Uudised

  • Eesti Rahvusballeti uut esisolisti Kealan McLaughlinit saab näha juba sel neljapäeval „Oneginis“

    19.09.2017 / Lisanna Männilaan

    shkatula_mclaughlin

    Neljapäeval, 28. septembril on taas laval publiku suur lemmik – Cranko ballett „Onegin“, mille nimirollis on esmakordselt Eesti Rahvusballeti uus esisolist Kealan McLaughlin. Tatjana rollis on Alena Shkatula. Kealan McLaughlin lõpetas Kanada Rahvusliku Balletikooli 2007. …

  • Estonia teater tähistab 111. sünnipäeva

    15.09.2017 / Ülla Veerg

    estoniaselts_kodu_300x180

    16. septembril tähistab Estonia teater 111. sünnipäeva. Sünnipäevapidu peavad estoonlased koos teatri veteranidega – keskpäeval toimub pidulik vastuvõtt Valges saalis ja üheskoos vaadatakse Eesti juubelisünnipäevale pühendatud uue ooperi, Rasmus Puuri „Pilvede värvide“ peaproovi. I rõdu …

Blogi

  • Rasmus Puur – pea pilvedes, jalad maas

    09.09.2017 / Stina Vürmer

    rasmus_pilved

    Juuni esimestel päevadel lükatakse Estonia teatrimajas ooperile „Pilvede värvid“ hoog sisse. Lavastaja Roman Baskin peab töökoosolekut, tutvustatakse osatäitjaid, kostüümikunstnik Anu Lensment räägib oma plaanidest. Esimeses pingireas istub pikk, vibalik noormees, kelle lühikesed püksid ja seljakott …

  • Kui pilvedel on värvid

    25.08.2017 / Liina Viru

    tunnuspilt

    Sa lahkud kodust teiste jumalate juurde, sa loobud omaenda loomisloost. Kõik, mis on sulle hoitud, heidad muuseas tuulde ja ise selles tuules langed koost… Proovid on jõudnud esimese vaatuse finaali, kus tegelastega liitub Vanaema, keda …

Edward VI – kes ta oli?

 

Kes oli see noormees, kelle sündi tujukas ja egoistlik Henry VIII ning Inglismaa olid pikisilmi oodanud? Edward VI oli oma noorusest hoolimata tark ja terane poiss, kuid riiklikke otsuseid pidid tema täisealiseks saamiseni tegema Edwardi onu, lordprotektor ja Hertfordi krahv Edward Seymour ning Henry VIII poolt määratud nõukogu.

Olgugi kuningas, oli ta poiss nagu kõik teisedki: ta pidi tegema koolitöid, sai oma õpetajatelt nahutada (ka füüsilised karistused olid tol ajal lubatud) ja oli sunnitud onult taskuraha küsima. Teda valvati ülima rangusega ja mitte keegi alla rüütli seisuse ei tohtinud temaga suhelda. Nagu noore troonipärija puhul ikka, püüdsid paljud tema noorust ja kogenematust ära kasutada. On teada mitmest vandenõust Edwardi tapmiseks või röövimiseks. Ühte oli segatud ka noormehe onu, kes ihaldas samuti kuningavõimu. Onul olid noore kuninga magamistoa võtmete koopiad ning ühel ööl püüdis ta valvuritest mööda hiilides Edwardi juurde pääseda, et ta röövida. Valvurid ei kuulnud ega näinud midagi. Kuid noore kuninga spanjel, kes poisi ukse ees magas, kargas onule kallale. Oma naha päästmiseks oli onu sunnitud valetama, et oli tahtnud kontrollida valvurite ärksust ja teinud proovi kuninga tuppa pääseda. Igaks juhuks pandi ta asjaolude selginemiseni Toweri vanglasse luku taha.

