Blogi uudis

Kristel Pärtna helisev muusika

25.01.2017 / Stina Vürmer

img_9943

18 aasta eest istus õbluke blond Rakvere gümnaasiumineiu Kristel Pärtna Rahvusooper Estonia saalis ja jälgis lummatuna, kuidas Giuseppe Verdi „La traviata“ traagilise saatusega kangelanna surmastseenis taevasse tõuseb. Aastaid hiljem astus seesama neiu Violettana Estonia lavale.
Tekst: Kristel Trell / Foto: Stina Kase

„Muusika on see, mis mu sees pidevalt heliseb, mind puudutab. See lihtsalt on osa minust,“ tunnistab rahvusooperi solist Kristel Pärtna. Tema nii-öelda lavaelu algas ülesastumisega Rakvere Vallimäel kõigest kolmeaastase südika tirtsuna. „Mida ma seal laulsin, ei mäleta, aga hiljem koolis tuli küll tähtpäevadel esineda,“ muigab lauljatar. Konkurssidest ei peljanud ta lapsena samuti osa võtta. „Vist „Laulukaruselli“ ühe kohaliku vooru võitsin ära ja Jaan Paku lauluvõistlusel sain paaril aastal kohti – vist teise ja kolmanda,“ meenutab Kristel. Pealinna ooperisse ei sattunud ta koolilapsena just eriti tihti, ent üks gümnaasiumi ajal väisatud lavastus on erakordselt eredalt meeles: Neeme Kuninga lavastatud Giuseppe Verdi „La traviata“. „See, kuidas surev Violetta taevasse tõusis, jättis vapustava mulje,“ meenutab Kristel. „Salamisi unistasin lavale jõudmisest, ent see tundus täiesti kättesaamatuna,“ tunnistab ta.
Muusikakoolis asus piiga hoopis klaverit õppima. „Ühel hetkel tekkis soov koguni pianistiks saada, kuid et olin põhikoolis klaveriõpingud mingiks ajaks katki jätnud, matsin selle mõtte maha.“ Gümnaasiumis tuli hakata mõtlema, mis edasi saab. „Klaveriõpetaja soovitas proovida laulu eriala ettevalmistuskursust Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (EMTA),“ räägib Kristel. „Algul pelgasin küll, et mul pole piisavat ettevalmistust. Aga ühel päeval võtsin end kokku, sõitsin Tallinnasse, et uurida, millised võimalused seal on.“ Sealt suunati neiu ei kellegi muu kui legendaarse ooperiprimadonna Urve Tautsi juurde, kellest saigi Kristeli õpetaja. „Võtsin temalt paar kuud enne ettevalmistuskursusele astumist eratunde. Urve oli väga energiline ja emotsionaalne õpetaja. Ta ei keskendunud nii palju süsteemsele tehnika õpetusele, pigem just emotsionaalsuse leidmisele. Paljudest asjadest, mida ta mulle õpetas, olen hakanud alles nüüd aru saama,“ on lauljatar õpetajale tänulik. „Just tema õpetas mind, et laulda tuleb mitte pelgalt lugu, vaid selle sisse tuleb panna oma tunne. Urvel on tohutu sisemine jõud, oskus asju mõtestada ja enda tunnetus esitatavale lisada.“
Hilisemad õpingud EMTA-s nõudsid veidi ebatraditsioonilisema muusikalise haridustee tõttu neiult rohkem tööd. „Kindlasti oli mul sellevõrra raskem: pidin palju suuremat tähelepanu pöörama teoreetilistele ainetele, harmooniale ja solfedžole. Aga ma võtsin kiirelt järgi ning jõudsin kenasti edasi. Kui midagi südamega teen, saan sellega päris ruttu hakkama, nii tundsingi, et tahaks muudkui õppida, ikka rohkem ja rohkem!“ Vahepeal, pärast ettevalmistuskursust, jõudis Kristel aasta õppida ka koolimuusika erialal. „See tuli kokkuvõttes kasuks: sain õppida dirigeerimist, aga ka muid aineid, mis mulle hilisemas elus marjaks ära on kulunud,“ räägib ta.

Õppetunnid Euroopast
Kui Kristel juba laulmist õppima oli hakanud, oli visioon selge – ühel päeval tuleb ooperilaval üles astuda. „Ma tahtsin lihtsalt laulda. Tunnen, et just ooper oli ja on mu jaoks kõige õigem tee. Ja kui selle tee kord valisin, tahan peaosades laulda,“ tunnistab Kristel.
Õpingute ajal jõudis noor lauljatar end täiendada nii põhjanaabrite juures Sibeliuse Akadeemias kui ka Itaalias Rodolfo Celletti nimelises Belcanto Akadeemias. „Lauljate ettevalmistus on väga erinev,“ räägib Kristel. „Meil ollakse seisukohal, et see algab kaheksateistkümneselt. Mu õpetaja Itaalias oli aga lauluõpingutega alustanud juba teismeliseeas, kaheksateistkümnesena laulis ta juba peaosa Donizetti ooperis „Lucia di Lammermoor“,“ toob Kristel näite. „Soomes lauldakse mitu aastat ainult vokaliise, enne kui hakatakse aariaid õppima, et tehnika oleks selge. Mulle tegelikult niisugune lähenemine meeldib,“ kumab Kristeli selgitustest läbi soov ehk kunagi ise laulmist õpetama hakata. „Ma arvan, et mina praktiseeriksin just sellist süsteemi. Igaühel nõuab hääle kujundamine oma aja ning siin on tarvis väga individuaalset lähenemist.“
Enesetäiendamine välismaal oli Kristeli jaoks seda suuremaks proovikiviks, et veidi enne Sibeliuse Akadeemiasse vahetusüliõpilaseks minekut oli ta emaks saanud. „Pereelu seadis omad piirid: täisprogrammi ei saanud võtta, tuli kodu vahet sõita,“ meenutab ta. „Pere mõistis, et vajan seda. Kuigi oma natuurilt olen väga kodune ja mulle hirmsasti meeldib kodus toimetada, oli siiski sisemine tung välismaale minna, et seal end täiendada.“ Abikaasa suhtus noore ema plaanidesse mõistvalt, sest ka tema on muusik.“ Me kohtusime tõesti juba ammu, kohe, kui ma Tallinnasse tulin,“ räägib Kristel. Abikaasa Tiit Pärtna töötab samuti Estonias, ta on orkestri kontrabassirühma kontsertmeister ning nii moodustavadki Pärtnad omamoodi pisikese teatripere. „Ma ei kujutaks elu teistmoodi ettegi! Ma arvan, et tavalise elurütmiga partneril oleks hoopis raskem artistiga koos elada – õhtud on kinni, nädalavahetustel ollakse tööl. Aga kuna mu abikaasa elab samas rütmis, siis on meil igapäevaelu logistikatki kergem korraldada,“ leiab Kristel. Tütar Eliis õpib Nõmme Lastemuusikakoolis viiulit ja on pisikesest peale emaga nii laulutundides kui teatriproovides kaasas käinud. „Ükskord hakkas proovis nutma ja ütles: ema, sa laulsid nii ilusti!“

Persoonilugu saab täismahus lugeda 27. jaanuaril ilmuvast Estoonlasest. Ajakiri on reedest saadaval rahvusooperi fuajees ning Harjumaa Postimehe vahel.

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.