Esileht

Toomas Edur: teater on inimestele, mitte „professoritele“!

27.04.2018 / Stina Vürmer

toomas-edur_blogi

SADA TÄIS! Tänavu oma 100. sünnipäeva tähistava Eesti Rahvusballeti loominguline juht Toomas Edur tõdeb, et administratiivne töö jätab talle soovitust vähem aega loominguks.

Eesti ballett tähistab tänavu 100. sünnipäeva. Juubeli puhul on õige aeg anda sõna Eesti balleti praegusele suunajale, Eesti Rahvusballeti kunstilisele juhile Toomas Edurile. Seda enam, et pareerimist vajaks nii mõnigi meediaväljaannetes lendu lastud nool. 20. märtsi Postimehes ilmus Kadi Herküli hävitava hinnanguga arvustus Eduri uuele balletile „Katariina I“, 29. märtsi Postimehes trükitud intervjuus Triinu Upkinile avaldas Eduri loominguliste tegemiste kohta kriitilisi seisukohti Eesti balleti grand old lady Mai Murdmaa.

Tekst: Triinu Upkin, balletiartist ja kultuuriteoreetik. Alvar Loog, Postimehe ajakirjanik.

Te olite maailmakuulus esisolist, kelle ees olid valla kõik lavad, kui 2009. aastal Estoniasse balletti juhtima tulite. Kui palju vastas teie ootustele see, mille eest leidsite?

Teadsin alati, et tahan tagasi Eestisse tulla. Ma ei valmistanud ennast spetsiaalselt ette, aga mõtlesin küll, et kunagi sooviksin võib-olla direktor olla. Teiste tulevaste kunstiliste juhtidega kohtumistelt (ühenduses Future Artistic Leaders) sain teada väga tähtsa asja: balletijuhiks ei saagi õppida. See avastus tekitas kohe kergendustunde.

Paljud sõbrad muretsesid, kas ma ei satu väikeses Eestis masendusse, sest pole kellegagi töötada. Alguses langesin masendusse küll! (Naerab.) Mentaliteet oli teine – nõukogulik. Aga Estonias oli mitu väga head tantsijat, näiteks Sergei Upkin ja Eve Andre-Tuga – tõelised professionaalid, kelle jaoks tõin siia „Coppélia“ ning hiljem „Pähklipureja“. Nende peale sai alati loota ja teised tantsijad tulid neile tasapisi järele.

Mis tüüpi juht te olete?

On erinevat tüüpi liidreid. Minu jaoks on liider see, kes on eeskujuks ja eestvedaja, räägib asju lahti ning jääb alati viisakaks. Inimesed on erinevad ja neile tuleb erinevalt läheneda, aga ma usun, et kui olla tantsijatega aus ja siiras, on võimalik pälvida nende austus ja saavutada trupi pikaajaline areng. Sõbraliku oleku tõttu peavad mõned mind võib-olla liiga leebeks, aga kui läheb „löömiseks“, siis mul on, mida öelda.

Mul on väga ranged nõudmised distsipliini suhtes ja kindel arusaamine, mida tähendab kool, tants, pingutus, ja mida tähendab elamine tantsus ning maailmas balletitantsijana.

Kui palju visioone või seatud eesmärke on teil õnnestunud selle ajaga ellu viia?

Esitad visioone, täidad plaane… tegelikult tuleb minna oma sisetunde järgi. Muidugi oleksin tahtnud tuua siia rohkem maailmakuulsat repertuaari, aga kõigeks pole raha jätkunud. Siiski õnnestus saada Sir Kenneth MacMillani „Manon“, Wayne McGregori „Symbionts“, kõigi suurte teatrite unistus, John Cranko „Onegin“ jt.

Paljud asjad, mida tahtsin, olen saavutanud: distsipliini laval ja tööeetika, balletil on füsioterapeut ja spordimassöörid, pilatese õpe, spetsiaalse vetruvusega balletipõrandad nii harjutussaalides kui laval jmt. Estonia maja on tänu Aivar Mäele kogu aeg paremaks muutunud! Aga alati on ressurssidega probleeme. See (kunstilise juhi amet) on raske töö!

Millised on tänapäevase balleti kunstilise juhi tööülesanded?

Inimsuhteid hallata! Tegelikult on see nagu Hunt Kriimsilma üheksa ametit. Kuidas tantsijaid motiveerida, kuidas traumade puhul käituda, koosseise planeerida ja kõigiga arvestada. Välissuhteid tuleb arendada ja ringreise planeerida. Praegu ei saa olla pelgalt kunstnik balletisaalis. Pean kõike balletiga seonduvat teadma, igale poole jõudma, kõigiga rääkima. Paraku nagu igas kollektiivis on neid, kes ei tule alguses kaasa, ja see segab arengut. N-ö laud tühjaks ja uus peale pole aga minu stiil, kuigi nii oleks ilmselt lihtsam.

