Esileht

Juri Aleksandrov: mees, kes lavastab muusikat, mitte teksti

21.01.2019 / Stina Vürmer

aleksandrov_blogi

Erakordne Peterburi lavastaja, Venemaa rahvakunstnik, Venemaa riikliku teatriauhinna Kuldne Mask ja Peterburi kõrgeima teatripreemia „Kuldne sofitt“ laureaat ning Peterburi Riikliku Kammerooperi kunstiline juht Juri Aleksandrov lavastab Estonia teatris üht maailma kuulsamatest ooperitest – Nikolai Rimski-Korsakovi „Tsaari mõrsjat“.

Tekst: Jelena Skulskaja
Foto: Tanel Meos

Viimastel kümnenditel on raske leida tuntud draamalavastajat, kes ei võtaks ette ooperit. Kirill Serebrennikov lavastas isegi koduarestis Mozarti ooperi „Così fan tutte“ ja kriitikud kirjutavad, et lavastus oli väga edukas. Pidevalt lavastab oopereid ka tuntud Läti draamalavastaja Alvis Hermanis …

Ent meie jaoks on oluline, et Juri Aleksandrov on omandanud akadeemilise muusikahariduse – erinevalt paljudest teistest lavastajatest, kes oopereid lavastavad. See tähendab, et ta lavastab just nimelt muusikat, muusikateost – muusikalist teksti, mitte näidendit. See ei tähenda, et ta loob igavaid traditsioonilisi lavastusi – vastupidi, ta saab endale lubada mis tahes ajaloolisi kõrvalepõikeid ja hingematvalt uuenduslikke, isegi pilkavaid lahendusi stereotüüpsetele ooperikangelastele. Näiteks tema „Padaemandas“ tuleb ballile Jossif Stalin. „Vürst Igoris“ saabub nimikangelane pohmellist tuikudes rahva hulka ja vürsti tervitama tulnud inimesed sarnanevad paadialustele. „La traviata“ kangelanna teenindab maanteel veoautojuhte. Donizetti „Armujoogis“ suitsetatakse Belomori sigarette. Lisagem veel, et „Don Giovannis“ lauldakse aariaid valju ninanuuskamise saatel …

Mõtiskledes „Tsaari mõrsja“ lavastamise üle Eestis kujutas Juri Aleksandrovitš endale kohe ette, et tegevus toimub 1946. aastal pärast Teise maailmasõja lõppu, kui selgub, et uus reaalsus on lämmatav ja lootusetu. Just see reaalsus sünnitas Aleksandrovi sõnul oma aja kangelase – mõrvari, kes armastab ja kannatab, kes on samaaegselt tugev ja abitu, mässuline ja oportunistlik – Grigori Grjaznoi, kelles vaataja võib näha kogu maailma diktatuuri ja vägivalla verist ajalugu, mis väärastab inimese loomust ja teeb temast ohvri … kes külvab surma.

See ei tähenda, et Juri Aleksandrov unustaks, et ooperi sündmused on seotud Ivan Julma valitsemisaja ja tema kolmanda naise, õnnetu Marfa Sobakina saatusega, kes suri saladuslikult ja traagiliselt kaks nädalat pärast formaalse abielu sõlmimist. Kuidas saaks siinkohal mitte meenutada teist geeniust Mihhail Bulgakovit, kes valis komöödiasse „Ivan Vassiljevitš“ türanni kõigist naistest just Marfa. Seega võib stseeni, kus ümbervahetatud tsaar ei tunne oma abikaasat ära, põhjendada täiesti realistlikult – see liit oli liiga lühike, nii et pisut liialdades ei pruukinudki tsaar teda ära tunda.

Me teame hästi, et Stalin tahtis olla nagu Ivan Julm. „Ajalugu mäletab halba enam kui rahvas,“ kirjutas Nikolai Karamzin Ivan Julma kohta „Vene riigi ajaloos“. Kirjanik ennustas, et tsaari ja tema kohutavat aega hakkavad veel ülistama need, kes unistavad „kõvast käest“ – olgu see siis Ivan Julma või Jossif Stalini käsi. Ka täna võib kuulda hääli, millega väga paljud nõustuvad, ütlemas, et Stalin oli edukas kõrgema kategooria juht, kes tuli riigi ja selle ressurssidega edukalt toime. Aga miljonid süütult piinatud inimesed – kas on vaja neid meenutada?!

