Uudised

  • Eesti Rahvusballeti uut esisolisti Kealan McLaughlinit saab näha juba sel neljapäeval „Oneginis“

    19.09.2017 / Lisanna Männilaan

    shkatula_mclaughlin

    Neljapäeval, 28. septembril on taas laval publiku suur lemmik – Cranko ballett „Onegin“, mille nimirollis on esmakordselt Eesti Rahvusballeti uus esisolist Kealan McLaughlin. Tatjana rollis on Alena Shkatula. Kealan McLaughlin lõpetas Kanada Rahvusliku Balletikooli 2007. …

  • Estonia teater tähistab 111. sünnipäeva

    15.09.2017 / Ülla Veerg

    estoniaselts_kodu_300x180

    16. septembril tähistab Estonia teater 111. sünnipäeva. Sünnipäevapidu peavad estoonlased koos teatri veteranidega – keskpäeval toimub pidulik vastuvõtt Valges saalis ja üheskoos vaadatakse Eesti juubelisünnipäevale pühendatud uue ooperi, Rasmus Puuri „Pilvede värvide“ peaproovi. I rõdu …

Blogi

  • Rasmus Puur – pea pilvedes, jalad maas

    09.09.2017 / Stina Vürmer

    rasmus_pilved

    Juuni esimestel päevadel lükatakse Estonia teatrimajas ooperile „Pilvede värvid“ hoog sisse. Lavastaja Roman Baskin peab töökoosolekut, tutvustatakse osatäitjaid, kostüümikunstnik Anu Lensment räägib oma plaanidest. Esimeses pingireas istub pikk, vibalik noormees, kelle lühikesed püksid ja seljakott …

  • Kui pilvedel on värvid

    25.08.2017 / Liina Viru

    tunnuspilt

    Sa lahkud kodust teiste jumalate juurde, sa loobud omaenda loomisloost. Kõik, mis on sulle hoitud, heidad muuseas tuulde ja ise selles tuules langed koost… Proovid on jõudnud esimese vaatuse finaali, kus tegelastega liitub Vanaema, keda …

Muinasjutt õnnelikust rahvast ilusas esituses

Raili Sule arvustus / Sirp 28.11.14 / 19. novembril jõudis esmakordselt Eesti publiku ette Rimski-Korsakovi ooper „Lumivalgeke”. Tundub uskumatu, kui arvestada, et ooperi esiettekanne oli Peterburis aastal 1882, aga nii see on. Kuid XIX sajandi vene ooperimuusikas ongi vähe teoseid, mis jõuavad lavale väljaspool vene kultuuriruumi, põhiliselt ikka Tšaikovski kuulsamad teosed ja viimastel kümnenditel ka Mussorgski ooperid. Kavalehel tõdeb dirigent Vello Pähn, kes on õppinud Leningradi konservatooriumis: „Minu põlvkonna inimestele on vene ooperimuusika tuttavam. Olime nooruses vene kultuuriruumile lähemal ning kasvasime üles seda muusikat mängides ja kuulates. Praegu ei pruugi paljud enam teada, kui rikkalik on vene ooperimaailm.” „Lumivalgeke” oli rahvusooperi kontsertettekannete sarja 14. teos ja tõi kontserdimaja publikut täis.

Ooperi aluseks on vene kirjaniku Aleksandr Ostrovski värssnäidend „Lumivalgeke” (ilmus eesti keeles 1964. a August Sanga tõlkes), kus antakse pilt õnnelikust rahvast muinasjutulisel berendeide maal, mida kaitseb muinas­slaavlaste päikesejumal Jarilo. Riiki valitseb headust, ilu ja harmooniat armastav tsaar. Ühiskonda toovad ebakõla võõrsilt tulnud rändkaupmees Mizgir ning Pakasetaadi ja Kevade tütrena sündinud Lumivalgeke. Viimane on 15 aastat elanud metsas, aimamata, et temast on saanud riigi rahurikkuja, sest päike ei ole samapalju aastaid maale saatnud oma soojendavaid kiiri. Tasakaal looduse ja inimeste vahel taastub, aga see nõuab ohvrit. Pärast Lumivalgekese sulamist algab berendeilastel uuesti õnnelik elu.

