Esileht

“Tannhäuseri” prooviperiood piltides

12.03.2013 / Liina Viru

tannhauser_plakati alus_RGB

Nii on möödunud tihe prooviperiood ja esietendus on juba… ÜLEHOMME!

____________________________________________________________________________________

Räägime Rahvusvahelise Richard Wagneri Ühingu presidendi Eva Märtsoniga Wagneri-aastast, Eestist, “Tannhäuserist” ja Märtsoni tööst rahvusooperis…

2013. aastal tähistab maailm Richard Wagneri 200. sünniaastapäeva ja 130. surma-aastapäeva. Millised on olulisemad sündmused, mis sel aastal maailmas ja Wagneri sünnilinnas Leipzigis ning tema kuulsa teatri kodulinnas Bayreuthis toimuvad?

Populaarseimaks lavastuseks sel aastal on ooperitetraloogia „Nibelungi sõrmus“ (1874). Seda pole kunagi nii laialdaselt lavastatud. Bayreuthis ja Leipzigis otsustati lavale tuua tema varaseimad ooperid „Haldjad“ (1834), „Armukeeld“ (1836) ja „Rienzi“ (1840). Kõik kolm ooperit jõuavad lavale koostööprojektina: kõigepealt esietenduvad need Leipzigis ja seejärel Bayreuthis. Wagneri muusika annab väga palju tõlgendusvõimalusi, see on leidnud kasutust isegi džäss- ja popmuusikas, seepärast on kõigil Rahvusvahelise Wagneri Ühingu liikmesorganisatsioonidel 2013. aastaks ulatuslik programm. Wagneri muusika ei tunne piire!

Miks Teie arvates Wagner veidi enne oma surma ütles kuulsaks saanud lause: „Võlgnen maailmale veel „Tannhäuseri““?

Kui pakatad ideedest ja sinu ooperist on juba mitu erinevat versiooni, siis võib teose kandev idee kaduma minna. Mõistan tema tungivat soovi versioonid ühendada ja täiesti uus ooper kirjutada, kuid aeg sai otsa. Kui mõelda aastatele, mis erinevaid versioone teineteisest lahutab, siis oleks raske pöörduda tagasi nii varasel loomeperioodil kirjutatud teose juurde, kui vahepeal on lavale jõudnud „Nürnbergi meisterlauljad“ (1867), „Tristan ja Isolde“ (1859), „Nibelungi sõrmus“ (1874) ja „Parsifal“ (1882).

Ka Tallinna lavastuses on mõningaid kärpeid ja mugandusi, kuid oleks palju mugavam, kui oleks olemas helilooja poolt lõpetatuks peetud versioon. Wagner ei olnud muudatuste vastu, ta tegi seda sageli ka ise koostöös lauljatega, pidades silmas nende võimeid ja mugavust laulmisel.

Kuidas iseloomustaksite ooperit ja selle konflikte?

Konflikt tekib Tannhäuseri tegelaskuju ja Wartburgi ühiskonna vahel. Tannhäuser teeb alati seda, mida tahab ega hooli kellestki. Ta on egoist, ka suhtes Elisabethiga. Wartburgi ühiskonna liikmed tahaksid ehk olla Tannhäuseri sarnased, kuid nad elavad keskpärast elu ja on iseenda konventsioonide vangid. Konflikti haripunkt saabub II vaatuse lõpus, kui Tannhäuser ülistab oma laulus Veenuse sensuaalset armastust – ta sõna otseses mõttes tekitab Wartburgi ühiskonnas plahvatuse. Kas nad sellest õpivad? Ei. Nagu meiegi oma kogemustest õppinud pole – meil on olnud kaks maailmasõda ja ikka veel sõditakse ümberringi. Selles „Tannhäuseri“ dramaatilisus seisnebki – miski ei muutu. Mõelge „Nibelungi sõrmuse“ peale: maailm saab otsa, sünnib uuesti, kuid korratakse samu vanu vigu. Wagneri ooperite ja muusika dramaatilisus seisneb selles, et see ei anna vastuseid, ei vabasta. Peame ise lahendused leidma.

Kuidas jõudsite Wagneri muusikani? Olete kahe Eestis tegutseva Richard Wagneri ühingu asutaja. Mis seob Teid Eestiga?

Minu ema oli tantsija ja tema vanemad tegelesid muusikaga, seega oli meie maja alati helisid täis. Minu vanaisa oli pianist ja suurepärane laulja, kes armastas Wagneri oopereid. Mulle jäid tema lauldud aariad kergesti meelde. Kuue või seitsme aastaselt teadsin „Lendavast hollandlasest“ ja „Lohengrinist“ nii palju kui üks laps on võimeline mõistma. Hakkasin vanaisaga ooperis käima ja üks asi viis teiseni. Vaatasin palju Wagneri oopereid ja need meeldisid mulle!

