Uudised

  • Eesti Rahvusballeti uut esisolisti Kealan McLaughlinit saab näha juba sel neljapäeval „Oneginis“

    19.09.2017 / Lisanna Männilaan

    shkatula_mclaughlin

    Neljapäeval, 28. septembril on taas laval publiku suur lemmik – Cranko ballett „Onegin“, mille nimirollis on esmakordselt Eesti Rahvusballeti uus esisolist Kealan McLaughlin. Tatjana rollis on Alena Shkatula. Kealan McLaughlin lõpetas Kanada Rahvusliku Balletikooli 2007. …

  • Estonia teater tähistab 111. sünnipäeva

    15.09.2017 / Ülla Veerg

    estoniaselts_kodu_300x180

    16. septembril tähistab Estonia teater 111. sünnipäeva. Sünnipäevapidu peavad estoonlased koos teatri veteranidega – keskpäeval toimub pidulik vastuvõtt Valges saalis ja üheskoos vaadatakse Eesti juubelisünnipäevale pühendatud uue ooperi, Rasmus Puuri „Pilvede värvide“ peaproovi. I rõdu …

Blogi

  • Rasmus Puur – pea pilvedes, jalad maas

    09.09.2017 / Stina Vürmer

    rasmus_pilved

    Juuni esimestel päevadel lükatakse Estonia teatrimajas ooperile „Pilvede värvid“ hoog sisse. Lavastaja Roman Baskin peab töökoosolekut, tutvustatakse osatäitjaid, kostüümikunstnik Anu Lensment räägib oma plaanidest. Esimeses pingireas istub pikk, vibalik noormees, kelle lühikesed püksid ja seljakott …

  • Kui pilvedel on värvid

    25.08.2017 / Liina Viru

    tunnuspilt

    Sa lahkud kodust teiste jumalate juurde, sa loobud omaenda loomisloost. Kõik, mis on sulle hoitud, heidad muuseas tuulde ja ise selles tuules langed koost… Proovid on jõudnud esimese vaatuse finaali, kus tegelastega liitub Vanaema, keda …

Rahvusooper Estonia poistekoor esineb Šveitsis mainekal koorifestivalil

Rahvusooper Estonia poistekoor on üks kümnest väliskoorist, keda kutsuti esinema 28. maist 1. juunini Šveitsis Baselis toimuvale laste- ja noortekooride festivalile. Koor esineb kokku viiel kontserdil kahe teose maailmaesiettekande ja Eesti heliloojate koorimuusikaga. Üleilmselt tuntud ja tunnustatud festival toimub Baselis üheksandat korda.

Baseli Euroopa noortekooride festival toimub iga kahe aasta järel ning sellest kutsutakse osa võtma vaid parimaid koore. Koorid valib välja ekspertžürii. Eestist kandideerinud kooridest valiti osalema Rahvusooper Estonia poistekoor.

“See on ühelt poolt suur au, aga ka vääriline väljakutse tutvustada Eesti koorimuusikat nii kõrge tasemega festivalil,” ütles koori peadirigent Hirvo Surva. Lisaks Cyrillus Kreegi, Arvo Pärdi, Veljo Tormise jt tuntud heliloojate teostele esitab koor uudisteostena kaks maailmaesiettekannet Eesti noorte heliloojate sulest.

Andres Lemba pühendas poistekoorile esitamiseks kooriteose nimega “Gaudete omnes” ja Rasmus Puur “Magnificat’i”. Hirvo Surva hinnangul on mõlemad teosed suurepäraseks näiteks Eesti
küpsest koorimuusikast, mida on huvitav kuulata publikul ja esitada kõrge professionaalse tasemega kooril.

Baseli noortekooride festivali külastab üle 23 000 inimese ning see koosneb rohkem kui 40 erinevast kontserdist ja töötoast. Rohkem infot festivali kohta veebilehelt www.ejcf.ch.

Täiendav informatsioon:
Heidi Sibul
53448499

Hamburgi Riigiooperi solist Lauri Vasar esineb esmakordselt Estonia laval

31. mail ja 5. juunil astub esmakordselt Estonias üles Hamburgi Riigiooperi solist Lauri Vasar. Kavas on teatriaasta parimaks lavastuseks tunnistatud Wagneri ooper „Tannhäuser“, kus Vasaral on täita Wolframi roll. Tannhäuseri osas on Ivar Gilhuus Norrast ja Elisabethi rolli laulab Heli Veskus. Etendusi dirigeerib Arvo Volmer.

„Üheksateist aastat maailmalavadel ilma teinud Lauri laulmist said ooperigurmaanid nautida paar aastat tagasi ooperis „Don Giovanni“ Birgitta festivalil,“ ütles ooperijuht Mart Mikk. „Sellest ajast saadik üritasime Lauriga kalendrit paika sättida nii, et tal oleks võimalus rahvusooperi publiku ette astuda. Nüüd on see hetk käes ja mul on selle üle väga hea meel. Eks tegelikult tunneb Laurit ju iga eestlane – tuletage meelde väikest poissi filmist „Siin me oleme“ ja laulu hülgehallist merest ning väikesest majast,“ lisas Mikk.