Rimski-Korsakov kirjutab kroonikas, et oli juba esietenduse eel nördinud kupüüridest, aga teise etenduse kohta märgib, et kuna mitmed soolonumbrid tulid kordamisele ja imperaatorlikus teatris olid kombeks pikad vaheajad, siis kestis etendus kupüüridele vaatamata ikkagi üle seitsme tunni. Kui rahvas ooperis kiidab tsaari tarkust, kiidan mina Vello Pähna tarka otsust tuua ooper välja kontsertettekandes ja just kupüüridega. Originaalis proloogi ja nelja vaatusega ooper kõlas seekord muusikalise kontsentraadina kahes osas kestusega umbes kaks ja pool tundi. Nostalgitsedes mõtlesin oma õpiaastatele Tartu muusikakoolis (praeguses Elleri koolis), kus meil oli suurepärane muusikaajaloo õpetaja Aare Allikvee (1921–1994), hea klassikalise vene muusika tundja, kes oli õppinud Moskvas Gnessinite instituudis. Kõik lavalt kuuldu oli kooliajast tuttav ning kaunis ooperiõhtu pani taga igatsema aegu, mil muusikalise silmaringi arendamisele jagus õppekavades tunduvalt rohkem mahtu ja jäi aega süvenemiseks.

Helilooja on korduvalt öelnud, et „Lumivalgeke” on ta parim teos. Tõepoolest, seal avaneb Rimski-Korsakovi muusika täies hiilguses: hingestatud, kantileensed ja nõudlikud vokaalpartiid, kaunid loodusmaalingud orkestris, võimsad kooristseenid, kus kasutatud rikkalikult rahvaviise. Tegelased on jaotatud kolmeks: nõiduslik võlumaailm (Pakasetaat, Kevad, Metsavaim), reaalsed tegelased (Kupava, Mizgir, karjus Lel) ning poolreaalsed-poolmüütilised tegelased (Lumivalgeke ja tsaar Berendei). Mitmel tegelasel on sümboolne tähendus nagu stiihia ja seaduspärasus looduses, rahvakunst ja inimlik rõõm laulmisest, headus ja tarkus riigivalitsemisel. Tegelasi iseloomustavad juhtmotiivid, -harmooniad ja -tämbrid.

Üldmulje ettekandest on väga hea. Tundus, et kõik tegijad olid suure õhinaga avastamas Rimski-Korsakovi mitmetähenduslikku muusikat. Orkestripiltides läksid mängijad niivõrd hasarti, et II osa rahvastseenis tegi dirigent lausa tantsusamme. Rimski-Korsakov on koloriidimeister, aga hoolega jälginud, et orkester ei kataks vokaali, seda arvestas ka Vello Pähn. Orkestri ühtlasest kõlapildist tõusid esile kaunid pillisoolod: flööt – Jonathan Henderson, klarnet – Vahur Vurm, tšello – Mart Laas ja viiul – orkestri kontsertmeister Andrus Haav.

Koori kõla oli võimas ja ühtlane. Targalt oli valitud solistide ansambel, kõigil on olnud kas suuremal või vähemal määral kokkupuudet vene laulukooli ja kultuuriga. Praegune Baieri Riigiooperi solist Jevgenia Sotnikova on Peterburi konservatooriumi kasvandik. Nimitegelase lapselik hingemaailm ooperi alguses kulmineerus sulamisstseenis hingestatud ja lüürilise värvigammaga. Ühtlaselt kaunikõlaline ja väljendusrikas oli valgevenelanna Jaroslava Kozina karjus Leli osas. Ukraina päritolu Maksim Paster on Moskva Suure teatri tenor, kelle kandev ja pikk fraas lõi targa ja rahuarmastava tsaari kuju. Loodusmaailma kaht vastandlikku tegelast Kevadet ja Pakasetaati laulsid Juuli Lill ja Pavlo Balakin. Kevade viimase vaatuse ulatuslik aaria, kus ta annab tütrele võlupärja inimlike tunnete tärkamiseks ja hoiatab Jarilo kiirte eest, kõlas Juuli Lille esituses suure soojusega.

Helilooja soov oli vastandada erinevaid karaktereid ja stseene. Võlumaailmaga vastanduvad reaalsed tegelased, Olga Zaitseva rõõmu ja ahastust tunda saanud Kupavana ning Rauno Elp tormaka ja egoistliku Mizgirina. Episoodilistes rollides osalesid estoonlased Andres Köster ja Vladislav Horuženko ning ukrainlanna Jana Boiko. Valguskunstnik Anton Kulagin oli väheste vahenditega saavutanud õhustiku, mis vastas muusikale kas siis kargemates või soojemates toonides, ning muusikat illustreerisid laval vene kunstniku Viktor Vasnetsovi (1848–1926) pildid. Tänutunnet tegijatele väljendas teose lõppedes pikk aplaus.

