Blogi uudis

Suure Muusika lummuses

26.04.2017 / Stina Vürmer

img_8606

Kui rahvusooper tegi lavastaja Marko Matverele ettepaneku tuua enam kui kuuekümne aastase vaheaja järel Estonias taas lavale Carl Zelleri operett „Linnukaupleja“, ei võtnud ta pikalt mõtlemisaega. Matvere lubab eakamale publikule südantsoojendavat äratundmisrõõmu ning kinnitab, et ka noorem vaataja ei pea igavust tundma.

Tekst: Riina Luik
Foto: Rasmus Jurkatam

Muie suunurgas kutsub Matvere end „laulvaks näitlejaks“, kuid koos „Linnukauplejaga“ on ta lavalaudadele toonud juba kümme muusikalavastust. Matvere ütleb, et teater on tema jaoks talutav ainult siis, kui seal kõlab muusika. Ja operetis sellest juba puudust ei ole! Intervjuust Estoonlasele selgub aga nii mõndagi huvitavat nii Matvere näitlejatee alguse, muusikaarmastuse tagamaade kui ka mitmekesiste huvide ja harrastuste kohta.

Opereti „Linnukaupleja“ tegevus toimub 18. sajandil Baierimaal – usud sa, et see kõnetab ka „nutiajastu publikut“?
(Muigab) Seda põlvkonda see lavastus ei puudutagi, pigem vanemat põlvkonda ja eelkõige neile mõeldes see lavale tuuaksegi. Kuid tegu on hoogsa komöödiaga ja usun, et ka noorem põlvkond ei sure igavusest ära. „Linnukaupleja“ tuuakse uuesti lavale eelkõige Estonia püsipublikut silmas pidades, kui lavastus mis on rõõmsameelne, ilus, puhas ja turvaline …

Mida sa silmas pead?
Sõnadega „puhas ja turvaline“? Seda, et keegi laval suisa ei ropenda, väga ei karju ega kisu end alasti. Aga tegelikult seda, et Carl Zelleri „Linnukauplejast“ on pärit üks laul, mis oli juba enne sõda absoluutne hitt: Adami laul „Kui mu vanaisake“. Benno Hansen salvestas selle saviplaadile ja see plaat oli igas Eesti kodus, kus oli grammofon! Kuid operetis on ka palju teisi väga kauneid harmoonilisi meloodiaid: polkad, valsid, menuetid, reinlenderid …

Kas muusikateatris lavastamine erineb palju tööst sõnateatris?
Olen ka varem oopereid ja operette lavastanud, kokku saab neid „Linnukauplejaga“ juba kümme. Olen tausta poolest küll sõnateatri inimene, kuid teater on teater, ja sõna- ja muusikateater ei erine üksteisest nagu öö ja päev.

Põhiline erinevus olevat hääle tekitamise tehnikas. Sina ise oled olnud laval nii näitleja kui laulva näitlejana, sulle on see ilmselt tuttav teema.
Jah, sest ma olen n-ö laulev näitleja ja olnud sunnitud laval suure orkestri saatel näitlemise kõrval ka laulma. Kuid esimesed rollid olid mulle endalegi muusikateatris väga rasked, ma ei suutnud neid kahte asja – laulmist ja näitlemist – kokku viia. Harjumine võttis aega, aga see pole mulle ikkagi veel päris omane. Kõige eest, mida ma tean ja oskan seoses klassikalise laulmisega, olen ma tänu võlgu Zoja Hertzile. Minu meelest tuleks laulu- ja näitlemisoskus juba koolipingis orgaaniliselt kokku sulatada. Sest lauljad, kes näevad oma tulevikku teatris, ei saa olla nõrgemad näitlejad kui need, kes on sõnateatri laval. Põhjus, miks ma lavastan muusikateatris, on lihtne: muusika teeb minu jaoks teatri talutavaks. Mulle meeldib Suur Muusika – see võtab minu üle võimust ja mulle ei tule minu enda isik ja olemasolu enam meeldegi.

Oled sa koguni nii suur ooperifänn, et võtad ette reise ka mõnesse maailma kultuurimetropoli?
Jah, viimati käisin New Yorgi Metropolitan Operas vaatamas „Madama Butterflyd“, mulle väga meeldis. Seda hullu kaifi, kus võrratu vokaal ja näitlejameistrilikkus laval üheks sulavad, olen näinud ka Estonia laval.

