Blogi uudis

Romantiline ballett ja tõus varvastele

22.03.2017 / Liina Viru

tunnuspilt

Murranguliseks hetkeks romantismi jõudmisel balletipüünele peetakse 1827. aastat, mil Marie Taglioni vallutas oma graatsilise ja dramaatilise stiiliga Pariisi Ooperi lava. Oma tütre ande esiletõstmiseks lõi Filippo Taglioni 1832. aastal balleti „Sülfiid“ (tänapäeval on tuntum Auguste Bournonville’i samanimeline ballett 1836. aastast). Marie tantsis peaosa, hõljudes valges tüllseelikus metsavaimuna üle lava ning sooritades hämmastava kergusega kõrgeid hüppeid. Tema graatsiline stiil sai eeskujuks tolleaegsetele tantsijatele, olles romantilise ideaali kehastuseks. Peagi domineerisid teatrilavadel fantaasia ja reaalsuse põrkumist käsitlevad balletid ning „Giselle“ oli üks neist. Mõnda aega kasutati tantsijate hetkeliseks õhkutõstmiseks traate, kuid peagi soovisid tantsijad saavutada sama efekti ilma abivahenditeta. Tulemuseks oli varvastel tantsimine. Marie Taglioni ei olnud esimene baleriin, kes tantsis varvastel, 1822. aastal tegi seda Amalia Brugnoli Vestris’ balletis „Haldjas ja rüütel“. Täna harjutasid proovisaalis romantilist stiili Alena Shkatula ja Luana Georg (Giselle), Denis Klimuk, Sergei Upkin (Albrecht), vilide kuningannadena Marita Weinrank, Elisabetta Formento ja Abigail Mattox. Juhendasid Andria Hall, Toomas Edur, Age Oks ja Elita Erkina.

Fotod: Liina Viru

 

Romantiliste metsade ja mägede piirkonnas Reinimaal oli kergeuskliku talurahva hulgas liikvel mitmeid legende haldjatest, vilidest, sülfiididest ja teistest kummituslikest olenditest. Pimeduse saabudes soovitati teelistel hoiduda üksildastest kohtadest. Eriti peljati vilisid, kes ilmutasid end teede ääres ja kuupaistelistel metsalagendikel südaööst koidikuni. Legendi järgi on vilid noored tantsulembesed tüdrukud – mõrsjad, kes on surnud enne oma pulmi. Keskööl tõusevad nad haudadest, et jätkata tantsimist, mille katkestas surm. Varitsedes juhuslikult mööduvaid meesterahvaid, tantsitavad nad neid pöörases tantsuhoos, kuni nood surnuna maha langevad.
Täna proovisaalis Alena Shkatula ja Luana Georg (Giselle), Denis Klimuk, Sergei Upkin (Albrecht), juhendamas Andria Hall ja Toomas Edur.
Fotod: Liina Viru

7. aprillil esietendub Estonias Mary Skeapingi (1902–1984) versioon Adolphe Adami romantilisest balletist „Giselle“. Skeapingi lavastust on tunnustatud kui võimast taaselustatud killukest romantismiajastust, kuna koreograaf pühendas suure osa oma elust „Giselle’i“ võimalikult originaalilähedase esituse taastamisele. Skeaping uuris Stockholmis asuva Kuningliku Ooperi arhiivi ning leidis sealt koopia 1841. aasta klaviirist. Noot osutus hindamatuks allikaks balletinumbrite õige järjekorra määramisel ning pakkus informatsiooni lavastuslike juhtnööride osas. Klaviir oli Skeapingi lavastuse aluseks, kuni ta sai Pariisi Ooperist mikrofilmi originaalpartituurist, mille teatri kopeerija 1841. aastal Adami käsikirjast dirigendi jaoks ümber kirjutas. Originaalkoreograafia taastamisel olid Skeapingile hindamatuks abiks balletilegendid Tamara Karsavina, Anna Pavlova, Olga Spessivtseva, kes õpetasid talle selgeks paljud stseenid, mida tavaliselt kärbiti või hoopis välja jäeti. Juba mõne nädala pärast on võimalus tulla balletti ise vaatama!

Täna proovisaalis Alena Shkatula ja Luana Georg (Giselle), Denis Klimuk, Sergei Upkin, Bruno Micchiardi (Albrecht), juhendamas Andria Hall Inglismaalt.

Fotod: Liina Viru

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.