Uudised

  • Eesti Rahvusballeti uut esisolisti Kealan McLaughlinit saab näha juba sel neljapäeval „Oneginis“

    19.09.2017 / Lisanna Männilaan

    shkatula_mclaughlin

    Neljapäeval, 28. septembril on taas laval publiku suur lemmik – Cranko ballett „Onegin“, mille nimirollis on esmakordselt Eesti Rahvusballeti uus esisolist Kealan McLaughlin. Tatjana rollis on Alena Shkatula. Kealan McLaughlin lõpetas Kanada Rahvusliku Balletikooli 2007. …

  • Estonia teater tähistab 111. sünnipäeva

    15.09.2017 / Ülla Veerg

    estoniaselts_kodu_300x180

    16. septembril tähistab Estonia teater 111. sünnipäeva. Sünnipäevapidu peavad estoonlased koos teatri veteranidega – keskpäeval toimub pidulik vastuvõtt Valges saalis ja üheskoos vaadatakse Eesti juubelisünnipäevale pühendatud uue ooperi, Rasmus Puuri „Pilvede värvide“ peaproovi. I rõdu …

Blogi

  • Rasmus Puur – pea pilvedes, jalad maas

    09.09.2017 / Stina Vürmer

    rasmus_pilved

    Juuni esimestel päevadel lükatakse Estonia teatrimajas ooperile „Pilvede värvid“ hoog sisse. Lavastaja Roman Baskin peab töökoosolekut, tutvustatakse osatäitjaid, kostüümikunstnik Anu Lensment räägib oma plaanidest. Esimeses pingireas istub pikk, vibalik noormees, kelle lühikesed püksid ja seljakott …

  • Kui pilvedel on värvid

    25.08.2017 / Liina Viru

    tunnuspilt

    Sa lahkud kodust teiste jumalate juurde, sa loobud omaenda loomisloost. Kõik, mis on sulle hoitud, heidad muuseas tuulde ja ise selles tuules langed koost… Proovid on jõudnud esimese vaatuse finaali, kus tegelastega liitub Vanaema, keda …

Igipõline võitlus tuuleveskitega

Õilsa kurva kuju rüütli don Quijote lugu, mille Miguel de Cervantes Saavedra juba 16. sajandil surematuks lõi, kujunes New Yorgis 1928. aastal sündinud Ameerika helilooja Mitch Leigh’ kõige kuulsamaks teoseks. Kuigi helilooja kirjutas veel hulga lavavorme, ei saavutanud neist ükski selle muusikali populaarsust ja edu.

“Mees La Manchast” esietendus 22. novembril 1965 ANTA Washington Square Theatres New Yorgis.

1971. aastal tõi Sulev Nõmmik muusikali lavale Estonias, kusjuures kuulsast kolmikust Georg Ots, Endel Pärn ja Helgi Sallo, kelle kanda oli lõviosa toonasest lavastusest, räägitakse legende tänapäevani.

Muutuvad ajad, muutuvad kombed ja mingil määral muutub isegi inimene, kuid oma ideedesse uskuva hullumeelse õilsa rüütli võitlus tuuleveskitega ei muutu. Või kas ongi siin tegu hullusega? Võib-olla hoopis elu enesega selle tõelistes värvides.

Sügav elufilosoofia ja räige meelus

Just niisuguse küsimuse on püstitanud lavastaja Neeme Kuningas ja jätnud selle õhku rippuma. Vastus tuleb vaatajal enesel leida, kui ta on selle leidmiseks küps ja tal on säilinud mõtlemisvõime. Ilmselt on.

Tihe ja liikuv lavastus paneb mõtte tööle, kusjuures hästi mõjub, et Kuningas on hoidunud hinnangu andmisest. Pigem on ta lavaletoodu publikule edastanud kõrvaltvaataja pilgu läbi.