1553. aastal jäi Edward VI haigeks ja mõne kuu pärast oli selge, et ta sureb. Testamendis valis kuningas troonipärijaks ühe oma poolõdedest, 16aastase leedi Jane Grey. Neiu sai kuningannapõlve maitsta vaid üheksa päeva, siis tõukas Edwardi teine poolõde Mary ta troonilt ja lasi hukata.

Fotod: Liina Viru

_________________________________________________________________________________

Blogi toob teieni tegijate mõtted selle kohta, miks “Prints ja kerjus” tuleb lavale just sellisena, nagu tuleb. Soovitame kõigil, kes teost viimati koolipõlves lugesid, see uuesti kätte võtta. Lisaks muinasjutulisele loole kahe toreda poisi seiklustest, mis lapsepõlvest meelde jäänud, leiab täiskasvanud lugeja sealt nüüd üllatusega põhjaliku sissevaate Tudorite aegse Inglismaa karmi ellu.

Kas mäletad, milliste tunnetega lugesid Mark Twaini „Printsi ja kerjust“ lapsepõlves? Kui võtsid raamatu mälu värskendamiseks kätte enne ooperiga tööle hakkamist, siis milliseid emotsioone see raamat nüüd tekitas?

Aapo Ilves (A. I.): Mäletan, et põnev oli, isegi pikad massiivsed olukirjeldused olid huvitavad. Ma õppisin väga varakult lugema ja suure tõenäosusega oli „Prints ja kerjus“ juba enne esimesse klassi minekut läbi loetud. Tõenäoliselt on see esimene kord maailma ajaloos, mil sellest raamatust pole lava jaoks loodud lahjendust või tehtud ilusat lastekat, kogu gootika ja ühiskonnakriitilisus on meie ooperis alles ja minu tahtel on lisatud ka veidi shakespeare’ilikku mõõdet. Arvan, et Mark Twain oleks uhke!

Priit Pajusaar (P. P.): Hetkeni, mil raamatu uuesti kätte võtsin, oli mul hämar mälestus, et see lugu on natuke tilu-lilu: kaks poissi vahetavad lihtsalt riided ja näod ning järgnevad vahvad seiklused. Nüüd avastasin, et tegemist on väga karmi maailmaga: Edwardi isa on julm Henry VIII ning kogu lugu on tegelikult mäng elu ja surma peale. Hetkest, kus Edward astub välja turvalisest kuningalossi keskkonnast on iga sekund talle eluohtlik. Kui näljane prints varastaks leiva, võiks tal selle eest käe maha raiuda või ta surma mõista. Nägin Twaini jutustuses värvidega mängimise võimalust – see lugu ei ole mingil juhul kerge lastekas!

Andres Puustusmaa (A. P.): Noorena tundus raamat muidugi huvitavam. Võib-olla olen vanemaks saades kalestunud…

Ingrid Proos (I. P.): Esimest korda lugesin „Printsi ja kerjust“ algklassides. Tookord pakkus raamat eelkõige uskumatut seikluslugu, mida oli võimatu käest panna. Eriti huvitavad olid muidugi kirjeldused lossielust ja seal kehtivatest absurdsetest reeglitest. Nüüd uuesti raamatut lugedes jahmatas mind selles loos sisalduv vägivald: mõnitamine, peksmine ja tapmine. Kujunduses seostasin tegelasi ja sündmusi Henry VIII valitsusajaga, mis oligi julm ja türanlik. Raiuti päid ja põletati nõidu. Lapsena arvasin, et see kõik on ainult muinasjutt.

Kuidas on esimest korda ooperit kirjutada/lavastada? Mis on kerge, mis raske, mis inspireerib?