Nikolai Rimski-Korsakovi ooperi „Snegurotška”, eesti keeles tõlgitud kui „Lumivalgeke”, ka „Lumineid”, kontsertettekanne 19. XI Estonia kontserdisaalis: solistid Jevgenia Sotnikova (sopran, Baieri Riigiooper), Maksim Paster (tenor, Moskva Suur teater), Jaroslava Kozina (metsosopran, Valgevene), Rauno Elp (bariton), Olga Zaitseva (sopran), Juuli Lill (metsosopran), Pavlo Balakin (bass), Andres Köster (tenor), Jana Boiko (metsosopran, Ukraina), Vladislav Horuženko (tenor), Rahvusooper Estonia koor, poistekoor ja orkester, dirigent Vello Pähn.

Foto:Liina Viru

Näitus “O sole mio” – Vello Jürna 55

Reedel, 28. novembril kell 18.00 avatakse Sinises saalis Vello Jürna loometeed kajastav näitus, mille on koostanud Väike-Maarja Muusikaselts ja Väike-Maarja Muuseum. Väike-Maarjast pärit tenor Vello Jürna, kel 1. detsembril 55. sünniaastapäev, laulis Estonias üle 30 ooperirolli. Näitus annab ülevaate Jürna õpinguaastaist ja loometeest nii teatri- kui ka kontserdilaval. Ootame teid näituse avamisele!

VELLO JÜRNA 55
(1. XII 1959–12. VI 2007)
1. detsembril möödub 55 aastat armastatud ooperisolisti Vello Jürna sünnist. Lauljana omandas ta hariduse Tallinna muusikakoolis Raimund Alango klassis ning Tallinna konservatooriumis Hendrik Krummi ja Ivo Kuuse õpilasena, täiendades end Savonlinna ooperifestivali meistrikursustel Shen Xiangi juures (1990) ja Itaalias Carlo Bergonzi juures Accademia Verdianas (1990 ja 1991). Ta võitis I auhinna Eesti lauljate võistlusel (1989), publiku auhinna Violetti-Valsesia võistlusel (1992) ning oli Pavarotti-nimelise võistluse finalist Modenas (1991). Õpingutega paralleelselt laulis ta RAMis (1982–85) ja Estonia kooris (1987–89), kust kasvas kaks aastat hiljem hinnatud solistiks. Vello Jürna tundlik ja lüüriline hääl kõlas enam kui 30 ooperis, pea kõigis tenori unistusterollides. Erakordselt meeldejäävateks kujunesid osatäitmised Itaalia ooperites: Alfredo (Verdi Traviata, 1991 ja 1997), Radames (Verdi „Aida“, 2004), Don Carlo (Verdi „Don Carlo“; 1994), Ismaele (Verdi „Nabucco“, 1996), Rodolfo (Puccini „Boheem“, 1993), Pinkerton (Puccini „Madama Buttefly“, 1991), aga ka don José Bizet’ ooperis „Carmen“ (1998) ja Tamino Mozarti „Võluflöödis“ (1991). Viimaseks mahukamaks rolliks jäi Vellole eriliselt südamelähedane maalikunstnik Cavaradossi roll Puccini ooperis „Tosca“ (2005). Lisaks esinemistele Estonias ja Vanemuises laulis Vello Jürna Stockholmi Kuninglikus Ooperis, Norra ja Läti Rahvusooperis, Göteborgi ja Oulu ooperiteatrites ja mujal, esines solistina vokaalsümfooniliste suurvormide ettekandel ja kammerlauljana.

Novembri lõpp ja detsember toob ooperilavale mitmeid värvikaid külalisi

28. novembril ja 27. detsembril astub Giuseppe Verdi ooperis “La traviata” Alfredo rollis lavale USA tenor Michael Wade Lee. Kriitikud on kirjeldanud Leed kui „haruldast ooperitenorit, keda on õnnistatud suurepärase välimuse, näitlejameisterlikkuse ja suure hääleulatusega“. “La traviata” on ooperite ooper, klassika, mis ei aegu. 19. sajandi keskpaigast alates on see vallutanud publikut kõikjal maailmas ning kujunenud üheks armastatumaks ooperiks muusikateatri ajaloos. 20. detsembril tähistatakse “La traviata” etendusega Hendrik Krummi 80. sünniaastapäeva.