Bariton Lauri Vasar õppis laulmist Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning Salzburgi Mozarteumis. Aastatel 2002–2007 oli ta koosseisuline laulja Linzis ja Hannoveris, kus tema kanda olid juhtivad baritonirollid. Sellesse perioodi jäid mitmed debüüdid: Salzburgi festivalil Pentheuse teenri rollis Welleszi ooperis „Die Bakchantinnen“, Rodrigona Verdi „Don Carlos“, Madridi Teatro Realis Al Kasimina Henze ooperis „L’Upupa“ (hiljem ka Lyoni ning Tokyo ooperimajades) ning Ateenas Dallapiccola ooperi „Vang“ nimiosas. Järgnesid rollid maailmaesmaettekannetel: Minotauros Henze ooperis „Phaedra“ (2007, Berliini Riigiooper) ja Mefisto Balada ooperis „Faust/Bal“ (2009, Teatro Real).

Alates hooajast 2009/10 on ta Hamburgi Riigiooperi solist ja tema repertuaari kuuluvad Mozarti Guglielmo („Cosi fan tutte“), Papageno („Võluflööt“) ja krahv Almaviva („Figaro pulm“), Puccini Marcello („Boheem“), Lescaut („Manon Lescaut“) ja Sharpless („Madama Butterfly“), Belcore (Donizetti „Armujook“), Šaklovitõi (Mussorgski „Hovanštšina“), Jeletski (Tšaikovski „Padaemand“), Escamillo (Bizet’ „Carmen“), samuti nimiosa Mozarti „Don Giovannis“.

Amsterdamis saatis tema esinemisi Dallapiccola ooperi „Vang“ uuslavastuses suur publikumenu, millele järgnes Schaunard „Boheemi“ uuslavastuses Brüsselis. Samal hooajal laulis ta Barcelonas Ottokari Weberi „Nõidkütis“ (lav. Peter Konwitschny) ja tegi debüüdi Deutsche Oper am Rheinis Britteni ooperi „Billy Budd“ nimiosas, mille eest pälvis Saksa teatriauhinna „Faust“ (2011).

Hooajal 2011/12 leidis tunnustust Kovaljovi roll Šostakovitši ooperis „Nina“ (lav. Peter Stein), millele järgnes taas Dallapiccola „Vang“ Londoni Filharmoonikutega Esa-Pekka Saloneni dirigeerimisel. Budapestis laulis ta Wagneri Wolframit „Tannhäuseris“ ja Amfortast „Parsifalis“ (dir. Adam Fischer). Hooajal 2012/13 laulis Vasar Lyonis Olivier’d Straussi „Capriccios“ ning „Vangi“ nimiosa La Fura dels Bausi uuslavastuses.

SEB kliendid eelistavad pangakaardil Estonia etendusi ja Wiiralti teoseid

SEB värske statistika näitab, et SEB Pildikaardi omanikud valivad erikujundusega kaardile enim Rahvusooper Estonia säravaimate etenduste fotosid ja Wiiralti teoseid. Oma pildiga kaartidest on populaarseimad looduspildid ja urbanistlikud vaated.

Kaardiomanikud saavad oma uuele kaardile valida pildi ka isiklike fotode seast. Isikliku fotoga kaardid moodustavad kõikidest väljastatud Pildikaartidest ligi 30 protsenti. Kui eelnevatel aastatel on esikohal olnud perefotod, siis viimasel aastal on esikohale tõusnud looduspildid, seejärel hobisid illustreerivad fotod ning alles kolmandana perepildid.

„Meie klientide sümpaatia Pildikaardi disainimisel kuulub nii kunsti- kui teatrivaldkonda. Kliendid soovivad valida oma pangakaardile pakutavate pildinäidiste seast Rahvusooper Estonia tuntumaid lavatähti ja emotsioone. Vähem oluliseks ei saa pidada ka vaba aega ja hobide tähtsust, mida soovitakse oma kaardile jäädvustada. Kliendile meeldib, kui tema pangakaart on tema enda disainitud ja meenutab talle mõnd meeldejäävat elusündmust“ ütles SEB Jaepanganduse ja tehnoloogi valdkonna juht Eerika Vaikmäe Koit.

Kehtivaid SEB Pildikaarte on värskete andmete kohaselt 82 905, neist deebetkaarte 78 641 ja krediitkaarte 4264. SEB Pildikaartide osakaal on 17 protsenti deebetkaartide hulgast, krediitkaartidest aga tagasihoidlik 5 protsenti.