A. I.: Raske ja mõnus. Mul on väga hea meel, et sain lisaks libretole ka draamaskeemi ise teha, täismäng. Ma tunnen ennast hetkel mõlemal alal heas vormis olevat. See oli ilmselt mu kümnes töö teatri valdkonnas, ja ka tekstide lauldavusega olen ma väga palju tegelenud ning minu osalusautorlusega laulude auhinnariiul on pikk. Taust muusiku ja folklauljana aitas ka, ja muidugi see, et ma olen Priit Pajusaarega varem juba väga palju koostööd teinud ning meil on väga hea loominguline klapp. See ooper on minu senise dramaturgi- ja poeedikarjääri toredaim ja keerulisim töö. Tahan veel!

P. P.: Mind inspireerib alati vaheldusrikkus. Kui mul on lõbus, siis on kõik hästi. Aapo libreto pakub palju vaheldust, see on ladus ja loogiline, mis muudab ooperi kirjutamise kergemaks. Samas on teksti ja tegelasi nii palju, et kogu aeg tuleb põimida erinevaid emotsioone ja tegevusliine nii, et muusika loogika ei kannataks. See nõuab esialgu palju mõttejõudu.

A. P.: Ooperi lavastamine on põnev väljakutse – kuidas muuta laulmine orgaaniliseks, mitte papist teatriks? Võõras on see, et kinos saan viie sekundiga palju rohkem ära öelda. Ooperis on rohkelt muusikat, mis peab olema mõtestatud tegevusega täidetud. Kaunist ooperimuusikat võiks lisaks kuulamisele ka vaadata tahta. Ja kui see kõik kokku on huvitav, siis väljub publik etenduse lõpus naeratusega…

I. P.: Kogu lugu on üles ehitatud paralleelidele ja kontrastidele. Rikkus ja vaesus, headus ja kurjus. Lavakujunduses olen püüdnud mängida kahepoolsusega ja näidata, et kõigel on vähemalt kaks tahku. Peamine lavapildi element on inspireeritud vana Londoni silla maketist. Seda silda ei ole enam ammu sellisel kujul, aga Twaini raamatus oli see keskne tegevuspaik ning Tudoriaegses Londonis käis seal nii tihe askeldamine, et hobuste ja vankritega liikujad istusid tihti tunnipikkustes ummikutes. Vana Londoni sild oli ka koht, kuhu reeturite ja riigivõimu õõnestajate maharaiutud pead teistele hoiatuseks üles pandi. Kostüümidega tahan pakkuda noorele publikule moodsat versiooni Tudori ajastust.

Küsis Liina Viru

 

Esimesed hetked proovisaalis.

Tuleb tantsida, laulda ka pea alaspidi ja olla valmis üllatusteks!

Fotod: Liina Viru

no images were found

___________________________________________________________________________________

Veidi lisainfot uue lavastuse kohta, kuna reklaamklipp on juba kõvasti furoori tekitanud. “Printsi ja kerjuse” täiesti uus lavaversioon järgib üsna tõetruus võtmes 16. sajandi Londoni elu-olu, just nii nagu Mark Twain selle oma raamatus kirja on pannud. Kui kerjuspoiss Tomi koduks olnud Prahihoovis pummeldati ja kakeldi, siis nii on see ka laval. Kui kuninga käsul päid raiuti ja teiba otsa rahva hirmuks üles riputati, siis nii on ka laval. Tom ei hoolinud kõigest sellest karvavõrdki, tema muud elu ei tundnudki. Suur himu teadmiste järele, hea fantaasia ja ilusad unistused muutsid elu elamisväärseks. Kuni sai võimalikuks võimatu ja kerjusest sai prints. “Prints ja kerjus” tuuakse teie ette ehedalt, seikluslikult, ilusa muusikaga, see tõotab tulla nagu TÕELISELT HEA SEIKLUSFILM. Lavastaja Puustusmaa nimi peaks garantiiks olema. Ja Pajusaar ei ole seekord Lottet kirjutanud, kaugel sellest. Tegemist on fantastilise filmiliku ooperimuusikaga. Ilvese libretto on omaette kõva sõna. Kuidas Mark Twain ütleski – see on lugu igas vanuses noortele. Alla kümneaastastele ei soovita, kuid lapsed on erinevad, eks iga vanem ja õpetaja teab ise. Kui laps vaatab jõulude ajal rahulikult neli seeriat “Üksinda kodus”, siis “Prints ja kerjus”….

