Esileht

Vabadus armastada ja luua

07.02.2020 / Stina Vürmer

marina_kesler_anna_karenina_blogi

Marina Kesler on naine, kes suudaks balletikeelde tõlkida tõenäoliselt iga kirjandus- ja muusikateose. Ta on muuhulgas lavale toonud nii 2007. aastal Eesti teatri aastaauhinna pälvinud lühiballeti „Libahunt“, rahvusvaheliselt tunnustatud lavastuse „Othello“ kui ka Eduard Tubina täispika balleti „Kratt“, mis on tänaseni üks armastatumaid teoseid rahvusooperi mängukavas.
Marina on oma hinge ja südamega niivõrd teatrile pühendunud, et näeb enda loodud liikumisjooniseid uneski. Tema koreograafia jõuab taas Estonia lavale juba eelseisval kevadel, mil esietendub ballett „Anna Karenina“ Dmitri Šostakovitši muusikale.

Tekst: Aigi Viira
Foto: Mait Jüriado

Aasta 1988 – äsja Tallinna Koreograafiakooli diplomi saanud neiu astub baleriini kergel sammul vastu oma esimesele hooajale Eesti ooperi- ja balletitemplis. Seesama daam pole rahvusooperi ust siiani oma selja taga sulgenud. Ta tuli toona, et jääda.
Praeguseks on Marina Kesler – tantsija, koreograaf, repetiitor ning lavastaja – teatris töötanud 31 aastat. „Estonia on minu kodu, kus on omad inimesed,“ tunnistab Marina. „Väärtustan kõiki kolleege alates õmblejatest lõpetades teatrijuhiga, sest nad on saanud minu perekonnaks.“
Tegelikult algas Marina seotus rahvusooperiga ammu enne balletitruppi astumist. Koreograafiakoolis oli tema õpetajaks kunagine Estonia prima ballerina assoluta Tiiu Randviir, kes on nõudlikkuse ja ranguse musternäidis. „Olen ülimalt tänulik, et õppisin kolm aastat Tiiu käe all,“ räägib Marina. „Tiiu on väga tugev ja tark naine. Õpetajana võis ta küll olla range, kuid mina tundsin, et ta hoidis meid nagu oma lapsi. Kui ta ka ütles halvasti, siis eelkõige selleks, et õpilased tajuks hetkeolukorda ja oskaks edasi minna.“
„Õpetaja sõna peabki vahel mõjuma kui piitsalöök,“ usub Marina, kes on Tallinna Balletikoolis lapsi õpetades ning rahvusballeti artiste juhendades Tiiu metoodikast šnitti võtnud. „See on pedagoogiline võte. Balletti õpitaksegi piitsa ja präänikuga, sest vastasel juhul puuduks distsipliin. Nagu ütlevad ameeriklased: „Kõige keerulisem spordiala on ballett!“,“ muigab naine.

Kümme balletilavastust

Marina tunneb Estonia majas ilmselt iga koridori ja nurgatagust. Kõige olulisemaks kohaks selles salapärases kunstitemplis on tema jaoks mõistagi lava ning seejärel teatrisaal. „Tantsijana oli minu jaoks tähtsaim lava, kus end väljendada sain. Repetiitoritööd tehes olen aga põhiliselt publikupoolel, et laval toimuvat näha,“ kõneleb ta.
„Nüüdseks olen ise lavale toonud juba kümme balletilavastust. Lavastajana jälgin saalis, et tantsijate energia jõuaks vaatajateni ning lugu oleks arusaadav ja liigutav.“ Just publiku puudutamine on Marina sõnul kunsti esmane ülesanne: „Ilmselt ei tea mitte keegi valemit, kuidas inimesi mõjutada, ent minu jaoks on oluline, et kunst, mida tarbin või ise loon, puudutaks isiklikult. Usun, et mida rohkem oma hinge lavale panen, seda paremini tajub publik lugu, mida jutustan.“
Seda, kuidas vaatajaskonna südameid võita, teab Marina hästi. Kui meenutada 2011. aastal aset leidnud Eesti Vabariigi aastapäeva kontserti (lavastaja Tiit Ojasoo, kunstnik Ene-Liis Semper, muusikajuht Tõnu Kaljuste), jookseb silme eest läbi imeilus pildirida sini-must-valgetest baleriinidest. „Koostöö , Tiidu, Ene-Liisi ja Tõnuga oli suurepärane,“ särab Marina. „Oleme loomult modernse kallakuga, kuid antud kontsert oli läbinisti klassikaline. Ilmselt ei osanud keegi aimatagi, et Ojasoo, Semper, Kaljuste ja Kesler suudaksid midagi niivõrd ajatut luua!“

Inspiratsioon õpilastelt ja kolleegidelt

„Lavastuse loomine on kui lapse sünniks valmistumine,“ naerab Marina. „On olemas idee ning teadmine, kuidas seda ellu viia, aga kunagi ei saa kindel olla, kas ja kuidas kõik õnnestub. Isegi eelnev lavastamiskogemus ei taga kindlustunnet.“
Tõsi, lavastajale omaste muremõtete ja kahtlustega on naine harjunud, sest juba tantsijana vaatles ta etendusi mõneti lavastajapilguga. „Küllap oli minu sisemine tung nii tugev, tõmbasin alateadlikult ka võimalusi ligi,“ usub Marina, kes riputas 2010. aastal varvaskingad varna ning tegi tantsimisega lõpparve. „Hetkel on kogu minu energia suunatud õpetamisele ja lavastamisele. Ütleksin, et olen nendel aladel isegi parem kui omal ajal tantsijana.“