22. novembril ja 18. detsembril laulab Georges Bizet’ ooperis “Carmen” don José osa Kanada tenor Luc Robert, keda kriitikud on nimetanud “Kanadast leitud kullaprooviga aardeks”. 18. detsembri etendusel on Carmeni rollis Luc Robert’i partneriks Stella Grigorian – temperamente ja võluv metsosopran Gruusiast. Kui novembrikuu “Carmen” on juba välja müüdud, siis 18. detsembri etendusele on veel saada üksikuid pileteid.

4. ja 6. detsembril toimuvad Richard Wagneri ooperi “Tannhäuser” etendused, kus nimiosas astub üles tenor Saksamaalt – Alexander Schulz. Naispeaosas, Elisabethi ja Venuse kaksikrollis saab aga näha Aile Asszonyit. Inglise lavastaja Daniel Slateri “Tannhäuser” pälvis eelmise aasta Eesti Teatriliidu aastaauhindade jagamisel parima lavastuse preemia.

Uus muusikaline lastelavastus “Väike prints Hamlet” esietendub 26. novembril

26. novembril jõuab Rahvusooperis Estonia lavale muusikaline lastelavastus „Väike prints Hamlet“. Maria Suomineni poolt William Shakespeare’i „Hamleti“ ainetel loodud näidendi maailmaesietendus oli 1996. aastal Helsinki Svenska Teaternis. Rahvusooperi lavastusele on muusika loonud Liina Kullerkupp, lavastaja on Erki Aule ja kunstnik Liisi Eelmaa. Muusikaline juht on Riina Pikani, muusikuteks Tallinna Muusikakeskkooli ja EMTA tudengid. Peaosades mängivad Kaarel Targo ja Helen Rekkor.

„Oma lavastuses tahame näidata, et põnevad lood ei sünni alati vaid paksudes ja tarkades raamatutes. Need võivad sündida ka väikeste laste peas ega jää millegi poolest alla vanadele, tuntud lugudele. Igaüks meist võib elada põnevat ja seikluslikku elu nagu mõni raamatukangelane. Lihtsalt tuleb olla avatud, osata vaadata ja olla mänguline. Teater sünnib läbi mängu,“ ütles lavastaja Erki Aule. „Kui me suudame lapse kombel näha lihtsuses ilu ja väikeste asjade taga suuri, siis muutubki meid ümbritsev maailm teatriks ja meie selle laval näitlejateks.“

„Väike prints Hamlet“ on muinasjutuline lugu väikesest poisist, kes tunneb end suures lossis väga üksikuna, sest kellelgi pole aega temaga mängida. Ühel päeval ilmub talle isa vaim, kes palub paljastada mõrvar – kaval kuningas Claudius. Poiss satub põnevatesse seiklustesse, kus ta saab loota vaid oma julgusele ja leidlikkusele. Hamlet päästab ohtlikust olukorrast suurima sõbra Ophelia, kavaldab üle Claudiuse püüdliku abilise Poloniuse ja päästab lõpuks kuningriigi. Lavastus püüab tuntud tegelaste abil näidata, et nii muinasjuttudes kui ka tavaelus saavutatakse edu teisi toetades ja aidates.

Teatraalse fantaasiamängu kõrval jääb lavastusest kõlama jõuluaega sobiv mõte: kuigi me ei saa hetkega kogu maailma muuta, võime seda tasapisi vähemalt enda ja oma lähedaste jaoks paremaks teha.

Lavastus on mõeldud kooliealistele ja kestab üks tund. Etendused toimuvad Estonia kammersaalis 26. novembrist 21. detsembrini.

Väike prints Hamlet kutsub etendustele!

Estonia kammersaalis valmistutakse juba ammu selleks, et 26. novembril Maria Suomineni Shakespeare’i-ainelises näidendis teie ette astuda. Proovide tuhinas on näitlejad Kaarel Targo ja Helen Rekkor, lavastaja Erki Aule, assistent Silva Valdt, helilooja Liina Kullerkupp, muusikaline juht Riina Pikani, lavavõitluskoreograaf Hellar Bergmann ja kunstnik Liisi Eelmaa. Vaata galeriist Hamleti ja Ophelia, Poloniuse ja Claudiuse tegemisi. Millisele tegelaskujule milline ilme kuulub?
Loe lavastusest lähemalt siit!

