• kava-header

Esileht

Ooperikoor – kõigi võimaluste maa

13.02.2017 / Stina Vürmer

koor_fb1302

Eesriide avanedes võib laval lisaks solistidele näha tervet hulka inimesi. See seltskond on Estonia teatri lahutamatu osa – ooperikoor, kelle õlul on kanda oluline roll kõikides ooperites, operettides ja muusikalides. Vastavalt kujutatavale ajastule on nad võimelised kehastuma erinevateks karakteriteks, lisaks kõrgetasemelisele musitseerimisele tuleb ka hästi tantsida ja mõtestatult näidelda.

Tekst: Jaak Jõekallas
Foto: Harri Rospu

26 aastat tagasi, 1990. aasta veebruaris, avas tollal veel RAT Estonia nime kandev kunstitempel mulle oma uksed ja minust sai ooperikoori verivärske liige. Ehkki Eestis toimusid sel ajal suured muutused, läks kogu poliitiline möll minust mööda. Estonia teater haaras mind silmapilkselt enda lummusesse ja sellest pole ma suutnud vabaneda kuni tänaseni.
Palusin kolleegidel kirja panna oma mõtteid ja emotsioone seoses tööga ooperikooris: Ludmilla Kõrts: „Kui ma 1983. aastal koori tulin ja esimest korda lavale pidin minema, siis mul jalad värisesid – aupaklikkus selle maja ja lauljate vastu oli nii suur. Mul ei lähe kunagi meelest, kuidas me olime 1985. aastal gastrollil Rootsi kuninglikus ooperis. Margarita Voites laulis nimiosa Donizetti ooperis „Lucia di Lammermoor“ ja sekstett koos kooriga läks kordamisele. See oli võimas ja fantastiliselt lauldud ning Voites oli oma rollis ikka superhea!“ Lydia Roos: „Olen püüdnud võtta eeskuju vanematelt kolleegidelt, kelles nägin teatrieetikat ja vastutustunnet. Mäletan legendaarseid lauljaid – Voites, Kaal, Tauts, Krumm, Kuusik, Palm, Sallo, Pärn jt. Seisime vaikselt kobaras lava kõrval ja ahmisime seda, mida nägime ja kuulsime. Tähtis ongi see, et laval oleksime üks suur lüli suures imepärases teatriahelas, et oleks kvaliteetne vokaal ja mõtestatud tegevus, oskus teist kuulata, sulanduda ja nautida …“ Mati Vaikmaa lisab: „Üldine haridustase on praegu kõrgem kui omal ajal. Siis oli just meeslauljate hulgas palju keevitajaid ja autojuhte, kellele peakoormeister Uno Järvela õpetas solfedžot.“ Eveli Heinapuu: „Koor on kui peegel elust. Siin on vaja igasuguseid inimesi – noori ja ka vanemaid, erinevaid põlvkondi. Ja nagu eluski – mõned on paremad lauljad, mõned paremad artistid, mõned paremad tantsijad. Ja neist erinevatest osadest sünnibki tervik.“ Aule Urb: „Koolipingist otse solistiks saavad vähesed ja kui sa siiski tahad laulmisega leiva lauale saada, ongi kaks varianti – Rahvusooper Estonia või Filharmoonia kammerkoor. Vanemuine muidugi ka, aga Tartusse kolida ei tahaks. Ja RAM, aga naistel pole sinna asja. Ja kui valida kammermuusika või ooper, siis kaldun viimase poole. Teatrielu on põnev ja et end selles kirevas seltskonnas mitte ära kaotada, tuleb leida inimesed, kes on sinuga samal lainel. Minul on vedanud – need inimesed laulavad minuga samas häälerühmas.“ Georg Gurjev, kelle vanaisa Viktor Gurjev ja isa Rostislav Gurjev olid aastaid meie maja juhtivad solistid ning kelle ema Maria Gurjev ja tädi Kiira Kikerpuu-Klami kauaaegsed ooperikoori lauljad, meenutab: „Istusin väiksena ema kõrval proovides. Pärast ühte proovi, kus harjutati Mussorgski „Hovanštšinat“, hakkasin koduteel valgusfoori taha ootama jäädes ühtäkki täiest kõrist laulma: „Господи спаси …“ Emal oli muidugi väga häbi. Nii see pisik tasapisi tuligi ja pärast seda pole ma teatrist enam lahti saanud.“

Ooperikoori lauljatele on ikka usaldatud ka suuremaid ja väiksemaid sooloosi ja seega on koor olnud väikeseks taimelavaks solistidele. Olga Zaitseva: „Mulle, kui algajale artistile on usaldatud mitmeid vastutusrikkaid soolopartiisid Estonia laval ja see on minu unistus ja armastus! Kooris laulmine arendab minu lauljaisiksust ja muusikalist maailmapilti, andes samas praktika soolo laulmiseks. See on aga juba eriline vastutus ja nõuab veelgi detailsemat lähenemist.“ Sellel hooajal jõudis taas Estonia lavalaudadele Tubina legendaarne ballett „Kratt“, milles on oma roll ka ooperikoori naisrühmal. Greete Kivisild, kellel on seal laulda väike soolopartii, mõtiskleb, mis tunne on balletis kaasa teha: „Lamad laval ja kuulad orkestrist hoopis teistsuguseid helisid. Pala on nii pikk, et jõuad kõik mõtted ära mõelda ja siis peab äkki laulma hakkama. Atmosfäär on hoopis teistsugune ja algul oli päris raske keskenduda.“