Miks mängitakse maailma ooperilavadel täissaalidele endiselt ooperiklassikat, mitte uudisloomingut? Selle kohta öeldakse küll „huvitav“, kuid püsirepertuaari need ei jää.
Mõtlen sellele pidevalt, kuid pole suutnud vastust leida. Võib-olla on üks põhjus selles, et erinevalt ooperiklassika harmoonilisest helikeelest, suudab tänapäevast helikeelt vastu võtta vaid peenenenud maitsega kuulaja. Paradoks on aga selles, et elu ja inimloomus on muutunud nii keeruliseks ning vajab väljundina kaasaegset helikeelt, sest möödunud sajandite väljenduslaad ja muusikaline stiil ei rahulda uue põlvkonna kuulajat.

Millest sa lavastajana „Linnukauplejas“ lähtud?
Sellest, et operett on rahvalik muusikažanr – kõigile mõistetav näitemäng lauludega, milles saab rakendada kõiki näitemängu reegleid ja käsitööoskusi. Operett on meelelahutus ja peab olema kerge, lõbus ja dünaamiline! Operetiviisid jäävad kergesti meelde, neid suudab kuulaja ümiseda veel koduteelgi.

Tänu kellele sina ise muusikaga sinasõbraks said?
Minu tee muusika juurde on kulgenud üle kivide ja kändude, sest meie perekonnas ei tegelenud keegi muusika ega pillimänguga, kuigi üks vanaisadest olevat mänginud viiulit. Kui ma esimest korda elus klaveriklahve puudutasin, olin kuuendas või seitsmendas klassis. Läksin pinginaabri juurde omakasupüüdlikul eesmärgil: et matemaatikat maha kirjutada, ja nägin tema toas klaverit. Pinginaaber mängis mulle ette esimese poole „Koerapolkast“, mina mängisin kohe järele ja ei saanud öö läbi und – see oli nii põnev! Järgmisel päeval õpetas ta mulle selgeks loo teise poole ja „minu saatus oli otsustatud“. Muusikakooli ma selle ajel kahjuks ei astunud ja vanemad ei suunanud ka. Õppisin aasta klassikalist kitarri ühe viiuliõpetaja juures, kes peagi kahjuks suri, lõõtsamängu õppisin ise kuulmise järgi ära. Lõõts lummas mind jäägitult, olin kui arust ära.

Ja sellega omakorda oli otsustatud Väikeste Lõõtspillide Ühingu sünd?
Jah, tänaseks oleme tegutsenud kakskümmend kaheksa aastat. Koosseis on suures osas samaks jäänud.

Üliõpilane Matvere olevat lavakoolis tantsutunde suisa vihanud, saatuse irooniana pidid oma tantsuoskust demonstreerima mitmekümne miljonilise teleauditooriumi ees, kui pidid 2002. aastal Eurovisiooni laval Annely Peebo tantsule paluma.
Tantsimisega on mul tõesti keerulised suhted, kuigi aeg-ajalt on seda laval tulnud teha ja teen seda kindlasti ka tulevikus, kui see on vajalik „kunstilise kujundi paisutamiseks“. Aga tants kui ajaviide, kui liikumisrõõm – see jääb mulle kaugeks.

Mitmed sinu lavakolleegid panevad end proovile maratonidel ja triatlonis, kuidas sina suudad sellele „keskea kiusatusele“ vastu panna?
Mina sportisin oma sportimised noorest peast ära. Tegin põhiliselt aerutamist, kogu lapsepõlv möödus jalgpalli mängides ja jalgratast sõtkudes. Trenn ja spordilaagrid … spordist sai tõeliselt villand! Aga ma tegelen enese vormishoidmisega lohesurfi abil, olen sellega tegelenud juba aastaid.

Sul oli koolipõlves mitu tõsist huviala, kuidas tee sind lõpuks hoopis lavakasse viis?
Mul polnud mingit soovi sinna astuda, mind värvati teatrisse! (Naerab) Värbajaks oli Elmar Trink, üks minu Pärnu Kooliteatri juhendajatest. Ma tegelikult valmistusin saama kunstnikuks, lõpetasin keskkooli kõrvalt Pärnu Lastekunstikooli ja harjutasin selle nimel, et EKAsse astuda. Aga näiteringi sattusin õpilasmalevas, lõin kaasa mingis taidluskavas ja sealt mind siis kooliteatrisse, mida juhtis toona Aare Laanemets, värvatigi. Läksin, ja sain kohe rolli Viidingu/Rätsepa tükis „Olevused“. Sellega võitsime isegi vabariikliku konkursi, saime preemiareisi Karpaatidesse ja kõige tipp oli see, et kuna tükk oli Endla Teatri mängukavas, sain ma selle eest ka raha! Kui keskkool läbi sai, siis ma ei osanudki enam muust mõelda, kui näitlemisest.