Fotod: Liina Viru

Rimski-Korsakovi “Snegurotška“ esmakordselt Eestis

19. novembril esmakordselt Eesti publiku ette jõudev Rimski-Korsakovi „Snegurotška“ jätkab rahvusooperi edukat ooperite kontsertettekannete sarja, olles neljateistkümnes kontserdilaval kõlav teos. Estonia kontserdisaalis publiku ette jõudvat kontserti juhatab Vello Pähn. Solistid on Jevgenia Sotnikova (sopran, Baieri Riigiooper), Maksim Paster (tenor, Moskva Suur Teater), Jaroslava Kozina (Valgevene, metsosopran), Rauno Elp (bariton), Olga Zaitseva (sopran), Juuli Lill (metsosopran), Pavlo Balakin (bass), Andres Köster (tenor), Jana Boiko (Ukraina, metsosopran) ja Vladislav Horuženko (tenor). Esinevad Rahvusooper Estonia koor, poistekoor ja orkester.

„“Snegurotška“ – see on minu parim teos!“ on helilooja korduvalt öelnud. Ooperi muusika võlub värvikate ja poeetilise loodusemaalingute ning oskuslikult tehtud rahvaviisiseadetega. Helges kevadmuinasjutus vastanduvad reaalsed ja fantastilised jõud, ülistatakse looduse eluandvat väge ja võideldakse talve ülemvõimu vastu.

„Snegurotška“ tegevus toimub ennemuistsel ajal muinasjutumaal, kus ei tunta ülekohut ja elatakse targa ning loodust ülistava tsaar Berendei juhtimisel lihtsat ja üksmeelset elu. Kõik oleks hästi, kui päikesejumal Jarilo poleks Kevade pärast Pakasetaadile armukade. Liiatigi on Kevadel ja Pakasetaadil imeilus tütar Snegurotška. Seepärast ei saada Jarilo soojendavaid kiiri berendeide maale, kus valitseb igavene talv. Snegurotška kõrvu ulatuvad karjase Leli laulud ja äratavad temas soovi minna inimeste hulka elama. Ta saab vanematelt selleks loa. Külas armub temasse noor kaupmees Mizgir, ent Snegurotška, kes on isalt pärinud jäise südame, ei mõista sooje inimtundeid ega suuda vastu armastada. Kevad kingib talle võlupärja, mis äratab armastuse ka neiu südames. Kuid vabanedes külmusest, kaotab Snegurotška kaitse Jarilo kiirte eest ja sulab. Snegurotška hukkumisega lõpeb Pakase võim berendeide riigis, taas tõuseb päike ning taas on Jarilo võtnud berendeide maa oma kaitse alla.

Rimski-Korsakovi ooperitest on kontserdilaval varem kõlanud „Tsaari mõrsja“ (2011).

Toomas Edur: muinasjutud õpetavad meid elama

Intervjuu „Uinuva kaunitari“ koreograafi ja lavastaja Toomas Eduriga.
Tekst: Liina Viru
Fotod: Rünno Lahesoo


Kuidas jõudis „Uinuv kaunitar“ taas teatri repertuaari?
Teatri 100aastase ajaloo jooksul pole neli lavastust sugugi palju. Eesti Rahvusballeti kunstilise juhina püüan muu hulgas lavale tuua uusi versioone armastatud klassikast. Muinasjutud on alati aktuaalsed, sest nad räägivad elust enesest: heast ja halvast, suhestumisest ühiskonna ja üksteisega. „Uinuv kaunitar“ on minu ja Age [Oks] tantsijakarjääris olnud väga oluline. Tegime balleti peaosades kaasa pea kümnes lavastuses maailma eri lavadel ning pälvisime palju tunnustust. Nende hulka kuuluvad nii Maria teatri, Suure Teatri kui inglise teatrite versioonid. Nüüd tahtsingi need kogemused ja mõtted kokku võtta ning tuua lavale see, mida meie publik veel näinud ei ole. On veel üks sümboolne põhjus, miks tuua „Uinuv kaunitar“ lavale just nüüd: 15. jaanuaril 2015 möödub selle esietendusest Maria teatris 125 aastat.

