe juhatusel ja üle aastate astub taas lavale Toomas Edur.

Töövahetuspäev toimub Estonias kolmandat aastat.

Heihopsti! Maailma parim Karlsson on kohal!

Arvake ära, kes on maailma parim aurumasinist? Aga Majasoku tirriteerija? Aga vempude välja mõtleja? Aga sõber? Loomulikult Karlsson! Alates tänasest kolib Karlsson Estonia katusele. Uti bosse bisse bom valleraa!

Loe lavastusest lähemalt siit.

Fotod: Harri Rospu

Nalja peab saama, muidu mina ei mängi!

Ja nalja saab! Esmakordselt tuuakse Rahvusooper Estonia ajaloos lavalaudadele Astrid Lindgreni ainetel valminud muusikal „Karlsson katuselt“. Helilooja Tauno Aints ja libretist Wimberg on andnud värvikatele tegelastele võimaluse teha kärtsu ja mürtsu, saab pauku ja on lendamist ning sügavalt hinge puudutavaid helli hetki.

Küsisime Karlssoni ja Majasoku osatäitjatelt, millised on nende enda lapsepõlvemälestused
Karlssoni loost ning kuidas näevad nad seda nüüd, täiskasvanuna laval mängides.

Kuhu sa paigutaksid oma lapsepõlve lemmikraamatute seas Astrid Lindgreni Karlssoni ja Väikevenna lood?
René Soom (Karlsson): Minu lapsepõlve lemmikraamatute seas oli koguni kolm Lindgreni raamatut: „Karlsson katuselt“, „Bullerby lapsed“ ja „Pipi Pikksukk“. Lemmikute hulgas oli ka eesti autorite raamatuid nagu Eno Raua „Naksitrallid“. Aga vaieldamatult tänu toona tehtud multifilmile ja hilisemale Noorsooteatri lavastusele on Karlssonil olnud minu jaoks alati tähtis koht. Nagu enamik väikesi lapsi, samastasin ka mina end Väikevennaga ja kes siis ei tahaks lapsena endale päris oma koera või sõpra, kes viib sind lendama.
Sepo Seeman (Karlsson): Karlssoni lood on kindlasti esikümne, võib-olla isegi esiviisiku seas. Üks asi on raamat, kuid väga mõjutas mind ka nõukaaegne multifilm, mis visualiseeris need väga värvikad tegelaskujud ja lõi selged stereotüübid.
Juuli Lill (Majasokk): Kui olin väike, siis ma tegelikult lugeda ei armastanud, sest mulle luges isa õhtuti raamatuid ette ja tegi seda nii hästi ja ilmekalt, et minu enda lugemistempo ja haaramisvõime jäi sellele kõvasti alla. Kuid üks minu lemmikutest kümnete raamatute seas oli kindlasti „Karlsson katuselt“.
Kaire Vilgats (Majasokk): Pean tunnistama, et kuidagi läks nii, et lugesin seda raamatut alles täiskasvanuna, kui tegime seda lavastust Nukuteatris. Küll aga olin näinud telest Karlssoni lugusid ja nõukaaegset multifilmi, mis mulle väga meeldis ja ma armastan seda praegugi YouTube’ist vaadata
(naerab).

On sul raamatus lemmikkoht, mis ka nüüd oma rolli tehes toredat äratundmist tekitab?
René Soom: See koht, kus Väikevend esimest korda Karlssonile katusele külla läheb, kuidas Karlsson haigeks jääb ja Väikevend tema eest hoolitseb ja ka kohtumine röövlite Ville ja Rullega oli põnev. Ning muidugi Majasokk, kes on eriti värvikas kuju!
Sepo Seeman: Võib-olla koera majja võtmine. Milline pettumus – milleks koer, kui Väikevennal on selline semu!
Juuli Lill: Mul on raamatust eriti eredalt meeles üks koht, kus Majasokk väga kiivalt neid lihapalle valvas, see kadedus oli mulle lapsena tunduvalt arusaamatum kui see, et Karlsson lendas. Minu lapsepõlve fantaasiamaailm oli niisama pöörane ja sellepärast tundus mulle Karlsson täiesti normaalne, loomulik ja tore!
Kaire Vilgats: Mulle meeldib väga lavastajapoolne näitlejate valik ja see lugu on ka dramaturgiliselt väga kenasti kokku kirjutatud ja muidugi on Tauno Aints suutnud lauludega luua väga tabavad ja dünaamilised karakterid.