Ülla Veerg

Ja SIIN see klipp ongi!!!

___________________________________________________________

Kohe-kohe jõuab teie ette “Printsi ja kerjuse” reklaamklipp! Võtted möödusid seiklusrikkalt ja vererohkelt – kuninga käsul lendas nii mõnigi pea…

Osalesid: lavastaja Andres Puustusmaa, John Canty/Henry VIII – Jassi Zahharov, Isa Andrew – Urmas Põldma, Londoni allilmategelased – ETA tantsijad, prints ja kerjus – Priit ja Märt Pius, kunstnik Ingrid Proos.

Filmimise käigus ükski näitleja viga ei saanud! Ja nagu selgus, saab pudeleid ka suhkruklaasist teha 😉

Fotod: Liina Viru

Suuremate piltide nägemiseks ja pildiallkirjade lugemiseks klõpsa fotol!

Lavastuse kohta loe lähemalt SIIT.

 

 

Veneetsias pähkleid puremas

22. detsember kell 20.00

Nüüd on kõik viis “Pähklipurejat” tehtud. Palju õnne Eesti Rahvusballetile, tänud La Fenice teatrile ja tema meeskonnale! Täna peale etendust sai jagatud kiidusõnu ja kingitusi. Toomas Edur tänas kogu meeskonda fantastilise võimaluse eest ja La Fenice kunstiline juht Franco Boletta kinnitas oma tänukõnes, et Eesti Rahvusballett on peagi tagasi oodatud. Maria Callase, James Conloni, Luciano Pavarotti, Katia Ricciarelli, Ruccero Raimondi ja paljude teiste kuulsuste kõrval on nüüd La Fenice teatris esinenute pikas reas Eesti Rahvusballett. Kriuh-va-tsiuhh, Estonia! Häid jõule kõigile ja kohtumiseni “Pähklipureja” etendustel juba 28. ja 29. detsembril!

Homme varahommikul alustame taas koduteed.

20. detsember kell 22.30.

Mõni hetk tagasi lõppes kolmas “Pähklipureja” etendus. Kõik läks kenasti korda ja suur lillekorv toodi täna lavale. Seekord paar sõna sellest, mis publiku silme eest varju jääb. Lisaks Estonia meeskonnale on lava taga abiks kohalikud lavatehnikud, valgustajad, riietajad, grimeerijad jt. Peale lumekoristust laval läheb see kohe prügikasti, kuna kunstlund ei tohi siin teist korda kasutada. Et La Fenice teater on mitu korda põlenud, on selles majas eriti karmid tuleohutusreeglid. Nii saalis kui ka laval on terve etenduse ajal kohal tuletõrjujad, kes pidevalt ringi liiguvad. Laval on neid kolm. “Pähklipureja” esimeses vaatuses on ehtne kahuripauk koos suitsuga, seda jälgitakse erilise tähelepanuga. Eks ta natuke naljakas on, kui saalis viibivad daamid õhtukleitides ja naaritsakasukates ning publikupoole tuletõrjujad on töötunkedes.

Teatri fuajees asub suur suveniiride, plaatide, raamatute ja piletite müügikoht.

Kakskorda päevas toimuvad majas audiogiidiga ekskursioonid ja kui laval on mõni avatud proov, siis seda saab ka saalist natuke vaadata.

Täna hommikul oli meie kingitud pilt ilusti seinal ja sai oma koha maailmakuulsa dirigendi James Conloni kõrval.

Jäänud on veel ainult kaks etendust.

Pähklipureja – Going Nuts.

