Esileht

Uued hääled Estonia laval ehk kolm noort meest ooperis

30.11.2017 / Stina Vürmer

kolm-meest

Pole just tavapärane, et Rahvusooper Estonia saab uut hooaega alustada koguni kolme noore, särava ja andeka lauljaga. Aga siin nad on: tenorid Mehis Tiits ja Reigo Tamm ning bass Raiko Raalik. Nende teed klassikalise laulmise juurde on olnud erinevad, nii nagu on erinevad ka nende iseloomud ja temperament. Ometi seob neid kolme lisaks ühistele Estonia lavalaudadele veel midagi: pühendumus, suur kirg ja kutsumus laulmise vastu.

Esimesed muusikalised elamused, mis lapsepõlvest meenuvad?
Mehis Tiits: Minu esimene muusikaline elamus pärineb kooli iga-aastasel lauluvõistlusel osalemisest. Esimesel lauluvõistlusel esitasin Igor Garšneki Joel Sanga sõnadele kirjutatud lastelaulu „On varsal varsa aru“. Meenub veel, et vedasin tolleaegse õpetaja Janek Paeglisega kihla, et ta ostab mulle šokolaadi, kui teen erilise artistliku kummarduse. Nii ka läks!
Raiko Raalik: See oli juba enne kooliminekut, mu Setumaal elaval vanaisal oli vinüülimängija ja ainult üks plaat – „Entel-tentel“ – ja need laulud on mul kõik tänini peas.
Reigo Tamm: Kuigi mul on fotojäädvustus sellest, kuidas ma väikese põnnina istun klaveri taga, tahtsin ma juba lapsena saada näitlejaks ning minu huvi oli keskendunud eelkõige sõnateatrile.

Laps on muusikale väga vastuvõtlik, muusika tekitab alati tugevaid emotsioone: helgus, kurbus, ülevus või vastupidi – hirm mõne sünge kõlapildiga heliteose ees.
Mehis: Minule ei meenu lapsepõlvest selliseid elamusi! (Naerab)
Raiko: Minul aga seonduvad ülevad emotsioonid laulupidudega. Käisin varasest east alates Tartu Poistekooris, laulsin seal üksteist aastat ja selle aja sisse mahtus mitu laulupidu.
Reigo: Arusaamine kui suur on muusika mõjujõud inimestele, hakkasin aduma alles põhikooli lõpus. Kuid ka minu esimesed tugevad elamused on seotud laulu- ja tantsupidudega, laulsin kooris ja tantsisin rahvatantsurühmas.

Kui muusikalembene oli teie oma pere?
Mehis: Minu isa kaalus isegi klassikalist laulmist õppima minna, kuid see jäi väga proosalistel põhjustel katki: ta ei leidnud ühtegi sõpra, kes löönuks kampa! Kuid see kutsumus leidis rakendust bändis kitarri mängides ja solistina lauldes. Ka kodus tuli ette, et isa võttis kitarri ja siis laulsime juba koos. Muide, ka isal oli ilus tenorihääl. Ema õppis lastemuusikakoolis akordionit ja oli mõnda aega isegi lasteaias muusikaõpetaja, sellel kõigel oli kindlasti tugev mõju ka mulle.
Raiko: Minu mõlemad vanemad on põgusalt muusikat õppinud: ema klaverit, isa akordionit ning mind pandi muusikakallakuga Tartu Karlova gümnaasiumisse, kus oli tugev koorilaulukultuur.
Reigo: Minu ema on õppinud Tapa muusikakoolis klaverit ja kuna ta laulis Tapa kammerkooris, puutusin muusika ja muusika tegemisega kokku väga varases eas – ema võttis mind kaasa kooriproovidesse, kontsertidele ja reisidele.

Kui pikk, sirge või käänuline oli tee muusika juurde?
Mehis: Mina liikusin muusika ja laulmise juurde kuidagi intuitiivselt – otsisin laulmise võimalusi, sest mulle meeldis see. Osalesin kuni põhikooli lõpuni kooli lauluvõistlustel ja lõpuks võitsin need mitu aastat järjest. Minu toonane repertuaar ei koosnenud mitte pophittidest, vaid pigem estraadiklassikast.
Raiko: Minu puhul võib öelda, et see tee on olnud väga sirge ja loogiline: muusikaklassist poistekoori, sealt Heino Elleri nim. Tartu muusikakooli Taisto Noore lauluklassi ja Eesti muusika- ja teatriakadeemiasse.
Reigo: Kuigi ma tegelesin kogu aeg miljoni asjaga korraga: laulsin mitmes erinevas kooris, käisin rahvatantsus, õppisin muusikakoolis puhkpille, teadsin alati, et tegelikult tahan saada näitlejaks. Seda, kuidas näeb välja professionaalne muusika tegemine, kogesin Hirvo Surva käe all Virumaa Poistekooris lauldes ja Tapa muusikakoolis. Mõistsin, kui tõsine töö see on. Olin lapsepõlvest saadik muusikast ümbritsetud ning sellega tegelemine oli minu jaoks loomulik ja kerge. Kogu mu elu muutev kokkupuude muusikaga toimus ajal, mil õppisin lavakas. Olime vahetusüliõpilastena Londonis ja kursuseõde Piret Krumm pakkus mulle piletit Covent Gardenisse „Rigolettole“. Leo Nucci laulis Rigolettot, koosseis oli suurepärane ning see, millise elamuse ma sellest sain, tekitab minus praegugi veel külmavärinaid. See oli moment, mil tajusin, kui võimas on muusika. Ja kuna mu õpingud lavakas said lõpu pärast esimest kursust, arvasin, et elu on läbi. Kooli juhataja Ingo Normet soovitas aga vahetada teaduskonda ja suurte sisemiste kõhklustega läksin Nadia Kuremile ette laulma. Kuigi ma ei olnud valikus kindel, võtsin seda siiski kui uut võimalust ja pühendusin täielikult laulmisele.