Muusikalist kumab küll lavastaja enese mõttemaailm ja tema taotlus, mis kaldub idealiseeritud hulluse poole, mis moodustabki parima osa elust, kuid Kuningas ei suru seda peale, jättes küllaldaselt ruumi teistele, vajadusel vastupidistele arvamustele.

Lavastus on tempokas ja sügav elufilosoofia peidetud selle tempokuse vahele või alla, kusjuures sugugi mitte igaüks ei pruugi seda sealt välja noppida.

Kes tahab muusikalist nädalalõpuks annuse meelelahutust saada, selle ka saab. Piisab räiget meelust, kohati rõveduse piirimail püsivat sensuaalsust ja kõike seda, mis inimesi iidsetest aegadest enim huvitanud on. Ent see pole määrav ning õilis rüütel ei kao selle vahele ära.

Kuninga lavastus on allhoovustes pööratud sissepoole ja see, mis sealt vastu vaatab, on lapselik ideaalmaastik, kus liiguvad nii peaosaliste kui lavastaja mõtted.

Cervantese aeg oli pime ja karm, don Quijote lugugi pole helge, samal ajal võib selle helgeks mõelda. Samavõrd pime ja sünge on kogu etenduse vältel lavavalgustus, mis kohati masendust tekitab.

Seda suurem on kontrast, kui etenduse lõppedes, kui don Quijotel tulnud aeg siitilmast lahkuda, lava eredad ja soojad toonid omandab. See omakorda vajutab pitseri kogu loole, pöörates selle positiivsele lainele, pannes uskuma ideaalide jõusse. Kõigesse sellesse, mis elule mõtte annab ja mis tegelikult elu enese mõte on. Siinkohal on don Quijote võitnud – nii otseselt kui kaudselt.

Dekoratsioonid on minimaalsed. Peeglid, mida etenduses kasutatakse, toimivad alati ja tekitavad tekstis oleva tasandlikkuse füüsiliseltki. Kostüümid on uhked ja kohati naljakad, kuid ei häiri, tuues esinejad välja Cervantese ajastust ja eelmisest sajandist otse tänapäeva. Need ei mõju absurdselt, pigem täiendavad klassikaliselt harjumuspärast, lisades sinna nüüdisaegsuse, millega harjuda tuleb.

Hanna-Liina Võsa – staar laval

Kuigi lavastuses teeb kaasa mitu koosseisu artiste, saab siinkohal rääkida vaid esietenduses osalejatest.

Peakolmiku moodustasid René Soom don Quijote, Tõnu Kark Sancho ja Hanna-Liina Võsa Dulcineana. Kõik eredad ja isikupärased artistid, kes aastate jooksul Eesti lavadel meeldejäävaid rolle loonud.

Minu lemmikuks kujunes Hanna-Liina Võsa, sest ta valdab peensusteni žanrit, mida nimetatakse muusikaliks ja õigustamata loetakse kergeks. Võsal on suurepärane oskus just sellele žanrile vastavalt musitseerida ja laulda.

Muusikal pole ooper ega operett. Tõsi, talle võib – aegade jooksul on seda sageli tehtud – läheneda klassikalise vokaali võtetega, kuid sel juhul jääb midagi puudu või on midagi liiga palju, näiteks koolitatud häält.

Võsa on super hea muusikaliartist ega jää professionaalsuselt milleski alla Broadway lauljatele, kohati isegi ületab neid. Tal on ilus fraas, head piano’d ja ta ei pinguta kunagi häälega üle. Muusikaliselt üks õhtu paremaid osatäitjaid.

Tõnu Kark on ehe artist. Ta on seda alati olnud ja Sancho pole erand. Hästi on lauldud Sancho laulukesed, sisuliselt naturaalse häälega, kuid sedavõrd sugestiivselt, et tundub, et nii peabki olema.

René Soomi tugevam külg on rollilahendus. Soom on hästi tabanud don Quijote olemuse. Kes teab, võib-olla on see temas inimesena sees. Igatahes on Soomi don Quijote usutav ja siiras. Kordagi ei teki kahtlust, et teie ees on maailma parandav hullumeelne, kelle hullus pole hullus, vaid pigem miski, mida ta oma sisemuses valitseb ja tänu millele ta maailmas nõnda elab, nagu tegelikult elama peab.

