Esileht

Muusika, mis väärib avastamist kõikjal maailmas

09.11.2016 / Ülla Veerg

arvo-volmer

Arvo Volmer on tunnustatud ooperi- ja orkestridirigent, keda seob pikaajaline koostöö mitmete maailma sümfooniaorkestrite ja ooperiteatritega ning kelle loometeed illustreerivad arvukad hinnatud plaadistused. Paralleelselt Rahvusooper Estonia kunstilise juhi ja peadirigendi ametiga 2004–2012 oli Volmer 2004–2013 samal ametipostil Adelaide’i sümfooniaorkestris, mille peakülalisdirigent ja kunstiline nõustaja on ta ka praegu. Alates hooajast 2014/15 on Volmer Itaalias Bolzano ja Trento Haydni Orkestri (Orchestra Haydn di Bolzano e Trento) peadirigent. Ooperite kontsertettekannete sarja algatajana räägib Arvo Volmer väärtmuusikast ja Donizetti ooperist „Anna Bolena“.

2003. aastal algatasid ühe toreda ettevõtmise – ooperite kontsertettekannete sarja „Muusika, mis väärib avastamist“. Nüüdseks oleme jõudnud numbrini 18. Kuidas selle mõtteni jõudsid?
On ju selge, et me jõuame teatris muusikaliselt rohkem teha kui meie töökojad lavastuste jaoks dekoratsioone meisterdada. Sealt see mõte idanema hakkaski. Soovisime muusikalist ressurssi paremini kasutada, et oleks põnevam nii meil kui ka publikul, sest kolm ooperi-operetilavastust hooajal ei ole just palju. Usun, et mahtu oleks kahegi kontsertettekande jaoks, sest maailmas on nii palju ilusat muusikat, mida me erinevatel põhjustel lavastama ei hakka. Näiteks on meie orkestrisüvend ja lava suuremat koosseisu nõudvate teoste esitamiseks liiga väike. Ka libreto võib probleemseks osutuda – 19. sajandi ooperilibretode usutavus ja dramaturgiline põnevusmoment võib tänapäeva inimese jaoks olla kahanenud, muusika on aga endiselt väärt avastamist.

Mulle tundub, et tänapäeva kõrgtehnoloogiliste visuaalsete lahendustega harjunud inimene vajab tugevat silmaga nähtavat elamust …
Lavastuseta ooperi kuulamine võib olla ka väga põnev. Olen ise järjest enam hakanud armastama visuaalseid kunste, kuid lavastuseta on just sellistel veidi naljakana tunduvate süžeedega teostel oma potentsiaal. Saab oma peaga mõelda ning fantaasiale jääb rohkem ruumi. Lavastus võib meie mõtlemist ning arusaama teosest kammitseda. Sama on raamatute ekraniseerimisega: lihtsustatud linalugu võib raamatust saadud elamuse ära rikkuda.

Juhatad erinevaid muusikakollektiive laias maailmas, kui populaarsed on mujal taolised kontsertettekanded?
Väga palju neid ei tehta, kuid oma koht on ooperite kontsertettekannetel teatrite repertuaaris siiski. Sümfooniaorkestrid on selles suhtes innovatiivsemad. Ka mina mõtlesin esimest ettekannet planeerides just sümfooniaorkestri peale. Kui minust sai ERSO peadirigent, siis hakkasin selleks võimalust otsima – esimeseks katsetuseks oli Puccini „Turandot“ (1996) koostöös ERSO, Estonia teatri solistide ja kooriga. See oli menukas ning näitas, et taoline vorm võiks hästi toimida.

„Anna Bolena“ on üks kolmest Donizetti „kuningannaooperist“. Teised kaks on „Maria Stuarda“ (1834) ning „Roberto Devereux“ (1837). Milline lugu on novembris kõlav „Anna Bolena“?
Eeskätt tuntakse Donizettit kergemate ja lõbusamate ooperite heliloojana, näiteks „Rügemendi tütar“ või Estonia mängukavas olev „Armujook“. Kui tahta kuulata kvaliteetset, tõsisemat Donizetti muusikat, siis „Anna Bolena“ kuulub kindlasti tema loomingu paremiku hulka. Muusikalises plaanis järgib Donizetti oma ajastule omaseid kindlaid vorme, nii nagu balletiheliloojad olid sunnitud kirjutama muusikat kindla etteantud tantsunumbrite vormi järgi. Donizetti muusika on justkui vahelüli eelneva ajastu ning Verdi muusika vahel – varane Verdi ja küps Donizetti on vägagi sarnased. Donizetti on ehk mõneti elegantsem ja Verdi jõulisem. Donizetti meloodiakäigud ning modulatsioonid on sageli ootamatud ja põnevad. Võib-olla ei ole tema fantaasia orkestratsiooni osas olnud lennukas, kuid kohati on orkestripalett vägagi värvikas. Kõige tähtsamad on muidugi lauljad – vokaalselt on Donizetti muusika äärmiselt nõudlik, samas laululine. Kogesin seda klaveri taga klaviirist mängides ja kõiki partiisid kaasa jorisedes – see on minu töömeetod, millega otsin endale sobivat tunnetust. Ka meie lauljad saavad sellest kindlasti väga palju kasu, vokaalselt on see häälesõbralik, kuid nõudlik.