Millised huvid tuli lauljateele asudes kõrvale heita?
Mehis: Nagu enamusel, olin ka mina pärast keskkooli lõppu küsimuse ees: mida edasi õppida või teha. Olin seisukohal, et kuni ma ei tea, mida tahan, ei hakka ma lihtsalt midagi õppima, vaid pigem võtan aja maha ja lähen tööle. Üritasin küll ka Heino Elleri nim. Tartu muusikakooli pop- ja jazziosakonda sisse saada, kuid sinna mind ei võetud, sest hindajate arvates oli mu laulmismaneer juba liialt välja kujunenud. Tuttava soovituse peale läksin proovima Tartu II muusikakooli ja mind võeti vastu. Seal alustasin juba eesmärgipäraseid laulu- ja solfedžoõpinguid, ise samal ajal tööl käies. Mu lauluõpetaja Eve Kivisaar töötas Vanemuise teatri ooperikooris ning tema suunaski mu arengut just klassikalise laulu suunas.
Raiko: Muusika oli minu jaoks alati kindel valik, küsimus oli pigem suunas: pop või klassika. Olin kaua ka bändi teinud, kuigi seal mängisin klahvpille, ega laulnud üldse. Samal ajal Elleri kooliga tegin katsed ka Georg Otsa nim. Tallinna muusikakooli rütmimuusika osakonda klaveri erialale. Kuigi mul läks ka seal hästi, valisin lõpuks siiski Tartus laulueriala. Mu õpetajaks oli gümnaasiumis väga inspireeriv Tiia Puhvel ja hiljem Taisto Noor, kes on „süüdi“, et minust just klassikaline laulja sai.
Reigo: Minu esimene valik polnud üldse muusika, kuid kui sain EMTAs klassikalise laulu erialal õpetajaks Taavi Tampuu, hakkas laulmine mu esialgsetele kõhklustele-kahtlustele vaatamata meeldima. Samuti sai hoobi mu varasem skeptitsism ooperi kui „kaduva ja tolmuse“ kunstiliigi suhtes.

Millal ja millise osatäitmisega astusid esmakordselt muusikateatri lavale?
Mehis: Minu laulmisõpetaja Eve Kivisaar andis mulle kord märku, et Vanemuise ooperikooris on lauljate konkurss ja soovitas kandideerida. Sain sinna tööle – see oli mu elu üks õnnelikumaid päevi! Läksin veel samal päeval tööle, olin autojuht-komplekteerija, kuid samas olin just saanud lauljana tööd ooperikooris! See on seni olnud mu suurim elumuutus. Töötasin ooperikooris kolm aastat ning minu jaoks sai just siis selgeks, et see mulle meeldib ja on minu tõeline kutsumus. Õnneks ei ole ma pidanud elus tegema mingeid dramaatilisi valikuid.
Raiko: Cyrano de Bergeraci rolliga, kes oli Edmond Rostandi 1897. aastal ilmunud raamatus paljudele üllatuseks minust isegi natuke noorem, nimelt 21aastane.
Reigo: See oli aastal 2011, kui ma olin veel tudeng ja ma läksin Vanemuisesse Paul Mägile ette laulma. Olen siiani talle südamest tänulik, et ta mind usaldas ja et ma sain Camille de Rosilloni osa Ferenc Lehári operetis „Lõbus lesk“.

Mis on laulja töös kõige toredam ja mis raskeim?
Mehis: Tore pool selles töös on nii etenduse valmimisprotsess kui ka esietenduse järgsed emotsioonid, eriti kui tunned, et roll õnnestus. Kindlasti on kolleege, kel läheb partiide õppimine kiiremini kui minul. Mina pean sõnu kordama ja kordama, kuulan aktiivsel ettevalmistusperioodil õpitavat ooperit läbi kõrvaklappide väga palju.
Raiko: Kõige meeldivam on suur vaheldusrikkus, ma ei kujutaks ennast ette töötamas kontorilaua taga. Meeldib kogu tööprotsess, võimalus astuda rollist rolli, suhelda erinevate inimestega eri keeltes, eri kultuuridest. Ma ei ütleks, et see on raske, kuid töö nõuab pidevalt vormis olekut ja ma pean mõtlema, kas saan endale prooviperioodil alati kõiki meelelahutusi lubada.
Reigo: Kõige toredam on see, et see ongi töö mida ma teha tahan ja teha saan.