Deebet-Pildikaart on maksevahendina sarnane krediitkaardiga – selle abil saab sooritada internetioste ning välismaal hotelli broneerida ja autot rentida. Samuti Pildikaartide alla kuuluv Apteegikaart toimib kui tavapärane deebetkaart, kuid annab soodustusi 170s apteegis üle Eesti. Apteegikaart on Pildikaartidest üks populaarsemaid, kaarte on väljastatud 28 312.

SEB Pildikaart eraisikule maksab 3,2 eurot. Juuniorpaketis ja seeniorpaketis on pildikaardi väljastamine tasuta. SEB Pildikaardi tellimiseks ei pea SEB-s kontot olema. Kui Teil ei ole SEB-s arvelduskontot, avame selle kaardi kätteandmisel. Eraisiku Pildikaardile kehtib tavalise deebetkaardi kuuhooldustasu, kuid kui klient on liitunud mõne SEB Paketiga, on Pildikaart kuuhooldustasuta.

SEB väljastab pildikaarte alates 2006. aasta oktoobrist. Eestis on kasutusel üle 80 000 SEB Pildikaardi.

Lisainfo:

Evelin Allas
kommunikatsioonijuht
SEB
telefon +372 665 5649
mobiil +372 511 17181
e-post evelin.allas@seb.ee
www.seb.ee

Värske uuring tõi välja selgelt pooldava hoiaku uue ooperi- ja balletiteatri rajamise suhtes

Rahvusooper Estonia viis 3.–16. maini läbi küsitluse Tallinnasse tänapäeva nõuetele vastava uue ooperi- ja balletiteatri hoone rajamise küsimuses eksisteerivate hoiakute osas. Uuringu käigus küsitleti 880 inimest, tulemusi aitas analüüsida ja kokkuvõtet teha TNS Emor.

Selge enamus – 87% küsitletutest ja 86% estoonlastest – pooldab uue ooperi- ja balletiteatri rajamist. Linnahalli asukohta pidas uuele teatrile parimaks 61% kõikidest küsitletutest ja 59% estoonlastest. Eelistuse põhjenduseks toodi põhiliselt linnahalli head asukohta, kus on rohkem ruumi (ka paremad parkimisvõimalused), kesklinna lähedust ja ilusat vaadet merele.

Kui vastajatele pakuti, et uue hoone asemel võiks ehitada uue vaatesaali kas Teatri väljakule või Estonia taha 1905. a mälestusmärgi asemele, siis eelistati Estonia-tagust ala. Suhteliselt suur „ei oska öelda“ osakaal lisavaatesaali küsimuses peegeldab inimeste ootust pigem uue hoone järele.

Nõusoleku põhiliseks põhjenduseks oli suurema ja tänapäeva nõuetele (lava suurus, akustika, istmeridade vahed, töötingimused jne) vastava saali vajadus.

Rahvusooperi peadirektori Aivar Mäe sõnul annab uuring juurde kindlust jääda truuks enda ja teatrirahva visioonile ja unistusele. „Küsimusele, millal võiks uus maja uksed avada, puudub mul vastus, aga eks tilkuv vesi uuristab ikka augu kivisse,“ lisas Mäe.

Alternatiivseid asukohti pakkus alla 10% vastanutest, põhiliselt mainiti Piritat, Kadriorgu, mõnda vaba pinda kesk- või südalinnas ja asukohta mõne kaubanduskeskuse asemele.

Uuring viidi läbi rahvusooperi etenduste külastajate, kodulehe lugejate, Estonia töötajate ja Solarise keskuse külastajate hulgas. Inimestelt küsiti nende arvamust vajaduse kohta rajada Tallinnasse tänapäeva nõuetele vastav uus ooperi- ja balletiteatri hoone või vaatesaal. Lisaks uuriti hoiakuid selles osas, kas Tallinna linnahalli asukoht sobiks ooperiteatrile kõige paremini või kas uue maja asemel võiks ehitada Estonia majaga ühenduses oleva uue vaatesaali Teatri väljakule või Estonia taha. Lisaks uuriti arvamusi võimaliku muu asukoha kohta.

Kokku vastas küsimustikule 880 inimest, kellest 428 olid teatri ja Solarise külastajad, 226 estoonlased ning 226 kodulehe lugejad.

Estoonlased valisid parimaid kolleege

21. mail toimunud hooaja lõpukoosolekul tehti teatavaks Rahvusooper Estonia kolleegipreemiate saajad. 108. hooaja parimateks kolleegideks valiti ooperisolist Kristel Pärtna, balletiartist Triinu Leppik, orkestriartist Helen Kedik, kooriartist Aare Kodasma, kirjandustoimetaja Liina Viru, etenduse juht Anton Osul, ooperijuhi assistent Heidi Sibul, vaneminsener-mehhaanik Aivar Kärner ja külalistemaja perenaine Kaili Uus.

Preemiad andis üle Kultuuriministeeriumi kantsler ja Rahvusooperi Nõukogu aseesimees Paavo Nõgene.

