Esileht

Pille Minev: „Giselle“ ongi maagia, mida ühelt teatriõhtult otsima minna

18.06.2018 / Stina Vürmer

pille_minev

Kas pole nii, et teatrikunsti nautijad võib laias laastus jagada kaheks? Esiteks need, kes ennast enne etendust asjaga kurssi viivad, ja teiseks need, kes uut tükki vaatama minnes lähtuvad valge paberi printsiibist. Mulle meeldib ennast mõtelda sellesse teise gruppi. Nii saab kunsti mõistmise võimet proovile panna ning lisaks säilib pinge etenduse lõpuni. Sisututvustust lugemata, internetis eelnevalt surfamata ei tea sa täpselt, kuhu faabula välja jõuab ja milliseid dramaatilisi või romantilisi keerdkäike lugu pakub.

Tekst: Pille Minev, raadio Star FM Hommikuprogrammi saatejuht
Foto: Laura Strandberg

Tegelikult saab sellisest põhimõttest lähtuda vaid uute lavastuste puhul. Sedagi siis, kui ei olda just igapäevane Estonia külastaja ning kui teadmised muusika- ja tantsuteatri ajaloost jäävad pigem aastate taha keskkooli muusika- ja teatriajaloo tasemele. Klassikalise draamateatri fännina ei satu ma Estoniasse just tihti, aga nagu sageli, sunnivad sinu ellu tulnud uued inimesed sind harjumusi muutma ja uusi emotsioone kogema. Elukaaslane on mind aastate jooksul ooperisse toonud ja uus naabrinaine paotanud ukse salapärasesse balletimaailma. Aastaid Estonias tantsinud Ingrid on selle mulle äraütlemata põnevaks rääkinud.

Ma pole pidanud pettuma. Oma mehe väikeseks kurvastuseks olen sunnitud tõdema, et ballett on mulle nendest kahest kunstiliigist rohkem meele järele. Ooper tundub teinekord liiga teatraalne ja emotsionaalselt ülepaisutatud. Et laval toimuvat täiuslikult tajuda, peab olema igas mõttes kohal. Sõna, minu jaoks tavaelus nii oluline komponent, on ju puudu. Balletis ei anta mulle kõike valmiskujul kätte. Pean sõnumi enda jaoks ise n-ö kokku kirjutama: helidest, inimkehade liikumistest, tantsijate žestidest, kostüümidest, dekoratsioonidest, valgusest. Tegelikult on seda ju väga palju. Sellest peaks loo mõistmiseks piisama ja ülegi jääma.

Verbaalselt mõtlev inimene tahab enda jaoks siiski ka sõna. Balleti kui klassikalise tantsukunsti vormi puhul sõnastan loo enese jaoks ise. See võib, aga ei pruugi kokku langeda libretisti poolt mõelduga – üldjoontes ilmselt küll, aga detailides pigem mitte. Minu sõnastus sõltub lõpuks ju minu enda elu jooksul talletatud isiklikest kogemustest ja need on igaühel unikaalsed.
Mulle meeldib mõtelda, et teater ei tohiks kunagi saada igapäevaseks – tavaliseks ja rutiinseks. Teater peab olema sündmus, see, mis mind rutiinist välja kisub ja sunnib mõtlema, paneb mind maailma ja iseennast teistmoodi vaatama, valu ja ilu tajuma ning sellest midagi õppima.

Adolphe Adami balletti „Giselle“ läksime vaatama n-ö valge lehena. Aegade tagant oli meelde jäänud, et tegemist on kuulsa ja märgilise tähtsusega romantilise balletiga. Täissaal ja pidulikult riietatud publik andis hea eelhäälestuse. Head eelaimdust ei suutnud rikkuda ka paar rida eespool istuva härra kõrvulukustavad aevastused, mis koos esimeste taktidega Estonia lae alla kerkisid.

Eesriide avanedes rõõmustas küllap iga klassika-austaja süda. Lavakujundusest, kostüümidest, esimestest tantsusammudest vaatas vastu traditsioonilisus ja algupära, justkui oleksin sattunud 19. sajandi keskpaika. Vähemalt sellisena kujutan ma seda ajastut endale ette. Võib-olla tundus „Giselle’i“ esimene vaatus isegi pisut liiga arhailine ja romantiline. Samas tegi lavaline tervik ja solistide pantomiim, mida ma hilisema ajastu ballettides pole kohanud, loo mõistmise üsna lihtsaks.

Tundus, et publik võttis endale alguses pisut mõtlemisaega. Jälgiti laval toimuvat ja tunnustavate aplausideni jõuti väikese viivitusega. Mida aeg edasi, seda kiiremini ja tulisemalt hakati kaasa elama. Võib-olla oli tegemist eesti publiku tagasihoidlikkusega, sest valjuhäälseid braavohüüdeid, vilistamist ja jalgade trampimist meie teatrisaalides ülearu palju ei kohta.

Kui esimene vaatus tekitas minus veel mõningaid küsimusi, siis teine täitis hinge ülevusega. Kõik mõjus erakordselt täiuslikult. On üsna mõttetu hakata lahkama Elisabetta Formento tantsitud vilide kuninganna (üks mu vaieldamatutest lemmikutest sellel etendusel), Alena Shkatula Giselle’i, Denis Klimuki Albrechti ja teiste suurepäraste tantsijate rollitäitmisi või tantsunumbrite koreograafilisi nüansse. Selleks ei ole ma kaugeltki pädev. Soovin rõhutada traagiliselt helget emotsiooni, mille „Giselle“ ja eriti selle teine vaatus minus äratas. See ongi maagia, mida ühelt teatriõhtult otsima minna ja tegelikult kostusid etenduse lõppedes ka braavohüüded. Üks neist minu naaber toolilt – mu oma mees üllatas mind sellega.

Adolphe Adami ballett
Giselle
20. juunil kell 19.00 Rahvusooper Estonia laval

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, et olla kursis värske info ning heade pakkumistega.
Uudiskiri saadetakse välja kord kuus.