Kuidas sa leidsid n-ö võtme Karlssoni/Majasoku tegelaskuju lahendamiseks ja mis sind aitas?
René Soom: (Naerab) Esimene mõte, kui mulle seda rolli pakuti oli, et kas ma tõesti olen juba nii palju kilosid juurde võtnud, et minust ongi saanud„parajalt paks mees oma parimais aastais“ aga ma arvan, et tegelikult on see toredaks vahelduseks kõigile teistele rollidele, mida ma igapäevaselt mängin. Kohe, kui ma hakkasin partituuri ja tekstiraamatuga tööle, tekkisid esimesed mõtted, kuidas seda rolli võiks lahendada. Ega ülemäära mõelda pole vaja, sest tegu on žanriliselt hästi täpse ja ajastutruu tükiga. Lavastaja Ain Mäeots ütles meile esimeses proovis, et „otsige see loom endas üles ja hakake teda vaikselt lahti laskma“. Arvan, et see on selline roll, kus pigem tuleb end tüki käigus pisut tagasi hoida, et mitte üle mängida.
Sepo Seeman: Muide, ma olen mänginud Pärnu Endlas ka Majasokku, see oli päris raju! Estonias mängin seekord Karlssonit. Veel ei ole ma seda rolli enda jaoks lõplikult ära lahendanud. Eks ta üks selline veidi süüdimatu ja muretu sigaduste kokku keeraja ole … (naerab). See joon on meis kõigis mingil määral olemas, aga seda taunitakse ja see pole kombekas. Aegajalt saab see omadus meis aga võitu ja
see teebki elu huvitavaks.
Juuli Lill: Olen selline näitlejatüüp, kellele meeldib minna proovi n-ö puhta lehena: ma ei valmista mitte midagi ette, sest minu jaoks on kohutav, kui ma olen oma karakteri juba ette valmis mõelnud ja läbi töötanud, kõik emotsioonid ja vimkad juurde lisanud ja siis ütleb lavastaja, et oot, see tegelane
peab olema hoopis teistsugune. Lavastaja andis meile oma tegelaskuju suhtes täiesti vabad käed ja mina võtsin kasutusele ka üht-teist oma eelmisest naistegelaskujust. Proua Sokk pole ju tegelikult üldse paha ja kuri inimene, ainult et tal on paljudest maailma asjadest, sealhulgas laste kasvatamisest ja sellest kuidas asjad peavad olema, väga selge ja konkreetne nägemus. Lapsi ta, tõsi küll, eriti ei armastanud– need muutuvad talle vastuvõetavaks alles siis, kui nendega saab juba n-ö inimese moodi rääkida.
Kaire Vilgats: Õppisin näiteks Majasoku laulu juba pähe, et rolli paremini sisse elada. Ma ei taha võtta eeskujuks kellegi teise ega ka mitte enda Nukuteatris loodud Majasoku versiooni, vaid luua täiesti uus tegelaskuju, leida selles karakteris teisi varjundeid. Iir Hermeliin on teinud väga põnevad kostüümilahendused ja lavakujunduse, mis annavad mänguruumi juurde.

Kas sinus endas on ka mingeid Karlssoni/Majasoku iseloomujooni, mida laval „lahti lasta“ või mängida?
René Soom: Kindlasti on, kuid lavatükis tuleb neid võimendada. Nii eksalteeritud tüübiks, nagu Karlsson ma ennast siiski ei pea (naerab). Karlsson võib olla ülisõbralik ja -hoolitsev ning vahel ka kohutavalt ebasõbralik ja egoistlik, kuid ta ei taha kunagi kellelegi halba.
Sepo Seeman: Mulle meeldiks Karlssoni suguse tüübiga samastuda, kuid päris „süüdimatu käki-keeraja“ ma elus ei ole (naerab). Väikeseid vimkasid ja tempe on tehtud küll ja veel ning mida kaugemale ajalukku need jäävad, seda vahvamad tunduvad. Kindlasti on Karlsson minu silmis kolme pluss-märgiga tegelane, kelle kohta võib öelda nagu Pipi, et kui süda on õiges kohas ja lööb nagu vaja, siis pole midagi karta. Headus ongi minu meelest Lindgreni lugude läbiv teema.
Juuli Lill: Mind seob Majasokuga see, et ka mind ei tõmba vastupandamatult väikelaste poole, ja kuigi mul on endal kaks üliarmsat last, ei ole ma nendega kunagi titekeeli pudistanud. On asju, mida mul on tõesti kerge enda pealt kopeerida: Sokk on konkreetne daam, kes arvab, et lapsed on vajalikud, tore
et nad olemas on, neid tuleb kasvatada ja aidata neil ühiskonda sulanduda. Ta pole ju tegelikult südames külm, ka tal on omad lembehetked, aga: reeglid tuleb paika panna! Ma arvan samamoodi, et reeglid aitavad lapsel paremini kasvada kui vabakasvatuslik kõikelubavus.
Kaire Vilgats: Võib-olla kannatamatus, kui laps minu tähelepanu vajab ja ma olen parasjagu väga hõivatud – Majasokk muutub ka siis pisut tõredaks… Pean endale aeg-ajalt meelde tuletama, et lapsel on mind ja minu tähelepanu vaja ning ma pean selle aja leidma.

