Blogi uudis

Katrin Karisma ja Voldemar Kuslap: Estonia teater on meie kodu!

09.09.2017 / Stina Vürmer

kuslap-ja-karisma_blogi

Rahvusooper Estonia 112. hooaeg on pühendatud Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale. Sel aastal tähistavad juubeleid ka säravad estoonlased, kelle lauluhääl on kinkinud eestlastele lummavaid teatrielamusi juba aastakümneid. Nimelt oli augustis 70. sünnipäev Katrin Karismal ja septembris tähistab 80. juubelit Voldemar Kuslap. Vestlesime juubilaridega tähtpäevadest, teatrist ja teatripublikust.

Tekst: Alisson Kruusmaa
Foto: Harri Rospu

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva pidustused on üha hoogu juurde saamas. Millised on selles valguses Teie suurimad soovid?
Katrin: Minu suurim soov on, et märgataks, et kultuur on meie kõige olulisem väärtus . Soovin, et Eestisse ehitataks ooperiteater, mida praegusel hetkel veel ei ole. See on minu unistus.
Voldemar: Kultuuritöötaja ameti suurem väärtustamine on ka minu südamesooviks.

Kas teie jaoks on Eesti juubeli tähistamine seotud ka mõne projektiga või plaanite pigem veeta aega pere keskel?
Katrin: Mis puudutab konkreetselt seda ühte päeva, siis kindlasti on see perekeskne sündmus. Aga suuremalt võttes – otsustasin oma krundile lipuvarda üles panna, kohe kõrge, seitsmemeetrise, et sinimustvalge saaks alati tuules lehvida!
Voldemar: Eesti sünnipäeva tähistan kindlasti koos perega. Pidustuste avapäevaga seoses meenub praegu üks naljakas seik. Käisin sel päeval, 16. aprillil televisioonis esinemas ja samal ajal, kui laval laulsin, sain parkimistrahvi teate! (naerab)

Sel aastal tähistate mõlemad ka oma juubelit. Kas pidustused on selle võrra suurejoonelisemad?
Katrin: Tegelikult on minu jaoks vanus kõigest number. Kuna kuuekümnendat juubelit sai tähistatud, mõtlesin seekord lihtsalt ära sõita. Lapsed seevastu ütlesid, et ema, sina ei peagi tähistama, meie teeme sulle juubeli! Siiski möödus sünnipäev ka töiselt – Komöödiateatri lavastus „Hollywoodi tähed“ oli pühendatud minu juubelile. Üheskoos Helgiga (Sallo – toim) oleme andnud etendusi kõikjal Eestis ning tegelikult olen väga õnnelik, et see nii on.
Voldemar: Kuidas nüüd öelda – sellel aastal seisus kohustab! Mul on tore sõprusringkond, kellega lävime, ning sünnipäevi on ikka tähistatud. Tuleb kindlasti leida võimalusi, et oma suur suguvõsa, sõbrad ja kolleegid kokku kutsuda.
Katrin: Pidu tuleb!

Septembrikuus peetakse Rahvusooperis Estonia kahel õhtul teie sünnipäeva, vastavalt Katrini juubelit operetiga „Savoy ball“ ning Voldemari juubelit operetiga „Tsirkusprintsess“. „Savoy balliga“ on teil ühised mälestused juba 1982. aastast, mil esietendus Ago-Endrik Kerge lavastus. Mis teile praegu tagasi vaadates meenub?
Katrin: Mina mäletan seda, et „Savoy balli“ puhul olid piletijärjekorrad väga pikad. Meenub seik, mil olime Stockholmis ning kaks-kolm naist tundsid mind poes ära ja küsisid, kas „Savoy ballile“ oleks võimalik pileteid saada. Aeg oli küll teine ja välismaale pääses harva, ent isegi sealt leiti mind üles.
Voldemar: Tookord oli rahva seas levinud ka sentents: „Omada nahkpintsakut, käia Viru grillbaaris ja saada „Savoy ballile“ pilet!“