Vahelduseks “Pähklipureja” juubeliaasta uudiseid ookeani tagant. Jõulude ajal kuulub iga endast lugupidava balletitrupi mängukavasse „Pähklipureja“, Ameerikas kutsutakse seda „leivanumbriks“. Vahel ihkab aga hing midagi muud ja nii toob Texase Balletiteater pärast nädalaid sillerdavate lumehelbekeste seltsis veetmist vahelduseks lavale ühe-õhtu-pop-kultuuri-paroodia „The Nutty Nutcracker“. Nii nagu erinevad üksteisest lumehelbed, erinevad ka „Pähklipureja“ lavastused eri teatrites. Ajakiri Magazine Dance juhib tähelepanu veel kolmele uuele kiiksuga „Pähklipurejale“: „The Jewish Nutcracker“ San Franciscos, mis räägib loo valguspühast Hannukast ja kasutab väidetavalt kõiki maailma tantsustiile, „Of Mice & Music: A Jazz Nutcracker“ Austini stepp-tantsu trupilt ja Bostoni „Urban Nutcracker“, kus Tšaikovskile lisatakse Duke Ellingtoni muusika koos hip-hopi, ballitantsude, Bollywoodi jms.

Muide, rahvusooperi poistekoor asutas eile samuti reisile – Jaroslavli. Eileõhtuse Moskva rongiga asuti teele ja sealt sõidetakse teise rongiga edasi kohta, kus on hetkel -27 kraadi. Antakse kaks kontserti koos kohaliku sümfooniaorkestri ja tütarlastekooriga tähistamaks Eesti Kunstiansamblite 70. aastapäeva. Dirigeerib Hirvo Surva.

19. detsember kell 13.30.

Nagu Toomas Edur oma tänukõnes peale esietendust mainis – eks ta natuke uskumatu ole, et Eesti Rahvusballett andis etenduse kuulsa La Fenice teatri laval. Lisaks ka see väga oluline daatum 120 aastat tagasi, kui toimus “Pähklipureja” esietendus Peterburis.

Meil läks kõik hästi! Saal oli täiesti välja müüdud ja nagu eelnevalt rääkisime võeti ka meie rotid, kes Kalevi komme publikule jagasid, suure üllatuse ja rõõmuga vastu. Peale etendust saadeti lavale ülisuur lillekorv. Õhtul toimus ka hotellis pisike vastuvõtt, kus tänati soliste, truppi ja siinseid korraldajaid rahvusballeti poolt.

Lubasin kirjutada hiljem ühest salaplaanist – see meil ka õnnestus ja andsime hotellile üle kuldses raamis foto, millel kogu “Pähklipureja” trupp La Fenice laval. Pilt läheb üles samale seinale, kus siin ööbinud kuulsuste pildid.

Täna kell 19.00 teine etendus.

18. detsember kell 17.00.

Vahetult enne esietendust anti Veneetsiast veel teade, et vajalikud osatäitjate muudatused (seoses ühe osatäitja väljalangemisega) on tehtud ja kõik esietenduseks valmis. Täna hommikul lendas Prigorovski tagasi Eestisse.

Eile õhtul toimus teatris infotund Fondazione Amici della Fenice (La Fenice Sõprade Ühing) liikmetele, kus osales üle kahesaja külalise, kes kõik on ostnud pileti etendusele. Täna ühes kaupluses tuli jutuks, et “Pähklipureja” etenduste piletihind on ka kohalikule elanikule väga kallis. Nad ütlesid, et plaanisid minna neljakesi ja see oleks maksnud kokku 560 eurot. Kallim pilet maksab 180 eurot, normaalne koht 130 eurot, piiratud nähtavusega koht 50 eurot ja kõige odavam kuulamise koht 30 eurot.

Täna pakume teatrikülastajate meeleheaks Kalevi komme, vaheajal jagavad komme “Pähklipureja” rotid : )

Tänane etendus on veel sellepärast eriline, et selle võtab üles telekanal MEZZO. Sellega seoses tuli kogu valgus vaatuste kaupa üle käia ja sättida osaliselt tele jaoks ümber.

