Esileht

Rasmus Puur – pea pilvedes, jalad maas

09.09.2017 / Stina Vürmer

rasmus_pilved

Juuni esimestel päevadel lükatakse Estonia teatrimajas ooperile „Pilvede värvid“ hoog sisse. Lavastaja Roman Baskin peab töökoosolekut, tutvustatakse osatäitjaid, kostüümikunstnik Anu Lensment räägib oma plaanidest. Esimeses pingireas istub pikk, vibalik noormees, kelle lühikesed püksid ja seljakott liigitavad ta automaatselt üliõpilaste või praktikantide sekka. Kuni selle hetkeni, mil lavastaja palub ooperi heliloojal püsti tõusta.

Tekst: Margit Kilumets
Foto: Höije Nuuter

Rasmus, sa oled ainult kahekümne kuue aastane, aga juba praegu ei saa laulupidu ega Eesti Vabariigi juubeliaasta sinuta läbi. Kuidas nii juhtus?

Minu jaoks algas see kõik tegelikult palju varem, täpsemalt 2014. aastal. Olin just saanud muusikaakadeemiast bakalaureusekraadi ja alustasin oma töötu helilooja elu. Kuna parasjagu oli avatud kaks ideekonkurssi nii laulupeo kui rahvusooper Estonia korraldatud „Eesti Vabariik 100“ algupärase ooperi kavandi leidmiseks, siis võtsin neist osa. Liiatigi olid mõlema puhul hakanud idee ja kontseptsioon hargnema. Ja siis juhtus see, et võitsin erinevate meeskondadega mõlemad võistlused ja tuligi kahe erineva hiigelprojektiga tööle hakata. Mis mul muud üle jäi, kui sellise topeltkoormusega toime tulla, sest mõlemad tööd kulmineeruvad paralleelselt 2017. aasta suvel-sügisel.

Jaan Kruusvalli „Pilvede värvid“ on paljude eestlaste jaoks kultuslik näidend ja Eesti Draamateatri 1983. aasta lavastus püsib publikul siiani eredalt meeles. Kust sa võtsid julguse sellise väärika alusmaterjali kallale minna?

Idee tuli ise minu juurde. Olin just vaadanud ETV arhiivist sedasama legendaarset lavastust ja kui paljud toonased ajalugu puudutavad tükid mõjuvad praegu üle vaadates veidralt ja võõralt, siis Mikk Mikiveri lavastus liigutas mind väga. Võtsin selle kohe omaks ja tundus, et kindla, tuumaka algmaterjali peale ooperit ehitada on parem kui alustada nullist.

Kas risk õigustas ennast ja kellega koos Kruusvalli teksti lahkama hakkasid?

Mudida ikka tuli ja alustasime koos dramaturg Kristiina Jalastoga, kelle tööd jätkas hiljem Mehis Pihla. Libreto kirjutamise otsustasime kohe usaldada Laur Lomperile, sest ooper pidi minu nägemust mööda olema värsis ja Laur oli varemgi minu muusikale väga häid tekste kirjutanud. Plaan oli algusest peale tuua ooperi tegevus viiskümmend aastat hilisemasse aega kui originaalis, sest paljud Kruusvalli näidendi põhiküsimused olid ja on ühtviisi aktuaalsed nii aastal 1944 kui 1994. Kas minna või jääda? Mida me oskame oma iseseisvusega peale hakata? Kuhu kaovad ühtäkki aated ja aatelisus? Ikka tuleb valida ühe või teise vahel, teadmata, mis on õige ning ajaloo foonil kulgeb tavaliste inimeste lugu, mis lähebki kõige rohkem korda. Kuigi aeg oli toona tunduvalt naiivsem kui praegu. Nüüd oleme ju kõige suhtes nii lõpmata iroonilised.

Sina ja dramaturgid olete täiesti uue ajastu inimesed, aga Laur Lomperi alias Tõnu Oja jaoks on 1990. aastad ilmselt maastik, kus ta ennast väga koduselt tunneb?

Tõnu tegi meile töö käigus kogu aeg personaalseid ekskursse kõnealusesse aega ja see oli ääretult põnev. Olin algusest peale narratiivi loomise juures, nii et ideede veeretamise käigus tegeles mu alateadvus juba ka muusika ja selle dramaturgia ülesehitamisega, mis hiljem reaalse muusikakirjutamise juures tublisti aitas. Ooper oli muidugi meie jaoks täiesti uus ja hoomamatu vorm ning vaevlesime selle kallal kõik mehemoodi. See oli žürii ja teatri poolt ka päris suur risk võtta kavva minusuguse noore nolgi teos, kelle loodud muusikat nad ilmselt keegi varem kuulnud ei olnud.

Milline on sinu tööprotsess?