Estonias avatakse Stina Kase fotonäitus “Eesti balleti portreed”

18. mail avatakse Rahvusooper Estonia rõdugaleriis fotonäitus eesti balletilegendidest. Näituse „Eesti balleti portreed“ moodustavad fotopaarid, millest üks on Stina Kase poolt hiljuti loodud portree, teine artisti ajalooline rollifoto.

Näitus „Eesti balleti portreed“ on tänuavaldus inimestele, kes on Eesti tantsukunsti arengu ja eksistentsi võtmeisikuteks. Portreteeritavad on valitud nii, et moodustuks mitmekülgne läbilõige nii geograafilisel (Tallinn-Tartu-maailm) kui ka stiililisel (klassika-nüüdisballett) suunal. Möödunu ja praeguse kõrvutamine ei juhi tähelepanu üksnes eriala spetsiifikale, mis lubab laval olla piiratud hulga aastaid, vaid see on osutus silmaga nähtava avaratele tagamaadele.

Stina Kase on fotograafiat armastanud kogu elu, ent hakkas alaga tõsisemalt tegelema aastal 2006, veidi peale Tartu Kõrgema Kunstikooli lõpetamist. Oma lähenemist iseloomustab fotograaf kui loomulikku ja märkamatut, tema siht on dokumenteerida loovalt elu tõelist olemust. Stina jaoks on hindamatud kõik need väikesed hetked, mis välgusähvatustesse suubudes minevikku kaovad: naer ja nukrus, tulevikuootus ja nostalgia – seisundid, mida on fotodele püütuna ka aastate pärast nauditav vaadata. Stina Kase tegutseb vabakutselise autorina, jäädvustades peamiselt moodi, portreesid ja pulmi.

Näitusel osalevad balletilegendid Age Oks, Aime Leis, Elita Erkina, Endrik Kerge, Helmi Puur, Inge Arro, Elena Poznjak-Kõlar, Tatjana Laid, Juta Lehiste, Kaie Kõrb, Priit Kripson, Rufina Noor, Tatjana Voronina, Tiit Härm, Tiiu Randviir, Toomas Edur, Viesturs Jansons, Viktor Fedortšenko, Ülle Ulla ja Ülo Vilimaa.

Seeria valmimist toetas Eesti Kultuurkapital, sisulises ja teostuslikus osas olid abiks Age Oks ja Toomas Edur, Lea Tormis, Aune Aasoja, Kirsten Simmo ja Mart Laul Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumist, Kadri Kerge ning Anke Oks.

Fotonäitus on avatud Estonia teatri etenduste külastajatele kuni 30. septembrini. “Eesti balleti portreede” dublaažnäitust saab suve algusest näha järgemööda Haapsalus, Pärnus, Tartus ja Narvas.

Täiendav info:

Maris Kerge, näituse algataja
mariskerge@gmail.com
51 78 039

Lavastaja Georg Malvius pakub Estonias armujooki

15. mail jõuab Rahvusooperis Estonia vaatajate ette Gaetano Donizetti koomiline ooper „Armujook“, mille toob lavale Rootsi lavastaja Georg Malvius. Lavakujunduse on teinud Ellen Cairns, valguskujunduse Palle Palmé ja koreograafiks on Adrienne Abjörn. Esietendust dirigeerib Vello Pähn, peaosades on Oliver Kuusik, Kristel Pärtna, René Soom, Rauno Elp ja Olga Zaitseva.

Ooper „Armujook“ on tänapäeval üks enamesitatud Donizetti oopereid „Lucia di Lammermoori“ ja „Don Pasquale“ kõrval. Teoses põimuvad liigutav armastuslugu ja mõnus huumor särava ja kauni muusikaga, millest tuntuim on tenoriaaria „Una furtiva lagrima“. 1832. aastal toimunud võidukas esietendus tegi Donizettist silmapilkselt ühe tuntuma itaalia ooperihelilooja. „Armujook“ on kirjutatud 18. sajandi opera buffa traditsioone järgides ja pakub kuulamisnaudingut ka kõigile 19. sajandi bel canto gurmaanidele.

Lavastaja Georg Malviuse sõnul on „Armujoogis“ palju rõõmu ja naljakaid sündmusi. „Tegemist on väga lihtsa süžeega – kaks inimest armastavad teineteist, kuid tunnistavad seda alles loo lõpus. Donizetti muusika on lihtsalt suurepärane, lausa mesi sinu kõrvadele, kui nii võib öelda,“ lausus lavastaja.

Järgmistel etendustel 17. ja 25. mail on peaosades lisaks eelpool nimetatutele Kadri Kipper, Pavlo Balakin ja Janne Ševtšenko ning külalissolist Cataldo Caputo Itaaliast.