18. detsember.

Täna on Eesti Rahvusballetil Veneetsias esietendus ja üllatus-üllatus – “Pähklipurejal” on 120. sünnipäev! Balleti esmaettekanne toimus Peterburi Maria Teatris 18. detsembril 1892! Õnne meile ja õnne “Pähklipurejale”!

Täna tantsivad peaosades Alena Shkatula, Galina Lauš ja külalisena Moskva Suurest Teatrist Vladislav Lantratov. Kohalikku orkestrit dirigeerib Mihhail Gerts. Homme tantsivad Luana Georg, Olga Rjabikova ja Sergei Upkin. Hoidkem pöialt!

17. detsember kell 22.00.

Täna juhtus hommikuses proovis õnnetus. Aleksandr Prigorovskil rebenes vasaku jala achilleuse kõõlus. Ta viidi paadikiirabiga haiglasse, pandi jalg kipsi ja homme saadetakse ilmselt Eestisse tagasi ning kohe operatsioonile. Etendused ohus pole ja loodetavasti edasi läheb kõik hästi. Toomas Eduril juhtus sarnane vigastus, kui ta tantsis Tokyos. Temagi lennutati kohe tagasi Londonisse, kus kahe päeva pärast toimus operatsioon. Aleksandr on juhtunust muidugi šokis, sest miinimum pooleks aastaks on tantsimisega ühel pool. SOOVIME TALLE SÜDAMEST KIIRET PARANEMIST!

 

 

 

 

 

16. detsembri õhtul.

Täna oli natuke aega linna vaadata. Kuigi ilm on suhteliselt jahe ja udune, on Veneetsia oma kanalite, gondlite, kohvilõhna ja väikeste kitsaste tänavatega lihtsalt imeline. Estonia uusaastaball kannab sel aastal nime „Veneetsia karneval“ – parimad maskid leiaks kindlasti just siit Veneetsiast : ) Kui jääda mõnele pisikesele sillale kauemaks gondleid imetlema, siis tundub, et neil lõppu ei tulegi… Püha Marcuse väljakul on veetase natuke tõusnud ja suurde katedraali pääses sisse ainult mööda purret. Ka pika säärega kummikud on jalatsikauplustel ilusti valmis juhuks kui vesi peaks jälle tõusma.
Meie hotelli puhkenurga seinu ehib omamoodi fotogalerii nendest kuulsustest, kes siin on ööbinud. Loomulikult on eriti palju ooperiga seotud inimesi, kuna hotell asub tõesti kümne meetri kaugusel kuulsast La Fenicest. Nendelt fotodelt võib leida (koos pühenduste ja autogrammidega) Maria Callase, Luciano Pavarotti, Katia Ricciarelli, Ruccero Raimondi jpt. Meil on omal ka üks salakaval plaan aga sellest hiljem.
Täna saabus Veneetsiasse Moskva Suure Teatri solist Vladislav Lantratov, kes tantsib koos meiega kaks etendust. Peaproov õnnestus hästi ja 900 koolilast saalis näitasid oma emotsioonidega seda ka välja.

16. detsember 00.30.

Esimene pikk ja väsitav päev on läbi! Kell 17 algas laval proov, mis lõppes 21.30. Täisläbimäng ilma grimmi ja kostüümita. Samal ajal seadistati pidevalt valgust ja kuna eelnevalt valmis tehtud valgusprogrammide süsteemid ei ühtinud, siis tegelikult tuli enamus valgust proovi ajal uuesti programmeerida. Täna oli meie seas üks sünnipäevalaps – Anatoli Arhangelski, kelle auks La Fenice laval kõlas estoonlaste traditsiooniline sünnipäevatervitus “kriuh va tsiuh!”.

Vaatamata väsitavale päevale olid balletikooli väikesed tantsijad väga tublid.

