• kava-header

Blogi uudis

Edward VI – kes ta oli?

29.12.2012 / Liina Viru

EdwardVI-2

 

Kes oli see noormees, kelle sündi tujukas ja egoistlik Henry VIII ning Inglismaa olid pikisilmi oodanud? Edward VI oli oma noorusest hoolimata tark ja terane poiss, kuid riiklikke otsuseid pidid tema täisealiseks saamiseni tegema Edwardi onu, lordprotektor ja Hertfordi krahv Edward Seymour ning Henry VIII poolt määratud nõukogu.

Olgugi kuningas, oli ta poiss nagu kõik teisedki: ta pidi tegema koolitöid, sai oma õpetajatelt nahutada (ka füüsilised karistused olid tol ajal lubatud) ja oli sunnitud onult taskuraha küsima. Teda valvati ülima rangusega ja mitte keegi alla rüütli seisuse ei tohtinud temaga suhelda. Nagu noore troonipärija puhul ikka, püüdsid paljud tema noorust ja kogenematust ära kasutada. On teada mitmest vandenõust Edwardi tapmiseks või röövimiseks. Ühte oli segatud ka noormehe onu, kes ihaldas samuti kuningavõimu. Onul olid noore kuninga magamistoa võtmete koopiad ning ühel ööl püüdis ta valvuritest mööda hiilides Edwardi juurde pääseda, et ta röövida. Valvurid ei kuulnud ega näinud midagi. Kuid noore kuninga spanjel, kes poisi ukse ees magas, kargas onule kallale. Oma naha päästmiseks oli onu sunnitud valetama, et oli tahtnud kontrollida valvurite ärksust ja teinud proovi kuninga tuppa pääseda. Igaks juhuks pandi ta asjaolude selginemiseni Toweri vanglasse luku taha.

1553. aastal jäi Edward VI haigeks ja mõne kuu pärast oli selge, et ta sureb. Testamendis valis kuningas troonipärijaks ühe oma poolõdedest, 16aastase leedi Jane Grey. Neiu sai kuningannapõlve maitsta vaid üheksa päeva, siis tõukas Edwardi teine poolõde Mary ta troonilt ja lasi hukata.

Fotod: Liina Viru

_________________________________________________________________________________

Blogi toob teieni tegijate mõtted selle kohta, miks “Prints ja kerjus” tuleb lavale just sellisena, nagu tuleb. Soovitame kõigil, kes teost viimati koolipõlves lugesid, see uuesti kätte võtta. Lisaks muinasjutulisele loole kahe toreda poisi seiklustest, mis lapsepõlvest meelde jäänud, leiab täiskasvanud lugeja sealt nüüd üllatusega põhjaliku sissevaate Tudorite aegse Inglismaa karmi ellu.

Kas mäletad, milliste tunnetega lugesid Mark Twaini „Printsi ja kerjust“ lapsepõlves? Kui võtsid raamatu mälu värskendamiseks kätte enne ooperiga tööle hakkamist, siis milliseid emotsioone see raamat nüüd tekitas?

Aapo Ilves (A. I.): Mäletan, et põnev oli, isegi pikad massiivsed olukirjeldused olid huvitavad. Ma õppisin väga varakult lugema ja suure tõenäosusega oli „Prints ja kerjus“ juba enne esimesse klassi minekut läbi loetud. Tõenäoliselt on see esimene kord maailma ajaloos, mil sellest raamatust pole lava jaoks loodud lahjendust või tehtud ilusat lastekat, kogu gootika ja ühiskonnakriitilisus on meie ooperis alles ja minu tahtel on lisatud ka veidi shakespeare’ilikku mõõdet. Arvan, et Mark Twain oleks uhke!

Priit Pajusaar (P. P.): Hetkeni, mil raamatu uuesti kätte võtsin, oli mul hämar mälestus, et see lugu on natuke tilu-lilu: kaks poissi vahetavad lihtsalt riided ja näod ning järgnevad vahvad seiklused. Nüüd avastasin, et tegemist on väga karmi maailmaga: Edwardi isa on julm Henry VIII ning kogu lugu on tegelikult mäng elu ja surma peale. Hetkest, kus Edward astub välja turvalisest kuningalossi keskkonnast on iga sekund talle eluohtlik. Kui näljane prints varastaks leiva, võiks tal selle eest käe maha raiuda või ta surma mõista. Nägin Twaini jutustuses värvidega mängimise võimalust – see lugu ei ole mingil juhul kerge lastekas!

Andres Puustusmaa (A. P.): Noorena tundus raamat muidugi huvitavam. Võib-olla olen vanemaks saades kalestunud…

Ingrid Proos (I. P.): Esimest korda lugesin „Printsi ja kerjust“ algklassides. Tookord pakkus raamat eelkõige uskumatut seikluslugu, mida oli võimatu käest panna. Eriti huvitavad olid muidugi kirjeldused lossielust ja seal kehtivatest absurdsetest reeglitest. Nüüd uuesti raamatut lugedes jahmatas mind selles loos sisalduv vägivald: mõnitamine, peksmine ja tapmine. Kujunduses seostasin tegelasi ja sündmusi Henry VIII valitsusajaga, mis oligi julm ja türanlik. Raiuti päid ja põletati nõidu. Lapsena arvasin, et see kõik on ainult muinasjutt.

Kuidas on esimest korda ooperit kirjutada/lavastada? Mis on kerge, mis raske, mis inspireerib?