Georg Malvius on lavastanud üle 60 näidendi, 70 muusikali ja 20 ooperi Rootsis, Soomes, Norras, Taanis, Saksamaal, Inglismaal, Hollandis, Itaalias, Luksemburgis, Austrias, Monacos, Ungaris jm. Eestis on ta toonud lavale 14 muusikali- ja draamalavastust.

Foto: Harri Rospu. Adina – Kristel Pärtna, Nemorino – Oliver Kuusik.

Rahvusooper Estonia poistekoor annab kevadkontserdi ja võtab vastu uusi lauljaid

18. mail kell 16 toimub Lauluväljaku klaassaalis Rahvusooper Estonia poistekoori kevadkontsert, kus esinevad õppekoorid ja kontsertkoor. Dirigeerivad Hirvo Surva, Jaanika Kuusk ja Kaili Inno, klaveril saadab Andres Lemba. Kontsert on tasuta.

Uute lauljate vastuvõtt poistekoori toimub 26. mail. Õppekoori oodatakse 5-9aastaseid poisse ja kontsertkoori vähemalt 10aastaseid muusikaliste algteadmistega poisse ja häälemurde läbinud noormehi. Kandideerijal palutakse esitada iseseisvalt üks laul vabal valikul.

Ettelaulmine toimub 26. mail kell 18 Rahvusooperis Estonia, Estonia pst 4. Sissepääs teatri administratsiooni uksest. Lisainfo ja registreerimine: Heidi Sibul, heidi.sibul@opera.ee.

Das Opernglas – portreelugu Lauri Vasarast

Aasta lavastuse 2014 tiitli pälvinud „Tannhäuser“ on meie laval taas 31. mail ja 5. juunil! Nimiosas Ivar Gilhuus Norrast, Elisabethina on laval Heli Veskus ja Wolframina kauaoodatud Lauri Vasar, kes praegu on Hamburgi Riigiooperi solist.

Pakume lugeda 2012. aasta aprillis Das Opernglasis ilmunud portreelugu Lauri Vasarast.
Portreefotod: Bernd Uhlig
Lavastuse fotod: Monika Rittershaus, allikas http://lauri-vasar.com/

EIN TOLLES GEFÜHL – TORE TUNNE 

Edukas karjääri algus oluliste partiidega suurtes ooperimajades. Miks laulja siiski püsilepingu ja Hamburgi kasuks otsustas, selgitas ta Söhnke Martensile.

Aprilli alguses laulate Lescaut’d Hamburgi Riigiooperi värskes „Manon Lescaut’“ lavastuses. Teie repertuaar hõlmab küll väga paljusid erinevaid partiisid, kuid itaalia ooperirepertuaariga olete siiani tagasihoidlik olnud. Kas tulevikus on rohkem Puccini ja Verdi rolle oodata?

Siiani olen end meelega suurtest itaalia partiidest eemale hoidnud. Mitte hirmust, pigem austusest. Tänaseks leidub vaid üksikuid unistuste rolle, mida ma baritonina veel laulnud ei ole. See on tõeliselt tore tunne. Pärast eelmise aasta septembris Zürichis esitatud Kovaljovi rolli Šostakovitši „Ninas“ tulid paljud inimesed minu juurde ja rääkisid, et minu hääl liigub täielikult itaalia ooperi poole. Aga selle väite tõestamisega kavatsen ma tegeleda väga rahulikult. Simon Boccanegra oleks näiteks üks partii, mida ma ääretult hea meelega laulaksin.
Minu hääl on just viimastel aastatel edasi arenenud. Selle peale saan ja kavatsen nüüd edasist üles ehitada. Keeruline saksa aines – ka see oleks tulevikus minu unistus. Bel canto repertuaaris on baritonirollid kahjuks üsna pealiskaudsed. Mina vajan tegelasi, kes on laval arengus ja elavad läbi rohkelt emotsioone. Rollid, mis seda ei paku, mind väga ei puuduta.

Te tulete musikaalsest perest ja see, kui ma ei eksi, käib kõigi liikmete kohta.

Muusika on minu peres alati olulist rolli mänginud, ja teeb seda tänaseni. Minu isa oli Eestis, Nõukogude Liidus ja ka Soomes üsna tuntud operetitenor. Minu ema on pianist ja kontsertmeister ning nüüdseks üle 40 aasta tegev Rahvusooper Estonias. Minu emapoolne vanaisa oli kangelastenor ja ka tema naisel oli muusikaalane haridus – ta oli pikka aega tegev ooperikooris…
Juba väikese lapsena olin ma ooperimajas proovides kaasas. Kuna olin väga vaikselt, tohtisin aeg-ajalt koguni taburetilt dirigendi ja esimese viiuli vahel laval toimuvat jälgida. Selle tulemusena läksin viieaastaselt ema juurde ja ütlesin, et tahan ilmtingimata viiulit õppida. Hiljem, muusikaakadeemias vahetasin viiuli vioola vastu.