Mille poolest erineb sinu lavastus eelnevaist?
Klassika lavastamisel on kaks võimalust – teha seda traditsioonilises võtmes või täiesti ümber. Minu oma on traditsiooniliselt klassikaline, kuigi mängisime Peter Dochertyga läbi ka teistsuguse versiooni, kus printsess ärkab tänapäevas ja kuhu on segatud annus hullumeelsust. See aga võtaks ära loo muinasjutulisuse. Erinevalt varasematest versioonidest olen loonud keerulisema koreograafia, eriti meestantsijatele. Kõik tugineb Petipa stiilile, kasvades sellest välja.

Kindlasti on minu loomingus ka inglise tantsuruumi mõjutusi. Suured numbrid – polonees, masurka, sarabande – ja duetid on kõik ümber lavastatud. Samuti viimase vaatuse muinasjututegelased Aurora pulmapeol. Tahtsin neist teha päris inimesed ja tuua nad publikule lähemale. Neist on saanud printsi sõbrad, kes on noorpaari auks korraldanud maskiballi. Seega on Punamütsikese ja Hundi, Kassikeste, Tuhkatriinu ja printsi tantsitud variatsioonid täiesti uued. Püüdsin ka massistseenid põnevamaks ja elavamaks muuta.

Millest oled lähtunud nii mahuka originaali lühendamisel?
Ballettide lühendamisel on enamasti halb maine – kõik koreograafid lõikavad omatahtsi siit ja sealt ning nõnda kaob muusikalise dramaturgia ühtsus. Meie lavastuses on muusikat, mis ei ole varasemates Estonia versioonides kõlanud. Näiteks Entracte II vaatuse metsapildis, kus Aurora ja Désiré romantilist duetti saadab imekaunis viiulisoolo. Frederick Ashton oli esimene, kes seda muusikat lavastas. Võib-olla loo jutustamise seisukohast ei olegi see oluline, kuid muusika on nii kaunis, et patt oleks seda välja jätta. Tahan tänada Vello Pähna, kes on minu lavastusliku nägemusega arvestades aidanud säilitada Tšaikovski muusikalist loogikat – see on nagu juveel, mida tuleb väga ettevaatlikult lihvida.

Eesti Rahvusballeti esseekonkursi võitja sõidab Londoni balletieluga tutvuma

Eesti Rahvusballett kutsub noori vanuses 14-20 vaatama lühiballette „Symbiont(s)“ ja „Petruška“ ning avaldama arvamust esseekonkursil „Minu tantsuelamus“. Etendus konkursist osalejatele antakse kolmapäeval, 19. novembril kell 12, niisiis on võimalik teatris ka muusika-, kirjandus- või tantsutund läbi viia. Konkursi võitja kuulutatakse välja 15. jaanuaril ja peaauhinnaks on sõit Londonisse sealse balletieluga tutvuma.

Konkursi heaks kordaminekuks annab oma panuse ka Suurbritannia Suursaatkond. Briti suursaadiku Chris Holtby sõnul on tantsukunst rahvusvaheline ja ei tunne riigipiire. „Kutsun noori suurepäraste koreograafide Wayne McGregori ja Mai Murdmaa väga erilisest loomingust osa saama ja ennast kirjutades proovile panema,“ ütles suursaadik.

„Symbiont(s)“ on Wayne McGregori 2000. aastal Londoni Kuningliku Balleti tellimusel valminud lavastus, mis ühendab endas stiililisi äärmusi. Teos keskendub seitsmele tantsijale loodud mõistatusele, millest igaüks esitab väljakutse klassikalisele tantsutehnikale. Laval toimuvat saadab leegitsev valguse ja varjude mäng, mille on loonud tuntud valguskujundaja Lucy Carter.

Mai Murdmaa sõnul on Petruška vene folkloorist tuntud Ivanuška modifikatsioon, laadakloun. „Stravinski lähenes teosele sügavamalt, tuues sinna ka sotsiaalse momendi. Mingil määral on tema Petruška vene kirjanduses (Tšehhov, Dostojevski) levinud eluga pahuksis „väike inimene“. Seda muusikat on lavastanud paljud koreograafid, tuntumad on Mihhail Fokini ja Maurice Bejart’i versioonid. Meil on tegevus viidud balletitruppi, säilitades kõik tunnetuslikud vahekorrad.“

Konkursil osalemiseks kohtade tellimine telefonil 683 1210 või e-kirja teel estonia@opera.ee. Pileti hind on konkursil osalejatele 6 eurot. Lisainfo: junior@opera.ee, tel 683 1323, http://www.opera.ee/balleti-esseekonkurss/

Konkursi auhinnad on välja pannud Suurbritannia Suursaatkond Tallinnas, Briti Nõukogu, Tallinna Vesi, Rahva Raamat ja Kalev.