Kui oleks vaid garantii, et see uus on parem…

Garantiid ei ole jah, aga oleks kergem. Peab olema väga tugev, et tulla olemasoleva kollektiivi ette ja olla valmis kriitikaks, kui iga tantsija teab, kuidas alati on olnud. See „nii on alati olnud“ on üldse mõttetu argument. Maailm läheb kogu aeg edasi.

Minu tööülesannete hulkab kuulub ka kohustus lavastada üks ballett aastas, aga see on vanast ajast lepingusse jäänud. Trupp ei arene ühe autori repertuaari juures ja nõukogude teatri mudel ei ole ideaalne. Meie praegune repertuaar – „Uinuv kaunitar“, „Kratt“, „Tramm nimega Iha“, „Medea“ ja erinevad lühiballetid näiteks – on tantsijaid arendav.

Kas rahvusballeti juhi roll on tänapäeval tõesti rohkem administratiivne kui loominguline? Te olete balletijuhina üheksa aasta jooksul välja toonud kaks originaalballetti. Kas seda pole vähe?

Seda mitte. Originaalballette on keeruline teha, kaks-kolm aastat läheb ühega aega. Tänapäeva balletijuht peab andma ka balletitunde, tegema proove. Ka klassikalised teosed on truppi arendavad, olen püüdnud seal leida uusi väljakutseid tantsudes, eriti meestele, mida Petipa originaalkoreograafias ei ole. Püüan teha nii, et trupil oleks parem ja areng tagatud. Lisaks tuleb tegeleda uute solistide otsimisega.

Kuidas suhtute avalikku kriitikasse, mis tabas teie viimast balletti „Katariina I“ ?

Kriitiku arvamus on alati ühe inimese subjektiivne arvamus. „Katariina I“  on aga publiku hulgas väga menukas, publik on hääletanud jalgade ja rahakotiga. Me teeme ju teatrit tuhandetele positiivse emotsiooni nimel. Mina soovitan kõigil, ka kriitikutel, näha elus ilu ja seda nautida. Aga muidu – balletijuhi ametikoht ei ole mulle ju igavene, kui keegi teab, kuidas paremini teha, siis ta võib järgmine kord kandideerida.

Milline on Eesti Rahvusballett praegu?

Iga direktor on panustanud Estonia balletti nii palju, kui on suutnud, trupp on kogu aeg edasi arenenud. Kui mõni lavastus hästi õnnestub, tantsijad, repetiitorid ja publik on õnnelikud, siis olen ma pisarateni uhke. Meil on hea trupp ja me oleme võimelised andma suurepäraseid etendusi. Oleme viimastel aastatel edukalt etendusi andnud Moskvas, Peterburis, Soomes, Sevillas, Hongkongis, Veneetsias La Fenice teatris, ja meid kutsuti igale poole tagasi!

Balletitrupi kvaliteet sõltub sellest, kui palju on professionaalseid ja andekaid inimesi ning kui palju on aega ette valmistada. Teater pole ainult etendused, vaid ka sisekliima, puhkus, tingimused maja sees, tunne, et meid austatakse. Ma arvan, et praegu oleme saavutanud etenduste arvu lae – rohkem pole meil praeguses olukorras võimalik kvaliteetselt ühe hooaja jooksul etendusi anda.

Peame olema realistid – meist ei saa kunagi Suur Teater või Maria teater. Minu unistus oleks saada selliseks nagu Stuttgardi Ballett. Proovin teha sama nagu John Cranko (Stuttgardi balleti asutaja ja juht aastatel 1961–1972): anda noortele võimaluse lavastada, et tuleks uusi koreograafe.

Me oleme heas seisus, meie väikses riigis on suur saavutus, et selline trupp tähistab 100. aastapäeva.

Millised on Eesti Rahvusballeti nõrkused?

Balletil võiks alati rohkem raha olla. Me võistleme nii palkade kui repertuaari osas terve maailmaga. Soovin, et me saaksime Eestisse rohkem maailmakuulsaid lavastajaid ja lavastusi tuua, see tooks siia ka tantsijaid. Trupis võiks olla 10 liiget rohkem, 70 tantsijat oleks hea. Ja väga suur probleem on lava – laiust ei ole. Uus ooperi- ja balletiteater peaks selle probleemi tulevikus lahendama.

Viimastel aastatel on iga hooaja lõpus vahetunud umbes kümme tantsijat. Kuidas sellist liikumist vähendada?

Repertuaari ja rahaga. Olen paljude tantsijatega personaalselt vestelnud ja palunud, et nad ootaksid veel ära ühe või teise rolli, ja nad on hiljem selle eest tänulikud olnud. Solistiks saades kipuvad nad aga lahkuma, sest Eesti pole ju nende kodumaa ja maailm on valla.

Londoni Kuninglik Ballett on selles osas haruldane nähtus, kus on nii suur palk ja tugev konkurents, et keegi ei lähe ära ega jää isegi haigeks. Inglise Rahvusballett, kus kaua töötasin, oli alati nagu koridor: 15 lahkujat hooaja kohta oli normaalne. Kõik tahtsid Londonisse tööle tulla, Kuninglikku Balletti ei saanud, nii et järgmine variant oli Inglise Rahvusballett.