Aga kas pauku ja nalja ikka saab?
René Soom: Loomulikult saab, ja Karlsson pannakse lendama ka!
Juuli Lill: Proovides kogetu põhjal on see Majasoku ja onu Juliuse liin – see on midagi toredat ning toob välja Majasoku inimliku ja sooja poole. Onu Julius on ju padu-veidrik, kuid ometi võidab ta range proua Soku südame.
Sepo Seeman: Kärts-mürts-lendamine-ja-pauk on juba loosse nii tugevalt sisse kirjutatud, et neist ei saa üle ega ümber. Lavastaja lähenemine on selline, et see pole mingi ninnunännu lastetükk, vaid lugu lihast ja luust inimestest, kes on ütleme, keskmisest tunduvalt värvikamad kujud.
Kaire Vilgats: Tükis saab nii palju nalja, esimestes proovides me ainult naersime! Sinna on juba nii
palju lusti ja nalja sisse kirjutatud, kuid kindlasti keerame veel vunki peale ka! (Naerab). Ma loodan, et seda nalja jätkub loo lõpuni.

On sul juba ka tükis oma lemmikkoht, kus saad „täiega panna“, mida sa juba ette naudid?
René Soom: Usun, et tegelikult on kogu tükk selline. Esmalugemisel ei pruugi kõik kohad nii naljakad tunduda, kuid kindlasti on üheks nauditavaks stseeniks Väikevenna külaskäik Karlssoni juurde. Emotsioonide ja meeleolude vaheldumine on kogu tükis väga intensiivne. Ja loomulikult kõik need Karlssoni lendamised!
Sepo Seeman: See lemmikkoht algab esimesest hetkest laval ja lõpeb viimase lausega.
Juuli Lill: See võib küll veel etenduse jooksul muutuda, kuid praegu tundub, et see on Majasoku soolo – Tauno Aintsi loodud imekaunis „muusikaline põrutus“, mis räägib korrast ja sellest, kuidas maailm peaks tema arvates funktsioneerima. See on väga tore ja emotsionaalselt kirgastav.
Kaire Vilgats: Ma olen selline „laia pintslitõmbega“ näitleja ja mulle meeldivad eelkõige ootamatud olukorrad, emotsioonide vaheldumine: ehmumine, üllatus jne, kus läheb käiku kogu mänguarsenal.

Mis on sinu arvates „Karlssoni“ sõnum tänastele, hoopis teistes oludes, võimaluste ja muutunud väärtuste keskel üles kasvanud lastele?
René Soom: Mina olen lootusetu optimist ja usun headusesse ning headuse võitu. Arvan, et inimesed ei tohiks loobuda unistamisest ega ka lootusest, et headus võidab. Ma väga loodan, et selline tore sõbra-kuju nagu Karlsson, võiks meil kõigil olemas olla, hoolimata sellest, et sellist propelleriga tüüpi
kusagil katusekambris ei saa ju kainelt võttes olemas olla …
Sepo Seeman: Selle lavastuse sisse on hoolimata selle tempokusest pikitud paljud põhitõed, mis võiksid minu arvates olla laste kasvamise ja kasvatamise aluseks ning mis jäävad muutumatuks
läbi aegade.
Juuli Lill: Fantaasia! Fantaasia! Fantaasia! Ole endaga, võta aega, et mõelda, unistada, fantaseerida.
Tänapäeva lastel on seda aega nii vähe, võib-olla ainult õhtul enne magamaminekut. Kuid loodus on meile andnud võime fantaseerida! See on ehk isegi sõnum lastevanematele – see võib olla võtmeks, et ära hoida tänapäeva laste seas juba laialdaselt levima hakanud depressiivsust. Fantaseerimine on võti
antistressile ja stressivabale elule.
Kaire Vilgats: Kasvõi seda, et seal saab palju nalja ja minu meelest on tänapäeva lapsed huumori ja nalja „näljas“, aga nad vajavad seda väga. Sõnum, mis sealt kindlasti esile tuleb, on see, et lastele tuleb aega leida. Lapsed on liiga palju oma nutiseadmetes, teleka ja arvuti ees ning oma perega suheldakse silmast-silma järjest vähem. Väikevend on näide sellest, kui kurvaks võib laps muutuda, kui „kõigil on keegi, aga minul pole kedagi“ …

Tekst: Riina Luik, kultuuriajakirjanik
Foto: Mait Jüriado

 

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.