Esileht

Marko Reikop: „Lendav hollandlane“ tegi minust ooperisõbra

02.10.2017 / Stina Vürmer

reikop_lendav

„Lendav hollandlane“ on minu jaoks sümbolväärtusega ooper, võib öelda, et see on minu jaoks kõige tähtsam ooper üldse. See on esimene ooper, mida ma käisin vaatamas, ma olin 14aastane – selline teismeline. Kuna mu isa ütles, et ta mingil juhul ooperisse ei lähe, kutsus ema mind kaasa. Ma läksin, sest mulle meeldis käia kontsertidel ja teatris, aga ooperisse ei olnud ma enne sattunud. Ja kui ma selle ooperi siis ära nägin, otsustasin ma, et üks on kindel: ooperisse ei lähe ma enam mitte kunagi. Sain aru, et see on žanr, mida ma mitte kunagi armastama ei hakka.

Tekst: Marko Reikop
Foto: Alar Truu

Siiski tahtsin ma aru saada, miks saalitäis inimesi etenduse lõppedes tormiliselt aplodeeris. Kas ma olin ainuke rumal, kes millestki aru ei saanud?! Nii ma siis läksin muudkui uuesti ja uuesti ooperisse, ning nüüd, üle 30 aasta hiljem, mõistan ma, et seesama aastatetagune „Lendav hollandlane“ tegi minust ooperisõbra. Tänu sellele ooperile istun ma igal hooajal vähemalt kümnel õhtul ooperis. Tollest 1984. aasta lavastusest meenub mulle veel praegugi Helvi Raamat, kes laulis lihtsalt nii hästi.

Nii et arusaadavatel põhjustel olin ma seekordse Estonia ooperikülastuse eel väga elevil, sest minu sümbolväärtusega ooper oli taas laval! Ütlesin oma emale, et teen talle tagasi ja kutsun ta „Lendavat hollandlast“ vaatama. Muidugi oli ta kohe nõus.

Laval oli minu suur lemmik Aile Asszonyi (Senta). Kui Aile kuskil suu laulmiseks lahti teeb, siis ma lähen ostan kohe pileti ära. Mul on tohutult hea meel, et sellise kaliibriga lauljaid eesti rahva hulka sünnib. Ja kui ma veel kuulsin, et Ain Anger (Daland) laulab ja Vello Pähn juhatab, oli komplekt täiuslik.

Ilmselt olen ma selles mõttes pisut imelik ooperikülastaja, et mulle ei lähe ooperi sisu enamasti üldse korda. Kõik ooperisüžeed võib ju tegelikult kokku võtta ühe lausega: sopran armub traagiliselt tenorisse ja lõpuks sureb. Kõlab ülbelt, aga kui mul on saalis huvitav, muusika ja lauljad mind köidavad, siis ei ole mul tõesti tarvis kavalehest näpuga järge ajada, mis parasjagu laval toimub. Estonia uue „Lendava hollandlase“ puhul meeldib mulle väga, et tegevus toimub kaasajal, kuid samal ajal justkui une ja reaalsuse piirimail. Pilt, mis laval avaneb, on rock’n’roll – ma ei ole sellist asja Estonia laval mitte kunagi näinud! Kogu visuaal, kostüümid ja muusika kokku on nii-nii teatraalne ja ülepakutud. Aga kus siis veel kui mitte ooperis?! Ja muidugi peaosatäitjate niivõrd hea laulmine – lihtsalt super! Kindlasti lähen ma seda ooperit uuesti vaatama.

PS. Ma ei saa aru, miks kardetakse seda, kui ooper tuuakse lavale teistsuguses võtmes kui tavaliselt. Kui lavastajal on materjalile mingi uus lähenemisnurk, mis mind ei sega, siis olen ma väga rahul. Ja seekord oli lavastaja lähenemisnurk väga lahe. Ma arvan, et mul oleks igav olnud siis, kui oleksin laval näinud ootuspärast laeva ja porist sadamakõrtsi.

Etendused 12.10, 14.02 ja 16.02.

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.