A. I.: Raske ja mõnus. Mul on väga hea meel, et sain lisaks libretole ka draamaskeemi ise teha, täismäng. Ma tunnen ennast hetkel mõlemal alal heas vormis olevat. See oli ilmselt mu kümnes töö teatri valdkonnas, ja ka tekstide lauldavusega olen ma väga palju tegelenud ning minu osalusautorlusega laulude auhinnariiul on pikk. Taust muusiku ja folklauljana aitas ka, ja muidugi see, et ma olen Priit Pajusaarega varem juba väga palju koostööd teinud ning meil on väga hea loominguline klapp. See ooper on minu senise dramaturgi- ja poeedikarjääri toredaim ja keerulisim töö. Tahan veel!

P. P.: Mind inspireerib alati vaheldusrikkus. Kui mul on lõbus, siis on kõik hästi. Aapo libreto pakub palju vaheldust, see on ladus ja loogiline, mis muudab ooperi kirjutamise kergemaks. Samas on teksti ja tegelasi nii palju, et kogu aeg tuleb põimida erinevaid emotsioone ja tegevusliine nii, et muusika loogika ei kannataks. See nõuab esialgu palju mõttejõudu.

A. P.: Ooperi lavastamine on põnev väljakutse – kuidas muuta laulmine orgaaniliseks, mitte papist teatriks? Võõras on see, et kinos saan viie sekundiga palju rohkem ära öelda. Ooperis on rohkelt muusikat, mis peab olema mõtestatud tegevusega täidetud. Kaunist ooperimuusikat võiks lisaks kuulamisele ka vaadata tahta. Ja kui see kõik kokku on huvitav, siis väljub publik etenduse lõpus naeratusega…

I. P.: Kogu lugu on üles ehitatud paralleelidele ja kontrastidele. Rikkus ja vaesus, headus ja kurjus. Lavakujunduses olen püüdnud mängida kahepoolsusega ja näidata, et kõigel on vähemalt kaks tahku. Peamine lavapildi element on inspireeritud vana Londoni silla maketist. Seda silda ei ole enam ammu sellisel kujul, aga Twaini raamatus oli see keskne tegevuspaik ning Tudoriaegses Londonis käis seal nii tihe askeldamine, et hobuste ja vankritega liikujad istusid tihti tunnipikkustes ummikutes. Vana Londoni sild oli ka koht, kuhu reeturite ja riigivõimu õõnestajate maharaiutud pead teistele hoiatuseks üles pandi. Kostüümidega tahan pakkuda noorele publikule moodsat versiooni Tudori ajastust.

Küsis Liina Viru

 

Esimesed hetked proovisaalis.

Tuleb tantsida, laulda ka pea alaspidi ja olla valmis üllatusteks!

Fotod: Liina Viru

no images were found

___________________________________________________________________________________

Veidi lisainfot uue lavastuse kohta, kuna reklaamklipp on juba kõvasti furoori tekitanud. “Printsi ja kerjuse” täiesti uus lavaversioon järgib üsna tõetruus võtmes 16. sajandi Londoni elu-olu, just nii nagu Mark Twain selle oma raamatus kirja on pannud. Kui kerjuspoiss Tomi koduks olnud Prahihoovis pummeldati ja kakeldi, siis nii on see ka laval. Kui kuninga käsul päid raiuti ja teiba otsa rahva hirmuks üles riputati, siis nii on ka laval. Tom ei hoolinud kõigest sellest karvavõrdki, tema muud elu ei tundnudki. Suur himu teadmiste järele, hea fantaasia ja ilusad unistused muutsid elu elamisväärseks. Kuni sai võimalikuks võimatu ja kerjusest sai prints. “Prints ja kerjus” tuuakse teie ette ehedalt, seikluslikult, ilusa muusikaga, see tõotab tulla nagu TÕELISELT HEA SEIKLUSFILM. Lavastaja Puustusmaa nimi peaks garantiiks olema. Ja Pajusaar ei ole seekord Lottet kirjutanud, kaugel sellest. Tegemist on fantastilise filmiliku ooperimuusikaga. Ilvese libretto on omaette kõva sõna. Kuidas Mark Twain ütleski – see on lugu igas vanuses noortele. Alla kümneaastastele ei soovita, kuid lapsed on erinevad, eks iga vanem ja õpetaja teab ise. Kui laps vaatab jõulude ajal rahulikult neli seeriat “Üksinda kodus”, siis “Prints ja kerjus”….

Ülla Veerg

Ja SIIN see klipp ongi!!!

___________________________________________________________

Kohe-kohe jõuab teie ette “Printsi ja kerjuse” reklaamklipp! Võtted möödusid seiklusrikkalt ja vererohkelt – kuninga käsul lendas nii mõnigi pea…

Osalesid: lavastaja Andres Puustusmaa, John Canty/Henry VIII – Jassi Zahharov, Isa Andrew – Urmas Põldma, Londoni allilmategelased – ETA tantsijad, prints ja kerjus – Priit ja Märt Pius, kunstnik Ingrid Proos.

Filmimise käigus ükski näitleja viga ei saanud! Ja nagu selgus, saab pudeleid ka suhkruklaasist teha 😉

Fotod: Liina Viru

Suuremate piltide nägemiseks ja pildiallkirjade lugemiseks klõpsa fotol!

Lavastuse kohta loe lähemalt SIIT.

 

 

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega kursis olla

Värske info ning heade pakkumistega uudiskiri saadetakse reeglina välja iga kahe nädala tagant kolmapäeviti.

Vaata Youtube kanalit