Esileht

Tartus sündinud Katariina I ja Moskvas sündinud Irina Fetissova-Müllerson

06.03.2018 / Stina Vürmer

katariina_blogi

15. märtsil esietendub Rahvusooperis Estonia ballett „Katariina I“. Libreto kirjutas suurepärane vene luuletaja Irina Fetissova-Müllerson, kes praegu elab Londonis. See on tema teine originaallibreto Eesti Rahvusballetile, debüüdiks oli „Modigliani – neetud kunstnik“.

Tekst: Jelena Skulskaja, kirjanik
Foto: Pille Riin Pettai
Ilmus ajakirjas Estoonlane 9. veebruaril 2018.

Irina, te sündisite Moskvas, Arbatil, abiellusite eestlase, tuntud ja tunnustatud teadlase Rein Müllersoniga, jõudsite Londonisse … Kas ootamatud ja ettearvamatud pöörded Teie enda saatuses mõjutasid kuidagi soovi osaleda Katariina I-st kõneleva lavastuse loomises? Katariina saatus on ju üks uskumatumaid maailma ajaloos …
Minul, vene naisel, on eesti juured ja eesti esivanemad. Mu ema vana-vana-vana-vanaisa oli eestlane. Sain sellest teada täiesti juhuslikult. Meie peres ei arutatud kunagi rahvusküsimust, inimesi ei jagatud rahvuse järgi. Abikaasa Reinuga tutvusin Moskva riikliku ülikooli õigusteaduskonnas, armusin temasse, aimamata, et tegemist on eestlasega. Tegelikult ei mõelnud ma üldse tema rahvusele, aga ees- ja perekonnanime järgi oletasin, et ta on sakslane. Armastus on rahvusteülene. Teil on ilmselt õigus, et enda saatuse salapärased pöörded aitavad paremini läheneda libreto loomisele.

Viibite tihti Eestis. Kas on midagi erilist, mis selle maa teile kalliks teeb?
Olime Reinuga juba pikka aega abielus ja olin Eestit korduvalt külastanud. Vaimustusin selle maa õdususest, merest ning kaunidusest ja kui hakkasin järjekordselt Eestile kiidulaulu laulma, mainis ema äkki mu eesti juuri. Hõiskasin pooltõsiselt-poolnaljatades: see ongi vere kutse! Ootamatus on minu saatuses väga oluline: ma ei teadnud, et minust saab luuletaja, kirjanik, et hakkan libretosid kirjutama. Õppisin juristiks, aga sattusin kirjandusse ja teatrisse.

Mul on romaan pealkirjaga „Piiriarmastus“, seal räägib vanaema Peterburis elavale naispeategelasele enne surma nende sugupuu eesti juurtest ja tegelane plaanib viivitamatult Tallinnasse sõita. Oletatavalt on tema vana-vana-vana-vana-vanaema olnud Katariina I-se seltsidaam. Kas Teie perekonna puhul oleksid sellised õukondlikud sidemed võimalikud?
Nii sügavuti ma ei tea, aga tõmme just nimelt Kadrioru poole on mul uskumatult suur. Lihtsalt tunnen, et see on minu koht, ja lõpuks me ostsimegi abikaasaga korteri Kadriorgu.

See tähendab, lähenesite maksimaalselt Katariina I-le. Minu raamatus esitatud versioonis oli ta eestlane, aga Teie libretos?
Olles täpsust taga ajav inimene, hariduselt jurist ning uurinud oma tegelase päritolu kõiki versioone, jäin ma peatuma kõige veenvamal – ta oli eestlane. Minu jaoks ei ole asi ainult rahvuses. Ta oli harukordne naine – suursugune ja lihtne üheaegselt. Ise nimetas ta end jalarätipesijaks, see tähendab pesunaiseks. Jah, ta jäi varakult orvuks, ei saanud haridust, töötas teenijana, aga ainult tema oli loodud keiser Peeter I jaoks. Tal oli ainukordne võime rahustada, ravida ja taltsutada keisri märulist vaimu. Mehel käisid peal raevu- ja hullusehood, teda piinasid peavalud, mille ajal ta viskles nagu lõvi puuris. Kõik jooksid laiali, aga mitte Katariina. Tema istus mehe kõrvale, pani tolle pea oma sülle, nurrus ja laulis, kuni mees uinus. Katariina istus tundide kaupa liikumatult, et mitte mehe und häirida ning Peeter ärkas hoopis teise inimesena.
Ja milline oli naise ustavus Peetri vaadetele! Ta ei lahkunud mehe kõrvalt peaaegu kunagi, oli kaasas kõikidel tema reisidel, ehkki oli peaaegu alati raskejalgne. Ta sünnitas üksteist last. Aga kui oli vaja teele asuda, siis saatis Katariina meest ükskõik millises olukorras, mõnikord ratsa, mõnikord vankril. Ainult merereise ta vältis. Ja mees kirjutas talle: „Kateriinake, abilisi pole üldse, kõik pean ise tegema …“