Lauluõpinguid alustasin Stuttgardi Kõrgemas Muusika- ja Esituskunstide koolis professor Friedel Mielsch-Niedi juures ja jätkasin Hannoveri Muusikakõrgkoolis. Õppisin samas klaverit Carl-Otto Märtsoni juures [Hannoveri Muusikakõrgkooli klaveriõpetaja aastatel 1954–96], kellest sai minu tulevane abikaasa. Teadsin, et ta on pärit Eestist. Ta oli tõeline kavaler ja suurepärane muusik ning minust 28 aastat vanem. Pärast lauluõpingute lõppu läksin kaheks aastaks Ameerikasse ja Kanadasse, kus mind ootas edukas karjäär. Laulsin Carnegie Hallis ja mitmetel teistel tuntud lavadel. Ma ei ole kunagi Wagneri-laulja olnud, laulsin Mozarti ja Richard Straussi loomingut ning andsin kontserte. Mulle meeldis seal, kuid igatsesin Euroopa järele ja pöördusin tagasi Hannoveri, kohtusin taas Carl-Ottoga ning asusin vabakutselise lauljana leiba teenima. Kümne aasta pärast sai minust proua Märtson.

Õppisin Eesti kohta palju. Me ei saanud tol ajal nõukogude režiimi pärast siia tulla, kuid meil oli palju eestlastest sõpru Kanadas ja Rootsis. Tegime mitmeid lindistusi Ameerika Hääle ja Raadio Vaba Euroopa jaoks, sest teadsime, et siinsed inimesed kuulavad neid saateid salaja. Tänu armastusele eesti heliloojate ja nende laulutsüklite vastu saan eesti keelest pisut aru ja räägin seda ka ise natuke. Minu lemmikheliloojad on Mart Saar, Eduard Tubin, Arvo Pärt ja Juhan Aavik. Andsime kontserte ülemaailmsetel väliseestlaste kultuurifestivalidel ESTOdel. Mulle meeldib eesti heliloojate muusikas ja sõnades peituv melanhoolia. Carl-Otto oli minu eesti keele suhtes väga range! Ta parandas alati minu ö-sid ja ä-sid ja ütles, et kui tahan eestlastele eesti keeles laulda, siis peab see kõlama perfektselt! See kogemus tuleb mulle praegusel tööl rahvusooperi lauljatega kasuks.

Aastal 1990 paluti mul hakata Hannoveri Richard Wagneri Ühingu presidendiks. Mul ei olnud siis eriti aega, sest õpetasin Hannoveri Muusika- ja Teatrikõrgkoolis, kuid minu poole pöörduti korduvalt ja lõpuks nõustusin. Lubasin aasta proovida ja mitte presidendina, selleks sain hiljem. Asutasin Eestis kaks Richard Wagneri ühingut, ühe Tallinnas (1990) ja teise Tartus (1991), sest tahtsin anda eesti muusikutele võimaluse külastada Bayreuthi festivali. Igal aastal eraldab Hannoveri Ühing selleks otstarbeks ühe stipendiumi. Esimene stipendiaat 1991. aastal oli Kristel Pappel. Bayreuthi ajaleht kirjutas sellest märkimisväärsest sündmusest: mõelda, Bayreuthi tuli esimene õpilane Eestist! Üks asi viis teiseni ja minust sai Hannoveri Richard Wagneri Ühingu president ning mul olid käed jalad tööd täis. Mul oli asjadest oma nägemus ja 18 aastat hiljem palusid nad mul hakata Rahvusvahelise Richard Wagneri Ühingu presidendiks. Kõhklesin kaua, kuid nüüd olen juba kuuendat aastat selles ametis. Olen pööranud pilgu noorte suunas. Asutasin Wagneri Ühingud ka mitmete ülikoolide juurde, esimesed ühingud alustasid tegevust Cambridge’i, Oxfordi ja Singapuri ülikoolide juures. Projektiga on tänaseks liitunud 10–12 ülikooli ja igas ülikoolis kuulavad Richard Wagneri teemalisi loenguid umbes 20–40 õpilast. Meie muusikatudengitel on võimalus ülikoolide juures loenguid lugeda. 2010. aastal asutasin ka esimese Wagneri Ühingu Iisraelis.

See on Teile juba mitmes kord meie lauljatega töötada. Milles Teie töö seisneb ja millised on muljed?

