Esileht

Hele Kõrve: kui mängu tuleb kiindumus ja armastus, siis on Eliza südames teadmatus ja kaos

15.08.2018 / Stina Vürmer

mvleedi_2_051est2

Augustis naaseb Estonia lavale Hele Kõrve, keda saab kahel korral näha muusikali „Minu veetlev leedi“ peaosas. Vestlesime temaga pisut Eliza tegelaskujust ja rolliks valmistumisest ning palusime meenutada mõnda toredat seika etendustest.

„Minu veetlevat leedit“ on Estonia laval mängitud juba 10 hooaega. Miks sinu arvates publik seda muusikali jätkuvalt armastab?

Peamine põhjus, miks publik armastab muusikali „Minu veetlev leedi“, on minu arvates see, et tegemist on klassikaga. Meloodiad on tuttavad, ja mis seal salata, ka väga ilusad. Kui muidugi on ära nähtud legendaarne film, kus peaosades võrratud Audry Hepburn ja Rex Harrison ning mis on väga võimsalt mällu sööbinud, siis võib olla keeruline lavaversiooni vastu võtta! Kuid anname võimaluse, et saaksid elustuda uued Elizad, Higginsid, Pickeringid.

Kuidas sa iseloomustaksid oma tegelaskuju Elizat? Millised on tema suhted teiste tegelastega?

Hoolimata sellest, et ta on vaene ja harimatu lilleneiu, on tal suured unistused ja ta on valmis nende täitumise nimel end kokku võtma ja pingutama. Temas, harimatus lilleneius, on piisavalt eneseväärikust, ta ei talu ebaõiglust ja oskab enda eest seista. Aga kui mängu tuleb kiindumus ja armastus, siis on Eliza südames teadmatus ja kaos. Kuid ta on valmis seda enesele tunnistama, erinevalt meespoolest (Higginsist), kes põhimõtteliselt on täielik võhik ja armastuses isegi natuke saamatu.

Igapäevaselt töötad sa sõnateatris. Kui raske oli valmistuda muusikalirolliks Estonia laval ning milline sinu tööprotsess välja nägi? Kui palju muusikateater ja sõnateater üksteisest erinevad?

Minu teatrikarjääris on olnud vaid kaks lavastust, mis on nii pikalt repertuaaris olnud. Need on „Minu veetlev leedi“ Estonias ja „Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4“ koduteatris. Ühest küljest võiks ju küsida, et kas ära ei tüüta nii pikalt mängides, aga teisest küljest on olnud väga põnev nende rollidega koos kasvada. Mis puutub konkreetselt „Minu veetleva leedi“ tööprotsessi, siis ennekõike tuli omandada muusikaline materjal. Arvestades nende lugude keerukust ja seda, et minu põhitöö pole laulmine, tuli igapäevaselt käia lauluproovis. Mul on suurepärane õpetaja – Zoja Herts! Ma imetlen, austan ja tänan teda tehtud töö eest. Naastes pärast 1,5 aastast pausi taas lavale, jätkub ka meie töö! Tuleb tunnistada, et mulle meeldib jälgida lauljate tööd ja seda, kuidas nemad oma häält kasutavad. Janne Ševtšenko, kellega me duubeldame Eliza rolli, oli üks neist, keda proovide ajal jälgisin ja salamisi imetlesin, küsides ja ühtlasi tsiteerides filmis “Kevad südames„ öeldut: “Kust Sul see hääl tuleb?“
Sõnateatris on peamine sõna. Muusikateatris, kui sõnadest tunnete väljendamiseks ei piisa, antakse oluline informatsioon edasi lauldes. Seega on info säilitamise osas samuti tähtis roll sõnal. Seega, ega nad suurt ei erinegi.

Kirjelda, mis on sinu jaoks selle rolli juures kõige põnevam osa?

Ma arvan, et Eliza rolli juures ongi kõige põnevam see areng, kuidas ühest harimatust uulitsaplikast kasvab Leedi.

Miks soovitaksid lavastust vaatama tulla?

„Minu veetlevat leedit“ on palju lavastatud. Eliza, Higginsi, Pickeringi, Mrs. Pearce’i jt rolle on mänginud paljud suurepärased näitlejad. Neile, kes veel seda lavastust pole vaatamas käinud, soovitaksin tulla, sest oma silm ja kõrv on kuningas ning kes teab … iga asi lõpeb kord!

Meenub sul ehk mõni tore seik lavastusprotsessist või etendustest?

Vahvatest seikadest rääkides meenub mulle järgnev. Kuna lavastuses on Elizal kiired kostüümivahetused, siis paaril korral olen unustanud ühte stseeni minna. Suure ähmiga olen jooksnud juba garderoobi järgmise stseeni jaoks kostüümi vahetama, kui krapist kostub isa (Mr. Doolittle) hüüe „Eliza, Eliza..?“ Tagasi polnud mõtet enam joosta, sest pool kostüümi oli juba vahetatud, nii et see stseen läks kärpesse. Aga seal stseenis tuli ainult mõned repliigid öelda, nii et loodetavasti ei põhjustanud ma oma stseeni mitteilmumisega etendusele väga suurt kahju.
Meenub veel üks seik. Lavastuse alguses on stseen, kus Eliza ja Mrs. Higginsi vahel tekib tuline sõnavahetus, sest Eliza, olles väga haavatav, arvab et Mr. Higgins on politseinik, kes kirjutab iga tema öeldud sõna üles. Ühel etendusel näitas Raivo E Tamm mulle neid märkmeid, kuhu oli kirjutatud: „Ole siis tubli“,, “Hästi paned“ või “Täna on mul naine vaatamas“ jne.
Üks helge moment meenub veel. Stseenis, kus Eliza ööd ja päevad läbi häälikuid kordab, olles seepärast väsimuse tõttu hullumise äärel ,on kogu seda õppimisprotsessi kõrvalt vaadanud Mrs. Pearce, kes tunneb südamest Elizale kaasa. Tol korral mängis Mrs. Pearce’i Helgi Sallo, kelle pilgust kumas kolleegi poolne toetav ja julgustav pilk. Need on need väikesed, aga toredad hetked.

F. Loewe’ muusikal
„Minu veetlev leedi“
Alates 17. augustist Rahvusooperis Estonia

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, et olla kursis värske info ning heade pakkumistega.
Uudiskiri saadetakse välja kord kuus.