19. sajandi lõpust kuni 20. keskpaigani olid mitmed bel canto ooperid varjusurmas, sest polnud lauljaid, kes suudaksid esitada kangelannade nõudlikke partiisid. Aga tänu Maria Callasele jõudsid need taas publiku teadvusesse ning teatrite repertuaari. Milliseid väljakutseid esitab nimitegelase roll lauljale?
Anna roll on oma nõudlikkuse poolest lausa hullumeelne, seal on väga palju laulda. Kuid oleme seda lühendanud, et see oleks üldse võimalik. Jätame ära mitmed kordused, et ooper oleks dramaturgiliselt tihedam ja huvitavam. Loomulikult on ooperi nimitegelane äärmiselt oluline, kuid seda võiks ka kahe daami ooperiks pidada. Anna Bolena rivaal Jane Seymouri roll on samuti vokaalselt väga nõudlik ning viimases duetis on tal laulda kõrgem partii kui Annal. Lisaks on olulised meestegelased: Anna armuke Riccardo Percy ja Henry VIII. Kui viimane peaks jääma laval kahvatuks, lähevad ooperis valitsevad jõujooned sassi.

Mis on tüüpilist bel canto ajastu ooperites?
Seal on selgelt olemas diivarollid, nende esitajad peavad täielikult valdama bel canto stiili, mis tõlkes tähendabki ilusat laulmist. See on väga laululine stiil, mille juurde kuulub perfektne legato. Kui laulja valdab seda stiili, võib saalis istudes tekkida eriline tunne, sest laulja suudab sind hoida oma hääle ja laulmise lummuses, nii et lauldav tekst jääb tahaplaanile.

ANNA BOLENA
Gaetano Donizetti ooperi kontsertettekanne 12. novembril 2016 Rahvusooperis Estonia
Felice Romani libreto Ippolito Pindemonte tragöödia „Henry VIII ehk Anna Bolena“ ja Alessandro Pepoli tragöödia „Anna Bolena“ ainetel
Maailmaesietendus 26. detsembril 1830 Milano Teatro Carcanos
Esmakordselt Eestis!

Dirigent: Arvo Volmer

Osades:
Anna Bolena (Ann Boleyn), Inglismaa kuninganna: Alisa Gitsba (Helikon-Opera)
Enrico (Henry VIII), Inglismaa kuningas: Pavlo Balakin
Giovanna Seymour (Jane Seymour), kuninganna seltsidaam: Oksana Volkova (Valgevene)
Lord Rochfort (George Boleyn), kuninganna vend: Priit Volmer
Lord Riccardo Percy (Henry Percy, Northumberlandi VI krahv): Juhan Tralla
Smeton (Mark Smeaton), paaž: Helen Lokuta
Sir Hervey, õukondlane: Mart Madiste
Õukondlased, sõdurid, jahimehed: Rahvusooper Estonia koor
Rahvusooper Estonia orkester

Ooperite kontsertettekanded aastatel 2003–2016
• Wagneri „Tannhäuser“ (2003, dirigent Carlos Spierer)
• Tauno Pylkkäneni „Mare ja ta poeg“ (koostöös Soome Rahvusooperiga Tallinnas 2004 ja Helsingis 2005, dirigent Hannu Lintu)
• Saint-Saënsi „Simson ja Delila“ (2005, dirigent Arvo Volmer)
• Mozarti „Tituse halastus“ (2006, dirigent Arvo Volmer)
• Catalani „La Wally“ (2007, dirigent Arvo Volmer)
• Bellini „Puritaanid“ (2007, dirigent Manlio Benzi)
• Verdi „Simon Boccanegra“ (2008, dirigent Arvo Volmer)
• Rossini „Wilhelm Tell“ (2008, dirigent Arvo Volmer)
• Donizetti „Poliuto“ (2009, dirigent Arvo Volmer)
• Bellini „I Capuleti e i Montecchi“ (2010, dirigent Risto Joost)
• Bizet’ „Pärlipüüdjad“ (2010, dirigent Arvo Volmer)
• Rimski-Korsakovi „Tsaari mõrsja“ (2011, dirigent Arvo Volmer)
• Bellini „Norma“ (2012, dirigent Alberto Hold-Garrido)
• Richard Straussi „Roosikavaler“ (2012, dirigent Vello Pähn)
• Gounod’ „Romeo ja Julia“ (2013, dirigent Vello Pähn)
• Rimski-Korsakovi „Snegurotška“ (2014, dirigent Vello Pähn)
• Straussi „Arabella“ (2015, dirigent Vello Pähn)
• Donizetti „Anna Bolena“ (2016, dirigent Arvo Volmer)

Artikkel ilmus ajakirjas Estoonlane nr 6, 28. oktoober 2016.
Tekst Liina Viru, foto Kaupo Kikkas

Telli uudiskiri

Telli rahvusooperi uudiskiri, kui soovid teatri tegemistega
kursis olla. Värske info ning heade pakkumistega
uudiskiri saadetakse reeglina välja kord kuus.