Kui mees oli ära, kasvatas naine tema jaoks Tallinnas (Revalis) meloneid, tegi veini …
Lahus olles saatsid nad teineteisele liigutavaid kingitusi: naine saatis koduveini ja -õlut, kootud asjakesi, mees aga kangatüki kleidi jaoks või midagi muud. Räägime ja kirjutame armastusest palju, aga kas oskame igapäevaselt sellistele pisiasjadele tähelepanu pöörata? Kas näitame oma armsamate vastu üles pidevat tähelepanu? Peeter I kinkis Katariinale pulmadeks isetehtud puust lühtri, ta kinkis naisele Vene impeeriumi. Ma loodan, et lühter on lavastuses olemas, see on minu jaoks väga tähtis.

Kas on võimalik, et ta kasutas mehi positsiooniredelil tõusmiseks?
Olen veendunud, et mitte. Ta oli lihtne naine, imperiaalsete ambitsioonideta. Ta ei olnud kiskja ja ta polnud ka meeletult kaunis. Temas oli hurm, mis ei lasknud ühelgi tema armukeseks olnud mehel teda unustada. Kaalusime koreograaf Toomas Eduri ja helilooja Tauno Aintsiga, kellega koos tõime lavale ka eelmise balleti, anda teosele nimeks „Eesti Tuhkatriinu“. Loobusime sellest, kuna Katariina juhtum on ainukordne – inimkonna ajaloos ei ole teist sellist Tuhkatriinut, pesemata näoga teenijatüdrukut, keda tsaar oleks märganud ja temaga armastusest abiellunud.

Naaskem versiooni juurde tema eesti päritolust, seda enam, et seda väitis ka balleti esialgne pealkiri.
Esimest korda ilmub Marta Skawronska ajaloodokumentidesse just nimelt Tartus (Dorpat) nelja-aastase orvuna. Ta ei pruukinud olla kinnine laps, aga ilmselgelt oli ta vaikne – eesti tüdruk. Eestlased on palju vähem jutukad kui näiteks meie Teiega. Ja veel üks tähtis fakt: miks ostab Peeter I oru just nimelt Revali lähedal, kasutades selleks oma isiklikku raha ja nimetades selle Kadri järgi? See oli austusavaldus naise päritolule, tema rahvusele. Peeter poleks kunagi hakanud sinna lossi ehitama ega parki rajama, kui Katariina oleks olnud poolatar või rootslane! Kõik on seotud Revaliga – kuidas mees siia sõitis, kuidas naine siia sõitis, kuidas nad seda kohta armastasid. Kadrioru lossist saab balletis tegelaskuju …

Mis te arvate, kas tal oli riigitegelase võimekust, kas ta haaras kogu geopoliitilist olukorda (meenutagem, et Pruti sõjakäigu ajal andis ta oma ehted Türgi suurnike mõjutamiseks)?
Meil on see stseen balletis olemas. Ma ei usu, et tal oleks olnud globaalset visiooni toimuva kohta, aga talle oli tähtis ja vajalik päästa oma mees. Kõigepealt päästa Petruša, siis ennast ja siis riik.