Pärast lavakat ei läinud sa mitte kutselisse teatrisse vaid Merle Karusoo loodud Pirgu Mälukeskusesse. Kuidas sa sellele ajale tagasi vaatad?
Väga lõbus oli! See oli harukordne võimalus kohtuda inimestega, kes olid tänases ajaskaalas vaadatuna pärit üle-eelmisest sajandist. Sel ajal kogusin enamiku oma muusikalisest repertuaarist. Kuid ma ihkasin tagasi teatrisse ja kui mind Noorsooteatrisse (Tallinna Linnateater) kutsuti, läksingi.

Kas võid öelda, et oli mõni konkreetne lavastus, mis sinust n-ö päris näitleja tegi, mõtlen läbimurret sinu enda sees ja lavatunnetuses?
Sellist ühte tükki, mis minust näitleja tegi, ei oska ma nimetada. Võib-olla oli selleks mitte isegi esimesed lavastused, vaid päris viimane tükk, mis ma suurel laval tegin ajal, mil olin teatrist juba täiesti tüdinenud – Turgenev/Šapiro „Isad ja pojad“, kus mängisin Bazarovit. 2004. aastal hakkasin vabakutseliseks. See otsus tulenes minu sisemisest arengust, mingeid muid põhjusi siin polnud.

See oli kui viskumine pea ees kaljult alla: ei kindlat sissetulekut, haigekassakaarti … Kui keeruliseks või kergendavaks see aeg sinu jaoks osutus?
Vabadus on minu jaoks väga oluline, kuid otsus hakata vabakutseliseks polnud minu jaoks mingi „raputav elumuutus“. Mõtlesin, et saan teatrist eemale, kuid vastupidi – nii palju tööd, kui järgnenud kahel aastal, pole mul kunagi elus olnud! Mul on palju huvisid, igasugu mõtteid võib pähe karata ja ma ei taha kellegi taga oodata, tahan need siin ja praegu ellu viia.

See vabadus, sõltumatus ja maailmas ringirändamine kõlaks ju imekenasti, kui naine ei küsiks õhtul: aga mees, kus raha on?
Aga vaat, minu naine ei ole selline! (Naerame koos) Minult on küsitud sedagi, et kuidas ikka naine lubas mul minna ümbermaailmareisile (Marko tegi koos Jaan Tättega aastatel 2010–2012 purjekal maailmale tiiru peale). Olin seda reisi ammu plaaninud, aga algne mõte oli seda teha üksinda. Mul olid juba ammu taskus kaptenipaberid, kuid paraku mu ilus aga kohmakas alus ei sobinud ümber maailma purjetamiseks. Üksi purjetamine on ka veidi ohtlik, kuid eelkõige füüsiliselt väga kurnav: pead tegema kõike ise ega saa magada. Keerulisematel distantsilõikudel magatakse ehk 3–4 tundi ööpäevas, 15–20 minuti kaupa. Enne seda reisi olin kõige kauem kodust ära olnud kuu aega, siis olin ära 628 päeva ühtejutti.

Mis osutus tegelikult kõige raskemaks?
Kuumus ja leitsak! Ma naudin sellist ilma nagu meil on: ligane, märg, külm, tuul ulub – siis mu mõistus töötab, ma olen mina ise. Kui on aga kuumus ja leitsak, ei mõtle ma millestki muust, kui järgmisest külmast õllest, aga külmik ei jõudnud nii kiiresti jahutada, kui meie seda ära rüüpasime.

Mida need kaks aastat merel sinus muutsid?
Väga palju – ma sain lõplikult täiskasvanuks, kõik illusioonid kadusid. See, mis ma nägin ja kuulsin – mitte merel, vaid kohtades, kus me randusime, andis arusaama, et maailm ei ole üks „Big Happy Place“ (suur õnnelik paik) ja kinnituse, et Eesti seda tõesti on ja meie rahvas on õnnelik rahvas. Ma teadsin seda ka enne, kuid ma tahtsin selles veenduda ja veendusingi.

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.