Nii et ajaline kaar Ivan Julmast eelmise sajandi sõjajärgsesse aega ei tundu kunstlik ja kummaline, vaid vastupidi – see annab võimaluse näha despotismi hävitamata juurte sügavat olemust ja inimese tragöödiat, kellelt on võetud ära tema jumalik loomus.

Rimski-Korsakov: publiku õigustatud ootused

Rimski-Korsakovi tõeliselt venepärane muusika on just „Tsaari mõrsjas“ seotud talumatult traagilise, verdtarretava, südantmurdva süžeega. Muusika on tulvil kirgi, millele helilooja oma teistes teostes sedavõrd ei andunud. Kaasaegsed uskusid, et Marfa lugu kätkeb endas prohvetlikult Vrubeli abikaasa Nadežda Zabela saatust, kes oli selle partii esimene esitaja: ta pidi üle elama oma ainsa poja surma ja abikaasa hullumeelsuse. Piisab sellest, kui vaadata Vrubeli maale, millel on kujutatud tema naist Rimski-Korsakovi ooperipartiides, et mõista – helilooja kajastas ooperis just Zabela kuju.

Ooper „Tsaari mõrsja“ sobitub hästi ka meie aega, mis on tulvil ikka ja jälle kõlavatest plahvatustest, tulistamisest ja mõrvadest. Sellest ooperist leiab tahtliku mürgitamise, kaks mõrva, ühe hullumeelsuse, lõputult intriige, kohutavad ülestunnistused ja Ivan Julma, kes valib endale avalikul ülevaatusel pruuti. Libreto põhineb paljuski Lev Mei värsivormis kirjutatud traagilisel melodraamal, mis on üle elanud oma aja ja sobib mitte ainult 1946. aastasse, vaid paraku ka meie aega. 21. sajandi alul täidavad ju ajalehtede esikülgi ja teleekraane aina lood saladuslikest mürgitamistest. Samad teemad on sisse kirjutatud ka sellesse ooperisse, kus toimivad armujoogid, aeglane mürk ja muud „väljamõeldised“, mida nii Ivan Julm kui ka Stalin nii väga armastasid.

Lavastanuna kõikjal maailmas, tunnetab Juri Aleksandrov ideaalselt publiku ootusi. Olles lavale seadnud enam kui kakssada ooperit kõige kuulsamates teatrites, mõistab ta publikut, kes tahab lahti mõtestada täna toimuvat, mitte lihtsalt kuulata muusikat ja nautida laulu. Juri Aleksandrov usub, et kunstniku talent ei seisne loominguliste ambitsioonide realiseerimises, vaid ka publikuga kontakti leidmises. See tähendab, et on vaja leida kuldne kesktee kunstilise ambitsiooni ja publiku ootuste vahel. Tuleb jõuda selleni, et publik tuleks sinu mõttega kaasa, tunneks selle ära, ning et sa ei jookseks vaatajal eest, jättes ta segadusse ja hämmeldusse. Kogemusega hakkab tõeline meister mõistma, mida just täna, selles teatris ja selles riigis publikule pakkuda, saades aru, kas vaja on „vitamiini“ või „antibiootikumi“, mõistes, kuidas teda päästa, kuidas toetada, millega ravida, ilma sealjuures triviaalsusega alandamata.

Üheski lavastuses ei korda Juri Aleksandrov ennast: kord tundub ta kõige avangardistlikum kõigist avangardistidest, kõige mõistatuslikum kõigist mõistatuslikest, siis jälle kõige klassikalisem kõigist lavastajatest, kõrvaldades ooperist juhusliku ja žanrit määriva kihi.