Nagu teada, suhtus Katariina I äärmiselt rahulikult ja irooniliselt oma mehe tiivaripsutustesse. Kas selline täielik armukadeduse puudumine on kooskõlas suure armastusega?
Mitte ainult suhtus ta sellesse irooniaga, vaid aeg-ajalt valis talle ka armukesi. Raske on peresuhetes sellist tarkust ette kujutada. Aga kui ta oleks hakanud skandaale korraldama, suhteid selgitama, millega see oleks lõppenud? Ta polnud mitte ainult abikaasa, vaid ka hea sõber, kõikemõistev ja andestav. Ta oli naiselikult väga tark. Ta oskas peret koos hoida. Vaadake, kuidas praegu pered purunevad, nagu pähklid – kergelt ja kiirelt, aga tema hoidis perekonda tervena ja temast sai keisrinna.

Aga siiski … kannatas, kannatas, aga lõpuks ikkagi ei kannatanud välja.
Te peate silmas Katariina armukest Monsi? Jah, ilma temata ei saanud, ega Katariina siis kivist olnud … Aga Peetri viha talus naine väärikalt. Enne mehe surma suutis ta temaga ära leppida, mõeldes sellele, et peab üle võtma suurriigi ja hiljem selle tütardele pärandama. Katariina on meie balleti peategelane, Peeter on teisejärguline.
Eelmises balletis oli mul kiusatus teha peategelaseks mitte geniaalne kunstnik Modigliani, vaid tema tähtsaim teekaaslane Jeanne Hébuterne, kuna ühestki suurmehest ei saa asja, kui tema selja taga pole vapustavat naist, kes jagaks ja suunaks tema saatust ning taluks kõiki raskusi ja hädasid, mis kaasnevad õnnega elada koos geeniusega.

Milliste raskustega tuli teil rinda pista Katariina kuju ja kogu libreto loomisel?
Raskusi on ainult üks: ei tohi valetada, ükskõik kui muinasjutuline olukord ka ei tunduks. Modiglianist on kirjutatud palju, iga tema samm on teada. Katariinast on kirjutatud vähe, see-eest on kõik faktid teada, kirjanik komistab igal sammul tõe otsa, mida muuta ei saa. Selles balletis vaimustun peategelasest, armastan teda.

Tahaksin esitada lihtsa küsimuse, millele ilmselt puudub lihtne vastus – kuidas libretot kirjutatakse?
Kõigepealt tuleb (sisemiselt) muutuda baleriiniks, kujutleda, kuidas žesti või konkreetse pas’ga anda edasi seda, mida on nii loomulik edastada sõnadega. Me mõistame sõnu paremini kui tantsu, ehkki tundub, et tantsu keel on ilmselge. Tants peab hingeliigutusi väljendama nii, et selles sulaksid kokku muusika ja liikumine. Sa oled kohustatud libreto kallal töötades mõtlema helilooja ja koreograafi peale.

Kas te tutvusite Toomas Eduriga juba Londonis, kus ta pikka aega tantsis?
Jah, ma käisin kahekümnel või isegi kolmekümnel tema etendusel, minust sai tema fänn, ehkki ma ei ole üldse fanatismi kalduv inimene. Põhiline, mis teda iseloomustab, on sügav vaimsus! Ma olen näinud paljusid suuri tantsijaid, aga Tom on parim! Räägitakse, et samasuguse vaimustusega suhtus temasse printsess Diana. Siinkohal on tähtis lisada, et me oleme Toomaga kahekordsed fännid: tema on armunud minu luuletustesse ja just see ärgitas teda kutsuma mind balleti kaasautoriks. Temaga koos töötada on õnn. Olen Toomale pühendanud ka mõned luuletused. Imelise sobivuse oleme saavutanud ka helilooja Tauno Aintsiga.

Selline vaimustus kaasautoritest ja veel pühendatud luuletused – ega see pole Teie abikaasa jaoks liiga suur katsumus?
Minu abikaasa on eraldi balletti väärt – sellest, kuidas lihtsast eesti külapoisist sai rahvusvahelise õiguse instituudi president …

Katariina I
Maailmaesietendus Rahvusooperis Estonia 15. märtsil 2018
Lisainfo

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, et olla kursis värske info ning heade pakkumistega.
Uudiskiri saadetakse välja kord kuus.