Esileht

Ooperiteatri alus on orkester

10.02.2017 / Stina Vürmer

ork_untitled-1-copy_png

Muusikateatri sära ja salapära ei loo ainult esisolistid ja priimabaleriinid. Maagia sünnib kogu kooslusest: kooriartistid, balletirühm, lavastus, kostüümid, kuudepikkused ettevalmistused proovisaalides. Aga kõige aluseks on kollektiiv, keda laval näeb harva – teatri orkester. Estonia teatri asutamisaastaks on 1906, orkestri ja koori alguseks loetakse järgmist, 1907. aastat. Esimene muusikajuht oli Otto Hermann. Järgnevatel aastakümnetel on orkestri eesotsas olnud – kui nimekamaid meenutada – Raimund Kull, Neeme Järvi, Eri Klas, Paul Mägi, Jüri Alperten ja Arvo Volmer. 2012. aastast alates on Rahvusooper Estonia loominguline juht ja peadirigent Vello Pähn. Orkestri 110 aasta juubeli eel piilume koos orkestrantidega orkestriauku.

Tekst: Ia Remmel, ajakirja „Muusika“ toimetaja
Foto: Harri Rospu

Orkestri tšellorühma kontsertmeister Mart Laas on siin mänginud juba üle 20 aasta. Teatrisse tuli ta 1995. aastal. „Ma olen ise suur ooperi- ja balletifänn ning rahvusooperis on rõõm töötada. Teater on nagu meie teine kodu, sageli möödub siin proovide ja etenduste vahel terve päev. Hoolimata maja väiksusest on meil kõik olemas – oma ruumid, proovisaalid, puhkekohad.“

Kuidas erineb töö sümfooniaorkestris ja teatri orkestris? „Sümfooniaorkestris mängid lugu paar korda, teatris saab aga esitust lõpmatult täiustada. Meil läheb mõni teos pea 200 korda. Seda võib ju ka rutiiniks nimetada, aga kõik sõltub inimesest. Minule selline viimistlemine meeldib. Kvaliteedis on meie orkestri tase kindlalt edasi läinud.“

Kas rahulolematust ei teki, et saaks ka ometi lavale? „Olen laval orkestris omajagu mänginud ja Estonia orkestriga saame ka lavale, kui meil on ooperite kontsertettekanded ja sümfooniakontserdid. Üks neist kontsertidest, millega tähistame orkestri ja koori juubelit, on 18. veebruaril, kui ettekandele tuleb Beethoven ja Bruckner.“

Kuidas peadirigent Vello Pähn orkestriga töötab? „Vello võib ju olla „tülikas“ dirigent selles mõttes, et ta on oma nõudmistes järeleandmatu. Tema seisukoht on, et kunstis kompromisse ei tehta. Ma saan sellest väga hästi aru, kuna olen ju ka õpetaja ja tean, et arengu nimel ei saa olla mitte kunagi rahul juba saavutatuga.“ Vello Pähn on ka suure rahvusvahelise kogemusega dirigent. „Pähna puhul on tunda, et ta on juhatanud väga häid orkestreid. Tema taotlus on teatud kõlaideaal, selline pehmem, prantsusepärasem orkestrikõla. Ja nõudlikkusel on ka tulemused. Näiteks naudime, kui vaikselt piano’t suudame mängida.“

Oktoobris andis Estonia üle 20 aasta külalisetendusi Moskvas. Estonia etendused meeldisid Vene publikule, väga kiideti ka teatri orkestrit. Ühes arvustuses öeldakse: „Rahvusooper Estonia orkester peadirigent Vello Pähna juhatusel kõlas väljendusrikkalt ja värvikalt. Kõik orkestri pillirühmad olid ideaalses balansis, kõla läbipaistev ja ruumiline. Ega asjata pole orkestri maestro kuulsa Leningradi dirigeerimiskoolkonna esindaja.“ See on orkestrile suur kompliment, kui tajutakse teistsugust kõlapilti.
Muusikateatri etendus on keeruline ja mitmekihiline – solistid, koor, orkester, lavaline liikumine. Mis saab siis, kui mõni viga ette tuleb, solist astub valesti sisse või jätab midagi vahele? „Me kirjutame nooti väga palju märkusi. Leheküljed on vahel neist lausa kirjud: lained, hüüumärgid, plussid, nooled. Pluss tähendab sissetulemisega ootamist, nool sisseastumist jne. Aga kui tuleb mõni eksimus – näiteks Händeli „Rinaldos“, kus koos Ivo Sillamaaga continuo’t mängime, solist jätab retsitatiivis midagi vahele, siis tuleb teda püüda ja vahel mitu lehekülge edasi lapata. See on nagu põnevik, et kui kiiresti õige koha üles leiad!“

