Esileht

Kust tulevad uued koreograafid?

26.10.2018 / Stina Vürmer

balleti6htu_blogi

Eesti balleti 100. sünnipäeva puhul jõuab 8. novembril publiku ette balletiõhtu Eesti autorite loominguga. Õhtu koosneb kolmest lühiballetist, igal ise lavastaja. Saame lähemalt tuttavateks meie noorte koreograafide Eve Mutso, Tiit Helimetsa ja Jevgeni Gribiga.

Tekst: Triinu Upkin
Fotod: Rimbaud Patron, Albert Kerstna

Kuigi vallutanud maailmalavasid ja elanud eriilmelisi elusid, olete kõik Tallinna Balletikooli kasvandikud. Jagage mõnd kooliaegset mälestust.
Eve Mutso: Minule on eredalt meelde jäänud kooli ajal nähtud lavastused „Preili Julie“ ja „Bajadeer“ Kaie Kõrbiga, kes oli nii eriline ja inspireeriv, tõeline superstaar ja Mai Murdmaa „Romeo ja Julia“ Molly Smoleni ja Tiit Helimetsaga, kus sai selgeks, et Murdmaa teeb asju omamoodi. Nende lavastuste nägemine kinnitas minus arusaamist, et tahan saada balletiartistiks ja motiveeris treeningsaalis enda kallal rohkem töötama.

Tiit Helimets: Meil oli väga hea klass! Minu klassikaaslased on mulle nagu õed ja vennad ning hoiame siiani väga kokku. Midagi muud mulle koolis eriti ei meeldinud, valitsev süsteem lõhkus enesekindlust, ei andnud füüsilist jõudu ega teinud tugevamaks. Õpilastel polnud mingit sõnaõigust ega väljendusvabadust. Aga klassikaaslaste näol sain endale pere kogu eluks ja selle üle olen väga tänulik.

Jevgeni Grib: Meenub kord, kui mu klassikaaslased olid jäänud haigeks ja klassikalise balleti tundi pidi andma Enn Suve asemel Viesturs Jansons. Lootsin, et tund jääb ära, sest peale minu ei olnud kedagi, aga õpetaja Jansons hoopis rõõmustas, tõstis tooli saali keskele, et mind paremini näha ja tund algas. Olin sellisest olukorrast eelnevalt õudusunenägu näinud. Kui viieliikmelises poisteklassis võis mõne harjutuse enda õpetaja tunnis veidi n-ö üle jala teha, siis siin polnud pääsu – juba pärast poolt tundi olin tulipunane ja tilkusin higist. See oli hea õppetund rühma- ja eratunni erinevusest ning näitas, kui palju kõvemini võiksin oma tavatunnis töötada.

BalletiõhtuKõigi teie tantsijakarjäär algas Estonia teatris. Milline see algus oli?
Mutso: Töötasin Estonias kolm ja pool aastat ja mul õnnestus näha kahe kunstilise juhi, nii Mai Murdmaa kui ka Tiit Härmi aega. See andis hea pildi, mil viisil võib truppi juhtida, millised valikud viivad seda edasi ja millised võivad tiibu kärpida.

Helimets: Mina tegin kiiret karjääri. Tulin pärast lõpueksamit tööle ja juba suvel võeti mind Estonia teatriga turneele Hispaaniasse. Sügisel, hooaja alguses, õppisin end kohe repertuaari sisse nii kordeballetis kui väiksemates soolo-osades. Siis teatas tollane kunstiline juht Mai Murdmaa, et hakkan ette valmistama „Luikede järve“ printsi osa ja rühmas ma rohkem ei tantsinudki.

Grib: Algul oli raske suures kollektiivis töötada, koolis on ju inimesi vähem, pealegi vaatavad õpetajad paljudele asjadele läbi sõrmede. Teatris tundsin end kõigi nende suurte artistide ja pedagoogide ees kui peo peal. Koolis ei valmistatud meid konkureerima ega õpetatud ennast presenteerima ja väga raske oli sisseõpitud tagasihoidlikkusest vabaneda, et näiteks uue koreograafi ees teistega rolli eest võistelda.