Soomil on ilus hääl, mis eriti kaunis alumises registris, parlando’t kasutades läheb see väga hinge. Kohati on tema häält helivõimenduse tõttu liiga palju. Enam piano’t ja Soomi laulmine võiks olla lummav.

Liigne arukus on hullus

Meeldejääva rolli loob Oliver Kuusik Padrena. Ta on hea näide sellest, kuidas tänu sügavale musikaalsusele suudab ooperisolist muusikalis laulda nii, et see ei häiri ega mõju ooperdamisena.

Ehedad on Märt Jakobsoni Hertsog ja Mart Lauri Isake. Veiderdavad muulaajajad mõjuvad kohati alltekstist välja rebituna. Muusikaliselt on nende ülesastumine korrektne.

Kvaliteetse kõlaga on Jüri Alperteni juhatatud ansambel-orkester, mis saadab soliste sünkroonselt ja on žanrit arvestades muusikali elemendis, seda eriti lugudes, kus kaastegev Hanna-Liina Võsa.

14. aprillil etendub “Mees La Manchast” Pärnu kontserdimajas. Hõrk elufilosoofia ja veiderdav sensuaalsus tuuakse koju kätte. Muusikali tasub kindlasti vaatama minna, seda enam, et esinevad mõlemad koosseisud, kus peaosades on ka Priit Volmer, Kelli Uustani ja pärnakas Ago Anderson.

Lõpetagem siinkohal tsitaadiga Cervanteselt, kes don Quijote suu läbi on öelnud: “Ja ka liigne arukus võib olla hullus. Aga hulluste hullus on näha elu sellisena, nagu ta on, ja mitte sellisena, nagu ta peaks olema.”

 

Teater

Mitch Leigh’

“Mees La Manchast”

Muusikal kahes vaatuses

Lavastaja Neeme Kuningas

Muusikaline juht Jüri Alperten

Dekoratsioonikunstnikud Ott Evestus, Neeme Kuningas

Kostüümikunstnik Grete Laus

Valguskunstnik Pelle Palmé

Osades René Soom, Tõnu Kark, Hanna-Liina Võsa, Mart Laur, Oliver Kuusik, Märt Jakobson, Janne Ševtšenko, Juuli Lill, Kristina Vähi, Urmas Põldma jt.

Esietendus 22. märtsil rahvusooperis Estonia.

 

Toomas Kuter, laulja ja literaat

Pärnu Postimees

“Mees La Man­chast” suure publikumenu jahil

Sellele, et midagi erilist on sündimas ja et teater võib alata enne garderoobinigi jõudmist, lausa tänavalt, osutas neljapäeva õhtul rahvusooper Estonia ukse ees lahti keritud punane vaip. Ilmselt põhjusega, sest nelikümmend üks aastat on möödas ajast, kui Estonias viimati Sulev Nõmmiku käe all Mitch Leigh’ «Mees La Man­chast» lavastati.

Aastatel 1971–1977 üle saja korra mängitud muusikal on vanema põlvkonna mällu jätnud Georg Otsa Cervantese /don Quijote ja Helgi Sallo Aldonza/Dulcinea unustamatud rollid. Äsja ilmunud ülevaateteoses «Eesti teater» tõdebki selle autor Jaak Rähesoo, et toonase lavastuse õnnestumise taga olid Georg Otsa, Helgi Sallo ja Endel Pärna (San­cho Panza) rollisooritused. Otsa lauldud «Tõotus» jääbki vist ületamatuks.