Teatris on ühtpidi väga karmid reeglid (eriti laval) ja igasugused erinevad piirangud. Teisalt aga liiguvad asjad itaaliapäraselt rahulikult ja kiirustamata. Tuuri korraldajameeskond on väga professionaalne.

Homme kell 15.30 toimub peaproov grimmis ja kostüümis ning saalis on ka publik – Veneetsia koolilapsed. Esmaspäeval on tehnilise meeskonna üks ja ainus puhkepäev ja teisipäeval, 18. detsembril on Eesti Rahvusballeti “Lo Schiaccianoci” esietendus La Fenice teatris. Küll ikka on imenimesid “Pähklipurejal”, kasvõi Rootsi “Nötknäpparen” : )

15. detsember kell 17.00.

Nii, lõpuks oleme kohal. Lend hilines pool tundi ja San Marco lennujaamas oli selline udu, et lennurada hakkas siis paistma kui lennukirattad maad puudutasid. Kui kohvrid käes ja vastuvõtja leitud, paluti kõigil oma pagas uuesti ära anda, sest see liikus hotelli eraldi. Kõigepealt veoautoga ja seejärel paadiga. Veetaksosse tohtis võtta ainult ühe käsipagasi ühiku. Viieminutilise jalutuskäigu kaugusel ootasid veetaksod, igasse mahtus üksteist inimest. Ilm on tõesti vihmane ja sompus, seega paadisõit kulges kerges sajus ja lainetemöllus. Balletikooli õpilased olid väga lummatud ja pildistasid vahetpidamata : ) Sildade alt läbi sõites pidi ettevaatlik olema, et pildistamise ajal mitte vastu pead saada. Veetase on endiselt suhteliselt kõrge, kuid paanikaks põhjust pole.

Nüüdseks on kõik kenasti hotelli majutunud ja kohe algab esimene proov.

15. detsember kell 12.00.

Tervitused taevast! Trupi väljalend Tallinnast kulges igati ootuspäraselt ja kõik olid ilusti kokkulepitud ajal lennujaamas. Peale tundi lendamist teatati, et seoses Münchenis valitsevate väga halbade ilmaoludega hilineb lend 15 minutit. Mõne aja järel teatati aga, et lend hilineb juba 30 minutit, sest on tekkinud suur lennuliikluse ummik. Nüüd oleme õnnelikult maandunud aga meie väljalennu aega Veneetsiasse pole veel teatatud. Algne väljalend pidi toimuma 11.30. Ootame!

15. detsembri hommik.

Täna sõidavad Veneetsiasse tantsijad. Vahepealse info järgi on varem kohal olnud dirigent Mihhail Gerts alustanud proove orkestriga ja tehniline meeskond on dekoratsioonid õnnelikult paatidega teatrisse toimetanud. Veoautotäie dekoratsoonide veoks mööda kanaleid läks vaja kaks vaporettot ja oli tõeline vedamine, et veetase püsis laadimise ajal normaalsel tasemel. Ööl pärast laadimist tõusis veetase 1 m ja see oleks tähendanud juba hoopis keerulisemat olukorda ja suuremat hulka paate. Siin mõned fotod laadimiskohast ja sellest, kuidas jõudsid teatrisse kohale (3. pildil vasakult) valgustaja Tiit Urvik, dirigent Mihhail Gerts ja tehnikadirektor Taivo Pahmann. Infoks veel niipalju, et Veneetsia blogi toimetavad korrespondendid Ülla Veerg (Tallinnas) ja Rein Mikk (Veneetsias).

13. detsembri õhtul.

