Esileht

Pudelpost 60ndatest. Leiutaja Manfred MIM kirjutas ooperi

29.12.2017 / Stina Vürmer

mim_blogi

Neli aastat tagasi avastati ühelt Nõmme pööningult sensatsiooniline leid, mis seab kogu Eesti muusikaajaloo uude valgusesse. Leiti filmilintidele salvestatud mitmekihiline ooperipartituur, mille looja, nagu nüüdseks selgunud, oli teadlane ja leiutaja Manfred MIM. Seni on eeldatud, et 60. aastate eesti muusika lähtus pigem rahvusromantismist ja neoklassitsismist ega olnud Euroopas valitsenud kesksete muusikavooludega eriti seotud. Manfred MIMi teose helikeel aga näitab ilmselget sidet Euroopas tollel ajal valitsenud avangardiga – tema lähenemine muusikalisele materjalile on tugevalt sonoristlik ning tema kõlamaailm seostub selliste avangardi suurkujudega nagu Karlheinz Stockhausen, György Ligeti, Krzysztof Penderecki jt. Lisaks defineerib Manfred MIMi ooper ümber eestlaste ajaloo.

Tekst: Väljavõtted MIMproject’i ja Manfred MIMi kirjavahetusest

Lõik MIMproject’i kirjast Manfredile: Manfred, Te lõite ooperi teemal, mis paljudele eestlastele on ülimalt tähtis nii ajalooliste aspektide kui ka Lennart Meri isiku pärast. Teie ei ole päriselt eestlane, miks te üldse annate ühele rahvale edasi nii fundamentaalse teadmise nende ajalugu kujundanud protsessidest?

Manfredi vastus: Vaadake, Lennart (te ju lubate, et ma nimetan oma sõpra lihtsalt Lennartiks ega hakka perenime igale poole juurde lisama?), Lennart kirjutas kõigepealt oma „Hõbevalge“. Siis kirjutas ta sellele teise osa juurde ja ristis selle „Hõbevalgemaks“. Aga mida paljud ei aima, on, et nende raamatute kirjutamisel sai ta teada asju, mida lõpuks isegi tema uuriv vaim pidas õigemaks neist raamatutest välja jätta. Kuid need teadmised siiski kajavad seal raamatute koltuvatel lehekülgedel.

Kirjutamise ajal usaldas Lennart mulle algseid mustandeid näha ja üle lugeda.
Ma mäletan näiteks sellist teemaarendust, et enne Kaalit ei tundnud Euroopa üldsegi ratast ning alles veereva tulekera nägemine siin teie juures viis inimesed mõttele, et kui selline ümmargune asi võib niisuguse uskumatu kiirusega üle taeva kihutada, siis peab temast olema kasu ka maa peal reisimiseks. Et alles selle tulekera järgi taibati, et jalgsi või vett mööda rändamine ei ole ainus võimalus maakera pinnal liikumiseks.

Lennart käis selle ideega ka akadeemik Anto Raukase jutul, aga Raukas polnud uue teooria suhtes üldse vastuvõtlik, ta olevat hoopis arvanud, et niisuguse teooriaga võiks Lennart enam mitte kunagi Akadeemia seinte vahele ilmuda. See seletab ka nende hilisemat pingelist läbisaamist (see pingelisus jõudis mõistagi ka ooperi mõningatesse stseenidesse).

Siis kohtus Lennart minuga.

Päris meie koostöö algul kuulis Lennart kusagilt, et ma uurin ringjoone olemust – nii et ta tahtis kohe ka minult teada, kas ma olen kokku puutunud mingite legendidega, mis näitaks, et ringi ja ratta idee pärineb Hüperboreast või Thulest ja et sellel on seos Kaali meteoriidiga. Pidin talle pettumuse valmistama – ringjoont tunti tänu Päikesele maailma kultuurides siiski juba palju varem. Aga Lennarti sarm ja pealehakkamine võlusid mind ja meist said päris head sõbrad. Ja pealegi, mul oli talle pakkuda midagi hoopis paremat kui skepsis ja kuiv täppisteaduspõhine ignorants. Nii et ma rääkisin talle, mida mina teadsin Kaali sündmustest. Ja mõningal määral isegi näitasin.

Lõik MIMproject’i kirjast Manfredile: Aga ikkagi – ooper? Miks peaks sellistest olulistest sündmustest laulma? Miks mitte rääkida inimese kombel?

Manfredi vastus: Üks korralik ooper seob endas kõike, mis üldse kunagi välja mõeldud on. Nii et vastus on ilmne – ma tahtsin kasutada kõiki võimalusi ja ooperi vorm andis mulle need. Aga kirjutage hoopis teie mulle, miks te seda lavastama hakkasite?

MIMproject’i vastus Manfredile: Olgu, Manfred, me proovime seda selgitada. Ennekõike – meil oli väga huvitav. Teie partituur hämmastas meid. Ja me oleme leidnud töö käigus kõigile ooperis viidatud detailidele kinnituse või isegi topeltkinnituse. Kuna me mõistsime, et väga lihtne on entusiasmi najal vigu teha, käisime Teie materjalidega eriti ettevaatlikult ja lugupidavalt ümber.