Pärast mõneaastast Estonias tantsimist läksite välismaale õnne otsima. Miks te lahkusite ja kuhu välja jõudsite?
Mutso: Tundsin, et mul on vaja edasi minna. Olin juba balletikoolis enda jaoks otsustanud, et tahan mõne aasta pärast kusagil Euroopas töötada. Šoti Ballett oli minu jaoks õigel ajal õiges kohas ja mina osutusin nende jaoks õigeks tantsijaks. Minust sai seal solist. Äsja kunstilise juhi ametikoha üle võtnud Ashley Page valis repertuaari eriilmelisi ja piire nihutavaid neoklassikalisi lühiballette ning tagasi ma enam ei vaadanud – sain aru, et olen õigel teel. Mäletan hästi, et ma ei jõudnud ära oodata, millal hommikul tööle minna saab. Mu karjäär Šotimaal põhines väga loomulikul ja loomingulisel energial, mille tõid kaasa huvitavad isiksused koreograafidest repetiitoriteni, kes truppi vedasid, sellele näo ja südame andsid.

Helimets: Mul oli igav ja tundsin, et ma ei arenenud siin. Mind huvitas, mis mujal maailmas toimub, pealegi annab koha vahetus nii palju uut värsket energiat. Läksin pärast kolme Estonia-aastat Birminghami Balleti solistiks. Seal oli minu jaoks täiesti uus repertuaar ja olin oma valikuga väga rahul. Kuue aasta jooksul jõudsin aga kogu repertuaari läbi ja lõhki ära tantsida, sest selgus, et lavastused hakkasid korduma üsna väikese intervalli tagant. Enda jälle ja jälle samades ballettides teostamine hakkas tunduma aja raiskamisena ning oma keha asjatu kulutamisena. Edasi siirdusin San Fransisco Balletti, kus olen väga rahul.

Grib: Minul polnud tegelikult plaanis kuhugi minna. Ühel päeval helistas Boris Eifmani nimelise balletiteatri direktor ja pakkus võimalust end Peterburis solistina proovile panna, kusjuures juba telefonis lubati mulle nii palju põnevaid esirolle – loomulikult otsustasin proovida! Algul hirmutasid sõbrad-tuttavad mind Vene balletimaailma sissetungimise raskustega, aga tegelikult oli seal trupis isegi soojem vastuvõtt kui siin. Tantsisin Eifmani juures kahe aasta jooksul palju esirolle. Töötasin nagu hobune, aga see oli seda väärt. Hakkasin aru saama, milleks on nii suure hulga töö tegemine vajalik: Eifmani inimvõimete piiril lavastatud ballette oli laval lõpuks küllaltki kerge teha. Mul õnnestus suurmeistriga ka isiklikult töötada, nimelt lavastas ta minu peal Mozarti „Reekviemi“. Minu elus on teater ja lava tähtsal kohal, aga ma tahan, et mul oleks ka eraelu, milleks Peterburis aega lihtsalt ei jätkunud. Seetõttu naasin Tallinna. Algul tundus siin igav ja liigagi rahulik, kuid elukvaliteet on meil ikka palju parem.

balleti6htu_vKuidas te ennast praegu tantsumaailmas positsioneeriksite? Kes te praegu olete?
Mutso: Olen juba kaks ja pool aastat olnud vabakutseline tantsija ning koreograaf, kes baseerub Glasgow’s, aga kelle tööd ja tegemised viivad kõikjale Suurbritannias ja otsapidi ka USAsse. Mulle meeldib, et olen saanud nüüd rahulikult vaadelda, tunda ja tajuda, kus ja mis sündida võiks ning ma saan toetuda kontaktidele, mille viieteist aasta jooksul loonud olen. Mul on huvi luua ja tantsida kogu maailmas.

Helimets: Olen olnud kolmteist aastat San Fransisco Balletis esitantsija ja tantsin siiani. Ma olen kultuuriinimene: joonistan, teen skulptuuri, loon koreograafiat, olen õpetaja, tantsija, õpin animatsiooni, lavakujundust ja valgustust. Mind huvitab kõik, mis on kunstiga seotud. Olen hea planeerija ja mul on oma süsteem, mis hoiab mind õige raja peal ja tagab, et mul midagi tegemata ei jääks. See hõlmab endas ka iga päev kahte tundi perele, mil pühendun jäägitult ainult naisele ja lapsele.