Seal ootas aga orjatöö. Minu esimesel hooajal oli 240 etendust – õppisin laval tantsima ja sain tugevaks, paljud aga lahkusid. Tänu sellele, et kaader voolas, tunnen ma poolt balletimaailma, kellest paljud on samuti nüüd balletijuhid või õpetajad. Ma arvan, et meie kaadrivoolavus ei ole liiga suur, see on normaalne nähtus sellise suurusega trupis.

Kas Eesti balletil peaks olema oma nägu või pole see teile kunagi prioriteet olnud?

Muidugi tahan ma meie balletile oma nägu! Selleks on vaja oma balletikooli kasvandikke ja eesti lavastajaid. Ma tahan, et me julgeksime ja et meil oleks ressursse teha erinevaid asju: nii abstraktseid lavastusi kui ka draamaballette. Teater on inimestele, mitte „professoritele“!

Mina näiteks pole see inimene, kes tuleb tingimata teatrisse mõtlema. Etendus võib olla lihtsalt ilus, kui sa vaid suudad seda näha, siis see puhastab hinge ja tõstab sind justkui kõrgemale. Inimesed on väsinud šokeerivast või tühjalt efektide peale tehtud etenduskunstist, nad tahavad näha ilusaid asju, tahavad näha draamaballette. Me ei ütleks, et nad sellepärast rumalad on! Meie publik on käinud teatrites mitmel pool maailmas ja oskab head asja hinnata.

„Professoritel“ on tihti oma piiratud ettekujutus, aga kunsti ei saa raamidesse panna. Publik hääletab rahakotiga – kui kunstnik saab endale palju publikut, kas ta polegi siis enam kunstnik?

Kas tantsija on kunstnik või instrument?

Mõni hetk on ta instrument, mõni hetk on ta kunstnik. Erinevates lavastustes, isegi lavastuse erinevatel hetkedel võib ta olla üks või teine. Mulle tundub, et tänapäeval ei ole kahjuks aega lavastamiseks, mugavaks loomisprotsessiks. Lavastaja peab saali tulema ettevalmistatuna.

Mulle meeldis omal ajal Mai Murdmaaga töötada, saalis koos luua. Hiljem olen seda ainult väga vähe kogeda saanud. Paljud lavastajad kasutavad heas mõttes tihti tantsijaid ära, nad näevad ja julgevad nende pakutud materjali oma loomingusse sisse võtta. Ka mulle meeldib, kui tantsija midagi välja pakub, aga lõpptulemuse eest vastutab siiski lavastaja.

2019. aastal lõppeb teie teine ametiaeg. Kas jätkate Eesti Rahvusballeti kunstilise juhina?

Seda ma veel ei tea. Jätkaks ikka. Samas tean, et ükski töö ei ole igavene. Lõppkokkuvõttes loeb see, mida olen suutnud teistele anda. Võib-olla olen fantaseerija, aga ma usun headuse jõudu ja soovin inimestele ainult parimat.

Millisena näete Eesti balleti lähitulevikku?

Soovin näha rohkem originaalteoseid. Ootan huviga, mis saab sügisel etenduvast lühiballettide õhtust, kus lavastavad noored koreograafid Tiit Helimets, Jevgeni Grib ja Eve Mutso-Oja. Soovin jätkata noorte koreograafide töötubadega kammersaalis, et leida uusi noori koreograafe.

Ma loodan, et ka tulevikus hinnatakse Eesti balletti nii riigisiseselt kui välismaal, nii nagu praegu. Soovin, et meie balletikooli kasvandikud tuleksid Estoniasse ja et trupp peamiselt neist koosnekski! Aga maailm muutub, igal pool, ka vanades suurtes teatrites on trupid ammu rahvusvahelised. Meil on super tantsijad ja super solistid, aga neid ei ole piisavalt. Eesti Rahvusballeti trupp saab väga hästi töötada, kui inimesed vaid ei väsi või ei lahku mujale õnne otsima.

Kas ka saja aasta pärast tantsitakse balletti?

Ma arvan, et kogu aeg tantsitakse. Keha liikumine on elu. Elu ongi tants. Tants teeb targaks ja tantsuga ravitakse isegi haigusi! Tants jääb alati meie elu osaks, kui me just lõplikult virtuaalmaailma ei koli ja prille jäädavalt ette ei pane.

Toomas Edur

Sündis 20.01.1969

1988 lõpetas Tallinna Koreograafiakooli 1988–1990 oli Estonia teatri balletisolist 1990–2009 oli (vaheaegadega) Inglise Rahvusliku Balleti solist 2009. aastast Eesti Rahvusballeti kunstiline juht

Sel pühapäeval, 29. aprillil algusega kell 17 toimub Estonia teatris rahvusvahelise tantsupäeva gala, millega tähistatakse ühtlasi Eesti balleti 100. sünnipäeva.

Artikkel ilmus 27. aprilli Postimehes.

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, et olla kursis värske info ning heade pakkumistega.
Uudiskiri saadetakse välja kord kuus.