Seni, kuni kohapealt pilte ja infot saama hakkab, räägime veidi kaasasolevatest lastest. Nagu varem öeldud, on lavastustiimis kokku 86 inimest, neist 19 balletikooli tantsijat. Siikohal tuleb ära mainida Itaalia tohutu ametkondlik bürokraatia – töötavate laste maale smugeldamine osutus vägagi keeruliseks ettevõtmiseks. Lapsi kantseldavad kohapeal Kati Kivimägi ja Kaja Kreitzberg, Andrus Kämbre on neile mehiseks toeks. Logistikaprobleemi ei tohiks olla, sest hotell asub otse teatri kõrval ja kuskilt üle vee minema ei pea. Küll aga liigutakse Veneetsia lennuväljalt hotelli algul bussiga ja pärast vaporettodega – just seepärast palusid korraldajad kõigil piirduda ühe kohvriga, et pagasi pärast lisapaati üürima ei peaks. Põnev saab olema ka dekoratsioonide teatrisse toimetamine, sest teatrirahvale tuttav “aida uks Otsa tänaval” asub otse kanalivee kohal ja ka dekoratsioonid teevad läbi paadisõidu.

Lapsed Pähklipurejas

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Uuendatud 13. detsembril

Estonias algas traditsiooniline pähklipuremishooaeg. Tallinnas anti esialgu kuus etendust ja siis pakiti kraam kokku ning teekond viis Veneetsiasse, kus 18.–22. detsembrini annab Eesti Rahvusballett kuulsas La Fenice teatris 5630 inimesele viis „Pähklipureja“ etendust. Ettevalmistused algasid Veneetsias varakult, kui 12. detsembril jõudsid kohale esimesed tehnilise meeskonna liikmed ja dirigent Mihhail Gerts, kes alustas proove kohaliku orkestri ja poistekooriga. Päev hiljem sai tehniline meeskond lisa ja 15. detsembril lendab kohale balletitrupp eesotsas Toomas Eduriga. Kokku on lavastustiimis 86 inimest, neist 19 balletikooli tantsijat.

La Fenice teatri ajalugu ulatub 18. sajandisse, kui Veneetsias tegutses seitse teatrit ja neist suurim muusikateater oli 1755. aastal ehitatud San Benedetto. Teatrimajas majandas ühing Nobile Societa di Palchettisti, kes 1787. aastal kaotas õiguse hoonele ja pidi selle tagastama maaomanikele, misjärel otsekohe algatati protsess veelgi suurema ja uhkema maja ehitamiseks. Maja sai ühingu „uuestisünni“ ja edasise õnne heaks nimeks La Fenice ja see valmis aastal 1792. La Fenice tõusis kiiresti Itaalia ja Euroopa juhtivate ooperiteatrite sekka, olles kuulus nii oma kunstilise taseme kui ka luksusliku hoone poolest. Saatusel oli ometigi varuks tagasilööke – 1836. aastal põles maja maha ja 1996. aastal süüdati väidetavalt restaureerimiseks suletud maja. Niisiis tõusis praeguseks 220-aastane fööniks sõna otseses mõttes tuhast teist korda ja taasavati aastal 2003.  Just sellele teatrile on oopereid loonud paljud kuulsad heliloojad, nagu näiteks Rossini, Bellini, Verdi jt, oma balletitruppi aga majas ei tegutse. Veneetsias tantsivad 18. ja 20. detsembril peaosades Alena Shkatula, Galina Lauš ja Vladislav Lantratov külalisena Moskva Suurest Teatrist. 19., 21. ja 22. detsembril tantsivad Luana Georg, Olga Rjabikova ja Sergei Upkin. La Fenice lava on igas mõttes tunduvalt väiksem Estonia omast, niisiis on trupil paras pähkel pureda.

Estonia ballett käis Itaalias esinemas juunis 1989, kui ENSV ja Trento provintsi vahel sõlmiti sõprusleping. Siis esines Mai Murdmaa lavastatud programmis peaosas Kaie Kõrb. Turnee tegi tantsijana kaasa ka Toomas Edur.

Blogi info ja fotod Veneetsiast: Rein Mikk, toimetamine ja täiendamine: Ülla Veerg.

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.