Orkestri repertuaarist on Mart Laasile eriti meeldinud mängida Wagnerit ja Richard Straussi. „Prokofjev on alati huvitav. Hindemithi „Cardillac“ oli ja on paras väljakutse. Aga orkestrandile meeldib pigem mängida rasket, kui näiteks varast Verdit või ka Mozarti oopereid. Loomulikult ei ole muusikal midagi viga, aga näiteks tšellodel on seal suhteliselt vähe mängida. Kolleeg Henry-David Varema jutustas kord, et tema professoril Saksamaal oli omal ajal Baieri Riigiooperis töötades lepingus punkt, et ta ei pea Mozarti ooperites kaasa tegema.“

Kas on ka lugusid, mida tingimata tahaks veel mängida? „Üheks unistuseks on Richard Straussi viimane ooper „Capriccio“, ilus ja filosoofiline teos. Aga neid on muidugi veel. Me oleme abikaasaga suured ooperifännid ja teeme aeg-ajalt teatrireise Euroopasse. Sel suvel loodan enda jaoks avastada Debussy „Pelléase ja Mélisande’i.“

Mis on olnud teatritöös erilised ja kordumatud hetked? „Richard Straussi „Roosikavaleri“ kontsertettekanne on erilisena meelde jäänud nagu ka Wagneri „Parsifal“, mis toimus ebatavalises kontserdipaigas Noblessneri valukojas. Mõnel etendusel tunned äkki: see on nüüd nagu päris!“ Kui suur on vajadus uue ja suurema ooperimaja järele? „Loomulikult on selle järele vajadus. Kuigi Estonia on ajalooline ja armas, on siin lava ja orkestriaugu väiksus takistuseks suuremate teoste lavale toomisel. Viinis ja Münchenis mängib Wagneri teostes seitse kontrabassi, meil on neli. Neil on kaheksa tšellot, meil kuus. Helipilt on hoopis teistsugune. Olen küllalt palju mujal käinud ja näinud, mis on võimalik.“

Kas on mõni unistus, mille teostumist sooviksid? „Unistuse korras sooviksin, et teatri rahakott oleks nii paks, et siia saaks mõnikord tuua tõelise A-klassi megastaari. Meil on õnneks ka omamaiseid tähti, nagu näiteks Ain Anger. Nägin Münchenis, kuidas lauljatelt pärast etendust autogramme võeti – Angerilt ikka kõige rohkem. Aga veel mõni maailma suurnimi võiks meie lavalt läbi käia küll.“

Estonia orkestris mängib muusikuid ka väljastpoolt Eestit. Neid on praegu kokku kümme. Flöödimängija Lisa Kawasaki on pärit Jaapanist ja töötab Estonia orkestris alates 2015. aastast. Kui kokku saame, selgub, et ta räägib väga toredasti eesti keelt. Lisa tegi hiljuti tasemeeksami ja näitab uhkusega oma tulemust. Lisa õppis flööti Jaapanis Tokios ning hiljem Saksamaal: Hannoveris, Bremenis ja Münchenis. Kui küsin, kuidas talle Eestis meeldib, vastab ta: „Väga meeldib! Inimesed on nii sõbralikud!“ Aga kas külm ilm liiga ei tee? „Mulle meeldib külm ka. Ja meeldib lumi! Teil on kodudes väga soe. Meil Jaapanis on kodus alati jahe, sest ei köeta.“ Tallinn on Lisa sõnul ilus ja vanaaegne. Vanalinn on nunnu!“
Flöödi valis Lisa sellepärast, et armus selle kõlasse. „Flöödil on nii ilus kõla, nagu kristall!“ Ta lisab, et talle meeldib, kui heli ümber on õhk ja üldse meeldivad talle puhkpillid.

Varem on Lisa orkestris mänginud Saksamaal. Kuidas orkestritöö meeldib? „Ma just tahan orkestris mängida! Flöödil ei ole nii palju soolorepertuaari ja paljusid heliloojaid ma muidu ei saakski tundma õppida.“ Estonia kohta ütleb ta, et talle meeldib, et siin on kavas rohkem vene muusikat, nagu näiteks Tšaikovski balletid. Samuti avastas ta enda jaoks siin Puccini.