Katrin, tolleaegsetes arvustustes on kirjutatud, et tulite Daisy Darlingtoni rollis lavale tõelise võitjana. Kas tegemist oli murrangulise lavastusega?
Katrin: Ilmselt ta mingil määral murranguline oli. Endal on alati väga raske midagi hinnata, kuna iseennast ei näe ma ju laval kunagi. Olin ka enne seesuguseid subretirolle teinud, kuid selle rollilahenduse leidmisele kulus mul pisut aega. Lõpuks avaldus lahendus rääkimises – püüdsin hääldada eesti keelt ameerika aktsendiga. Pärast seda võtet tuli kõik justkui iseenesest. Oluline oli ka tähelepanu pöörata liikumisele ja rütmikale, et emotsioon ikka publikusse kanduks.

Ábrahámi operett „Savoy ball“ toodi uuesti lavale alles 32 aastat hiljem, 2014. aastal (lav Mart Sander). Kas olete seda näinud? Mida ütlete praeguse versiooni kohta?
Voldemar: Jah, olen näinud.
Katrin: Mina olen samuti näinud. Keeruline on kommenteerida, kuna olen ise selles kunagi kaasa teinud ja Daisy rolli mänginud. Suur kummardus kõigile, kes seda praegu teevad!

Katrin, kas 9. septembril astute juubeli puhul üllatuskülalisena lavale?
Katrin: Kui tulen jälle võitjana välja, siis kindlasti!

Voldemar, kuidas Kálmáni operett „Tsirkusprintsess“ tänase ajaga suhestub? Miks tasuks lugejatel seda kindlasti vaatama tulla?
Voldemar: Selle teose näol on tegemist järjekordse tõestusega, et operetižanr on olnud läbi aegade väga elujõuline ja publiku huvi on jätkuvalt suur.

Te mängite Stanislawskit ehk tsirkuse direktorit. Millise rolliga on tegu?
Voldemar: Olen seal üks suure kõhuga priske tsirkusedirektor ning võib juhtuda, et sünnipäevaetendusel astun ka väikese lauluga üles. (naerab)

Kas tsirkusedirektorit võib võrrelda teatridirektoriga?
Voldemar: Muidugi! Terve elu ongi ju tsirkus!
Katrin: Kindlasti! Kui direktor armastab teatrit, siis on ta väga hea teatridirektor. Kui tsirkuse direktor armastab tsirkust, siis ta on väga hea tsirkusedirektor. Usun, et oma tööd peab armastama. Samuti ka inimesi, kellega koos tööd tehakse.

Augustikuus tähistas oma 80. juubelit ka teie kauaaegne kolleeg Ivo Kuusk, kellel kahjuks ei õnnestunud meie vestlusega ühineda. Mida te Ivole sünnipäeva puhul soovite?
Katrin: Igal juhul õnnitleme teda juubeli puhul südamest ja sügavalt! Mäletan oma esimest kohtumist Ivoga, mil tema oli laval ja mina saalis. Käisin vaatamas Paul Mägi lavastatud Straussi operetti „Viini veri“. Ivo oli vapustav! Ta oli selles lavastuses väga sarmikas ning vallutas kõik südamed!
Voldemar: Ivo on olnud oma aja särav tenor ja seda võrdselt nii ooperis, operetis kui ka kontserdisaalis. Just oma väga elastse ja kauni tämbriga leidis ta palju rakendust operetis. Lisaks on tal unikaalsed teadmised mineviku lauljatest. Ta on tõeline oma ala fanaatik, kellega on ääretult huvitav vestelda.