See oli ikka väga õnnelik kokkusattumus, et me Teie noodilindid Nõmme pööningult leidsime. Teie materjalidesse kaevumine on alati olnud raske töö – lõputud poolikud ideed, prototüübid, otsatu hulk päevikusissekandeid ja märkmeid. Me teame, et Teie ise ei pöördu kunagi juba läbikäidud teemade juurde tagasi. Aga selleks olemegi meie. Käisime just kuu aega tagasi Milanos Leonardo da Vinci muuseumis – kõik need sealsed fotokoopiad tema märkmetest meenutasid kangesti Teie omi.

Pärast kunagist retrospektiivnäitust, mis me Tallinna Kunstihoones Teie töödest ja märkmetest kokku panime, oli meil ikka veel hulk läbitöötamata materjali. Me hakkasime kohe seda materjali dešifreerima, kaardistama ja süstematiseerima.

Te teate küll, et me olime Teie materjalidega juba põhjalikult töötanud. Aga alles noodilindid ühendasid kokku tervikpildi. Me otsustasime, et Teie plaanid, mis 60ndatel jäid teostamatuks, tuleb nüüd teoks teha. Teil olid suurepärased ideed, meil on tahe ja vahendid.

Lõik MIMproject’i kirjast Manfredile: Manfred, Te olete jõudnud teha kohutavalt palju asju. Aga Teid tunnevad vähesed. Kas Te kirjutaks natuke ka endast? Me teame, et Te kunagi ei taha endast rääkida, ikka ainult oma leiutistest ja katsetest. Aga ikkagi …?

Manfredi vastus: Nii see tõesti on. Ma olen teadusemees, ja, tuleb tunnistada, ka mõneti obsessiivne geomeeter – täiusliku ringi otsingud ja kõik sellega seotu on põhjus, miks ma üldse teadust teen ja leiutan. Kõik ülejäänu, mis on juhtunud, on alati olnud ringi uurimise kõrvalsaadus, pundar kogemata tekkinud teaduslikke ja loomingulisi kõrvalliine.

Idee, et peakivist saab kuulata ajaloo helilist kudet, tuli mulle pähe suhteliselt ammu. 60ndate tingimustes otsustasin ma taasesitamiseks kasutada ringikujulist paeplaati, mille lõikasin välja Saaremaa dolomiidist. Muidugi pärast põhjalikku Kaali meteoriidi ja Saarema aluspõhja mikropragude uurimist. Nimelt salvestus Kaali meteoriidi plahvatus suhteliselt täiuslikult Saaremaa dolomiidist aluspõhja, ja selle salvestuse mahamängimine oleks andnud meile kõige vanema muusika, mida keegi iial on kuulnud. Vähemalt 2700 aastat vana salvestis on isegi tänapäeva mõistes tõeline rariteet.

Estonia oli tollal ainuke koht Eestis, kus pöördlava suurust paekiviplaati oleks saanud maha mängida. Ma üritasin veenda tolleaegset peadirigenti Kirill Raudseppa ja peakunstnikku Lembit Roosat, et minu plaat tuleb paigutada pöördlavale ja lisada sellele elektromehaaniline käpp ning legeeritud terasest nõelaga varustatud lugemispea (nii nagu plaati ikka maha mängitakse). Vastutasuks pakkusin neile oma teeneid Estonia valguspargi ja pöördlava mehaanika arendamiseks ja lavakonstruktsioonide tugevdamiseks. Aga tookord ei aidanud miski – kokkulepet ei sündinud. Ma arvasin algul, et Estonia teater oli selliseks suurejooneliseks eksperimendiks lihtsalt liiga konservatiivne. Tugevusarvutusi kontrollides sain siiski aru, et peakunstniku kahtlus totaalse lavavaringu võimalikkuses oli olnud õigustatud. Estonia maja oleks pöörleva dolomiitplaadi raskuse all purunenud alusmüürideni. Tuleb tunnistada, vahel olen ka mina liigsest entusiasmist arvutustes vigu teinud.

Lõik MIMproject’i kirjast Manfredile: Nüüd Te kirjutasite meile jälle oma leiutistest ja ikka mitte midagi endast.

Manfredi vastus: Nii see vist tõesti jälle juhtus. Aga minu isik ongi kõigi nende avastuste ja leiutistega võrreldes tähtsusetu. Mul oleks lisada ehk ainult üht. Kuskile pole salvestatud, millal ma sündisin, ja keegi pole välja arvutanud, millal ma suren. Seda peate arvestama.

Manfred MIMi ooperi „Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas“ etendused toimuvad 19. ja 21. jaanuaril, 8. ja 21. veebruaril ning 9. märtsil. Lisainfo. 

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, et olla kursis värske info ning heade pakkumistega.
Uudiskiri saadetakse välja kord kuus.