Blogi uudis

Pingeline „Buratino“ peaproov!

24.05.2018 / Liina Viru

buratino_blogu_uus

„Palun laval vaikust!“ kostab lavastaja Andres Dvinjaninovi hääl saalist. Sumin ei vaibu. „Palun! Vaikust!“ Sumin ei vaibu ikka veel. „Vaikust!“ Dvinjaninovi palged värvuvad tooni võrra punakamaks. Saabub vaikus, mille lõhestab kurblik oboekiunatus. Dvinjaninovilt kostab vastuseks vaevukuuldav ohe. Muusikali „Buratino“ teisipäevane peaproov rahvusooper Estonia laval algab.

 

Tekst: Aigi Viira, Õhtuleht
Fotod: Robin Roots

Vastu läbimängu algust kõõluvad esireas vanemuislane Hannes Kaljujärv ja draamateatri näitleja Karmo Nigula. „Mina olen siin selleks, et keegi vahepeal Dvinjaninovile kohvi keedaks ja ette kannaks – no nagu Dvini holopp või nii,“ luiskab Hannes surmtõsise näoga. Karmo ei vaevu sõnagi poetama. Üksnes naerab.

Tegelikult on Hannesel mängida intendant, multitalent, nukuteaduste doktor Carabas Barabasi ja Karmol Buratino roll. Teises koosseisus. „Ei saa ma öelda, et „Buratino“ mu lemmikraamat oleks olnud, ma isegi ei tea, miks – ega ma ju analüüsinud siis,“ tunnistab Hannes, et oma toonaseid tundeid kuldvõtmekese loo asjus ta ei mäleta.

Seevastu praegused tunded on üsna ühesed: „Tuleb habe ette kleepida, vammus on palav, aga mängida on mõnus.“ Tantsunumbrid teda ei peluta. Neid ju vaid kaks. „Oma laulu ajal ja siis lõpus ka. Vähe.“ Seda vähest harjutab ta hoogsalt lava kõrval, kui esimene kooseis Carabas Barabasi laulu läbi teeb: „Piits on hea ja pikk, rahvas õnnelik!“ Pahurapoolse teatrijuhi piits on tõesti pikk. Nagu iluvõimlejate arsenalist pärit. „Noh, meie piits on pikk küll,“ itsitab Hannes. „Aga pehme. Ei ole meil lindikava, meil on piitsakava!“

Tenor Reigo Tamm jalutab mööda saali imposantse paruka ja tulipunaseks võõbatud huultega. Esimese hooga näeb välja kui langenud naine, teisel aga – õnnetu armastaja Pierrot, kellele siniste juustega tütarlaps Malvina piisavalt armastust ei jaga. „Roll on magus,“ kiidab Reigo. „Eks meis kõigis on peidus õrnuke poiss või tüdruk, kes kardab maailma ning inimesi,“ räägib ta. „Pierrot’d, kes pelgab maailma ja kardab haiget saada, on enda seest lihtne üles leida. Mida mängida, on palju.“

Reigo naerab, et Pierrot’l on Malvinaga seoses ohtralt südamevalu, sest sinikiharal on peigmehekandidaate ohtralt. „Tema ümber siblib tahtjaid palju, aga seda, kelle Malvina välja valib, peab tulema publik ise vaatama. Eks „Buratinos“ on ju päevakorras ikka see, kas armastus leiab õige tee või mitte ja kas keegi jääb õnnetuks või mitte. Need küsimused on õhus, kuid tüki lõpus on vastused käes.“

Reigo silkab tagasi lavale. „Nukkude laul“, kus marionetid oma nööridega liikumisnumbrit esitavad, läheb proovimisse. Koreograaf Villiko Kruuse valvsa pilgu all. Lavastaja teeb hingetõmbepausi. „Tegelikult on lavastus valmis,“ tõdeb ta neli päeva enne esietendust. „Meil on praegu viimased täpsustused ja märkused. Aga ma olen väga rahul: protsessiga väga rahul ja mulle väga meeldib Estonias töötada. Ma pole ammu ühtegi tööd niimoodi nautinud!“ Esimese vaatuse läbimängu lõpuks on suureformaadilises lavastajamärkmikus kirjas üksjagu märkusi. Täpselt kolme lehekülje jagu.

Fotodel: Buratino – Märten Männiste, Papa Carlo – Väino Puura, Kass Basilio – Mart Madiste, lavastaja Andres Dvinjaninov, Hannes Kaljujärv

Loe artiklit Õhtulehest!

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, et olla kursis värske info ning heade pakkumistega.
Uudiskiri saadetakse välja kord kuus.