Mis juhtus, et te hiljem siiski laulmise kasuks otsustasite?

Klassikaline laul pole mulle kunagi võõras olnud. Kuna ma lapsena pidevalt ooperimajas ringi tatsasin, polnud tee lavale kuigi pikk. Nii tegin nooruses kaasa paljudes muusikalides. Kuid süda jäi siiski viiuli juurde. Pärast häälemurret ma mõnda aega ei laulnud ning alles hiljem liitusin kooriga. Mu hääl on alati olnud jõuline ja massist välja kuulda. Niisiis teenisin esialgu viiuldajana kammerorkestris veidi raha. Õpingute ajal mõtlesin üha sagedamini: see ei saa olla veel kõik.
Ühel perekondlikul pidulikul üritusel küsis üks baritonist perekonnatuttav, kuidas siis laulmisega oleks. Võtsin temalt mõned tunnid, mille peale tema arvas, et oleks raiskamine, kui ma oma hääle välja arendamata jätaksin. Võtsin seda nõu kuulda ning käisin akadeemias ette laulmas. Üllatuslikult tohtisin kohe esimesest õppeaastast üle hüpata, alguses ei osutunud see just kõige paremaks otsuseks. Õppisin esialgu laulmist paralleelselt vioolaga, aga mingil hetkel osutus topeltkoormus minu jaoks paljuks ja otsustasin selle kasuks, mis oli hingelähedasem: laulmine.

Pärast stuudiumi Eestis täiendasite end Salzburgi Mozarteumis. Milliseid erinevusi hariduses oskate välja tuua?

Oma Salzburgi õpingute jooksul nägin ja kogesin, mida Austria kõrgkoolide tudengid oskama peavad. Sellest tulenevalt võin öelda, et puhtalt muusikaline alusharidus on Eestis oluliselt põhjalikum. Mis puudutab alusharidusega seotud näitlemisõpetust, siis see on Austrias oluliselt eesrindlikumalt esindatud. Selles vallas arendati ja suunati meid palju rohkem. Salzburgis õppisin päris ooperieriala, mille käigus sain proovida juba lavarolle orkestrisaatega.

1999. aastal omandasite Mozarteumis kõrghariduse ja 2002. aastal liitusite Linzi Landesteatri trupiga. Kuidas möödus aeg lõpetamise ja püsilepingu vahel?

Tol ajal laulsin ette paljudes Austria ja Saksamaa agentuurides ja tõepoolest pakuti mulle ka igal pool kohta. Aga see ei tähenda veel mitte midagi. Minu nime küll teati, aga midagi õieti ei juhtunud. Põhiliselt saadeti mind ettelaulmistele, enamasti Saksamaale. Juba siis oli mul tugev intuitsioon mulle sobivate ja mittesobivate partiide suhtes. Mul oli tunne, et minu valikuid ja repertuaari tahetakse tugevasti mingis kindlas suunas juhtida. See viis aga lõpuks olukorrani, kus pidin paljudele pakkumistele ära ütlema. Näiteks ei tahtnud ma oma esimese lepinguga alustada Verdi partiist – see oleks olnud täiesti ebakohane.
Aeg Linzis oli hea ja õpetlik periood. Mind edutati, sain imelisi ülesandeid ja laulda tegelasi ooperites, mis vaid minu pärast mängukavva lisati. Monteverdi „Orpheus“ oli üks selline lavastus. Selle partii eest tunnustati mind 2006. aastal Viini Riigiooperi Eberhard-Wächter medaliga.

Juba Landestheatri perioodil debüteerisite Euroopa suurte ooperimajade lavadel: Salzburg, Madrid, Ateena, Hamburg…

Oma Madridi debüüti ei unusta ma iial. Linzi lepingu ajal tohtisin Salzburgis ette laulmas käia. Paljudele truppidele vaatamata vajas festival Henzi „L’Upupa“ esmaesituseks Al Kasimi rolli jaoks dublanti, tol ajal oli põhilauljaks Matthias Goerne. Õppisin selle keerulise partii väga lühikese ajaga selgeks, aga 2003. aastal siiski asendusena käiku ei läinud. Dieter Dorni lavastus tuli esitusele alles hiljem koostööna Madridi Teatro Realis. Ka seal küsiti minult, kas oleksin nõus asendajana valmis olema. Olin nõus, valmistasin end intensiivselt ette ja tegin kolleegidega proove. Kahjuks polnud mul ainsatki lavaproovi, sest kui need algasid, jõudis härra Goerne tagasi ja võttis osa üle. Sellegipoolest tulin ma iga päev vapralt proovi, vaatasin pealt ja hoidsin oma häält vormis.
Publikuga peaproovi päeval istusin parteris suhteliselt ees. Etendus algas ja kohe pärast teist või kolmandat stseeni härra Goerne enam lavale ei naasnud. Teatati, et ta oli libastunud ja jalga vigastanud. Muutusin närviliseks ja hakkasin higistama; kümme minutit möödusid ja midagi ei toimunud, muutusin üha närvilisemaks. Siis avanes korraga suur uks parteris ja tolleaegne kunstiline juht Emilio Sagi astus minu juurde ja küsis: „Oled sa valmis?“. Vastasin vaid: „Pean ju olema“ ja sealt alates oli mul kümme minutit. Kuna härra Goerne kostüüm mulle ei sobinud, sain ma omapärase asendusriietuse ja kiirustasin ilma grimmita lavale. See oli tõeline ime, et ma sellega hakkama sain. See oli minu võimalus ja ma kasutasin selle ära.