Kas raskem on rolli minna või rollist välja tulla?
Mehis: Välja tulla, mu emotsioonid on veel mitu tundi „laes“. Isegi kooris lauldes on raskusi magama jäämisega. Suurte emotsioonide foonil füüsilist väsimust sageli isegi ei tunne.
Raiko: Mul on rolle seni siiski vähe olnud, pigem on mul praegu raskem rolli sisse minna, ümber kehastuda.
Reigo: Just äsja arutasin seda ühe oma lähedase inimesega, sest mul on see probleem, et ma ei saa rollist välja – emotsioonid on nii tugevad. Ma ei värise lavale minnes, vaid lavalt tulles.

Mis on muusikateatri eelised sõnateatri ees?
Mehis: Minu meelest on draamanäitlejal muusikateatri näitlejaga võrreldes hulga raskem end emotsionaalselt väljendada – muusikateatris on vahendeid palju rohkem ja muusika juba iseenesest läheb inimestele hinge.
Raiko: Muusika ise! See, et kõik saab laval läbi muusika võimendatud. Näiteks kasvõi paus – sõnateatris tekib vaikus, muusikateatris võimendab pausi muusika.
Reigo: Muidugi muusika! Inimeseni jõudmine on läbi muusika palju lihtsam. Ja muide, enam pole sõnalavastust, kus ei kasutataks muusikat, kõik ühel eesmärgil: anda emotsioone paremini edasi.

Inspireeriv eeskuju ooperimaailmas?
Mehis: Itaalia tenor Ivan Magri, keda kuulsin esmakordselt Vanemuise laval, on minu jaoks hetkel parim live’is kuuldud tenor senini.
Raiko: Ain Anger kahtlemata! Ma ei tea, kas ta ise kujutab ette, kui paljusid noori lauljaid ta inspireerib ja julgustab. Või Dmitri Hvorostovski, kes võitleb raske haigusega, kuid kelle Rigoletto aaria, mida kuulama juhtusin, mõjub endiselt ülivõimsalt.
Reigo: Minu väga varajane kokkupuude muusikaga on seotud tihedalt Estonia teatri kunagiste legendaarsete solistidega. Kui ma mõtlen teatri peale, tulevad kõik need estoonlased ja nende lauldud aariad mulle kohe meelde.

Millist ooperiaariat võiksid söögi alla ja söögi peale kuulata?
Mehis: Sellist ühte ei olegi, sest tenorite aariaid on nii palju, üks ilusam kui teine!
Raiko: Kuna hetkel olen proovisaalis Dulcamara rolliga, siis on viimasel paaril nädalal minu playlist’is aaria „Udite udite o rustici“ ning seda kõikvõimalike lauljate esituses.
Reigo: Näiteks Rigoletto aaria „La donna e mobile“, see deviis on mind saatnud ka elus. (Naerab südamest)

Kuidas teile Estonias töötada meeldib, missugune on selle roll teie lauljakarjääris?
Mehis: Esimesed kogemused on väga toredad. Kolleegid laval, ja üldse kogu teater, on äärmiselt toetav ning sõbralik. Rahvusooperi roll on minu senises karjääris muidugi pöördeline – tegin ju siin oma esimese suure osa Christianina „Cyrano de Bergeracis“. Alles seda tehes veendusin, et mulle meeldib ka solistina laval olla.
Raiko: Mina olen üks neist noortest, kes osales rahvusooperi noorte lauljate programmis „OperatsioonVOX“, ning sellest ajast alates olen Estonia maja imetlenud ning sinnapoole pürginud. Mul on suur privileeg ja au nii noorelt siin erialast tööd teha, see on hindamatu väärtus ja suur eelis lauljaks kujunemise teel. Kokkupuuted teiste estoonlastega on olnud üdini positiivsed – alustades väga toetavate ja sõbralike garderoobikaaslastega, lõpetades endiste töökaaslastega saaliteenindusest.
Reigo: Kuna mul on Estonia ees suur aukartus ja ma olen estoonlastele alati alt üles vaadanud, siis ütlen ausalt, et kui tulin esimest korda tegema „Viiuldajat katusel“ ja „Linnukauplejat“, siis muidugi tahtsin iga hinna eest õnnestuda ja võimalused maksimaalselt ära kasutada. Olen väga tänulik ja õnnelik! On põnev ning soov olla edukas ja viljakas, see panebki tegutsema.

Intervjuu ilmus 24. novembril 2017 rahvusooperi ajakirjas Estoonlane. 

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.