Lavastaja ja tantsija mitmetahuline teekond

Töötades rahvusballeti artistidega, nõuab lavastajatöö erakordselt head inimesetundmist. „Vastastikuse keemia leidmine on väga intrigeeriv protsess. Ka siis, kui on tantsijatega piisavalt kogemust, tuleb uusi rolle jagades tunnetada, kas tegelaskuju sobib natuuriga,“ sõnab Marina. „Julgen väita, et kui õige artist kohtub õige rolliga, on tervelt 50% lavastajatööst tehtud. See on ülim õnn, sest just tantsija kaudu saab lavastaja oma ideid publikule edasi anda. Artist saab aga lavastaja abiga avaldada ja avastada oma isiksust ning särada üha uutes varjundites. Me sõltume teineteisest.“
Marina usub, et tema lavastustes on oma koht kõrgematel jõududel. „Olen õnnelik, kui lavastus esietendub ning see publikule korda läheb, ent tihti tundub, et tööprotsess ise on huvitavam kui resultaat, mis lavale jõudes oma elu elama hakkab.“

Vabadus armastada

Hetkel, mil Marina valmistub uue lavastuse väljatoomiseks, on tema mõtteis liikumisjoonised, ent mitte ainult – ta kulgeb käsikäes Annaga, kes kannab liignime Karenina. Just Lev Tolstoi maailmakuulsa romaani ainetel loob Marina parasjagu uut balletti.
„Teadsin hinges, et soovin lavale tuua ühe jutustava balleti, kuid valikuvariante oli tegelikult mitmeid – mind köitis nii „Macbeth“, „Carmen“ kui ka „Anna Karenina“. Kusjuures, endalegi üllatuseks avastasin, et kõik kolm teost keskenduvad naistegelasele,“ tõdeb Marina ning lisab, et lõpliku otsuse tegi siiski teatri juhtkond.
„Tolstoi „Anna Karenina“ juures paelub mind enim küsimus vabadusest – vabadus armastada, vabadus mitte armastada … Kuidas vabadust käsitleda? Kas vabadusega kaasneb ka vastutus? Kuivõrd on inimene oma valikutes vaba? Jah, ma küsin neid küsimusi, kuid ei ole kindel, kas saan vastata. Tajun, et see teema on aktuaalne nii Tolstoi romaanis kui ka tänapäeva ühiskonnas,“ arutleb lavastaja. „Anna julgeb oma armastuses olla vaba, aga väga paljud inimesed võib-olla ei julge … See mitte julgemine teeb ehk vähem haiget lähedastele, ent murrab iseenda südame.“
Lavastajana püüab Marina näha maailma iga tegelaskuju vaatenurgast. „Esmatähtis on empaatia. Selleks, et saaksin midagi luua, pean kas või hetkeks tundma sama, mida Levin või Vronski. Antud protsess sarnaneb pisut näitlejatööle, sest on oluline mõista, kuidas üks või teine karakter mõtleb. Samuti on see väga isiklik, sest tunnetan kõike läbi enda kogemuste.“

Kesler ja Šostakovitš

„Anna Kareninale“ on 1971. aastal balletimuusika kirjutanud vene helilooja Rodion Štšedrin, ent Marina lavastuses kõlab Dmitri Šostakovitši muusika. „Usun, et Štšedrini versiooni on ehk juba kuuldud ja nähtud, mistõttu otsustasingi kasutada Šostakovitši muusikat. Helilooja erinevate teoste valimine ja kombineerimine annab mulle vabaduse laiendada stseene, luua rohkem variatsioone ning anda balletile täiesti uus nägu. Olen tema loomingust avastanud terve maailma!“ sõnab Marina. „Ma ei oskagi öelda, kas olen hetkel rohkem armunud Tolstoi romaani või Šostakovitši muusikasse!“

Šostakovitši majesteetlik ja sümfooniline muusika võimaldab Marinal läheneda lavastusele klassikalises stiilis. „Tendents, et uuslavastus peab ilmtingimata kaasaegne olema, tundub minu jaoks kummaline. Kui Tubina „Kratt“ oli minu nägemuses modernne, siis Tolstoi „Anna Kareninaga“ on just vastupidi. Küsimused ning pidepunktid, millele romaan keskendub, on aja möödudes endiselt aktuaalsed, mistõttu jõuab ballett rahvusooperi lavale oma klassikalises ilus ja valus.“

Marina Kesleri ballett „Anna Karenina“ esietendub Rahvusooperis Estonia 27. märtsil 2020. Kunstnik on Reili Evart, valguskunstnik Rasmus Rembel ning dirigendid Jüri Alperten ja Kaspar Mänd.

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, et olla kursis värske info ning heade pakkumistega.
Uudiskiri saadetakse välja kord kuus.