Teeme tööd korrektse saksa keele häälduse kallal. Saksa keeles on palju keerulisi sõnu ja ma tean, kuidas eestlased neid hääldada tahavad ja kuidas nad tegelikult neid hääldama peaksid. Eestlastel on keelte peale annet! Pean vaid üks-kaks korda ette ütlema ja neil on juba õige hääldusvärving käes! Töötame ka fraasidega, et oleks selge, mis millega kokku käib, et mõte välja tuleks. See aitab mõista ka erinevusi tegelaskujude vahel. Kui mõistad, miks midagi juhtub või muutub, siis kõlab ka hääl loomulikult ja laulmine muutub lihtsamaks. Mul on Estonia lauljatega hea meel töötada, mõnega saime sõpradeks juba siis, kui nad stipendiaatidena Bayreuthi tulid.

Pärast „Tristani ja Isolde“ (2008) ja „Parsifali“ (2011) lavastusi soovin „Tannhäuserile“ palju edukaid etendusi!

 

__________________________________________________________________________________________

 

2013. aastal tähistatakse ülemaailmselt Richard Wagneri 200. sünniaastapäeva. Estonias jõuab sel puhul 14. märtsil lavale Wagneri romantilise helikeelega „Tannhäuser“. „Tannhäuser“ on esimene Eestis kõlanud Wagneri ooper, mis tuli ettekandele Laia tänava nurgal asunud Tallinna Teatris (Revaler Theater) vaid kaheksa aastat pärast selle esmaettekannet 1845. aastal Dresdeni Hoftheateris. Estonias on ooperit varem lavastatud kahel korral (1930 ja 1942), kontsertettekandena kõlas see hooajal 2003/04.

Mida räägib lavastuskontseptsiooni kohta lavastaja Daniel Slater?

„“Tannhäuserit“ võib pidada Wagneri „murelapseks“. Sellest ooperist sündis neli versiooni (Dresdeni 1845 , vaheversioon 1860, Pariisi 1861 ja Viini versioon 1875), ent enne surma ütles Wagner ikka, et „on maailmale „Tannhäuseri“ võlgu“. Ka tänapäeval esitatakse ooperit suhteliselt harva, hoolimata selle kuulsast avamängust. Miks? Üheks põhjuseks võib olla peategelase olemus: Tannhäuserit võib kujutada nõrga, igava ja kahvatu tegelasena, kelle kõrval tunduks Elisabeth, Veenus või isegi Wolfram palju huvitavama ja tähelepanuväärsemana. Tuleb mõista peategelase probleemi olemust, tema otsinguid ja tegevust eesmärkide saavutamisel. Väljakutseks on ka Wartburgi ja Veenusemäe kujutamine. Siin näib kesksel kohal olevat sensuaalsuse ja vaimsuse kokkupõrge. Veenusemägi on ohjeldamatu seksuaalsuse ja naudingute maailm, samas kui Wartburgist ebameeldivamat ja vaimselt sisutumat ühiskonda on raske ette kujutada. Seega ei saa valida kahe võrdselt väljakannatamatu vastandi vahel – see on üks põhjus, mis teeb Tannhäuseri ja tema „probleemiga“ suhestumise raskeks.

Püüame sellele väljakutsele läheneda, luues uue konflikti pideva paigalseisu ja igavese muutumise vahel. Wartburgis on elu alati ühesugune: kõik riietuvad ja mõtlevad sarnaselt ning peavad suhteid vaid ühiskonna alalhoiu seisukohast hädavajalikeks mehhanismideks. Vastukaaluks ei ole Veenusemäel midagi kindlat: pole võimalust igavlemiseks ega stabiilsuseks, sest kõik on pidevas voolamises. Meie versioonis on Tannhäuseri probleemiks soov olla Elisabethiga sensuaalses suhtes ühiskonnas, kus sellist soovi peetakse amoraalseks ja isegi mõistetamatuks. Seepärast loob ta kujutelmas uue maailma, kus ta võib anduda oma soovidele koos Elisabethiga. Ta muudab Elisabethi Veenuseks, naiseks, kes loob end lõputult uueks ning kehastab Tannhäuseri jaoks piiritut armastuse ja naudingute allikat. Kuid seegi ei rahulda Tannhäuserit, ta tahab korraga sensuaalsust ja püsivust. Ta tahab rakendada Veenusemäe unelmas saadud kogemusi koduses ühiskonnas, lootes armastada Elisabethi nii nagu talle meeldib. Fakt, et nii Elisabeth kui ka Tannhäuser ooperi lõpus surevad, teevad neist mingis mõttes teerajajad, kes võitlevad väga konservatiivse ühiskonna vastu.

Julgustuseks neile, kes pelgavad lõputuid saagasid ooperilavadel: „Tannhäuser“ ei ole pikk ooper. See on sündmusterohke teos ja te armute selle võluvasse muusikasse. Teos ei esita publikule selliseid nõudmisi nagu Wagneri hilisemad ooperid. Oleme püüdnud Lesliega luua visuaalselt ja dramaturgiliselt põneva lavastuse.“

 

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.