Rääkides Juri Aleksandrovi loomingulise otsingu mitmekesisusest, on võimatu mitte meenutada tema koostööd Eri Klasiga Novaja Operas, kus lavastaja särava kujutlusvõime tulemusel sündis Donizetti „Armujoogi“ lavastus. Armukolmnurga kangelased osutusid olevat uskumatus sündmuste keerises – alates võluvast Veneetsia stiilis karnevalist kuni vene stiilis kärarikka pidulauani. Kaks talenti, venelane ja eestlane, kes teineteist täiuslikult mõistsid, jõudsid suure Donizetti pärandi paroodilise tõlgendamiseni. Paljud kriitikud pöörasid siis erilist tähelepanu maestro Eri Klasi taotletud kergele, lendlevale orkestrikõlale lavastuses, kus mitte „jook“, vaid eredad vokaalpildid täitsid üksteist headuse ja armastusega.

Lavastaja, kes on vallutanud kogu maailma

Juri Aleksandrov on üks väheseid Venemaa ooperilavastajaid, kes on nõutud kogu maailmas. Tema loomingulises biograafias ei ole ühtegi lavastust, mis ei oleks muutunud sündmuseks, sest lavastaja mõttekäik, tema metafoorid, tema meeletu julgus materjaliga töötamisel (ta mõistab seda, seetõttu ei tunne kartust, nagu paljude draamalavastajate puhul, kes muusikalavastuse ette võtavad) ja tema ebatavalised lahendused tekitavad alati hämmastust ja sageli vaimustust.

Ta ei lavasta mitte teksti, vaid muusikat. Mida see tähendab? Ühes intervjuus selgitab ta: „Tihti, kui võõrkeelseid oopereid lavastan, ei võta ma tõlget enne isegi kätte, kuni kujutan lavastust ette muusikaliselt, nii nagu ma seda kuulen. Kuni muusika ei muutu nähtavaks. Ma isegi ei tea, millest nad laulavad, mulle on oluline, kuidas nad laulavad … Minu jaoks on klaver instrument, mille taga ma lahendan kõik oma probleemid – mitte kirjutuslaua taga koos pliiatsi ja paberiga, vaid klaveri taga, ühes muusikaga … Ooper – see on kunstide süntees, mis nõuab teist, kolmandat ja viiendat plaani. Ooperil on oma mõõde, kus ei kehti aeg tavamõistes, mõnikord ütleb üles loogika, algab omaette tegevus, mida elus kunagi olla ei saa …“

Mõelge veelkord selle arvu peale: Juri Aleksandrov on lavastanud üle kahesaja etenduse Venemaa ja teiste riikide ooperiteatrites. Ma jätan siinkohal kõrvale kõik etendused Maria teatris ja tema enda teatris, kuna neid on lihtsalt mõttetu loetleda. Moskvas: Mussorgski „Hovanštšina“ (Suur Teater), Donizetti „Armujook“ (E. Kolobovi nimeline Novaja Opera). Türgis: Massenet’ „Werther“, Borodini „Vürst Igor“, Tšaikovski „Jevgeni Onegin“, Donizetti „Elagu ema!“. Itaalias: Tšaikovski „Tšerevitški“ ja „Jevgeni Onegin“, Mozarti „Don Giovanni“. USAs Tšaikovski „Padaemand“ ja Valgevenes Offenbachi „Hoffmanni lood“. Lätis Donizetti „Armujook“, Leedus Mozarti „Don Giovanni“. Kasahstanis (Alma-Ata): Puccini „Turandot“, Donizetti „Lucia di Lammermoor“, Rahmadievi „Ablai khaan“, Puccini „Turandot“ Arena di Veronas – enneolematu sündmus teatrimaailmas, mil esmakordselt ajaloos usaldas Itaalia ooperiteater Itaalia helilooja ooperi lavastamise Vene lavastajale.

Kuid kas tasubki seda juhuslikku loendit jätkata? On ju nii raske maestro lavastuste tohutust nimekirjast midagi välja valida. On selge, et tema tulek Rahvusooperisse Estonia on meie teatri jaoks ajaloolise tähtsusega sündmus.

„Tsaari mõrsja“ esietendub Rahvusooperis Estonia 25. jaanuaril.

Lisainfo

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, et olla kursis värske info ning heade pakkumistega.
Uudiskiri saadetakse välja kord kuus.