Pärast Linzi lepingut olite lühikest aega tegev Hannoveri Riigiooperi trupis ja seejärel vabakutseline. Hooajast 2009/2010 alates on teil leping Hamburgi Riigiooperiga. Miks teid tõmbab vabakutselise karjääri asemel ikka ja jälle püsilepingu poole?

Olen inimene, kes vajab kodu. Ajal, mil tegutsesin vabakutselisena, pidin ma väga palju ringi reisima. Lõpuks jõudsin tulemuseni, kus ma ei teadnud enam, kuhu ma kuulun. Mind tabas ebakindluse tunne – nagu oleks mul maapind jalge alt ära tõmmatud. Sel ajal kohtasin Simone Youngi, Hambrugi Riigiooperi intendanti. Meie koostöö sujus hästi. Alguses kaalusime külalislepingut, kuid äkitselt pakuti mulle Hamburgi ooperi juures püsilepingut. Nõustusin, kuna kõik minu senised sõlmitud külalislepingud võeti arvesse.

Kas Hamburgi publikul on nüüd võimalus teid kauemaks jääma meelitada?

Usun küll. Jääksin meeleldi Hamburgi. Ja praeguse põhjal tundub, et see ei muutu.

Laulmise kõrval kiidetakse alati ka teie näitlemise intensiivsust. Näiteks Billy Buddi kehastamise eest Deutsche Oper am Rheinis. Selle osa eest esitati teid ka „Fausti“ teatripreemiale.

Hääl on ooperis esikohal, kuid kui ma ooperilauljana lavale astun, on minu jaoks vähemasti sama oluline partiid usutavalt esitada. Püüda tegelaskujusse sisse minna ja sellest võimalikult palju kätte saada. Jevgeni Onegin on selles mõttes üks minu lemmikrolle. Ta teeb läbi arengu üleolevast elumehest täielikult meeleheitel purunenud südamega armastajani. Ja ka „Ninas“ olen ma algusest lõpuni laval arengus. Kovaljovi partiis on ühendatud vihkamine, viha ja kurbus. See on tõepoolest väga kompleksne roll. Siin aitas meeletult koostöö lavastaja Peter Steiniga. Ta näeb lauljaid kui inimesi ja austab meid kunstnikena, mitte ei kohtle meid laval marionettidena.
Armastan vene muusikat. Kasvasin veel Nõukogude Liidu ajal ja ei nautinud tol ajal kübetki vene keele õpetust. Tagasi vaadates olen ma selle õpetuse eest muidugi tänulik, sest vene keele oskuseta poleks ma Kovaljovi partiid iial laulda saanud. Lihtsalt foneetiliselt rolli ette laulmine ei toimiks. Vene muusika liigutab mind väga!

Hamburgi Aribert Reimanni „Leari“ esietendusel laulsite krahv von Glosteri rollis. Helilooja oli proovides isiklikult kohal. Kas ollakse sellises olukorras tagasihoidlikum või teeb helilooja kohalolu mõned asjad ka lihtsamaks?

Kogemus, kus helilooja proovide ajal saalis kaasa elab, oli mul juba Von Henze „L’Upupa“ esietendusel Salzburgis ja tema „Phadera“ lavastusest Berliini Riigiooperis. Hamburgis oli Aribert Reimanni kohalolu siiski abistav. See on ääretult muljetavaldav, mida ta paberile on pannud. Mind paelus ka see, mis toimus orkestriaugus – uskumatu kõlade segu. Eeskätt olime kõik oma partii õppimisega hõivatud, sest orkestrilt pole abi loota. Kuuled vaid klastreid ja ei tea, millal tuleb löök ühele ja kust otsida harmooniaid. Minu absoluutne kuulmine oli seal väga abiks. Teadsin, milliseid toone pidi laulma ja ei pidanud neid kusagilt originaaltooni ümbrusest otsima.

Milline on teie elu väljaspool ooperilava?