Rääkides teatrist üldisemalt, kui sageli te ise teatrit külastate?
Voldemar: Mina käin päris tihti, põhiliselt muidugi kontrolletendusi vaatamas. Praegu olen vaba inimene ning see on väga hea võimalus. Mul on nüüd aega, et käia ka teisi teatreid külastamas, nii palju kui rahakott võimaldab.
Katrin: Nii ongi tegelikult. Kui ise väga aktiivselt tegutseda, siis ei jõua kuidagi kolleege vaatama, ent praegu küll. Viimasel ajal olen rohkem Eesti Draamateatris käinud.

Mida te soovitaksite meie lugejail vaatama minna?
Katrin: Mina soovitaksingi draamateatri lavastust „Väljaheitmine“.
Voldemar: Jah, see on väga tugev tükk! Mina soovitan minna vaatama fantastilist Ita Everit. Ükskõik, kus ta üles astub. Ta on oma värske vaimu ja suurepärase mäluga justkui imeinimene.
Katrin: Eks harjutamine teeb meistriks! Samas mina armastan noori ka. Mulle väga meeldib teatris näha just noori inimesi.

Rahvusooper Estonia järgmise hooaja mängukavas on rohkesti Eestile pühendatud sündmusi: Rasmus Puuri ooper „Pilvede värvid“, Toomas Eduri ja Tauno Aintsi ballett „Katariina I“, kontsertlavastus „Eesti pidu“ jpm. Kas teile on juba midagi silma jäänud, mida kindlasti tasuks vaatama tulla?
Voldemar: Kavaga ei ole jõudnud veel lähemalt tutvuda, ent „Pilvede värvid“ on kunagi Mikk Mikiveri draamalavastusena olnud väga võimas. Jaan Kruusvalli näidend on dramaturgiliselt väga tugevalt kirjutatud.
Katrin: „Pilvede värvides“ astub ju muide üles ka Ita Ever!
Voldemar: Ita Ever ja Rein Aren tegid tol korral draamalavastuses suurepärased rollid. Ootan väga suure põnevusega, kuidas see lugu ooperina mõjub.

Kuidas iseloomustada teatripublikut? Kas publik on ajas kuidagi muutunud?
Voldemar: Üks praeguse aja komme, mis mind riivab, on see, kui tullakse tänavariietuses teatrietendust vaatama. Teater on ikkagi püha koht ning nii palju suudame ikka teenida, et ülikond osta või laenata, eriti kui on mõni pidulik juubelietendus. Võib-olla olen liialt vanamoeline.
Katrin: Mina arvan, et üldjoontes on publik siiski samaks jäänud. Põhiline publik on ikkagi just see publik, kes on olnud Estonia külastaja juba aastakümneid.
Voldemar: Jah, publikuhuvi on jätkuvalt suur.
Katrin: See on meie armas eesti rahvas. Ükskõik, kui palju on etendusi või kui palju on neidsamuseid tähti, nad ikka tulevad teatrisse.
Voldemar: Vahel võlgneme tänu ka turistidele. Mõnikord on väga palju muukeelset juttu teatris kosta, ent on tore, et täituvus on praegusel hetkel üks paremaid, mis võimalik.

Miks jääb Estonia teater südamesse?
Üheskoos: Sellepärast, et see on meie kodu!
Katrin: Koos kolleegidega on teatris olnud väga palju ilusaid hetki. Kõik see on sügaval hinges ning annab palju energiat ja jõudu. Oleme ikka veel estoonlased!
Voldemar: Siin on veedetud meie kaunimad aastad! Kui veel mõelda, milliste säravate inimestega sai koos töötada! Estonia on koht, kus on olnud võimalik ennast näidata mitmes eri žanris, nii ooperis, operetis kui ka muusikalis. Millegipärast ei ole ballettmeistrid mind veel märganud, aga küll nad nüüd kahetsevad. (naeravad)
Katrin: Muidugi ei tasu unustada muusikat. On lavastusi, mille meloodiad on pärast etendust ka koju minnes minuga kaasas. Jah, muusika …

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, et olla kursis värske info ning heade pakkumistega.
Uudiskiri saadetakse välja kord kuus.