Viimastel aastatel on koori read täienenud lauljatega väljastpoolt Eestit. Ukrainlane Roman Chervinko: „Sellest on möödas seitse aastat, kui mind võeti rahvusooperi koori. On meeldiv, et teatri juhtkond aitab täiel määral kaasa minu püüdlustele ja pakub mulle ka solistipartiisid. Tihti kutsutakse juhtivatele rollidele väliskülalisi, mis omakorda rikastab meie lauljate infovälja. Rahvusooper Estonia on mulle teiseks koduks.“ Maire Haava: „Nagu me teame, on ooper ootamise kunst ja meie peame proovide ja etenduste ajal oma lavapause kuidagi täitma. Varemalt istuti ikka lava kõrval, vesteldi omavahel ja tehti nalja. Nüüd on palju lauljaid teistest riikidest ja naljast arusaamine vähe keerulisem.“
Lisaks tööle lavalaudadel on ooperikoor läbi aegade olnud tegev ka kontsertkoorina. Kas ooperikoor peaks tegelema kontserttegevusega või jääma truuks vaid lavale? Triin Ella: „Mina olen kontserttegevuse poolt, aga väikese lisatingimusega repertuaari osas. Ooperikooril on peaaegu ainsana kooridest olemas selline vokaaltehniline oskus nagu kantileen ehk täiuslikkuseni lihvitud legatos laulmine. Kava, mida kontserdilaval esitada, võiks koosneda ooperist ja suurvormidest ning hõlmaks repertuaari klassitsismist romantismini. Nüüdisloomingu osas on kindlasti muusikat, mis sobib ooperikoori vokaalile, ent teoseid, mis lopsakaid hääli väiksemaks muudavad, jätaksin koori repertuaarist välja! Ülioluline on nõudlik dirigent, kes suudab koori motiveerida oma igapäevasest rutiinist väljuma. Kindlasti tuleb jälgida, et ooperikoori lauljate häälekasutus ei saaks teiste žanrite poolt üle koormatud, sest näiteks, kui täna on muusikali proov, kus lavastaja ootab kõnelähedast laulmist, siis homme tuleb laulda juba Wagneri ooperit! Seetõttu ongi oluline, et kontsertlava repertuaar ei läheks igapäevasest vokaalikasutusest väga kaugele.“

Mille poolest erineb ooperikooris laulmine laulmisest Filharmoonia kammerkooris? Martin Lume: „Põhiline erinevus on töötamise kiiruses ja kvaliteedis. Kuna kammerkooris pidid proovi tulles olema võimeline partii kohe noodist laulma, siis neil, kellel see oskus ei olnud kiire, tuli teosed endale enne selgeks teha, et mitte teistele jalgu jääda. Programmid ja dirigendid vaheldusid iga paari nädala tagant, õppida tuli võimalikult efektiivselt, et saavutada optimaalse kuluga maksimaalne tulemus, andmata samas tagasi kvaliteedi pealt. Kammerkoori isikkoosseis on väike, personaalne vastutus seega kordades suurem kui teatrikooris. Teatrikooris kannavad põhivastutust entusiastid, kes oma eeskuju ja kogemustega motiveerivad ka teisi töötama parema tulemuse nimel.“ Ülle Tundla: „Ooperikoor on üks keerulisemaid üksusi teatris, siin on lauljaid, kellele koor on lühiajaliseks hüppelauaks karjääri edendamisel, on sügavalt teatrit armastavaid inimesi ja mulle tundub, et ka rutiini küüsi jäänuid. Tõde on aga selles, et koor võib olla imeline instrument juhi kätes, kes hindab ja armastab lauljaid ning suudab sütitada inimeste loomingulise energia ja loovuse.“ Aare Kodasma: „Ooperikoor on kõigi võimaluste maa. Võimalus teha kõike, mida tahad, samavõrdne võimalus end teostada kui oleksid solist. Ja ma absoluutselt ei alahindaks koori tööd.“
Vaatamata töö- või elumuredele peavad koorilauljad ikka õhtul tõmbama selga kostüümi, tegema näole meigi ja minema lavale, et kehastuda mõneks tunniks kellekski teiseks ning pakkuda publikule lõõgastushetki. Kust võtta energiat, kui oled vahel täitsa läbi? Airike Kolk: „Mind innustab eneseväljendus läbi laulu, tantsu ja sõna. Soov astuda lavale kellegi teisena, et edastada etteantud sõnum. Ümberkehastumisvajadus. Kole, kuri, hullumeelne, rumal või lihtsalt veidi imelik tegelane – need on minu lemmikväljakutsed. Nii vaimne kui füüsiline energiakulu on suur. Teatritegemisele lisaks püüan olla hea logistik ja teejuht neljale lapsele tublideks inimesteks saamisel. Töö ja pereelu ühildamine nõuab palju sitkust ja enesekindlust ning enesele tuleb ka puhkust lubada!“ Maria Kais: „Usun, et iga inimese elus on raskemaid ja kergemaid aegu. Aga eluga peab alati edasi minema! Loomulikult on minu tõhusaim teraapia laulmine! Laulmine ja teater on mu elu!“

Orkestri ja koori 110. sünnipäeva tähistatakse Estonia kontserdisaalis 18. veebruaril kontserdiga „Kuldne klassika. Beethoven“.

Artikkel ilmus ajakirjas „Estoonlane“ 26. augustil.

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega kursis olla.

Värske info ning heade pakkumistega uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.

Vaata Youtube kanalit