Minuga on ühtpidi lihtne, teistpidi keeruline: kui sa hommikul kirjutama ei hakka, siis sa sel päeval väga ei kirjuta. Planeerisin endale ooperi kirjutamiseks umbes nädalapikkuseid tsükleid, kus sõitsin oma maakoju põhjarannikul. Tõusin üheksast, hakkasin tööle ja kirjutasin õhtul kümneni välja. Vahepeal sõin ainult lõunat. Ja loomine ei tähenda sugugi ainult seda, et istud noodipaberi taha ja hakkad mõtlema. See plaan peab ikka varem peas valmis olema: kohe, kui mõni osa libretost valmis sai, hakkas kuskil kuklas ka muusika komponeerimine pihta. See nädal üksindust tähendas reaalselt vormistamist: karkass ja dramaturgia olid varem valmis, siis tuli kõik puht-tehniliselt lihtsalt noodipaberile kanda.

Ikkagi tundub hulljulge ettevõtmine! Keegi sind ometi aitas, juhendas ja julgustas?

Ikka julgustas! Minu õpetaja muusikaakadeemiast Tõnu Kõrvits ütles kohe alguses, et ooperi kirjutamine ongi nüüd minu magistriõpe. See on nii massiivne töö, et õpetab rohkem kui paljud muud tööd kokku. Ma ei läinud ju pärast bakalaureusekraadi edasi õppima, sest olin veendunud, et pean mõnda aega reaalselt muusikat kirjutama, tööd tegema, praktikat saama. Ega ooperit kirjutama ei õpi ju klassiruumis! Või laulupeo laule? Kogu baasteadmine ja kogemus tuleb ikka otse „maastikult“.
Üks esimesi lakmuspabereid vastloodud muusikale oli teine Tõnu, libretist, ja tema reaktsiooni jälgimine põhjustas minus parajat närvikõdi. Õnneks sai ta aru, mida ma looduga öelda tahtsin, sest muusika ülesanne ongi ju võimendada sõna jõudu, loo sisu. Erinevalt sõnateatrist hakkab muusika ennast kohe kehtestama. See juhtub esimesest noodist alates. Sõnateatris käivad asjad hoopis teistmoodi, aegamööda, aga kui ooperis muusika esimesest hetkest mõjuma ei hakka, siis on edasi juba keeruline!

Sinu loodud muusika on teatrisse tulijale täielik üllatus, ilmselt publik isegi ei oska midagi oodata. Kui sa püüaksid ennast kõrvalt vaadata, siis kuidas oma loomingut kirjeldaksid?

Ma loodan, et minu loodud muusika on inimest toetav ja arusaadav. Seal võiks ka ilu olla. See on ilmselt püüdlus, mille eest hakkan kriitikutelt mööda päid ja jalgu saama, sest kaasaegselt muusikalt ilu kui sellist pigem ei oodata. Kui kasutada kõige lihtsamat kriteeriumi, siis enamik minu sõpradest ja sugulastest võiksid sellest ooperist aru saada, seda mõista. Kõige keerulisem oli minu jaoks kirjutada muusikat argistele, neutraalsetele olukordadele, mis tegevust edasi viivad. Ma ei mõelnud kirjutades ühelegi konkreetsele lauljale, sest kui ooper jääb kauemaks mängukavva, siis iial ei tea, mida see inimene või tema hääl kolme aasta pärast teeb. Aga „Pilvede värvid“ on muidugi mõeldud eesti lauljatele, sest minu arvates on tähtis teha midagi niisugust, mis on meie enda nägu. Ja minu kindel veendumus on, et eesti inimene tuleb vaatama eesti lauljat, eesti näitlejat.

Mida öelda neile Jaan Kruusvalli fännidele, kes tulevad teatrisse nuusutama vana hea „Pilvede värvide“ etenduse lõhna, tundma aegade sidet, otsima äratundmisrõõmu?

Kruusvall aitas meid ikka väga palju – tema napp tekst ja selle kaudu loodav väga rikas atmosfäär. Ühenduslüliks Kruusvalli ja meie vahel on konkreetselt ka üks tema loodud tegelane, kes kandub eelmisest etendusest üle tänasesse. See tegelane on (vana)ema Anna, keda kehastas omaaegses lavastuses ja ka meie ooperis Ita Ever. Sel korral võib selles rollis näha ka teist Eesti Draamateatri raudvara, Ester Pajusood. Seda enam on sümboolne fakt, et lavastajaks valisime Roman Baskini. Hoolimata sellest, et side originaallavastusega on mitmel tasandil olemas, saab meie praegusest ooperist aru ka originaali nägemata. Olgugi et ta on piltlikult järg Kruusvallile, on ta loona ikkagi iseseisev.

Mida tunneb helilooja hetkel, kui ta loovutab oma muusika lavastaja kätesse? On ju olemas reaalne võimalus, et teie nägemused lõpptulemuses üldse ei kattu?

Sa pead palli lahti laskma, kui tahad, et ta kaugele lendaks. Eeltöö peab olema tehtud. Õnneks andis teater meile suhteliselt vabad käed loomingulise meeskonna kokkupanekuks, nii et nabanööri läbilõikamise hetkeks oli mu süda juba rahulik. Helilooja peab lavastajat usaldama, muidu ei tule asjast head nahka. Pea võib olla pilvedes, aga jalad tuleb hoida maas.

Artikkel ilmus 1. septembril ajakiri Estoonlane sügisnumbris.

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.