Täitsa sassis!

Rahvusooper Estonia tähistas töövarjupäeva sel aastal 13. novembril, pöörates kõik pea peale! Estonia „Sassis päeval“ vahetavad inimesed ameteid ja õpivad tundma üksteise töid-tegemisi. Vaata galeriist, mis saab siis, kui peadirektor läheb lavatööliseks, solist René Soom võtab üle teatri juhtimise, solistid Rauno Elp ja Pavlo Balakin teenindavad garderoobis inimesi, ooperijuht Mart Mikk müüb kassas pileteid, solistid Juuli Lill ja Andres Köster pakuvad teatri söögitoas maitsvaid roogi, sopran Heli Veskus juhatab vägesid teatri infolauas, Estonia peakokk Kalvi Sedrik, jurist Maike Maiste, tehniline disainer Janek Tšuškin ja noortetöö assistent Kristel Konsa laulavad kooris, toitlustusjuht Kaire Hallismaa ning sopranid Kristel Pärtna ja Kadri Kipper tantsivad balletti ja… ja… oh, kui sassis kõik on! 🙂

13. novembril juhib rahvusooperit solist René Soom

Rahvusooper Estonia korraldab 13. novembril töövahetuspäeva nimega “Sassis päev”. Päeva eesmärgiks on kolleegidele oma ametist aimu anda ja uusi töid proovida. Kui eelmisel aastal uudistati rohkem kontoritööd, siis sel aastal tutvutakse kõigega, mis etenduse eel ja ajal lava taga toimub.

„Töötamine tavapärasest erineval ametikohal annab suurepärase võimaluse vaadata kolleegi tööle teise pilguga. See on ka igapäevasele rutiinile toredaks vahelduseks ja aitab tugevdada meeskonnatunnet,“ ütles teatrijuht Aivar Mäe.

Pingelisel päeval, mil hommikul on uue balleti „Uinuv kaunitar“ peaproov ja pressiesitlus ning õhtul „Savoy balli“ etendus, vahetab ametikohad 45 estoonlast. Ametnikud suunduvad tööle lavale ja balletiproovi, õmblus-, dekoratsiooni- ja grimmitöökotta, abistavad rekvisiitoreid, riietajaid ja lavameistreid ning teenindavad kohvikutes-baarides. Uue ameti leiavad ka paljud solistid ja peadirektori toolile istub sel päeval René Soom. Üllatusi jagub nii estoonlastele kui ka teatri külastajatele terveks päevaks.

Töövahetuspäev toimub Estonias teist aastat.

Aivar Mäe – lavameister
Vello Pähn – inspitsient
Mart Mikk – piletimüüja
Toomas Edur – mimanss

René Soom – teatri peadirektor
Heli Veskus – infolaua teenindaja
Juuli Lill ja Andres Köster – söögitoa teenindus
Aare Saal, Kadri Kipper ja Kristel Pärtna – balletitantsijad

Märt Avandi – dirigent

Sassis päev

Traditsiooniliselt tähistatakse töövarjupäeva 20. novembril. Rahvusooper Estonia on otsustanud sel aastal 13. novembri kasuks ja päeva nimeks on “Sassis päev”. Tegemist on pigem töövahetustega ja seepärast on kõik sassis. Päeva eesmärgiks ongi kolleegidele oma ametist aimu anda ja uusi töid proovida. Kui eelmisel aastal uudistati rohkem kontoritööd, siis sel aastal tutvutakse kõigega, mis etenduse eel ja ajal lava taga toimub. Kui oled uue ameti ära õppinud, saab kõik selgeks!

Video: ooperijuht Mart Mikk räägib hooaja ooperisolistidest

Alanud hooajal on ooperites oodata mitmeid uusi osatäitmisi ja põnevaid külalissoliste. Neid tutvustab ooperijuht Mart Mikk.

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.