Ma ei defineeri oma lauljaelu mitte kui ametit, vaid pigem kui omapärast olekut. Mõtlen sageli, kui ilus see oleks – lahkuda kell 17.00 töölt ja mitte enam ooperilaulja olla. Lihtsalt oma töö büroos sinnapaika jätta. Sest kui ma kuude kaupa suurte partiidega tegelen või uut rolli ette valmistan, siis jään ikkagi alati ooperilauljaks. Eriti hull on asi öösiti, kui voodis olles automaatselt noote ja teksti kordan. Mul on fotograafiline mälu ja olen seega võimeline endale kogu noodipartii korraga ette manama.
Vabal ajal külastan Salzburgis oma tütart ja kohtun seal vanade sõpradega kunagisest ülikoolilinnast. Peale selle on mul ka kodumaal Eestis pisike suvekodu. Seal võiksin end tundide viisi kodutöödega lõbustada või lihtsalt niisama lebada, ilusat loodust nautida ja puhata.

ERGO tantsupreemiad kuuluvad Abigail Sheppardile ja Vitali Nikolajevile

3. mail toimunud rahvusvahelise tantsupäeva balletigalal andis Eesti Rahvusballeti peasponsor ERGO kätte ERGO tantsupreemiad 2014. Parima naistantsija preemia pälvis Abigail Sheppard ja parima meestantsija preemia Vitali Nikolajev.

ERGO juhatuse liikme Maarika Liivamägi sõnul on ERGO-l Eesti Rahvusballeti peasponsorina suur rõõm tantsijaid premeerida. „Ballett on tantsimise kroonijuveel, vaid väljavalitutele võimetekohane, ja seda paeluvam ülejäänutele. Suur töö ja meisterlikkus väärib tunnustamist,“ ütles Liivamägi. „Loodan, et pärjatud saavad sellest innustust juurde,“ lisas ta.

Abigail Sheppard alustas tantsuõpinguid 2002. aastal Kanada Rahvusballeti koolis. Õpingute ajal tantsis ta kooli ja Kanada Rahvusballeti lavastustes. 2011. aastal kolis ta Amsterdami, et jätkata õpinguid Hollandi Rahvusballeti Akadeemias. Samaaegselt tantsis ta järgmistes Hollandi Rahvusballeti lavastustes: Tšaikovski „Luikede järv“ (koreograaf Rudi van Danzig) ja „Pähklipureja ja Hiirekuningas“ (koreograaf Wayne Eagling). Alates 2012. aasta sügisest on Abigail Eesti Rahvusballeti tantsija. Olulisim roll Eesti Rahvusballeti laval on Glauke (Schiavoni „Medea“ Stravinski, Schnittke ja Dead Can Dance muusikale).

Vitali Nikolajev on lõpetanud Tallinna Balletikooli 1986. aastal ja tantsinud seejärel Eesti Rahvusballetis, alates 2001. aastast solistina. Tema rollide hulka kuuluvad Narr (Tšaikovski „Luikede järv“), Kosilane ja prints Fortuné (Tšaikovski „Uinuv kaunitar“), Kurat (Tubina „Kratt“), Jaamavaht (Štšredini „Anna Karenina“), Mercutio (Prokofjevi „Romeo ja Julia“), Metsnik (Adami „Giselle“), Priamo Mancuso (Cannito „Cassandra“), Kaštšei (Stravinski „Tulilind“), Camacho (Minkuse „Don Quijote“), Madge (Bournonville’i „Sülfiid“), Coppelius (Delibes’i „Coppélia“), Härra G. M. ja Vangivalvur (MacMillani „Manon“), Alfredo (Hyndi „Rosalinde“), Võim (Stravinski „Petruška“) jm.

ERGO jagab tantsupreemiaid alates 2010. aastast.

Fotod: Rünno Lahesoo

Tantsupäeva gala pakub kaunist klassikat ja uuslavastuste põnevust

3. mail toimub Rahvusooper Estonias rahvusvahelise tantsupäeva balletigala, mille esimeses osas saab näha Vanemuise uhiuut balletti „La dolce vita“ ja teises osas on laval Eesti Rahvusballeti solistide ja külalissolistide esituses kaunimad numbrid kaasaegsetest ja klassikalistest ballettidest. Gala peaesinejateks on Soome Rahvusballeti esitantsijad Maria Baranova ja Tuukka Piitulainen, kes esitavad pas de deux „Talisman“ samanimelisest Drigo balletist. Maria Baranova ja Sergei Upkini esituses saab lisaks näha Diana ja Acteoni pas de deux’d Pugni balletist „Esmeralda“.

Giorgio Madia ballett „La dolce vita“ Nino Rota muusikale jõudis Vanemuises maailmaesietenduseni käesoleva aasta 30. aprillil balletitrupi 75. aastapäevaks. Ühevaatuseline ballett on inspireeritud Fellini samanimelisest filmist, selle valguskujunduse on teinud Giorgio Madia, kostüümid Adriana Mortelliti ja lavakujunduse Maarja Meeru.

Traditsiooniliselt antakse galal üle ERGO tantsupreemia ühele nais- ja meestantsijale.

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.