Grib: Ma olen oma kunstnikuelus alles päris alguses ja mul on nii palju veel õppida. Samas ehmatab, et balletiartisti karjäärist on pool juba läbi – kui üürike on meie ameti kestus!

Kas tantsija on instrument või kunstnik?
Mutso: Instrument on tantsija keha, mitte tantsija ise. Kui me räägime tantsijast kui instrumendist, siis mis on ta inimlikkuse kandjana väärt? Sõltub muidugi koreograafist ja publikust, kas laval soovitakse näha pigem perfektset esitust või isiksusi. Mina soovin viimast ja usun, et artistid, kes säravad laval nii üksi kui ka kollektiivis, suudavad töid meeldejäävaiks tantsida. Kui nad on mind inimlikkusega puudutanud, on tegu tõeliste kunstnikega.

Helimets: Me kõik tantsijatena tahame mõelda, et oleme kunstnikud. Tegelikult on seda raske öelda. Mõned koreograafid näitavad sammud ette ja ootavad, et tantsijad neid täpselt jäljendaks, teised jälle lasevad ka tantsijail oma panuse anda. Ma ei tea, milline variant on parem. Eks see oleneb ka inimestest, kellega töötada, aga koreograaf peaks olema ikkagi põhiline looja.

Grib: Ma arvan, et tantsija on nii instrument kui ka kunstnik. Proovides ja lavastusprotsessis on ta eelkõige instrument, vahend, aga pärast teeb ta ju kunsti, ta peab minu ette näidatud materjali ilusamaks tegema. Kui tantsija ei oleks kunstnik, oleks esitus igav ja kuiv.

balleti6htu_v3Miks olete pöördunud koreograafia loomise poole?
Mutso: Minu jaoks on see olnud tantsijakarjääri loomulik jätk. Kolm aastat olen Edinburghi Fringe festivali raames oma lühiteoseid näidanud. Koreograafina huvitavad mind seosed erinevate isiksuste vahel, nendevahelised suhted ja teineteise märkamine – tõelise inimlikkuse otsimine on minu tööde läbivaks jooneks. Arvan, et publik ootab tantsukunstist tugevaid emotsioone ja on avatud sellele, et kehalise liikumise kaudu nende hinge poetaks. Nii tahangi, et liikumine liigutaks ja inimlikkus puudutaks.

Helimets: Mulle meeldivad jutud ja mulle meeldib jutustada. Tahan lavastada midagi, millel on sisu ja sõnum. Lavastus peaks andma inimestele lootust, panema neid mõtlema ja kui midagi jääb arusaamatuks, ongi väga hea, sest siis hakkab mõte tööle. Ja kõige rohkem meeldib mulle tantsijatega töötada. Mulle meeldib näha, kuidas nad on motiveeritud ja annavad endast niivõrd palju. Kui proovisaalis näed, et tantsijad panevad endast 100% mängu, on see lavastajale suurim õnn.

Grib: Mina sain koreograafia loomise pisiku Peterburist. Vaatasin Eifmani ballette ja mõtlesin, et kas mina suudaks midagi sellist välja mõelda. Hakkasin saalis improviseerima ja liigutuste jadasid looma. Tallinnas pakuti mulle võimalust Royal Ballet Gala jaoks kaasaegne duett lavastada. Ma seadsin eelnevalt loodud jadadest numbri „Bitter Earth“, mis osutus väga menukaks. Nii sain julgust veel proovida, aga tegelikult on iga kord alustades hirm ja tunne, et mul pole ühtegi ideed.

Kuidas noorte koreograafide mõtted laval realiseeruvad, saab näha 8. novembril esietenduval Balletiõhtul, kus on kavas Eve Mutso „Kaja“, Tiit Helimetsa „Lõng“ ja Jevgeni Gribi „Valgus aknas“ – ootame põnevusega!

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, et olla kursis värske info ning heade pakkumistega.
Uudiskiri saadetakse välja kord kuus.