Lisa Kawasaki on teinud oma erialal läbi ka vanamuusikaõppe. „Kui siia tulin, siis mõtlesin, et kuidas siin barokkooperit tehakse. Aga Andres Mustonenil on huvitavad ideed! Temast tuleb nii palju energiat!“
Kas on ka mõnda lemmikteost? „Mulle meeldib „Carmen“. Seal on flöödil väga palju mängida ja suur soolo, mida alati orkestrikonkursil küsitakse. Kui ma kandideerisin, harjutasin seda nii palju! Üle tuhande korra, ikka tuleb närv sisse! Aga nüüd olen seda juba mitu korda saanud orkestris mängida.“ Kes meie lauljatest meeldib? „Oo, Ain Anger!” ütleb Lisa säravi silmi. „Tema on nii hea! Kuulsin aasta tagasi teda „Faustis“.“

Kaasaegse ooperi kohta ütleb Lisa, et see tema suur lemmik ei ole. Saksamaal kaasaegses ooperis, kus ta kaasa tegi, mängisid löökpillid kõrvaklappidega. „Aga „Kratt“ meeldib! Kaasaegne muusika võib ka tore olla! Mul on seal üks soolo. Kui selle ära mängisin, siis teised ütlesid, et ma mängisin seda nagu päris eesti tüdruk!“

Muusikute perest pärit Madis Järvi mängib teatri orkestris vioolat. Tema isa on tšellist Teet Järvi ja ema pianist Mari Järvi. Vanaisa Vallo Järvi oli pikka aega Estonias dirigent. Esimesed mälestused ongi lapsepõlves kuuldud vanaisa dirigeeritud „Luikede järvest“. Kuna perekond on elanud pikemat aega Soomes Lahtis, siis on ka Madis Järvi õpingud enamasti seal kulgenud. Algul õppis ta viiulit, hiljem vioolat ning Lahti konservatooriumis ka kompositsiooni. Praegu läbib ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias vabaimprovisatsiooni stuudiumi.

Teatri kohta ütleb Madis Järvi, et siin nõuab orkestris mängimine muusikult võibolla isegi rohkem kui sümfooniaorkestris. „Kogu aeg pead valmis olema, kui näiteks midagi juhtub, laulja jätab takte vahele. Pead kohe dirigendi järgi reageerima. Üldse tuleb teatris hoolsalt dirigenti jälgida. Ja orkestripartiid on teinekord sümfooniaorkestri repertuaarist raskemadki.“ Kas rutiini ei teki? „Ei, sest mängime peaaegu igal õhtul erinevaid teoseid.“ Dirigent Vello Pähna tööstiili kohta ütleb Madis Järvi, et ta on väga nõudlik, aga see on hea, sest nii võetakse end rohkem kokku. „Ta nõuab mängus distsipliini.“ Teistest dirigentidest räägib Madis Järvi, et Risto Joost on väga positiivne, samas nõudlik ning et tema puhul on tunda, kuidas ta tajub lauljat, sest on ka ise laulja. Kaspar Männi kohta ütleb Madis Järvi, et tal on hea täpne löök ja et tema järgi on kindel mängida.

Repertuaarist meeldib Madis Järvile kõik, mis kavas. „Meil on üsna lai valik: barokkooper, modernne ooper, muidugi itaalia ja prantsuse ooper, erinevad balletid ja nüüd tuleb ka Mozarti „Figaro pulm“.“ Kuna hiljuti oli teatri repertuaaris ka nüüdisooper, Tõnu Kõrvitsa „Liblikas“ ning sel aastal on tulekul noore helilooja Rasmus Puuri „Pilvede värvid“, küsin, et kuidas nüüdisooper istub. Madis Järvi ütleb, et mängib nüüdisooperit heameelega. Samuti arvab ta, et kompositsiooniga tegelemine aitab kaasa nüüdisloomingu mõistmisele, kuigi nüüdislooming on stiiliti väga erinev. „Loominguga tegelemine annab väga palju ja on hea vaheldus. Mängin üsna palju ka kammermuusikat.“

Estonia teatri atmosfääri ja töökeskkonna kohta leiab Madis Järvi, et siin on kõik heas balansis ja hästi korraldatud. „Ka direktor ei ole meist kõrgel ja kaugel, vaid tema poole võib alati pöörduda. Ta käib majas ringi, ajab juttu ja huvitub kõigest. Ja paneb vahel ise käed külge, näiteks kui on vaja laval midagi tõsta või paika sättida. Oleme kõik siin teatris nagu üks tervik.“

Orkestri ja koori 110. sünnipäeva tähistatakse Estonia kontserdisaalis 18. veebruaril kontserdiga „Kuldne klassika. Beethoven“.

Artikkel ilmus ajakirjas „Estoonlane“ 27. jaanuaril.

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.