 

Lavapilt lööb pahviks

Ambitsiooni korrata kunagist publikumenu oli uue lavastuse puhul tunda juba võimsast eelreklaamist, intervjuudest lavastaja Neeme Kuninga, peaosatäitjate ja kunstnikega. Lavastaja ja kunstnike taotlusi võib leida ka tuuleveski tiibadega kaunistatud eesti-inglise-vene-keelses luksuslikus kavaraamatus äratrükitud usutlustest. Teatri uhkest panustamisest uuslavastusse kõneleb kaks koosseisu ja muusikali põhimeloodiaid tutvustava eelmängu järel avanev lavapilt.

Dekoratiivsuse ja fantaasia­rikkusega lööb see pahviks. Grete “Stitch” Lausi grotesksed kostüümid (juba algul vangla­stseenis!) ja Ott Evestuse ning lavastaja enda kujundus (suured peeglid, tõusev tasapind, kust saabuvad Tuuleveski, Peeglite Rüütel ja kuhu tõusevad etenduse finaalis don Quijote ja Sancho Panza) meenutab korraga Alice’i Imedemaad ja Buratino keldriukse tagust muinasjututegelikkust.

Pean nõustuma etenduse vaheajal kõrva jäänud repliikidega, et karnevalilik (pungilik!) visuaalsus kipub segama või lausa lämmatama mängu. Tähelepanu koondub näiteks selle mõistatamisele, miks Kurva Kuju Rüütli hobune ühendab endas ükssarve ja veduri põrkeraua, mida tähendab Sancho kilbile maalitud sissesõitu keelav liiklusmärk, kas veski tiibade konstruktsioonis on vihje hinduismi mitmekäelisele jumalale Shivale, kes nii hävitab kui taasloob jne?

Läheneb karnevalile

Lavastaja selgitab, et mängukeskkond järgib seda tegelikkust, mida näeb don Quijote. Jah, tõesti, ta näeb kõrtsmikus ja tema naises kuningat ja kuningannat, teenijannas Aldonzas Madonnat jne – see tegelikkus võib tõesti olla unenäoline. Aga selle lavastusega pakutav unenägu läheneb karnevalile. Ja vähemalt minu jaoks tekib siin vastuolu don Quijote evangeeliumi, taevasse viiva (sellega etendus lõpeb!) hea sõnumi ja pigem laste nääripidu meenutava lavapildi vahel.

Muidugi võib öelda, et nii ongi see mõeldud, sest taotlus paistab olevat n-ö koguperetükk. Taotluseks on kõnetada visuaalsust eelistavat uut põlvkonda. Ja tekstist ju ilmneb ka, et kõige selle on lavastanud draamakirjanik ja näitleja Cervantes ning miks ta ei võiks siis lavastada don Quijote seiklusi karnevalilikus kastmes?

Olgu, võtkem seda kui üht võimalust. Ometigi, kuna ainsana selles tükis näeme kõrtsilibu Aldonza “ümberkasvamist” Dulcineaks, siis võiks ka tema kostüümivahetus ingellikkuse suunas toimuda juba varem kui don Quijote surmastseenis.

Peatun muusikali välisel kujul nii pikalt sellepärast, et see domineeribki lavastuses. Mänguliselt üllatab René Soom Cervantese / don Quijotena – näitlev kõrgklassilaulja on ju haruldus. Tema kõrgstiilis tiraadid ja nägemused ei mõju üldse naeruväärselt, nagu see mängukaaslastele peab tunduma. Idealist, mitte hull!

Hanna-Liina Võsa Aldonza/Dulcinea rollis on vaba ja veenev, mis professionaalse muusikalilaulja puhul on ootuspärane. Sancho Panza ülesandeks on naerutada publikut. Ja seda juba Tõnu Kark oskab n-ö täie raha eest.

Muidugi oli veel esietendusele omast rabedust, üksteise repliikidesse “sissesõitmist”, venitatust, aga kogumulje oli soe ja südamlik. Ja need laulud, need laulud! Nii mõnigi neist lõppes “Braavo!”-hüüdega. Ja etenduse lõpus plaksutati püsti seistes. Mnjah! Publik on igatahes peos.

 

Rein Veidemann / Postimees 27.03.2012

 

 

 

 

 

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.